Uued tuuled ehk kuidas me kodu vahetame

Tänu suvehooajale ei satu just üleliia tihti arvuti taha ja veel vähem on võimalust ja mahti ise blogida. Hea, kui ise midagi lugeda kellegi kohta jõuan :)

Meil on suvi täies hoos. Just lõppes kahenädalane puhkus kogu perega. Nüüd on taas mees tagasi tööle saadetud ja mina kahe lapsega päevi veetmas. Kaks päeva üksi lastega mütanuna pean tunnistama, et pagana raske on. Tahaks puhata. Ja tahaks, et lihtsam oleks. Täiesti ilustamata ja ilma igasuguste roosideta ütlen välja, et päevad kahe parajas vanuses lapse seltsis on küll päris lõbusad, aga ka närvilised ja niiiiiiii väsitavad. Ja ma ootan aega, kui see jonn väiksemaks läheb. Näide täiesti tavalisest suvepäevast kahe lapsega.

Hommikul ärkasime kõik rõõmsa tujuga. Päike paistab, ilm on soe, päike paitab meie põski läbi akna. Tahaks juba õue! Lepime kõik kokku, et täna keegi ei jonni ja täna keegi ei kakle omavahel. Lapsed lubasid pühalikult. Läksime sõbrannaga (kes on mul imearmas ja viis ning tõi tagasi autoga) ja nelja lapsega Trummi välibasseinide juurde. Oi, seal oli ju vahva! Ma ei olnud seal Nõmmel kunagi käinud, aga kuna hetkel on tuul pöördunud nii valesse suunda, kui vähegi saab, siis igal pool Tallinnas on külm, 9 kraadri ringis, vesi. Seega oli Trummi basseinide idee ju igati äge. Lapsed said palju mulistada, meie nendega koos. Ega väga ise chillida ei saanud, sest neid ei saa ju üksi vette jätta (Grete Liisa käis kaks korda vee alla mu oma silme all). Aga lastel oli väga rõõmus meel ja mina läheks sinna teinekordki. Oma rõngad kaasa ja lastel lusti kui palju. Ja ei olnud ka ülerahvastatud ega midagi. Kätte jõudis siis lõpuks söögiaeg. Siis enam nii lõbus polnud :D Tellisin lastele pasta kana ja juustuga. Mu meelest väga tore pasta nägi välja ja mõnus suur ports isegi kahepeale. Jens, nähes pastat, teatas kohe, et tema seda ei söö, sest seal on porgand sees (no ei olnud see porgand, aga mingi maitseaine, mis jättis oranzid täpid). Ei võtnud suutäitki ja kisas, nii et tatt lendas ( mu lemmikväljend), et tema tahab suppi, tema tahab suppi. Kui ei söö, siis ei söö, teatasin talle ja ütlesin, et järgmine toidukord on õhtul Taavo sünnipäeval. Kui aga jonn kestab, siis Taavo sünnipäev jääb ära (ähvardasin ühesõnaga, „musterlapsevanem“). Jonn kestis. Grete Liisa sõi endal kõhu täis ja tema meel oli rõõmus, Jens aga oli näljasena nagu mehed ikka näljasena. Iga asi ajas tal kopsu üle maksa ja aina lõugas. Ja süüdistas mind selles, et ma talle kapsasuppi ei ostnud (tean väga hästi, mis oleks saanud kapsasupist – ta oleks öelnud väkkk ja kogu lugu).

