Emadepäev

See oli minu kui ema 5. emadepäev. Uskumatu! Grete Liisa emana juba kolmas :)

Kuidas algas minu emadepäev? Öösel puges Jens teadmata ajal kaissu (juhtub küll mitte igal ööl, aga vähemalt pooltest öödest) ja Grete Liisa puges hommikul kaissu, nii et ärkasime kõik neljakesi, issi suureks rõõmuks :D (tema pool tagumikku olevat pea iga hommik voodist väljas). Siis rääkisime, mis päev täna on ja lapsed musitasid kordamööda, kallis abikaasa samuti :) Ehk et üks suur kallimusiperekond oli. Otseselt mitte musterperekonna idülliline hommikutund, aga vahva sellegipoolest ja eriline päev oli tulemas. Pärast pikka hommikut omleti (issi kätetöö), rabarberimuffinite(eile õhtul ise tegin) ja tassikese lattega hakkasime päevaplaani koostama. Küll on hea, et meie kolm tähtsat emmet – minu laste emme, minu ja Leho ema kõik elavad Tallinnas ja tuli vaid välja mõelda, kuidas kõik kolm õnnelikult õnnitletud saavad. Mina ise sain oma punased imearmsad roosid juba pärast hommikusööki kätte koos Kaunite Käsmu kontsertipiletitega, mille esialgu valis välja veel mees. Huvitav, millal lapsed ise hakkavad ideid genereerima, mida emmele emadepäevaks teha? Jens luges mulle luuletuse ka, mille esmaesitus oli ca 2 nädalat tagasi, kui ta mulle ühel hommikupoole ööd kaissu puges:

Emale ma kingin lilli.
Mängin talle vilepilli.
Emale teen kalli-kalli,
kingin talle sooja salli

Emale ma pai teen ka
Ütlen: „Armas oled sa“
Lõpuks kaissu talle poen
ja siis luuletuse loen.

:)

Kui Jens seda esimest koda mulle unesegasena kaisus luges, siis oli küll ikka niiii uhke ja hää tunne. Lasteaia emadepäevapeol luges seda terve rühmatäis lapsi koos ja Jens luges kaasa! Ta senini on kodus küll kõike kenasti kaasa teinud, aga olnud liiga häbelik, et teistega koos esineda. Sel aastal aga laulis kaasa, tantsis kaasa ja luges ka luuletust! Ma olin üdini liigutatud :)

Aga pärast nauditavat hommikusööki ja luuletust ja madistamist ja plaanide väljamõtlemist suundusime Kadrioru pargi poole lastega. Ilm oli küll jahe ja tuuline, aga trotsisime ilma ja preemiaks läksime pärast oma ühte lemmikkohvikusse Nop-i koos kõikide emmedega ja issi ja Pihkvaga emadepäevalõunat sööma. Mmmmõnus! Lapsed käitusid nagu meie lapsed ikka tavaliselt, aga kokkuvõttes jäi hea ja mõnus mälestus ja olen väga õnnelik. Kõik emad said endale veel Jaak Joala 60. sünnipäeva kontserdi Käsmus (lisaks hommikusele Uku Suvistele ja Noorkuule ja Birgit Õigemeelele), nii et tuleb üks vahva Käsmu nädal juunikuus, sest mina kinkisin omakorda mehele ja endale Kaunid kontserdid Käsmus raames Dagö kontserdi :D. Aga õhtu veetsime vanaema Eve juures („Veve“, nagu Grets teda kutsub), koos issi ja tädi Misuga. Hästi armas ja meeldejääv emadepäev oli. Ilma suurema rahva ja eriliste sündmusteta. Lihtsalt oma pere keskis :)

Kui nüüd emadepäevast eemale minna, siis viimane kuu on olnud üsnagi sündmusterohke. Oleme käinud lisaks ühele kinoskäigule kolm korda teatris, mis meie kohta lausa vägagi palju! Ja ma vist ei ole eluski teinud nii häid valikuid teatri osas kui nüüd kuu ajaga :) Kolm etendust ja kõik väga-väga meeldisid. Kolm erinevat etendust ja kolm täiesti erinevat emotsiooni. Kõigepealt Tallinna Linnateatri „Homme näeme“, mis koosneb lühikestest sketšidest. Lugu üldjoontest mh sellest, kuidas tänapäeval on kõigil nii kiire nii kiire ja aega ei ole suhelda. Samuti visati kõvasti nalja naiste ja meeste üle ja võib öelda, et igati nauditav ja lõbus tükk, mis siiski peitis nii mõnegi hea mõttetera. Eriti meeldis mulle lõpulugu, kui juba etendus läbi oli – Dagö „Hiired tuules“

