Jurmala trip

Niiii. Vaba hetk, kui grete liisa tudub rõdul (meil on uhke paarisaja kroonine rõduvanker) ja jenspoiss lasteaias. Issi rügab tööd, nagu ikka :P Üleeile käisin mehega lõunal ja ta oli meeletult-meeletult väsinud. Lühike ja nukker öö oli seljataga. Ütles siis lõunal, et teeb ühe kiire asja sutsti tööl ära ja tuleb ära koju puhkama. Et siis magab natuke, kui mina laulukooris ja lapsehoidja lastega mängib. Tulen mina laulukoorist kl 20.15. Mees oli ka just saabunud. „Pidid ju ühe pisikese asja ära tegema ja siis koju tulema“, ütlen mina. „No nüüd saigi see kiire ja pisike asi valmis“, kostab tema. Et siis tema tuleb koju puhkama :D

Ah et kuidas mul laulukooris läheb? Ikka pea iga päev mõtlen, et kas jätkata või mitte. Et kas saan hakkama või mitte. Nii ja naa. Esialgu ikka veel laulan ja täitsa tore on. Neil hetkedel vähemalt, kui tundub, et juba enam-vähem saan pihta. Laululaager ja esimene esinemine on ees, eks näis. Ei tahaks kohe alla ka anda ja oma nõrkust tunnistada. Ja minu teada ei ole me ka eesti eliitkooride kuningannakoor, nii et mu meelest võin ma seal laulda küll ja rikkuda koori mainet :D

Mees käis mul komandeeringus. Uhke sõna, kas pole? Juba kaks nädalat tagasi. Mina siis kolm päeva kahe lapsega. Läks nii, nagu ma olin ette näinud. Et oli tore ja oli raske ka. Oli pisaraid ja naeru ja nuttu ja jonni ja kiusamist ja kõike. Aga hakkama me saime ja ellu me jäime. Esmaspäeva õhtul käisid meil jensi sõbrad külas ja kokku oli neid pudinaid koos tittedega 8! Ja küll oli ikka tralli ja tagaajamist. Ja ikkagi on õige see, et poisid on juba maast madalast teise hääletämbriga ja sõjakamad. Kui tüdrukud olid suhteliselt vagurad, siis jens kaspar ja trevor olid mehed nagu mürakad. Volüüm oli päris kõva ja meie abieluvoodi sai kõva vatti :D Tavaliselt meie kuri issi ei luba jennul pidurdamatult seal hüpata, aga nüüd trallis seal terve kamp jõmpsikaid, millest issil pole aimugi, sest tema oli sel hetkel münchenis ja sõi bratwursti ja jõi õlli ja õlli ja õlli (just, chillimas ta seal tegelt kindlalt käis, mitte võimsal kinnisvaramessil. Niikuinii :D ). Ja kui see terve titekari ära läks ja ma kahe lapsega jäin, tundus, et polegi see elu ainult kahe lapsega nii raske. Lihtsalt kõik tööd lasusid ühtäkki minul. Kui muidu on meil kodutööd ja lastekantseldamistööd kenasti ära jaotatud, siis tuli mul nii koristada, kraamida, lapsed koos pessu, unejutt, siis väike küpsetamine jensile lasteaia laadale (lõpetasin südaööl), öine grete söötmine ja juba 7st üles, et jälle lapsed sööta, kasida ja jens lasteaeda. Õnneks oli seda vaid kaks hommikut ja kaks õhtut-ööd, sest muidu oleks kergelt üle jõu käinud. Kui leho kolmapäeva õhtul saabus, ei olnud muud hullu midagi, kui mul oli üleväsimusest ja vähemagamisest meeletu väsimus ja peavalu. Sain kõigega hakkama, aga ausõna, tagasi ma seda aega ei igatse ja olen rõõmus, et issi meiega kasvõi väsinuna ja ületöötanuna õhtuti ja nädalavahetustel on, sest temast on tõesti suur abi ja tugi. Ülla-ülla :D

Aga issi meil töötab tõesti kui töömesilaste pealik. Ja naine kodus turtsub ja plärtsub, sest „mõtle oma tervisele ja oma lastele ja meeste elueale!“ Üleeile, kui jensil järel käisin lasteaias, küsis too kõva ja selge häälega: „tas issi tuleb meile täna ta tülla“? :D No vot, issid, olge rohkem lastega ja siis nad ei mõtle, et issi käib neil ainult külas. Kasvataja kuuldes ja puha öeldi seda. Siis emme selgitas, et esialgu elab issi endiselt meiega ja tuleb kindlasti õhtul koju. Sellepeale võeti lihtne otsus vastu – laupäeval läheb emps üksi või gretega katile külla naistekale ja issil on see rõõm tegelda oma pojaga ja selgitada talle, et issi ei käi külas, vaid ongi päris meie oma :D

