vanne antud ja tööle asutud

Kiirelt-kiirelt on läinud see sügise algus. Taas tööl. Endalegi üllatuseks lausa täiskohaga. Kolm pikka tööpäeva, neli (lühikest) vaba päeva. Ja võiks öelda, et sügisväsimus ronib ka vaikselt juba põue. Ja ei hakka mitte mainimagi, kui suur reisiigatsus juba peal on. Pole juba päris pikka aega reisida saanud, või kudias. Eelmisel nädalal, kui sõbrad külas käisid, sai reisipilte näidatud ja reisimisest räägitud ja nüüd on hull reisikihk peal. Ja umbes viis reisisihtkohta ka välja juba mõeldud :) Ja kui reisimist hetkel ette näha väga ei ole, siis üks väike reisikene detsembri alguses meil siiski on. Reis Rakverre, spatama :D Oi, kuidas ma juba ootan! Nüüd, tööinimesena, on seda reisi veelgi rohkem vaja kui muidu. Ja pimedal ja porisel päeval millest sa muust ikka mõtled. Eile lugesin ühte rootsi reisiajakirja ja valisin meile järgmise reisisihtkoha välja, aga loomulikult on selleks vaja teatud tingimuste täitmist. Eelkõige paksu rahakotti (pean teise töökoha veel juurde hankima) ja teiseks ja mitte vähem oluliseks tingimuseks on kõrgusekartuse totaalne vähenemine, sest seal saaks matkamist olema küll ja veel. Ja serpentiini oksendamiseni. Aga ilusaid vaateid ka miljardi eest, nii et jätkakem oma teraapiasessioone! Tegemist on Maria ja selle Rootsi reisiajakirja ühe ühise lemmikuga – Itaalia Amalfi rannikuga. Juba praegu kujutan ette, mis rõõmuhõiked mu suust tulevad, kui sinna päriselt lähemegi! Aga kui midagi elus väga tahta, pidavat unistused ka täituma. Tean seda omast käest, sest just hiljuti sain oma unistuste kodu, millest 2 aastat tagasi unistadagi ei julenud. Kuigi salaja seda ikka tegin. 2 pikka aastat, kuid oli, mille nimel pingutada.

Aga mis vahepeal toimunud on? Kirjutasin viimase blogisissekande päev enne Leho eksamit. Ja nüüd on mees ametlikult vande andnud ja võib oma advokaadibüroo asutada ;) Näiteks.

Ja kui eksam sooritatud, hakkasid külalised tulema. Tulid ja tulid ja tulid. Kõige suurem pidu oli meil 17 inimesega. Meil on väiksemates korterites ka rohkem inimesi korraga kohal olnud, aga no siiski – meil, kel tavaliselt käib 2-4 külalist korraga, oli see ikka palju mis palju! Aga lõbus ja vahva oli ja viimased kallid külalised lahkusid kell 4 hommikul. Enne seda oli kaks õhtut väiksemat seltskonda soolaleivatatud, nii et noil öödel liiga palju just magada ei saanud. Ja ka pärast seda on iga nädalavahetus soolaleivalised käinud, nii et pole ime, et „sügisväsimus“ põue poeb :) Aga mõnus on ja jälle põhjust sõpru ja perekonda külla kutsuda! Ja see soolaleivapidude pidamine ei ole kaugeltki veel läbi – päris paljud sõbrad-sugulased on endiselt veel käimata. Aga järgmiseks suveks oleme kindlasti ringi peale teinud :) Selleks ajaks on küll uus parkett päris kriimuliseks saanud ja heledast diivanist järele jäänud laiguplekisiiruviiruline nässakas :D

Selle suure külaliste tuhinaga ei ole me aga jõudnud väga töö ja pere ja kostitamise kõrvalt muud midagi tehagi. Ühtegi korda pole käinud peale kolimist ei restoranitamas, veinitamas ega teatris. Paar korda koos mehega ja sõpradega siiski kohvikuõhtut oleme teinud, nii et siiski pole põhjust nurisemiseks. Samas olen aga käinud häbematult palju linnas sõbrannatamas ja lõunatamas. Pea iga päev. Ja kuna mul hakkas oma kulutuste pärast piinlik, kuid samas ei tahaks ka sellest kvaliteetajast ja heast toidust lõunaks loobuda, võtan natuke veel tööd juurde. Siis on ka kõik, sest puhkepäevad kolmapäev ja reede on mu jaoks nagu aamen kirikus – ei ole neistki nõus loobuma (kuidas siis muidu ma jõuaks raha laiaks lüüa ;))

Nüüd aga on vist lõpuks jõudnud kätte aeg, kus jälle kultuuri nautima hakkame. Vaikselt oleme ka juba siiski alustanud. Küll vaiksema hooga kui eelmisel aastal, aga siiski – igatsus kultuuri järele on hirmus suur. Üle pika aja käisin kultuuri maitsmas Hiirega Glenn Miller Orchestrat kuulates paar nädalat tagasi. Ja kultuurinälg küll otseselt kustutatud ei saanud, aga natuke kergemaks läks ikka. Novembris-detsembris on õnneks natuke rohkem väljaspool kodu üritusi :) Sügisel ei saa vedama, kevadel ei saa pidama. Oktoobris ostsin terve portsu igasuguseid kultuuripileteid ära, nii et nüüd läheb lahti! Kinkisin Lehole cherry.ee poolt süllekukkunud pakkumisega tänaseks Youssou N´dour´i piletid 2 ühe hinnaga ja käisime ka aafrika poisse juba kuulamas. Superäge kontsert ja ülilahe elamus. Aafrika muss on ikka lahe! Ja kutid said rahva päris hästi jämmima. Glenn Miller oli hoopis teisest ooperist, aga see tänane oli kuidagi hingelähedasem ja vürtsikam ehk sain ka suurema elamuse. Mehe raputasin igatahes paariks tunniks tööstressist suhteliselt tühjaks, st Youssou oma bändiga tegi seda ja väga edukalt! Kui oleks võimalus neid veel kuulama minna, teeksin seda otsekohe.