/.../
Harva saame kokku
tihti jookseb kokku
ma veel teen tööd, no ma teen tööd,
ma teen tööd
Kui jääb puudu aega
homselt juurde laenan
ja jälle tööd, ma teen tööd, ma teen tööd /.../

Teine meie teatrielamus oli hiljuti ja jällegi Linnateatris - „Ma armastasin sakslast“. See oli tükk, mille kohta mees alguses ütles, et tema pigem ei tuleks seda vaatama, mingu ma üksi. Kui ma ikka rääkisin talle, kuidas seda tükki kiidetakse, oli ta lõpuks nõus kaasa tulema, et „no ok, kui sa väga tahad, tulen kaasa“. Ja arvake, kes kõige rohkem lõpuks liigutatud oli ja siiani sellest räägib? :) Peaosades olid Võigemast ja Külli Teetamm – lihtsalt super, kui hea see oli! Ma ei saagi rohkem midagi öelda, sest seda peab ise nägema ja tundma. Oleme siiani mõlemad lummatud :)

Meie kolmas teatrielamus pärineb selle nädala reedest ja Rakvere teatrist Ülle Lichtfeldti ja Tarvo Sõmeriga peaosades – mõlemad mu meelest väga head näitlejad ja Ülle Lichtfeldt üks mu lemmikuid. Seekord oli vastukaaluks „sakslase“ tükile tegemist komöödiaga: „Kui Harry kohtas Sallyt“. Nalja sai väga palju ja tükk oli armas ja lõbus ning ma kogu aeg lootsin,et veel ei saa läbi. Teatrile eelnes hästi mõnus õhtusöök Rakvere arvatavasti ühes parimas söögikohas Turuplatzis ja järgnes afterparty koos sõprade Elomaletiga meie kodus, kuna arvasime, et tahame ööbida kodus, mitte hotellis :) Aga Rakverre tahaks veelgi minna ja sinna teatrisse muidugi ka! Teine sealne lemmik – Aqva spa – ootab meid loodetavasti juunis-juulis.

Nüüd võib mulje jääda eelnevat lugedes, et olemegi see kuu aega lulli löönud ja teatrist teatrisse jooksnud. Ega jah, väga mööda ei panegi :D Oli ju aprill üks piduderohke kuu ja kaks korda käisime lausa diskotamas mehega ja sõpradega. Meil on umbes selline diskograafik, et käime 1-2 korda järjest ja siis jälle pool aastat või aasta vaikus majas :) Kuna meil on aga mai lõpus veel üks teatriskäik sõpradega, siis on lootust, et kultuurne õhtu lõpeb tantsimisega. Huvitaval kombel olen sel aastal väga nõrk tantsija või üldse nn hommikuni pidutseja olnud – jäid ju eelmisse, 2009. aastasse kõige meeleolukamad tantsuööd üle saja aasta ;) Detaile ei puuduta, aga no väike meenutus „noorusaegadesse“ oli too eelmine aasta küll. See aasta on alanud kuidagi kultuurselt teatri ja veiniga :) Mitte, et ma nuriseks, aga kummaline, kuidas inimene muutub aastatega ja siis vahepeal on jälle mingid nn hüpped ja nõksud ja üllatuslikud õhtud :) (mitte kõrvalehüpped, jumala eest:).

Lisaks kultuurile oleme nautinud ka sõpradega koosveedetud aega ja näiteks eile, kui mul oli niiii niiii paha olla (migreenihoog koos oksendamise ja päev otsa lamamisega), läksime õhtul ikkagi külla, kuna lastele oli lubatud, et lähme Mona-Taavo juurde mängima laupäeval. Ma küll päeval kahetsesin oma lubadust, aga kui juba kohal olime, siis sain aru, kui palju energiat mulle sõprade seltskond annab. Mu peavalu hakkas järele andma ja kuna oli nii lõbus ja lapsed käitusid kordades paremini kui päeval kodus, siis võin järeldada, et tegin õige otsuse ja olin õnnelik, et päev ei möödunud ainult voodis :) Tervis oli külast tulles märgatavalt parem kui sinna minnes ja nii lapsed kui me ise veetsime kvaliteetaega oma heade sõpradega teist õhtut järjest (mina olin oma väga heade sõbrannadega koos ka neljapäeva õhtul, nii et kolm ülisõbralikku õhtut järjest andis ülipositiivse laengu vaatamata kõigele).

