Tere, tere!
Jaaa, jälle palju aega mööda läinud, millal viimati kirjutasin. Aga kordan end , taas!, krt ei jõua! :) Ja miks ei jõua? Ma ei tea! Aga see selleks.
Mis siis uudist? Suur uudis on see, et meie suured sõbrad, vandersellid, Elo ja Marek on tagasi, hurraaaa! Nagu lubatud, käisimegi neil 18. mail lennujaamas vastas ja seal nad olidki – Elo kaunis nagu ikka, Marek ka täitsa nunnu, aint et „natsa” metsavenna moodi oma pikkade hipijuustega :D Aga arusaadav, et 4 kuud lõuna-ameerikas teeb oma töö :P Aga oli ikka rõõmus meel neid näha küll. Ja ei jätkunud meil viisakust neid rahulikult koju jätta reisiväsimust välja puhkama. Ei, meie kutsusisime end kohe mareki juurde külla samal õhtul. Mine tea, äkki teatavad nädala pärast juba uuesti, et nendel plaanis pooleks aastaks või nii näiteks aafrikasse loomakesi vaatama minna. Aga loodame väga, et nüüd nad pikalt paiksed ja tulevad meiega ikka jaanipäeva pidama maale :) Meil ju nüüd suur volvoauto nagu jennu ütleb, nii et saame neid pagasnikus hästi transportida.
Enne lennujaama minekut käisime maal eelmisel nädalavahetusel. Eliise 1 aasta sünnipäeval. Viisime Lissele nukukäru ja roosade juustega nuku. Jennu ja eliise on maruvahvad koos. Esialgu siis jennu veel kahe väikse plikaga, aga varsti-varsti on lisandumas veel üks, siis läheb pulliks lahti. Aga maal olemine tegi ihule ja hingele head küll, värske õhk ja rahu ja mõnus seltskond pluss terve hulk neid, kes lapsi aitasid kantseldada. See on omaette luksus praegu. Sest… ma ikka ja jälle tunnen, et oma aega ei ole peaaegu üldse. Kui õhtul tahakski lugeda või arvutis olla natukene, siis lihtsalt ei jaksa. Iga päev on mõte, et täna leian selle aja endale vaikuses ja rahus, aga nagu lapsed tuttu saame, hakkab ka minu silm kinni vajuma. Mees siis müksab, et kuule, mine tuttu. Mina vastu – ei taha! Endal juba silm loojas. Nagu jennu, kes põikleb ja puskleb magamamineku vastu üldiselt. Aga üks õhtu tegime tõesti väikest romantikat. Viisime reedel jennu hiirele magamisajaks ja laenutasime endale video – Kõht ette (knocked up). Tuli vaid grets tuttu saada. Ka see õnnestus enne 22, nii et tundus, et selle väikse filmikesi ju ikka jõuame ära vaadata. Olin tubli abikaasa ja tegin meile rabarberi-maasikakisselli ja vahukoore-kohupiimapasta-valge shokolaadi kreemi (issand kui hea) ja nii me siis maiustasime ja vaatasime filmi. Kui äge! Tegelikult ju mitte midagi erilist, aga kui jaksad-saad seda endale lubada imeharva, siis on see tõeline luksus ja eriline fiiling koos magustoidu ja küünaldega puha :) Aint et ülla-ülla, ikka mul vajus silm aeg-ajalt kinni ja jäin isegi paar korda magama :D No ei ole ma enam õhtuinimene! Film oli aga tore ja soovitan teilegi, aga jätke meelde – kui rasestuda ei taha, siis kasutage kondoomi!!! (vaat, kes nüüd räägib :P )
Teine hea uudis sel nädalal oli, et jennu saab sügisest lasteaeda, hurraaa! Mardi lasteaed stockmanni kõrval. Nii et päev otsa saan shopata stockis ja siis võtan lapse ja jalutan koju :D Ja mees võib ka kergendatult hingata, sest mitu tuhat krooni lasteaia peale kuus on varsti minevik. Loodetavasti, sest enne tuleb seal järgmisel nädalal infopäeval ära käia ja veenduda, et tahame sinna ikka oma last panna. Aga uudis on vahva, eksole :)
Meil hakkavad kujunema suveks reisi- ja muud plaanid. Esialgu on meie pikimad reisid kahe lapsega olnud haapsalu, saaremaa ja peipsi pluss ühe lapsega stockholmi kruiis, mis just kõige paremini ei läinud, aga ka mitte midagi hullu. Aga suve esimene välisreis on plaanitud jurmalasse (spa,ikka spa), teine rootsi sõprade juurde augusti alguses ja kolmas, see õite magus, on plaanis septembri alguses lõuna-hispaaniasse, costa del sol´i, marbella See tuleb küll pigem selline lebopuhkus, aga küll jõuab kultuuri ja ja pikki jalgsirännakuid ilusates kohtades ka nautida. 20 aasta pärast, kui lapsed suured ja lapselapsi veel pole? :P Just arutasime mailiga ükspäev, et millal algab see nn kergem elu? Kas tõesti 20 aasta pärast, kui oleme kuldses keskeas??? Kui just grete liisa ei tule veitsa enne seda ega teata, et teate- emps ja paps, mul on teile väike uudis! Ja hea vanaema ma ometi plaanin ju olla Aga endiselt unistan rasketel hetkedel (ja neid ei ole mitte vähe, uskuge mind), et tuleb aeg, kui saame kaks armsat last viia vanaema hiire või mõne teise vanaema või tädi juurde, ise minna chillima. Kõigepealt kinno, siis sõpradega õhtusöögile. Ja siis mõned dringid ja äkki isegi diskole (mis see veel on? :D ). Või siis olla ilma lasteta lihtsalt õhtu läbi kodus. Kahekesi. Teha head süüa, vaadata head filmi video pealt ja rääkida kahekesi juttu. Tundub äge. On, mida oodata. Peaasi, et ei unune kondoome osta :D
Grete Liisa tegi täna toreda asja – keeras end selja pealt kõhu peale. Ma kohe plaksutasin ja kilkasin :) Varsti hakkab juba istuma ja siis käima ja siis ongi selline papagoi nagu meie jens kaspar. Sveta rääkis mulle hea nalja. Et ta olevat lasteaias ühele vene tüdrukule midagi vene keeles öelnud, midagi sarnast „ära kühvelda liiva liivakastist välja”. Aga vene keeles loomulikult. Ja jens kaspar, papagoina, oli selle suhteliselt autentselt järele korranud :D No küll ma oleks naerda saanud. Nii ta teeb ka kodus kogu aeg, nii et viimane aeg on hakata oma sõnavara ja lausekasutust kontrollima hakata. Ja autos sõites kommenteerib jens absoluutselt kõike, mida ta näeb: Kiilabi auto, tuletõlje auto, dziipauto (no kõik vähegi suuremad autod on dziibid ta meelest), autopõnnu (tädi misul on põrnikas, selle järgi teab), issi volvo auto (kusjuures volvosid tunneb hästi!). Ziguliauto on ka ära õpetatud, kuigi neid näeb linna peal vähe. Aga samuti meeldivad talle väga mootorrattad ja mopeedid. Kuna nuki ei tee neil veel väga hästi vahet, siis ta ütleb igaks juhuks mõlemad: „ näe, mootollatas. Bepeed (st mopeed)”. Et üks kahest on ikka õige, väga kaval!