Kui nüüd muusikalainelt filmilainele suunduda, siis üle pika aja sai ka kinos käidud. Sedakorda Artises, kus vaatasime „ropuvõitu musta komöödiat“, Stellan Skarsgårdiga peaosas, ”Üks üsna leebe mees“. Film oli tõesti ropuvõitu ja arvatust tunduvalt julgem ja „eksootilisem“. Nimelt näidati seal korduvalt, kuidas vanad lihtsad ja isegi kohati inetud kortsus botoksivabad inimesed (ma pean silmas tõesti 60seid) suurte inimeste asja teevad. Ja millise innuga! :D Pole küll häbiasi, aga siiski tuli see kõik natuke vast liiga lähedale kätte ja veidi ootamatult (näidati nii esi-kui ka taguotsa suurelt ekraanil). Minu konservatiivsevõitu abikaasa sai paraja šoki, Elo vaatas silmad avatult kogu filmi ära, mina aga piilusin kohati läbi sõrmede. Marek otsustas miskipärast filmile mitte tulla (ehk oli juba paremini kursis filmi sisuga?).Aga film oli tõesti vaatamata kõigele väga lõbus ja meelelahutuslik ja Stellan, rootsi poiss, on ikka vahva kutt! Soovitan kõigile, kes ekstreemsusi ei pelga ja huumorit armastavad. Järgmine kord, kui mehe skandinaavia filmi vaatama vean, tuleb vist üsnagi veenev olla oma argumentidega :D

Lapsed on meil ikka endised – armastavad ja kaklevad. Jens Kaspar käib endiselt Musamaris ja nüüd ka lasteaia judotrennis. Grete Liisa käib lisaks Musamarile ka lasteaia laulukooris ning meie maja on pidevalt laulu täis. Issi õpetatud väheke rumalate sõnadega laul on nüüdseks ka mikrofoni kaudu tädi Misu sünnipäeval suuremale seltskonnale ette kantud, aga Grets laulab „Elas metsas mutionu“ üldiselt otsast lõpuni ja õigete sõnadega. Ja kordi järjest, kui tuhin peale tuleb. Ja teine lemmiklaul meie peres on järgmine:

Kokk on tähtis mees
meile süüa teeb
köögis askeldab
seenekastet valmistab.

Seda laulu laulame ka vahel nii, et laul käib issi kohta ja sõnad on veidike muudetud :)

Öösel tuduvad mõlemad lapsed oma voodis, aga kas keset ööd või varahommikul ronib Grete Liisa kindlasti meie kaissu. Ja Jens tihtipeale ärkab ka hommikul meie kaisus. Nii palju seda rõõmu siis oligi peale kolimist, kus iga laps oma voodis nagu kukupai tudus. Nüüd juba õhtul Greteke ähvardab „ ma tulen niikuinii teie voodisse öösel, vott“. Loeme unejutte, kus lapsed oma voodis tuduvad ja lausa üksi oma toas, mõmmi kaisus, aga nendele see väga ei mõju – tullakse kogu oma varandusega – Grete Liisa oma mängu cd-mängijaga (nimetab seda arvutiks), Nässuga (vana kalts, mis on Gretekese parim sõber olnud juba 2 aastat) ja tihti ka titanukuga. Jens tuleb oma autodega. Ja voodi on endiselt 1.60 lai, vahepeal pole laiust juurde tulnud, samal ajal kui lapsed muudkui kasvavad. Kui issi vahepeal meil Lätis oli, siis võtsin hea meelega lapsed endale kaissu, et mitte üksi nukrutseda, küll need olid õnnetunnid lastele! Proovi aga selgeks teha, et üldiselt võiks nendevanused juba terve öö oma voodis magada.

Jens küll tudub hea meelega emme-issi kaisus vahel, aga samas on tal vahepeal siin sügise jooksul mõni uus silmarõõm tekkinud. Meie naabritüdruk on Grete Liisast küll aasta noorem, aga Jensile väga meeldib. Käisime naabrite juures juba tükk aega tagasi külas, esimest korda. Kohe sisse minnes küsisid meie lapsed, et „kas siin süüa ka saab“. Kui esimene kohupiimakreem oli nahka pistetud, küsisid nad loomulikult, kas veel saab :D Ja kõige tipuks ajas Grete Liisa marjateed naabrite valgele diivanile. Mürglit oli ka rohkem kui rubla eest ja lapsed ei hoidnud end tagasi, vaid ladusid oma tõelise olemuse lagedale. Ma ei imesta, kui meid sinna enam kunagi tagasi ei kutsuta :D Pärast aga Jens rääkis mulle, kuidas talle meie naabritüdruk Eliisabet on meeldima hakanud. „Alguses mulle niiväga ei meeldinud, aga siis hakkas rohkem meeldima“. Siis ma rääkisin, kuidas emmele ka issi kohe alguses nii palju ei meeldinud kui nüüd. Jens: „Aga eks ikka harjub ära ükskord“ :)

Ja teine silmarõõm on tal Musamaris. Ma ei tea, milline tüdruk, aga keegi talle seal meeldib. Kui küsisin, mis ta nimi on, vastas poja: „Aga ma ei jäta ta nime meelde“. No praegu on veel naljakas, aga 10 aasta pärast võtab juba vist üsna tõsiseks, kui nii edasi läheb. Samas Jens pole vähemalt pikka aega rääkinud, et ta Aleksandri või mõne teise rühmakaaslasega abielluda tahaks. Seegi hea!