Ei ole ma usin blogija, see pole enam kellelegi uudis.
Aga alustaks kohe tänasest hommikust, tänasest päevast. Tõotas tulla tore päev – päike paistis, kusagile polnud kiiret, töökohustusi tänaseks polnud. Mõtlesin Gretsiga palju aega õues veeta ja ehk isegi pargipingil raamatut lugeda, kui laps magab. Oi, kuidas ma unistasin raamatu lugemisest! Ja siis.. Hakkan mina oma telefoni otsima kl 10 paiku hommikul, et naabrinaisega jalutamist kokku leppida. Ei kusagil. Alguses säilitasin rahu. Siis hakkasin vaikselt närvi minema. Ja kui kl 12 ei olnud ikka veel telefoni leidnud, otsustasin õue minna mõneks ajaks. Ehk linna sööma. Söömine on ainus normaalne stresssimaandamise viis :D Olin selleks ajaks läbi otsinud nii diivanipatjade vahed, tekikotid, sokiriiulid, pesumasina, nõudepesumasina, jalanõud, kohvri, vetsuspoti (muidugi!), madratsi alused jne. Ei midagi. Ma ei salli vihastamist, aga olin ikka püha viha täis. Väljaskäimine natuke rahustas, aga tagasi tulles asusin taas tööle. Lõpuks resigneerusin ja kükitasin õnnetult põrandal, pisar silmas. Kuidas saab nii halvasti kellelgi minna? :D Ja kui kell oli 16, tuli mingi äratundmise moodi tunne peale. Nukuvankri alune võrk! Seal pole enne kunagi midagi olnud, aga raputasin selle läbi ja seal see oligi! Grete Liisaga läksime küll täna korduvalt tülli, sest ta naeris mu üle, kui ma endast väljas olin ja näitas näpuga kohti, kuhu ta oma arust oli telefoni pannud. Kõik absurdikohad – tüdruk tahtis lihtsalt emme närve proovile panna! :) Aga õhtul olin väga õnnelik oma taasleitud telefoni üle ja luban, et ei jäta seda enam kunagi ripakile.
Lapsed üllatavad meid iga päev. Nii heaga kui ka lollustega. Ei tahaks küll jälle mõnda lugejat ära hirmutada, aga no kes väitis, et kui laps saab neljaseks, läheb elu kergemaks? Meil on praegu päris keeruline periood Jennuga. Ta on täispuberteet! Kui vahel olen siin väitnud, et Gretega on raskem, siis nüüd on jälle risti vastupidi. Grets jonnib jaaa, aga tema jonn on kuidagi kiiremini mööduv ja ta ei jaksa nii kaua ja selliste detsibillidega nagu Jens. Ja Jens on kuidagi vihasem (mehisem) oma jonniga. Mõtled vahel, et teeme täna lastele koosmängimise päeva. Jätan Jensi ka lasteaiast koju. Juba kl 10 on esimene suurem tüli ja lõunasöögiks oleme juba 3 korda tülli läinud ja ära leppinud :) Nüüd on ta ka kõvasti ülbitsema hakanud ja jube kõva mees, lasteaiasõprade eeskujul. Ühel poisil on vanem vend, kes siis õpetab igasuguseid „tarkusi“. Üks tavaline seik meie igapäevast: Jens ja issi vaidlevad midagi. Jens ei kuula issi sõna, kuigi issi selge ja konkreetse häälega palub tal midagi teha. Ja siis pahvatab Jens: „Kurat sitt! Sa oled kakajunn“, ehk et paneb tavaliselt need rumalad sõnad ritta, mis kõik meelde tulevad. Grete Liisa tuli siis issi juurde lohutama: „Issi, eksju sa ei ole kakajunn?“. Kuigi parasjagu traagiline, oli tookord pea et võimatu naeru tagasi hoida.
Eile aga käisime oma sõbrannadel külas. Jens valis välja ühe meie 29aastase sõbranna ja ütles talle: „Sa oled sink!“ :D Kuigi pidime teda keelama ja ütlema, et niimoodi ei norita, siis antud olukorras oli jällegi üliraske karmiks jääda. Britta võttis seda loodetavasti komplimendina, et teda singiks kutsuti.
Aga Grete Liisa juba teab, et emmet ei maksa kurjaks ajada. Rääkisime üks päev rahulikult Grete Liisaga, et pahandust ei tohi teha. Grets: „Ei tohi jah. Muidu saab emme kurjaks ja siis on kodus väga paha olla“. Jälle tõsi :)
Kui Jens parasjagu ei ülba ega jonni, siis viskab ta kildu ka. Ükspäev mängivad siin meie juures sõber Markiga ja Jens teatab Markile, et tema saab sünnipäevaks Ämblikmehe ATV, ämblikmehe motika ja veel ämblikmehe vidinaid.