Tahaks ju veel rääkida, aga mees ei luba. Nimelt on meil koristamispäev ja jätsin mehe üksi koristama. Mees on aluspükstes ja küürib vannitoa põrandat. Pagan, kui hea vaatepilt :))=
Sunday, May 25, 2008
mees teeb Monicat ehk mees koristustuhinas
Kas pole tore see :) Vot meie peres näevad laupäevad nii välja :D Paljas mees koristamas - vägev vaatepilt! Kahju, et vähe põnevamaid pilte üles ei tohi panna (ei julge panna, pärast saan mehe käest nahutada), sest krdi naljakas oli vaadata, kuidas mees kraamib, küürib ja nühib. No tõeline monica meil kodus (teate küll Friends seriaali ja monicat. Tuleb meelde monica puhtusefriiklus ju? :D
Eliise 1
Nagu piltidelt näha, läks meil eliise sünna väga hästi. Palju sugulasi ja tore pere ja rõõmus meel :) Need suured poisid punaste jopedega on jensi-grete ja eliise issi. Vennad mis vennad :) Jennul on ka punane jope. Ja üks hommik seda selga pannes teatas ta: "see ei ole onu lauli jope, see on minu jope!". Näe, jennul väga hea mälu ja nutikas on ta ka, nagu ma aeg-ajalt ikka ja jälle tõden :) Tuleb temasta vist kah arst (nagu vanaisa) või advokaat (kah üks pereliige meil :)
3,5 kuune grets ja ligi 3 kuune Poisu
Juba käest kinni :) Tundub, et ka grete liisal ei saa tulevikus poisteprobleemi olema. Või siis saab, kuidapidi võtta.
emadepäev perega
selline tore emadepäev oli meil koos emme, issi, vanaemade ja vanaisaga (kes teeb pilti)
issid ja lapsed
Triinu juures aias grillimas 3 nädalat tagasi. Margit ja viktor rootsist olid siinmail külas ja tegime mõnusa olemise triinu-risto juures. Issid olid väga tublid grillimeistrid ja lastekantseldajad, nii et naised said oma jutte ajada :) Ja vaadake seda margiti meest viktorit - laulab ja jutustab nii oma titega kui ka nende oskari potentsiaalse pruudi grete liisaga. Vot sellised entusiastlikud on rootsi issid! Kui satute stockholmi mõnel kenal pärastlõunal, tsekkige järele, kui palju issisid on lastega jalutamas! Nemad nimelt võtavad väga meelsasti aja maha ja jäävad vanemapuhkusele. Kaks kuud on lausa kohustuslik võtta issipuhkust :) No ja siis veel rootslased virisevad, et neil ei ole võrdõiguslik riik. Eesti issid võiksid üht-teist neilt issidelt igatahes õppida :)
Tuesday, May 13, 2008
kruiis ja jennu ning tema pruudid
Tere kõikse pere ja sõbrad siinmaal ja välismaal, lõuna-ameerikas (vist kohe-kohe juba euroopas!), luxis ja brüsselis :)
Jälle pean tõdema, et aeg ei ole mul just suuremaid sõpru hetkel. Lihtsalt ei jätku aega enda jaoks ega oma blogi jaoks, nii kahju, kui see ka poleks. Nimelt on mind tabanud kevadväsimus vol 2! Kuidas see küll võimalik on, ei saa mina aru, sest päevad on ju järjest pikemad ja ei saa ka kurta halbade ilmade üle viimasel ajal. Peaks ju nagu energiat ja usinust jätkuma, või mis? Ja ega muud hullu polegi, kui et õhtuks olen kutu mis kutu. Mõtlen igast plaane endale õhtuks välja, et ohhh kui ükskord mõlemad lapsed magavad (nii 22.45 paiku), siis vot mina võtan kätte ja hakkan ajakirju lugema (rootsist sai ostetud kaks pereteemalist a la pere ja kodu rootsi keeles, et toosama ülikoolis tudeeritud keel päris ära ei ununeks ja endale kah huvitav ja armas lugemine), vaatan õhtuseid filme, istun mõnuga arvutis või nokitsen rootsi keele kallal. No ja ülla-ülla - ei jaksa ma miskit õhtul teha. Näiteks eile olin vabatahtlik ja lubasin mõlemad lapsed ise magama panna. Las issi kraamib-koristan veitsa ise vahelduseks ja pärast vaadaku telkut või lugegu raamatut. Ma panen kähku tited tuttu ja liitun ka mehekesega. No vot, plaan hea. Greteke andis kiiresti seekord alla, juba enne 23. Aga jennu, esiteks, ronis minu ja grete kaissu ja siples mis kole. Ei kuulanud ta emme sõna, et oma voodis magab laps, vaid vaja oli emme ja õe juures olla, kuigi issiga ollakse nõus oma voodist õhtujutte kuulama. Lugesin talle siis veitsa raamatut ja arutasime kahekesi, miks pardipojad ei tohi ilma emmeta vette minna :) Siis laulsime karumõmmi laulu ja ikka ja jälle uuesti. Ja lõpuks vist laulis jennu emme magama,mitte vastupidi :D Nähh sulle naise-mehe suhte hoidmisest, naine on unekott! Muska tuli kaissu ja ütles, et oiii kui armsasti ashton kutcher musitas, tahaks kaaaa. No läbi une kuulsin, aga siis magasin edasi nagu kott :D