Paar tundi hiljem jalutas tänane musterema lastega Selveri poodi, et Taavole ja tädi Kaidile kink osta õhtuks. Lapsed kõndisid terve tee jalgsi ära (vahepausidega ehk vahejonnidega, aga siiski) ja siis läks valimiseks. Minu ja Jensi maitse aga üldse ei ühtinud. See tähendab, et Jens valis loomikult välja sellised kingid, millele minu rahakott kuidagi peale ei hakanud. Ja kui ma oma valitud auto korvi pistsin, hakkas ta taas röökima, et tema seda ei taha kinkida ja jooksis oma valitud autoga mul sabas, endal ei paistnud viha seest nägugi välja :) Kui see sai aetud, läksime allkorrusele, kus jaur läks edasi, sest emme ei ostnud tänasele meisterjonnipunnidele Kinder Pingut (mitte et ma muidu väga tihti seda ostaks). Selgitasin, et kuna ta on täna kõvasti jonninud ja lõunasööki isegi mitte ei puudutanud, siis mingist magustoidust ärgu unistagugi. Ja kuna kogemata ostsin ka seemnetega leiva, mida iga päev ostame, aga mis Jennule närvidele käib, siis tegi ta mul kassajärjekorras (mis oli loomulikult pikk) sellise draama, mida tavaliselt näha filmides. Inimesed vaatasid mind kaastundlike nägudega ja mina vaatasin maha :D Kuna tahtsin Kaidit rõõmustada ökokraamiga, siis tuli mul veel korra ka ökopoes käia, kus siis möll läks edasi ja lõppes sellega, et ostsin Jennule tema tungival nõudmisel ühe mahekohupiima, mille ta lubas pintslisse pista. Ökopoe müüja pidi ka lapsi mitu korda vaigistama, nagu arvata võisite juba. Kui mahekohupiima sööma asusime, siis teate juba niigi, mida Jens selle peale ütles (ei maitse, väkk!). Kui Leho koju jõudis, puhkesin pillima nagu plika ja ütlesin, et ei jõua enam lasteaia algust ära oodata :) Eilne päev oli väga sarnane, aga siis oli põhijonnija Grete Liisa. Täna jäi Grete Liisa oma jonniga niivõrd Jennu varju, et isegi ühtegi säravat näidet ei tule meelde. Eile Grets küll viskas end siin ja seal kõnniteel ja autotee ääres end istukile ja jonnis, et tekkis paar pea et ohtlikku momentigi.
Teoorias saan loomulikult aru lastest ja raamatutest, et jaaa jonn on vajalik etapp ja seda on lastele väga tarvis. Katsuge sellega toime tulla. Ja see palavus, mis on lastele väga koormav. Meile kõigile. Aga kui sul on pikad päevad kaks jonnieas last, kellest üks on raamatu järgi superjonnieas, aga teine ületab oma jonnikvantiteedilt/-kvaliteedilt 2aastase jonnija mitmekordselt, siis raamatutest on vähe kasu. Paraku. Aga nagu öeldakse, küll läheb paremaks ja küll läheb kergemaks. Püüan uskuda. Võibolla ma seetõttu ei olegi vahepeal kirjutanud, et ei taha nii otsekoheselt rääkida. Aga läbi lillede ei ole mulle omane ;) Õnneks viisime oma lapsed ikkagi õhtul sünnipäevale ja kui alguses oli ka seal Jensi kisa kuulda stiilis „ei taha liha süüa, ei taha salatit, tahan arbuusi“, samal ajal kui Grete Liisa nõudis „emme tahan süllllleee“, siis mõne aja pärast rahunesid lapsed maha ja pidu läks käima ja kui sõprade keskel tuju paremaks ei lähe ja pisarad ei kuiva, siis kus siis veel.

Aga nüüd ajas tahapoole. Nii palju on juhtunud ja nii palju on tehtud, et püüan mitte romaani kirjutama nüüd hakata.

22.juunil müüsime oma praeguse korteri. 29. juunil tegime uue korteri laenutehingu ja augusti lõpus peaksime olema uues kodus sees. See tähendab, et viimane kuu aega oleme väga pingsalt tegelenud uue korteri siseviimistlusega ehk käinud mööda ehitus- ja sisustuspoode. Mees on teinud sadu kordi rohkem, tema on meie projektijuht ja oma mehe kiitmisega ma kitsi ei ole. Ta on teinud ülihead tööd ja asjad liiguvad selles suunas, et saame endale sellise kodu, nagu me tahame. Küll veidike kitsa, aga see-eest nii meie kui saab veel meie olla. Ise valime, ise mõtleme (sisekujundaja siiski aitab neis kohtades, kus tavamõistus peale ei hakka), ise käime seina- ja põranda plaate ja tapeeti valimas, kardinapoodides, pistikupesasid valimas. Seinatoonidest siseuste ja tüllkardinani välja tuleb kõik ise valida. Me ei ole veel päris lõpule jõudnud, aga see ei ole enam niiväga kaugel. Oleme kulutanud tunde ja päevi uuele kodule ja piisavalt palju pinget on see pakkunud. Nii heas kui halvas mõttes, aga ma usun, et tulemus on seda vaeva ja vatti väärt. Õnneks on olnud meil häid abilisi, kes meie laste eest hoolitsenud on, seni kuni meie poode mööda kappame. Ilma nendeta (peamiselt vanaemad ja tädi Misu) poleks me seda ette saanud võtta. Uut kodu on paljud sõbrad juba kas pildilt või üle aia näinud, mõni aiaski käinud. Kolime Kadriorust Kadriorgu. Ei me oma Kadriorgu jätta saa. Kui oleks jätta saanud, oleks valik suurem olnud ja ehk korter avaramgi, aga no mis teha, kui seal Faehlmanni tänaval ühes imearmsas rohelises renoveeritud puumas tekkis SEE TUNNE. Ühel märtsikuu laupäeval läksime minu tungival soovil pärast lühikest ööd veidi pohmellistena seda korterit vaid vaatama (mees väitis, et ei ole mõtet isegi vaatama minna, sest tema ei kavatse elusees uut ja suuremat laenu võtta), aga ta võitis meie mõlema südame ja sealt need asjad hakkasid hargnema, kuniks 3 kuud hiljem oli meie korter müüdud ja uus tehing tehtud. Meid võlus nii see puumaja hõng (neil, kel on, teavad isegi) kui ka imearmas kinnine hoov pisikese laste mänguväljaku ja puudega ja kaks maja sellel krundil, mis moodustasid terviku. Ma olen mehele nii tänulik, et ta oli nõus minuga seda korterit vaatama tulema ja et ta pohmellis oli :D Sest ega vist „kaine peaga“ poleks ta öelnud, et „meile meeldis, teeme oma pakkumise“. Mul jäi suu ammuli. Never say never on rohkem kui õige selle kohta öelda. Korter iseenesest ei ole ei üliavar ega suur, aga tuleb isemoodi, mul on tunne. Meie moodi :) 5 päeva pärast peame oma korteri vabastama ja elame mõnda aega siin ja seal ja elame ehitusele kaasa. Siseviimistlus on jõudmas lõppfaasi ja enne reisi kolime me niikuinii!

