Meie väike armas pere

Meie pere on nüüd neljaliikmeline :)

Mina kui arvatav mitteblogijaneverever võtsin kätte ja tegin ära! No ma ei luba, et olen superusin kirjutaja, aga proovida ju ikka võib.

Kuna oma mõtteid mulle meeldib edasi anda, aga aega on vähe, siis kaugetel sõpradel ja tuttavatel on huvi korral võimalik meie tegemistest-toimetustest lugeda siit. Suurem asi päevikukirjutaja ma ei ole, aga ehk arvutipäevik õnnestub paremini?

Alustan siis tähtsündmusest - meie teise lapse sünnist :)

Plaanis oli sünnitama minna juba jaanuari keskel, nagu mõni ehk mäletab. Aga no ei õnnestunud! Väiksed valud algasid juba ca 12 jaanuari paiku, so. siis libavalud, aga kahjuks või õnneks ei viinud need kusagile esialgu. Kui nädal aega oli vaikselt aeg-ajalt valutanud, tõdesin, et pole mõtet liiga stressata, küll ta tuleb, kui ise valmis on ja tahab tulla! Eks me lehoga proovisime kõike, mida proovida andis, et plika kiiremini meie juurde tuleks, aga oiiiii kui põikpäine ta oli, nagu Jennu. Me nimetasime seda "jennut tegema" :) Seks, šampus (üks õhtu 2 klaasi, lausa vinti jäin :D ), nõmmliivatee, paljupalju trenni, massaazi, kõndimine, saun.... No ei midagi :D Tegelik sünnitähtaeg oli 25. jaanuar, aga ühe ultraheli järgi ka 18. jaanuar, 29 ja 30 olid samuti esindatud. Kuna detsembris tehtud uh järgi näitas suurt last, siis just sellepärast tahtsin kiiresti ühele poole saada! Sest jennu - 4392 g sünnihetkel - sünnitamine ei olnud just lust ja lillepidu. Aga tegelikult nautisin väga oma rasedust ja ka lõpunädalaid, kuigi ootusärevus oli suur. Käisin palju trennis nagu öeldud, massaaziz, kinos korduvalt, teatris, söömas väljas sõpsidega ja mehega :) , külas.... Niii mõnus. 30. jaanuaril käisin ka trennis ja tegin korraliku trenni kohe, koos saunamõnudega. Ja õhtul tegin veel kodus väikestviisi rootsi keele tundi pisigrupile. Õhtul läksime mu õe tinnu juurde avatust katsuma. Ärge küsige, mis see on (kes veel ei tea), mitte väga mõnus asi :D Ja ta teatas, et jaaaa, 4 cm avatust. See tähendab, et võib juhtuda nagu eelmisel korral, et paneb asja kiiremini käima. Ma olin kindel, et nii lähebki, et öösel hakkavad valud ja järgmisel päeval sünnitame. Öösel ei miskit, aga õhtul ikkagi keskendusin natuke oma mõtetele ja sünnitusele :) Ja hommikul ihiiii saatsin mehe trenni, tal body bump kl 7.30. Kl 7.10 ütlesin, et nagu miski tunne vist on, aga ahhh ei mina tea, äkki jälle libakad. Kl 7.40 kobisin voodist välja duši alla. Jaaaa, valud vist ikka käisid?! Ei tea mina! Mõtlesin siis nagu töll, mida teha. Aga siis läks kiireks :D Kl 8 täpselt helistasin lehole trenni (tal oli trennisaalis mobla igaks juhuks kaasas), et marss koju, tinnule sakku, et ruttu siia, ja leho emale tööle, et ruttu jennule järele, läheb actioniks :D
Ohhh - kõik läks väga kiirelt. Kl 9 jõudsime haiglasse, ma juba uuuuuuutasin ja aaaaaaaaatasin päris vapralt. Kl 9.15 jõudsime sünnitustuppa, seal ma siis hernekotil tegin juba kõvemaid uuuuusd ja aaaaaasid :D Ja siis duši all oli eriti mõnus aaatada, aga tinnu ajas sealt mu varsti välja, sest krdi kitsas oli! Veel natsa hernekotti ja juba pressid! Uhhhh vot see oli hirmus. Natuke pressisin hernekotil, aga viimane 7-10 minutit siiski sünnituslaual poolistukil. Kusjuures suremise tunne oli küll, aga elama jäin! Aga "ainult" ca 20-30 min presse kokku ja käes ta oligi, st siis 10.15 - üks tund peale sisseregistreerimist!!! Ohhh see oli tõesti turbosünnitus, mida senini olin ainult muinasjutus ette kujutanud :)))) Algus oli natuke scary, sest Grete Liisa ei tahtnud hingama hakata, lootevesi oli kurgus. See paanika, mis minus oli, oli meeletu, aga õnneks paari minutiga sai tinnu ja arst teda raputades plikakese hingama. Kõhule sain ta peale sünnitust vaid korraks, sest lapse olukord ei olnud kõige parem. Aga pärast raputamist ja kaalumist-mõõtmist sai emme ta tagasi :) Täpselt 4 kg ja 52 cm, nii et suur plika, aga sünnitus läks imehästi. Kui peale jens kasparit ei tahtnud uuest sünnitusest midagi kuulda, siis ausalt - teine sünnitus oli lust ja lillepidu (peaaegu). Olime haiglas vaid ühe päeva-öö ja võtsime külalisi juba samal päeval vastu, niii tore oli kõik ja ma olin kohe algusest peale õnnelik. Kõige üle. Ja reedel saime juba välja, koju, mõnna! Maganud oleme suhteliselt normaalselt, sest esimesed kaks ööd oli jennu vanaema juures öösel ja saime rohkem puhata. Piiga magab ja sööb kenasti, gaasivalud ei ole (veel) alanud, nii et elan hetkes ja naudin seda olukorda, mis praegu on. Ette muretseda ei ole mõtet, kuigi tean, et võib ja arvatavasti läheb sadades kordades raskemaks.
Mu enda tervis on ka hea, kuigi arst teatas, et minu hemoglobiinitaseme juures (71) tehakse vereülekannet tavaolukorras. Aga püüan rauarikast toitu süüa ja pean hakkama rauatablette näsima, siis saan korda. Samas - eile juba usinalt koristasin ja võtsime esimesed katsikulisedki vastu, ei ole mul häda midagi! Tulgu, mis tuleb, praegu olen üliõnnelik oma pere üle ja kahe väikse imearmsa lapse üle :)