Täna oli meil jälle see tore võimlemistund pere kõige pisemaga. Grete on väga tubli võimleja, vaata ja imesta! Muidu ta ikka päris draamakuninganna tihti, aga võimlemas on kukupai ja naerupall. Ei nuttu, ei mossitamist, ei vasturääkimist, teeb kõik ilusti kaasa :D Pärast rääkisin kasvatajaga jennust natukene ja selgus, et jennu ja sarah katariina pidid enam ja enam kaklema ja kraaklema. Olevat nagu itaalia perekond :D Ja mis ma selle teadmisega nüüd peale hakkan? Kes siis seda ei tea, et Jens on päris tubli jonnija ja ka teistelt asjade äratirimine ei ole tema jaoks mingi probleem. Mida rohkem ja jõulisemalt, seda uhkem! Keela, palju sa keelad, või õpetaja ja räägi, palju aga jaksad, ikka teeb tema nii, nagu talle meeldib. Jäär, teadagi. Läksin veevalajaga võimlemast linna, ära väsitatud võimleja peaks ju ometi nii väsinud olema, et magab tunde ja tunde järjest, nagu vanasti (s.o veel paar nädalat tagasi magati vabalt 4 h lõunaund). Pool tundi magaski, aga nagu emme sõpsidega moskva terrassile jõudis (just terrassile selle 10 kraadise ilmaga, sest siis saab ju tibuke tududa vankris õues, kui mõnus!), ärkas tema üles ja teatas, et emmel pole siin midagi vaja chillida või süüa! Ok, sain söödud kuidagi, aga laps süles ja väga mugav just polnud. Tüüpiline olukord viimased nädalad-kuud. Aga vähemalt siiani sain lõunasöögi nii söödud, et printsess magas, nüüd viimased paar nädalat ta kohe üldse ei salli, et emme sööb. Imelik :S Kui jalutama läksin, magas greteke edasi. Siis oli aeg juuksurisse minna ja plika klõpsti jälle üleval ja 2 tundi juuksuris oldi üleval, vahelduva eduga paremas ja halvemas tujus. Täna oli paras katsumuste päev (grete liisa näiteks ärkas kl 6 paiku ja hakkas kõva häälega jutustama ja seda tund aega)ja üldse mitte kõige meeldivamate uudiste päev. Aga vist olen saanud piisavalt magada viimasel ajal, nii et närvid jäid alles :)
Käisime gretsiga täna arstil pärast emme juuksuriskäiku. Kuna lõunatasin moskvas, siis takso peale raha ei raatsinud-tahtnud kulutada ja läksime reipal sammul jalgsi telliskivi perekeskusesse. Taaskord oli laps saanud vankris kenasti magusasse unne jääda, kui emme ta üles ajas, et kaaluda-mõõta. Oi, kuidas ajas vihaseks see väikese preili ja täitsa arusaadavatel põhjustel. Aga kaalus see 3,5 kuune ´prinsessa´ meil siis 5,9 kg ja pikkust 62 cm. Rohkem peaks sööma, arvas arst. Aga ilus laps, lisas ta minu rõõmuks :) 4 kg sünnikaalu juures on jah see 5,9 suht vähe, aga ega emme-issi tal ka väga prisked just ole (kuigi sain üks hommik mehelt meeldiva komplimendi: Nii tore pehme kõht sul! No aitähhhhhh!)
Õhtul aga tuli kirte-lee jennule külla ja läksime kõik koos vanaema eve juurde mõiku. Ihiii vanaema meid vist niipea külla ei kutsu, sest lapsed olid parasjagu mürakarud, tirisid kardinaid, hüppasid diivanitel, tegid kõva lärmi ja olid üldse parajad vembu-tembud. Mul oli päris lõbus :D Kraaklesid ja kaklesid, aga ka kallistasid ja naersid laginal koos. Üliarmas, kui te vaid näeksite :) Näiteks õpetasime jennule oma nime ütlemist. "Mis su nimi on"? Vaikus. Ütle: Jens Kaspar Pihkva. "Ei ole pitva, büäääääää, jens olen". Lausa nutma ajas see "pihkva" teda. Meie: "Oled ikka Pihkva". "ei oleeeeee pitva". Siis teatas kirte-lee: "mina olen pikva"! Nii, asi on ära otsustatud, tuleb vaid unelmate pulm korraldada. Hõissaa ja pulmad!