Aga nüüd natuke meie suvest ka. Ülimalt vahva ja soe ja mererohke suvi on olnud. Oleme juba puhanud lastega üle kuu aja (millest koos terve perega kaks nädalat) ja teinud palju vahvaid asju. Jaanipäev möödus meil tavapäraselt Peipsi ääres Leho vanaema-vanaisa juures koos Hiire-Pihkva, Karini-Lauri ja sõprade Marguse ja Mirjamiga ja loomulikult vanaema-vanaisaga. Väga väga tore oli, nagu alati. Elomalet, kes muidu alati meiega jaanipäevi veedavad, vaatasid seekord küll kodus jalkat, aga tänaseks olen selle väikse kiiksu neile „juba“ andestanud :D

Vahepeal tähistasime oma 3ndat pulma-aastapäea kohvikus „Moon“ ja jäime rohkem kui väga rahule. Ootan järgmist korda! Pikalt heietama ei hakka, aga mida iganes te seal sööte, siis julgen lubada, et jääte rahule. Kuigi jah, maitsed on ju teadupärast erinevad. Elomalet olid ka kaasas, nii et õhtu osutus väga meelolukaks ja kuna ka ilm oli sellesuvelikult soe, siis jalutasime pärast ja nautisime Kalamaja päikeseloojangut. Sel päeval saavutasin oma selle suve kõndimisrekordi ning käisin soovitatud 10 000 sammu asemel 27 000 sammu. Alustasin pulma-aastapäeva reipa kepikõnniga hullus palavuses ja kuna lapsed olid tollal tädi Misu juures, siis oli mul aega kõndida rohkem kui küll. Aga õhtuks olid jalad rakkus ja villis ka, mida ma siin ikka uhkeldan :D Mõned päevad hiljem läksime „mesinädalatele“ lastega, nagu meile kombeks mesinädalaid veeta. Seekord siis mitte Tai, Koh Samui, vaid Saaremaa, Go spa. Lapsed käitusid nii ja naa ehk nagu meie lapsed muiste, aga lõbu oli laialt ja kuna ei pidanud ei koristama, kokkama ega Selveris käima ning issi oli kaasas, siis oli see ikkagi pigem puhkus kui töö. Ja juba sai lastele lubatud, et järgmisel suvel jälle. Siis juba pikemaks ajaks. Mis mul viga lubada, kui kõndiv rahakott kaasas :D Ja nende jaoks on ju Saaremaa nagu reis, sest seda planeeritakse pikalt ette, lausa poolteist kuud. Siis sõidetakse praamiga ja autoga ja siis magatakse hotellis ja süüakse restoranis või kohvikus pannkooke ja juuakse kõrrejooki ja ujutakse meres ja basseinis ning ehitatakse issiga liivalosse. Kes siis sellise eluga rahul ei oleks? Lapsed olid paksus vaimustuses ja ütleme ausalt, mina ka! Kaks õhtut järjest küll klassikalist, küll Tiibeti massaazi,restotamist, valget ja roosat veini ja mulistamist ja õhtust piknikku (millele järgnes hilisõhtune romantika koos klaasikese veiniga meie oma toa rõdul, vaatega lossile) tegi oma töö ja hoopis noorem ja rõõsam Kerttu naasis koju. Ei tea, missugune rõõmurull veel Hispaaniast koju tuleb :D On, mida oodata. Peale Kuressaaret ei olnudki palju päevi, kui mu kallis abikaasa puhkusele jäi ja meie suvetrall jätkuda sai. Kui nüüd ehituspoodide jms trall välja jätta, oli ikka vahva perepuhkus küll! Jõudsime ära käia Kaberneeme rannas, Pirita rannas, Pikakari rannas, Võsu rannas, Käsmu rannas, külastada Käsmu väikest pererestorani ja näha Käsmus puhkavaid häid sõpru Rootsist ning selle kahe nädala jooksul palju teisi häid sõpru. Nii oma sõpru kui ka laste sõpru. Kui põhjarannik sai imetletud, suundusime sõpradega maale Peipsi äärde, kus veetsime kolm ööpäeva ja ülimõnusat aega koos kahe sõbra ja nelja lapsega. Kui lapsi on parajalt palju, aga mitte liiga palju, on nende kantseldamine ka kordades lihtsam ja jonn tundub mitte otseselt tore, aga ka mitte närvesööv. Puhkusel on issi suuuureks abiks ja elu tundub palju päikselisem ja värvilisem (muidu pole elul ka väga viga :D). Käisime lastega mitmes pisikeses lähedal asuvas rannas ja issi viis Peipsi peale paadiga sõitma terve pere. Lisaks sõime palju vanavanaema tehtud pannkooke ja Kaidi hoolitses selle eest, et kõik sööks piisavalt rohelist ehk käis vahetpidamata aiamaal meile rohtu noppimas salati jaoks ja võileiva alla/peale. Karpa ja Leho aga hoolitsesid selle eest, et meil õhtuti kurk ei kuivaks. Magama sai alati väga hilja ja saunas käidi kolmest õhtust kaks. Siit ka lugu sellest, kuidas mu kallis Musi esimest korda elus vist sauna küttis. Alguses ei saanud vedama, siis aga pidama. Igatahes saun sai nii kuum, et vanaema itsitas veel järgmiselgi päeval,et lava peale istuda küll ei saanud ja et leiliruumi uks tuli lahti hoida. Vanaisa sellepeale ütles, et „ ma täna ei viitsigi minna, ma alles käisin“ ja meie jõudsime sauna alles südaööl, aga tulime leiliruumist õige pea uuesti, selg ees, välja :D Pärast arvasid kõik kui üks pere, et hea vähemalt, et Leho sauna maha ei põletanud. Nii vägevat sauna polevat seal veel kunagi olnudki. Kui mu mees midagi ette võtab, siis ikka täiest hingest, poole p...sega asju tema meil ei tee :)