Jens: „Tahad ka siis nendega mängida?“
Mark: „Mhmh“
Jens: „Siis sa pead mulle need kinkima“. Lihtne :D
Kuna lapsed on meil pidevalt sõjajalal ja karvupidi koos, siis sel nädalavahetusel katsetasime lahusolekut. Leho käis suvepäevadel, mina olin Gretsiga Pärnus sõbranna juures ja Jens jäi Hiirega Tallinnasse. Ma ei tea, kui hästi mees käitus ;), aga lapsed olid küll kordades paremad! Jens oli üldiselt vanaema-vanaisaga suur sõber ja jonni esines harva ja Grete Liisa mängis oma suure sõbranna Simonaga enamasti suures üksmeeles. Kuna Grets on 9 kuud vanem, siis oli tal ka sõnaõigus, mis nuku ja mis hetkel ta võis Simonalt ära võtta. Ja ikka alati seletas, et „teeme nii, teeme nii, et mina võtan selle nuku ja sina saad selle“ ja „tule sa nüüd siia ja tee seda“. Ühesõnaga nii oli, nagu Grets ütles ja Simona tegi kõik järele. Ei mingit pirinat ega vastuhakku. Uskumatu. Aga küll ka Simona kasvab ja järgmisel aastal on Tuutsil juba raskem üksi vägesid juhatada. Mõlemad meie lapsed on väga domineerivad tüübud ja küllap vist seetõttu nad ongi pidevalt karvupidi koos. Kui lasta neid aeg-ajalt mõne pehmekesma kokku (ehk siis nt Hiirega :D), on asi kohe lihtsam ja kisa on kordades vähem. Kaks päeva ühe lapsega oli nagu elu sanatooriumis, ausalt kohe. Ma ei kujuta ette, et mõnel nii lihtne elu ongi :D Minu kõrvad igatahes puhkasid ja kui jonnib ainult üks laps, on see ka kökimöki kahe lapse undamise kõrval. Käisime Pärnus palju jalutamas, Si Si restoranis Pärnu suve nautimas (väheke jahedavõitu oli,aga päike siras!), Pärnu-Ikla vahel 2,2 km pikkusel matjarajal (mu tuharad ja jalad, appike) ja kohalikus kaltsukas. Kui mulle jälle ühelapsepäevi pakutakse, võtan aga hea meelega vastu. Üks reede tegin samalaadse olengu ainult Jensiga ja ka see osutus väga meeldivaks ja rahulikuks päevaks. Kui nad aga lahus on, siis mõlemad igatsevad teineteise järele nii mis kole. Eile pärast taasühinemist oli selline kilkamine, et maja värises.
Vahepeal oli meil üks teatriõhtu jälle. No99 „Kes kardab Virginia Woolfi“. Kuna sellest on palju juba kirjutatud, lisan vaid omalt poolt, et võimas! Tahaks kunagi veel näha, veel kogeda, veel kaasa elada, veel seda näitlejatööd nautida. Võrratu. Leho ei olnud sama suures vaimustuses, aga näitlejaid imetles temagi. Kuna käisime sõpradega, siis jätkus õhtu meeldivas egiptuse köögiga restoranis (c´est la vie kõrval, nimi ei tule meelde), kus meie täitsime kogu maja, st meie vallatu seltskond ei hoidnud end just tagasi. Nalja sai kõvasti ja kostitati meid väga hästi. Ja hiljem jätkus meie meeleolukas õhtu Vabankis. Ülimõnus õhtu. Üks sarnane südmusterohke õhtu oli ka mõni nädal tagasi, kui välismaa sõbranna Maria käis külas. Siis alustasin õhtut ühes kallivõitu pubis Pikal tänaval, millele järgnes naistekas Noku klubis, millele järgnes õdus oleng üliarmsas veinikohvikus Callo Negro Rataskaevu tänaval. Seal oli väga soe ja itaalialik vastuvõtt ehtsate itaallaste poolt ja mõnus veini- ja antipasti nauding. Itaallastega jutustasimine viis nii kaugele, et võtsime ühe neist isegi pärast endaga diskole kaasa. Privésse. Selleks ajaks oli juba minu mees ka meiega ühinenud, nii et naistekast sai lõpuks ikka segaseltskond. Privesse jõudsime väga väsinuna, aga vahel võib ju noorusaegu meenutada. 4 peatumispaika ühe õhtuga – päris nooruslik ju ;)
Kui me parasjagu kuasgil külas ei käi, lastega ei maadle, Kadrioru pargis ei ole ega ka teatris või diskol, siis vaba aega sisustan viimasel ajal hea meelega raamatut lugedes. Praegu sai just läbi ühe tänapeva prantsuse menukirjaniku Anna Gavalda „Koos. See on kõik“. Kinkisime selle jõuludeks Leho vanaemale-vanaisale ja nüüd on see ringiga tagasi minu kätte jõudnud. Kui kätte võtsid, siis ära oli kohe raske panna. 500 lk läks liiga kiiresti. Hea, et palju muud tegemist oli, sest muidu oleks see raamat liiga ruttu läbi saanud. Ma kohe üldse ei tahtnud, et see läbi saab, sest mis ma siis lugema hakkan? Aga hea meelega tassisin seda kaasa nii tööle, parki kui ka Pärnusse sõbranna juurde, et vabadel hetkedel natuke sellest jälle ampsata. Nüüd sattus see minu käest Kissu kätte ja järjekord on juba pikk ka tema järel :) Raamat sõprusest, armastusest, koos olemisest. Raamat lihtsatest inimestest ja nende eludest. Oli huumorit, oli valu, oli kurbust, oli armastust. Ja mu meelest väga huvitavalt ja hästi kirjutatud. Rikas sõnavara ja head naljad. Osad leheküljed olid kuidagi niii head, et pidin neid mitu korda lugema. Rääkimata paljudest lõikudest, mida lugesin üle. Ja lõpulehekülgedel lahistasin nutta. Raputas läbi kuidagi, kuigi seal ei olnud objektiivselt midagi nii erilist ega suurt. Aga läks nii hinge, et mõtlen sellele pidevalt. Nagu hakkab natuke meelest ära minema, loen uuesti. Võtsin just Anna Gavalda uue raamatu, lühiromaani „Ma armastasin teda“ käsile ja ka see tõotab päris hea olevat.
Suuri uudiseid hetkel rohkem ei ole. Või võib olla on ka, eks näis :)