Et närvid taaskord proovile panna, nagu saaremaa reisist meil väheks oleks jäänud!, käisime gretega stockholmi kruiisil eelmisel nädalal. Minu armsad õpilased ja maili ja sirli lastega olid ka. Kirte-lee siis seekord ilma jennuta, sest nii suur enesetapja ma ka ei ole, et kahe lapsega reisile läheks. Jennul oli ka issiga hea. Reisi head küljed - kena vaheldus ja imeilus stockholm, nagu alati. Samuti nägin oma stockholmi sõbrantsi margitit. Lahe lugu see, et kui margitit näeb nüüd tänapäeval imeharva, siis ta oli just enne seda käinud perega eestis ja saime kõik koos triinu juures kokku ja grillisime-jutustasime. Stockholmis taas näha oli aga jälle tore. Ei saa kohe märkimata jätta, et margit ja triin olid mu kõige truumad eraõpilased läbi aegade. Käisid iga jumala pühapäev mul rootsi keele tunnis kodus ühetoalises ja hiljem ka siin kollasel tänaval. Ise oskasid juba nii niii hästi, aga ikka oli lust suur ja silm säras alati.Ja pärast nende õpetamist tundsin ka ise end väga õnneliku ja rahulolevana, sest sai ju tollal lahatud maailma kõik mured ja probleemid ära, rootsi keeles :) Vot ja siis läheb margit sõbrantsiga riiga väiksele tripile ja ennäe imet - kohtab seal rootsi kutti viktorit! Ja viktor tuleb ja küsib numbrit. Ja nii nad siis suhtlevad ja meilivad ja külastavad teineteist, kuni saabub sms: Kihlusime. Ja läheb natuke aega mööda, kui margit trallib oma kasvava punuga ringi ja abiellub. Ja kolib ära ja ongi rootslane valmis. Ja võib põhimõtselt nüüd mind hakaga rootsi keele alal harima :) Õnneks vähemalt triin on siiani eestis ja jumal tänatud, koos eesti ristoga! ihiiihihiiiii. Niimoodi siis jäädakse oma õpilastest ilma. Õpetad neid heatahtlikult, kuni tuleb väike "riia ots" ja läinud nad ongi. Enam ma ühtegi oma õpilast riiga ei luba :D Õnneks on margiti viktor niii kihvt mees, et ma ei imesta, et margit meie juurest ära läks :) (ei saa kohe mainimata jätta, et too viktor on ka advokaat). Ja meie lähme triinu perega koos suvel neile külla rootsimaale, laheeee. Saab jälle tantsu, tralli ja draamat :D
Nii, head küljed said otsa. Halvad küljed stocki reisi juures: Grete liisale üldse ei meeldi väikese pinna peal rahvamassid. Ehk siis kisa tehti õhtusöögi ajal laevas, hommikusöögi ajal laevas ja veelkord õhtusöögi ja hommikusöögi ajal. Ja üsna järjepidevalt, nii et emmel oli väga raske söömist nautida. Imelik oli muidugi see, et esimesel õhtul läksime ka show baari (õnneks ei tohi ka laeval suitsetada) ja seal oli kõva muusika ja meelelahutus, aga vot see talle meeldis. Chillis oma lutiga ja vahtis ringi, kuni jäi magama! Kuidas see võimalik on, et võrdlemisi vaikne sööma buffet restoranis ajas ta keema, aga hull lärm ja muusika meeldis nii väga, et naer tuli peale? Kuna aga mul hakkas imelik tunne imikuga kõva lärmi sees olla, kobisin 23 paiku ikkagi kajutisse. Järgmisel õhtul aga läksin kohe peale õhtusööki kajutisse, sest grete mõõt oli täis ja tahtis rahu ja vaikust. Tahtsin koju poja ja mehe juurde, aga pikk tee oli veel ees. Oli küll väljakutse ja raske see reis, aga ikkagi jäin rahul, sest meenutan parema meelega seda head, mis oli :)
Tegin ka reisi tarvis kiirpassi grete liisale, mille leho sai kätte täpselt enne reisi ja me jõudsime sadamasse nii, et juba öeldi valjuhääldist, et pardale minek on lõppenud. Aga kohale jõudsime, mis sest, et viimasel hetkel (kes seda ei teaks, et see juba meie stiil). Passi loomulikult ei küsinud keegi, aga kes oleks seda stressi pärast talunud, kui meid stockist tagasi poleks lubatud. Nii et minu odav kruiis (tutvused-tutvused :) ei olnudki enam nii odav tänu sellele krdi passile. Ja veelgi "lõbusam" uudis ootas mind tagasi jõudes sadamas - mees oli jätnud auto kohta, kus seda mitte teha ei tohiks ja auto oli teisaldatud :P See tähendas meie rahakotile veel 700 kroonist kergendamist trahvi ja teisaldamiskulu näol pluss taksosõit. Et siis minu odav reis :D
Nädalavahetus oli tore ja pererohke koos loomaaia, mõnusa söömisega ja ilusa emadepäevaga. Mäletate kindlasti minu sünnipäeva, kus leho toodud roos püsis täpselt tunnikese, kui jalad alt viskas :D Ja et õemees mait tõi mulle eluägeda pika kauni roosi. Nüüd on maidu toodud roos meie pere mõõtepuu ja leho leidis emadepäeval priit pressi juurest sama võimsa roosi :)))) Oi kus ma rõõmustasin! Kingid pidid tagantjärele tulema, kui finantsseisud paremad. Ehk siis any day now :D Yeee right.
Emmedele, st minu emale, leho emale ja meie põnnide emmele, tegin valge shokolaadi-toorjuustu tordi. Nämmmma. Tortide tort, ma ütlen, niiiiiiiiiii magus. Aga hää ka. Ja ise tegin suure armastusega, öösel kell 12 lõpetasin.