Kui Peipsis oli käidud, ei saanud naisele veel küllalt. Pakkisime küll asjad vaid paariks päevaks kaasa, aga tuli suur tahtmine veel õel ja õemehel Topul külas käia. Seal olime kaks päeva. Kuna aga Virtsu on Haapsalule/Topule vägagi lähedal, tuli ka seal ära käia. Kui juba, siis juba. Ja Virtsust tagasi sõites käisime veel Haapsalus linnas jalutamas ja kohvikus mehega kahekesi, lapsed viisime Topule Ja meie paarist päevast sai nädal, kui olime kodust eemal. Oma ühisele puhkusele panime pühapäeval punkti vembutembumaaga, mis oli lastele lubatud ka sel aastal. Kuna me välismaale sel aastal lastega ei lähe, siis oleme püüdnud neile puhkuse ajal ja üldse suvel muud põnevat ja mitmekesist pakkuda ja ma arvan, et nad on rahule jäänud. Laste nägudelt pärast Vembutembumaad ja kahte nädalat issi-emmega chillimist oli näha, et nad on rohkem kui õnnelikud ja rahul. Ehk sai liigagi palju ette võetud. Ja nüüd on see puhkusejärgne pohmell, millest tuleb vaikselt toibuda. Kui ei ole enam iga päev väljasõite ja pannkooke ja paadisõite. Aga küll me harjume ja toibume, kus me pääseme.

Borta bra men hemma bäst, ütlevad rootslased. Ja tõesti – kuigi vanaema-vanaisa juures, õe juures ja Virtsus sõprade juures oli tõesti lahe, siis koju tulla oli kõige parem. Ja nüüd hakkab tekkima see tunne, et ei taha sellest kodust loobuda, siit lahkuda. Siin on veedetud minu elu seni kõige ilusamad ja õnnelikumad aastad. Lapsed on selle kodu ajal sünnitatud ja palju vahvaid päevi ja õhtuid pere või sõprade seltsis chillitud. Viimased 4 ja pool aastat minu elust. Aga õnneks ei koli me kaugele ja saame oma vanale kodule lehvitamas käia kasvõi iga päev :)