Meie Jenspoiss, kes sai kuu aega tagasi 4 aastaseks, on ikka hirmus tubli. Endiselt Ämblikmees. Vahepeal pidid kõik teda Ämblikmeheks kutsuma, et ta üldse midagi nõus tegema oleks. Emme-issi küll provokatsioonidele ei allunud, aga meil on ülipehmod vanaemad (Veve ja Hiir), kes siis teevad, nagu Jens käsib. Veve kinkis talle isegi Ämblikmehe särgi, mida ta alguses äragi ei olnud nõus võtma. Lasteaia emadepäevapeo hommikul nõudis ka, et tema on terve päeva Ämblikmehe särgiga. Küll ma siis palusin teda, et palun palun pane viisakas särk kontserdiks selga. Pabistasin juba ette, et niikuinii tuleb Ämblikmees sealt välja, näpp suus ja vait kui sukk. Aga suurimaks üllatuseks oli pidusärk seljas ja laulis nagu miška! Täna ütlesin talle, et kui ETV-sse laulma läheb, saab kommi iga kord. Onju hea pedagoogika mul aeg-ajalt :D Tegelt oli see nali, sest esiteks ei anta iga asja eest kommi ja teiseks ei lähe ta ka etv-sse enam. Aga Musamarist teda ära ka ei võta, kuigi olen terve aasta kaalunud ja vaaginud, et äkki peaks. Kuna ta mul nii kenasti lasteaias suu lahti tegi, siis vot laulab edasi. Ja Gretsu peab ka hästi kenasti viisi, nii et kui laps soovib ja pealehakkamist on, siis jääb temagi kusagile laulma. Mitte ehk suurtele lavadele, aga emme-issi tarvis küll :)

Seda ma ei tea veel, kas Grets laulukooris laulma hakkab, aga tööd teeb ta kodus küll. Mängult. Sahmib ringi oma raamatukeste ja kotiga ja jäljendab oma emmet: „See on minu tööasi“ või „Mina tegin oma töö ära“. Samuti väidab ta järjepidevalt,et on kaheksane. No paras aeg tööl käia, arvab vist Grets.

Jens aga manitseb Gretsi: „Mis sa kogu aeg tahad. Ei ole nii, et sa kogu aeg tahad ja tahad midagi“ (ei tea küll, kes nii räägib?)

Jens: Mis sa sööd, Grete Liisa?
Grete: Sinki.
Jens: Singiga ei tohi siia tulla. Sa tead, et mulle ei meeldi sink!
Huvitav, kas meie poja hakkab kunagi sinki sööma ka kahe suupoolega nagu tema emme või Greteke?

Jens ei ole küll tubli singisööja, aga üks asi, milles ta on kohe tublitubli on puslendus. Ma kohe ei saa kaubamajast nii mööda minna, et talle jälle ühe uue pusle ei ostaks. Ja meie ei ole muidu suured asjade kummardajad siin majas. Aga pusledele ma vastu panna ei suuda. Kui ostan kaks puslet kuus, olen isegi tubli! Õnneks on see puslede valik seal suhteliselt piiratud, nii et varsti on kõik sellised pusled, mis jensule võiks sobida ja meeldida, meil kodus olemas. Tal on hästi palju erinevaid Pikne multika puslesid alates 37st tükist kuni 100ni välja. Meie suurim väljakutse siiani on aga tädi Eve-Ly kingitud 3D Ämblikmehe pusle 120 tükiga. Ja need tükid ei ole suured, ütleme nii. Vanus karbi peal on 7+. Tegin pärast sünnipäeva karbi lahti ja nägin neid tükke – nägu vajus kohe ära nii mul kui ka Jennul – liiga väiksed! Ja see krdi 3D teeb ju asja veel keerulisemaks. Lasin tal siis pusida. Pusis natuke aega ja hakkas nutma. Liiga raske. Ma siis ergutasin teda ja ütlesin, et proovigu rahulikult, aga on. Proovis veel – täitsa üksi. Jälle ajas pahaseks. Pani ära. Võttis välja ja pani natuke ära. Tuju läks taas ära, sest raske oli. Aga järgmisel päeval võttis uuesti välja ja pani edasi. Tuju hüppas alla-üles, aga oma visaduse tulemusel ja emme kiituste saatel pani poiss selle raske pusle lõpuks vist kolmandal päeval kokku. Esimene kokkupanek kestis julgelt kokku mitu tundi, aga tähtis on tulemus. Tubli poiss, et alla ei andnud. Ja aidata ka ei lasknud. Ma olin nii õnnelik, et ta näitas, et tal on selline tahtejõud, et isegi, kui asi käib üle jõu, siis teen selle valmis, kui olen otsustanud selle valmis teha. Nagu issi :)))