Lõpetuseks pean ära märkima, kui nutikas ma olen. Meil valmis siin laual üks mango, mille mees paar päeva tagasi tõi. Ma jumaldan mangosid, kui nad on parasjagu küpsed. Ootasin, kuni leho jennut tuttu läks panema ja pistsin pintslisse. Hästi ruttu, et keegi ei teaks-näeks. Leho ei jäänudki ise tuttu, vaid tuli veel kööki südaöist söömat tegema, aga nüüd on juba hilja mango järele küsida, sest see mõnuleb minu vatsas ihiiiii :) Ära siis nori oma naist, et tollel on pehme kõht, vaid vali sõnu, mees!
Jälle pean tõdema, et aeg ei ole mul just suuremaid sõpru hetkel. Lihtsalt ei jätku aega enda jaoks ega oma blogi jaoks, nii kahju, kui see ka poleks. Nimelt on mind tabanud kevadväsimus vol 2! Kuidas see küll võimalik on, ei saa mina aru, sest päevad on ju järjest pikemad ja ei saa ka kurta halbade ilmade üle viimasel ajal. Peaks ju nagu energiat ja usinust jätkuma, või mis? Ja ega muud hullu polegi, kui et õhtuks olen kutu mis kutu. Mõtlen igast plaane endale õhtuks välja, et ohhh kui ükskord mõlemad lapsed magavad (nii 22.45 paiku), siis vot mina võtan kätte ja hakkan ajakirju lugema (rootsist sai ostetud kaks pereteemalist a la pere ja kodu rootsi keeles, et toosama ülikoolis tudeeritud keel päris ära ei ununeks ja endale kah huvitav ja armas lugemine), vaatan õhtuseid filme, istun mõnuga arvutis või nokitsen rootsi keele kallal. No ja ülla-ülla - ei jaksa ma miskit õhtul teha. Näiteks eile olin vabatahtlik ja lubasin mõlemad lapsed ise magama panna. Las issi kraamib-koristan veitsa ise vahelduseks ja pärast vaadaku telkut või lugegu raamatut. Ma panen kähku tited tuttu ja liitun ka mehekesega. No vot, plaan hea. Greteke andis kiiresti seekord alla, juba enne 23. Aga jennu, esiteks, ronis minu ja grete kaissu ja siples mis kole. Ei kuulanud ta emme sõna, et oma voodis magab laps, vaid vaja oli emme ja õe juures olla, kuigi issiga ollakse nõus oma voodist õhtujutte kuulama. Lugesin talle siis veitsa raamatut ja arutasime kahekesi, miks pardipojad ei tohi ilma emmeta vette minna :) Siis laulsime karumõmmi laulu ja ikka ja jälle uuesti. Ja lõpuks vist laulis jennu emme magama,mitte vastupidi :D Nähh sulle naise-mehe suhte hoidmisest, naine on unekott! Muska tuli kaissu ja ütles, et oiii kui armsasti ashton kutcher musitas, tahaks kaaaa. No läbi une kuulsin, aga siis magasin edasi nagu kott :D
Täna oli meil jälle see tore võimlemistund pere kõige pisemaga. Grete on väga tubli võimleja, vaata ja imesta! Muidu ta ikka päris draamakuninganna tihti, aga võimlemas on kukupai ja naerupall. Ei nuttu, ei mossitamist, ei vasturääkimist, teeb kõik ilusti kaasa :D Pärast rääkisin kasvatajaga jennust natukene ja selgus, et jennu ja sarah katariina pidid enam ja enam kaklema ja kraaklema. Olevat nagu itaalia perekond :D Ja mis ma selle teadmisega nüüd peale hakkan? Kes siis seda ei tea, et Jens on päris tubli jonnija ja ka teistelt asjade äratirimine ei ole tema jaoks mingi probleem. Mida rohkem ja jõulisemalt, seda uhkem! Keela, palju sa keelad, või õpetaja ja räägi, palju aga jaksad, ikka teeb tema nii, nagu talle meeldib. Jäär, teadagi. Läksin veevalajaga võimlemast linna, ära väsitatud võimleja peaks ju ometi nii väsinud olema, et magab tunde ja tunde järjest, nagu vanasti (s.o veel paar nädalat tagasi magati vabalt 4 h lõunaund). Pool tundi magaski, aga nagu emme sõpsidega moskva terrassile jõudis (just terrassile selle 10 kraadise ilmaga, sest siis saab ju tibuke tududa vankris õues, kui mõnus!), ärkas tema üles ja teatas, et emmel pole siin midagi vaja chillida või süüa! Ok, sain söödud kuidagi, aga laps süles ja väga mugav just polnud. Tüüpiline olukord viimased nädalad-kuud. Aga vähemalt siiani sain lõunasöögi nii söödud, et printsess magas, nüüd viimased paar nädalat ta kohe üldse ei salli, et emme sööb. Imelik :S Kui jalutama läksin, magas greteke edasi. Siis oli aeg juuksurisse minna ja plika klõpsti jälle üleval ja 2 tundi juuksuris oldi üleval, vahelduva eduga paremas ja halvemas tujus. Täna oli paras katsumuste päev (grete liisa näiteks ärkas kl 6 paiku ja hakkas kõva häälega jutustama ja seda tund aega)ja üldse mitte kõige meeldivamate uudiste päev. Aga vist olen saanud piisavalt magada viimasel ajal, nii et närvid jäid alles :)
Käisime gretsiga täna arstil pärast emme juuksuriskäiku. Kuna lõunatasin moskvas, siis takso peale raha ei raatsinud-tahtnud kulutada ja läksime reipal sammul jalgsi telliskivi perekeskusesse. Taaskord oli laps saanud vankris kenasti magusasse unne jääda, kui emme ta üles ajas, et kaaluda-mõõta. Oi, kuidas ajas vihaseks see väikese preili ja täitsa arusaadavatel põhjustel. Aga kaalus see 3,5 kuune ´prinsessa´ meil siis 5,9 kg ja pikkust 62 cm. Rohkem peaks sööma, arvas arst. Aga ilus laps, lisas ta minu rõõmuks :) 4 kg sünnikaalu juures on jah see 5,9 suht vähe, aga ega emme-issi tal ka väga prisked just ole (kuigi sain üks hommik mehelt meeldiva komplimendi: Nii tore pehme kõht sul! No aitähhhhhh!)
Õhtul aga tuli kirte-lee jennule külla ja läksime kõik koos vanaema eve juurde mõiku. Ihiii vanaema meid vist niipea külla ei kutsu, sest lapsed olid parasjagu mürakarud, tirisid kardinaid, hüppasid diivanitel, tegid kõva lärmi ja olid üldse parajad vembu-tembud. Mul oli päris lõbus :D Kraaklesid ja kaklesid, aga ka kallistasid ja naersid laginal koos. Üliarmas, kui te vaid näeksite :) Näiteks õpetasime jennule oma nime ütlemist. "Mis su nimi on"? Vaikus. Ütle: Jens Kaspar Pihkva. "Ei ole pitva, büäääääää, jens olen". Lausa nutma ajas see "pihkva" teda. Meie: "Oled ikka Pihkva". "ei oleeeeee pitva". Siis teatas kirte-lee: "mina olen pikva"! Nii, asi on ära otsustatud, tuleb vaid unelmate pulm korraldada. Hõissaa ja pulmad!
Et närvid taaskord proovile panna, nagu saaremaa reisist meil väheks oleks jäänud!, käisime gretega stockholmi kruiisil eelmisel nädalal. Minu armsad õpilased ja maili ja sirli lastega olid ka. Kirte-lee siis seekord ilma jennuta, sest nii suur enesetapja ma ka ei ole, et kahe lapsega reisile läheks. Jennul oli ka issiga hea. Reisi head küljed - kena vaheldus ja imeilus stockholm, nagu alati. Samuti nägin oma stockholmi sõbrantsi margitit. Lahe lugu see, et kui margitit näeb nüüd tänapäeval imeharva, siis ta oli just enne seda käinud perega eestis ja saime kõik koos triinu juures kokku ja grillisime-jutustasime. Stockholmis taas näha oli aga jälle tore. Ei saa kohe märkimata jätta, et margit ja triin olid mu kõige truumad eraõpilased läbi aegade. Käisid iga jumala pühapäev mul rootsi keele tunnis kodus ühetoalises ja hiljem ka siin kollasel tänaval. Ise oskasid juba nii niii hästi, aga ikka oli lust suur ja silm säras alati.Ja pärast nende õpetamist tundsin ka ise end väga õnneliku ja rahulolevana, sest sai ju tollal lahatud maailma kõik mured ja probleemid ära, rootsi keeles :) Vot ja siis läheb margit sõbrantsiga riiga väiksele tripile ja ennäe imet - kohtab seal rootsi kutti viktorit! Ja viktor tuleb ja küsib numbrit. Ja nii nad siis suhtlevad ja meilivad ja külastavad teineteist, kuni saabub sms: Kihlusime. Ja läheb natuke aega mööda, kui margit trallib oma kasvava punuga ringi ja abiellub. Ja kolib ära ja ongi rootslane valmis. Ja võib põhimõtselt nüüd mind hakaga rootsi keele alal harima :) Õnneks vähemalt triin on siiani eestis ja jumal tänatud, koos eesti ristoga! ihiiihihiiiii. Niimoodi siis jäädakse oma õpilastest ilma. Õpetad neid heatahtlikult, kuni tuleb väike "riia ots" ja läinud nad ongi. Enam ma ühtegi oma õpilast riiga ei luba :D Õnneks on margiti viktor niii kihvt mees, et ma ei imesta, et margit meie juurest ära läks :) (ei saa kohe mainimata jätta, et too viktor on ka advokaat). Ja meie lähme triinu perega koos suvel neile külla rootsimaale, laheeee. Saab jälle tantsu, tralli ja draamat :D
Nii, head küljed said otsa. Halvad küljed stocki reisi juures: Grete liisale üldse ei meeldi väikese pinna peal rahvamassid. Ehk siis kisa tehti õhtusöögi ajal laevas, hommikusöögi ajal laevas ja veelkord õhtusöögi ja hommikusöögi ajal. Ja üsna järjepidevalt, nii et emmel oli väga raske söömist nautida. Imelik oli muidugi see, et esimesel õhtul läksime ka show baari (õnneks ei tohi ka laeval suitsetada) ja seal oli kõva muusika ja meelelahutus, aga vot see talle meeldis. Chillis oma lutiga ja vahtis ringi, kuni jäi magama! Kuidas see võimalik on, et võrdlemisi vaikne sööma buffet restoranis ajas ta keema, aga hull lärm ja muusika meeldis nii väga, et naer tuli peale? Kuna aga mul hakkas imelik tunne imikuga kõva lärmi sees olla, kobisin 23 paiku ikkagi kajutisse. Järgmisel õhtul aga läksin kohe peale õhtusööki kajutisse, sest grete mõõt oli täis ja tahtis rahu ja vaikust. Tahtsin koju poja ja mehe juurde, aga pikk tee oli veel ees. Oli küll väljakutse ja raske see reis, aga ikkagi jäin rahul, sest meenutan parema meelega seda head, mis oli :)
Tegin ka reisi tarvis kiirpassi grete liisale, mille leho sai kätte täpselt enne reisi ja me jõudsime sadamasse nii, et juba öeldi valjuhääldist, et pardale minek on lõppenud. Aga kohale jõudsime, mis sest, et viimasel hetkel (kes seda ei teaks, et see juba meie stiil). Passi loomulikult ei küsinud keegi, aga kes oleks seda stressi pärast talunud, kui meid stockist tagasi poleks lubatud. Nii et minu odav kruiis (tutvused-tutvused :) ei olnudki enam nii odav tänu sellele krdi passile. Ja veelgi "lõbusam" uudis ootas mind tagasi jõudes sadamas - mees oli jätnud auto kohta, kus seda mitte teha ei tohiks ja auto oli teisaldatud :P See tähendas meie rahakotile veel 700 kroonist kergendamist trahvi ja teisaldamiskulu näol pluss taksosõit. Et siis minu odav reis :D
Nädalavahetus oli tore ja pererohke koos loomaaia, mõnusa söömisega ja ilusa emadepäevaga. Mäletate kindlasti minu sünnipäeva, kus leho toodud roos püsis täpselt tunnikese, kui jalad alt viskas :D Ja et õemees mait tõi mulle eluägeda pika kauni roosi. Nüüd on maidu toodud roos meie pere mõõtepuu ja leho leidis emadepäeval priit pressi juurest sama võimsa roosi :)))) Oi kus ma rõõmustasin! Kingid pidid tagantjärele tulema, kui finantsseisud paremad. Ehk siis any day now :D Yeee right.
Emmedele, st minu emale, leho emale ja meie põnnide emmele, tegin valge shokolaadi-toorjuustu tordi. Nämmmma. Tortide tort, ma ütlen, niiiiiiiiiii magus. Aga hää ka. Ja ise tegin suure armastusega, öösel kell 12 lõpetasin.
Lõpetuseks pean ära märkima, kui nutikas ma olen. Meil valmis siin laual üks mango, mille mees paar päeva tagasi tõi. Ma jumaldan mangosid, kui nad on parasjagu küpsed. Ootasin, kuni leho jennut tuttu läks panema ja pistsin pintslisse. Hästi ruttu, et keegi ei teaks-näeks. Leho ei jäänudki ise tuttu, vaid tuli veel kööki südaöist söömat tegema, aga nüüd on juba hilja mango järele küsida, sest see mõnuleb minu vatsas ihiiiii :) Ära siis nori oma naist, et tollel on pehme kõht, vaid vali sõnu, mees!
Sunday, May 4, 2008
Saaremaal
Tere, kullakallis blogi!
Pole ammu jälle arvutis jaksanud piisavalt kaua olla, et kirja miskit panna. Aga võiks ja peaks. Sest muidu lähevad asjad meelest. Juba praegu on raske meenutada, mis eelmisel nädalavahetusel tehtud sai. Aga seda nädalavahetust mäletan küll. Algas see ju juba nõnna ammu - kolmapäeva õhtul. Sest palusin abikaasal lisaks 1. maile puhata ka 2. mail ehk reedesel päeval. Ja algas meie sõit juba kolmapäeva õhtul haapsalu lähistele topule, külla laste tädile ja tädimehele, christelile (tädi misu) ja maidule (mati jennu keeles). Oi, täitsa põnev oli, sest see oli meie kõige esimene pikem sõit kahe lapsega ajastu jooksul. Nii et ma olin juba enne reisi algust piisavalt põnevli ja ärevil. Oli volbri õhtu. Meid võtsid vastu kostümeeritud nõiad laste vanaema ja kahe tädi näol. Kahjuks ei ole sellest õhtust pilte, aga nõiad olid nii vägevad, et jennu pistis röökima neid nähes. Täiesti vappus emme või issi süles ja röökis nii kõvasti, et polnud aru saada, mida ta tahtis öelda. Lihtsalt kisas. Aga tädi misu teda ei hirmutanud, tema sülle oli nõus minema. Tädi misu oli ka nõid, aga selline tore ja leebe välimusega nõid, mitte rohelise näo ja nõianinaga, vaid parajalt grimmi all ja sassis juustega. Selline tõeliselt nupsik! Naljatasime, et tädi christel on piisavalt saranane oma tõelisele välimusele :D Pagan, ägedad olid need nõiad, kahju, et jennu neid niiväga kartis, et nõiad pidid oma grimmi maha pesema, et jennu röökimise järele jätaks :P
Möödus õhtu "lõbusasti". Alguses täitsa toredalt tegelt. Grete liisa chillis issi kõhul baby björnis ja jens virutas liha sisse, nii et seda nägu. Grillisime ja chillisime topul aias ja muusika mängis, nõiad ehk siis selleks ajaks juba jälle tädid, sugulased ja vanaema, tantsisid ja emme-issi mugisid liha (ma ju suht nigel lihasöödik muidu). NO ja siis tuli öö ja tuli magama minna. Aga kardetavasti oli jens kaspar nõidadest nii shokeeritud, et magama ta ei jäänud. Oh eiiii, ta röökis ja kisas, nii et keegi ei saanud magama jääda. Ja loomulikult ei saanud ka seetõttu tema väike õde magama jääda, vaid kisas aeg-ajalt samuti. Emme-issi olid enesetapu äärel ja soovisid, et oleksid jälle nooremad ja vallalised :P Suutsin mõelda selle paari tunni jooksul juba, et põgenen ära, ÜKSI!, ja jätan POST IT paberil mehele teate: "ma ei suutnud seda" (nagu sex and the citys ükskord carrie maha jäeti). Aga see tundus kuidagi lame. Siis mõtlesin, et olen lahutusega kohe nõus ja jätan mõlemad lapsed issile, ei mingit protsessimist laste pärast. Aga mees ütles sama mulle, et ta jätab mõlemad lapsed parem mulle :D No vot. Siis tuli hea mõte lapsed nende tädide vahel ära jagada. See tädidele meeldiks, eksole, aga selleks ajaks, kui selle ettepanekuga lagedale tulin (hommikul), oli mõistus koju tagasi tulnud ja enam ei tahtnudki niiväga lapsi ära anda :D Igatahes jäi jens kaspar magama sel ööl kl 2!!!!! ja tema väike õde samuti. Appiiii kui jube see oli! Aga siinkohal olgu öeldud, et lapsed kasvavad siiani meie peres ja lahutuspaberid on määrimata, ihiiii.
Aga see oli alles reisi algus. Mõtlesin, et kui niimoodi reis algas, siis kas on üldse mõtet saaremaale spa-tama minna. No ei ole ju! Aga tagasi tallinnasse tundus ka nagu nüri kohe tulla. Ehk siis kes ei riski, shampust ei joo, onju. Läksimegi saarde. Aga topult ära sõites tuli 10 mintsa pärast meelde, et võtit ei andnud küll kellelegi, kes võiks kassi käia toitmas. Tagasisõit! Aga 2 minutit tagasi sõites avastasime, et sel juhul ei jõua enam praamile ja ilma bronnita pole lootust ka järgmisele praamile jõuda. Nii et taas keerasime ringi ja ikkagi praami suunas ja jääme lootma, et kallis sõbranna kristel on nõus kassi toitma (ka tema oma peikaga olid saaremaale minemas, aga pidid enne meid tallinnasse tagasi jõudma). Praamile jõudsime. Viimastena loomulikult, aga ikkagi jõudsime (njah, pilet väljastati 2 minutit enne praami lahkumist ja kiirust sai natuke ületatud, peab tõdema).
Aga kuressaares ootas meid ilus ilm ja tore hotell arensburg, kus ka detsembris olime puhkamas käinud. Ilusa ilmaga kohe õue jalutama ja einestasime trahter veskis. Mmmmm kui mõnus koht. Ja kui odav! Supid 35 krooni, soojad salatid 50 krooni ringis,suured soolased pannkoogid 45. Tunduvalt odavam, kui võrdväärses kohas tallinnas ja niiiii nämma. Lahe! See tegi tuju heaks ja meele rõõmsaks. Oli plaan ka eve-ly ja ummiga hängida, kes olid saarde jõudnud paar tundi varem. Aga kuna neil on saarel palju sõpru, siis jäi kohtumine järgmisse päeva, sest küll jõuab, mõtlesime. Sel õhtul einestasime sealsamas arensburgi lounge´is. Koos kahe lapsega :P Ega see just pidu ja pillerkaar olnud, nagu arvata võite. Sai kõvasti närve proovile pandud, jah. Jennu vihastas issi peale nii, et pistis kisama üle restorani ja päris kõvasti, nagu jennule kombeks. Sest issi julges talt võtta kukliampsu vms. Nii väike poiss, aga vot vihastamine on tal käpas. Ma ei saa aru, kuidas ja kust ta seda oskab, sest meie kumbki ei ole suuremad asjad vihastajad ega solvujad. Ei viska kodus silda, ei prõmmuta uksi ega kisa üksteise peale. Ehk et oleme inglid mis inglid :D Kuna söömisega läks arulagedalt palju aega, siis olin mina lõpuks laipväsinud ja kobisin üles tuppa. Jennu läks issiga spa-tama. Aga neile jäi täpselt 20 minutit, sest kell oli juba nii palju saanud, et spa pandi kinni. Ihiii niipalju siis minu spa-nädalvahetusest, sest ka hommikul ei jõudnud spa-sse :D Lubasin selle go spa-s tasa teha. Kuhu me veel esialgu polnud saanud, sest kaks nädalat enne sõitu "ärgates" öeldi mulle, et go spa-s pole ühtegi vaba tuba. AGa jäin ootelisti ja sinisilmse optimistina olin kindel, et küll mõni inimene ikka broneeringu viimasel hetkel üles ütleb. Loogiline ju! Laps jääb haigeks või murrab käeluu või läheb mehega tülli või tuleb komandeering vahele. On ju loogiline, pagan küll. Aga krt ja põrgu, ei vabanenudki!!! Käisime ise kohapeal küsimas 3 korda, helistasime sinna mitu korda. AGa ei ühtegi tuba. See tähendas teisel õhtul kojusõitu, saba jalge vahel :D Õnneks saime enne seda veel mõnusasti chillida: hommikul tore hommikusöök kahe lapsega (mis saabki lõbusam ja lõdvestavam olla :D ), mõlemal massaazid (juba läheb!), jalutuskäik kuressaares koos kissu ja ahtoga (eve-lyd nägime miis minutit, ummit üldse mitte - niipalju siis ühisest hängimisest ja chillimisest saares ihiii), veelkord trahter Veskis einestamine (esimene latte oli küll hapuks läinud piimaga tehtud, aga see viga sai parandatud ja ma ei pahandanud üldse, sest tuju oli hea) ja tõdemine, et kuressaare on üks paganama vahva koht, vaatamata sellele, et üheski spa-hotellis ei vabanenud ühtegi kaheinimesetuba!!!! Ja siis käisime veel natuke autoga sõitmas ja matkasime metsas lastega. Vääääga väsitav, aga nii rahustav ja hästi mõjuv, et siiani on hea ja tore olla. Koju jõudsime reede õhtul peale kella 22, nii et kahepäevane reis kahe lapsega. Täitsa paras esialgu.
Kui siia kõik detailid piinlikult täpselt kirja panna, kuidas kahe lapsega reisida on, siis ei tahaks keegi (kel juba juhuslikult ei ole) teist last niipeagi hankida :D. Seega las need detailid jääda ja loodame pigem, et sõpruskonnas tuleb lapsi juurde nagu vändras saelaudu :)
Subscribe to:
Posts (Atom)