Käisime vahepeal väiksel reisul. Jurmala Spa hotellis. Kaks ööd ja päeva, nii et reede võeti lausa vabaks. Kamp oli meil vahva – mina, mees ja greteke, sõpsid elo ja marek ning veel ühed sõbrad aastase pojaga. Kaks autotäit rahvast siis. Teised sõbrad tulid hummeriga, vabsee äge seltskond, ahh :D Vaba reedene hommik algas juba armsalt – elo-marek tulid meile hommikusöögile ja siis me kõik koos startisime. Jens jäi küll vanaemade juurde, aga ta ju armastab neid, nii et ei olnud ei meie ega tema kurvad. Sõit oli pikk, kuid lõbus seltskond ei teinud seda kindlasti mitte igavaks. Esimene halb üllatus ootas meid riia linnas, mis teadupärast hiilgab oma ummikutega. Nii ka seekord, nii et kalils abikaasa jäi oma oodatud massaazist ilma. Ajaoptimistid, nagu alati. Üks pisike söögipeatus oli kõik, mis teel jurmalasse endale lubasime. Tuba oli meil kena, nagu alati ja tuju hea. Ja mind ootas samuti kaua-oodatud massaaz. Võtsin mõlemale õhtule ühe massaazi – esimeseks oli russian spa massage ja laupäeva õhtuks kuumade kividega kehamassaaz. Pikad ja paljutõotavad, kumbki 80 minutit. Russian spa massage´i tegi härra Sergej. Ok, mees. Ma eelistaksin, et võõrad mehed minu paljast keha ei katsu, aga kui nii, siis nii :D Panin need pisikesed massaazi-stringid jalga ja kähku lauale, et võõras mees mind väga ei näeks :D Ja siis see hakkas. Esiteks oli kõdi, ma ei tea, miks. Pidin pool aega naeru kinni hoidma. Ja ülejäänud pool aega mõtlesin, et kas ma tõesti tellisin endale erootilise massaazi, püha jumal??? Mitte ainult tagumik ei masseeritud põhjalikult läbi, vaid ka reie siseküljed ja alakõht. Rindadest mindi enam-vähem mööda, aga kes on kunagi lubanud minu strateegilisi kohti katsuda ja neid masseerida erootiliste liigutustega ja pikalt??? Naudinguks seda massaazi nimetada on palju öeldud, aga elu värvikaim massaazikogemus oli küll. Enam-vähem nagu günekoloogi juures käies, sest ta ei pidanud ka paljuks jalgu venitada igatpidi (I mean: igatpidi – harki-kokku-ringitame), nii et ükshetk olin ma, jalad laiali (küll ühe kaupa, aga ikkagi) , nagu günekoloogitoolil, nõutu ja piinlikkusest maa alla vajunud :D Tulevikus aga kavatsen enne toolile minemist kindlasti uurida, mis massaaz see täpsemalt on. Kirjelduses tundus väga süütu ja lõõgastav...

Peale massaazi suundusime hotelli restosse, kus jõin kiiresti ühe väga maitsva maasika margariita, et massaazivapustusest üle saada :D Mul küll rinnalaps kaasas, aga polnud midagi parata – greteke pidi 3 tundi õhust ja armastusest ja beebipudrust elama :) Kuna plika hakkas meil end oktoobri alguses püsti ajama, siis nüüd tal on huvitavam iseendaga. Väiksed sinikad siin-seal, aga ikkagi laps on tegus ja rõõmus ja emme saab natuke rohkem aega iseendale. Natuke mängisid juba 1, 3 aastase Erich- iga ka kahekesi, samal ajal kui suured sõid ja jõid (no see maasika margariita jäi ka ainukeseks alkoholiks reisi jooksul). Pärast oli veel after party sõprade de luxe toas, kus oli rohkelt ruumi 6le täiskasvanule ja kahele lapsele. Ja laud, kuhu snäkid ja veinid toetada. Küll jõuab väljas restotamas-dringitamas ja diskotamas ka käia, aga praegu oli ka tubane party koos kallite sõpradega päris lahe ja meeleolukas.

Teine päev möödus suures osas spa-tades- saunatades. Mõnus on seal spa-osas see pool-bar, kus saad siis pukkidel istuda ja kokteili libistada. Nii alkoholiga kui ilma, nii et kedagi ei diskrimineerita. Ja õhtupoole käisime linnas idamaade toitu söömas, kohvi (või õlli) joomas ja pärast massaazi väike puhkus ja taas tubane hotelli-party. Neil õhtutel lapsed küll normaalsel ajal magama ei saanud, aga õnneks ei käi need lapsed veel lasteaias ja reziimi ära ei rikkunud selle kahe õhtuga. Ühtegi isikut lastekaitsest ka õnneks kaasas ei olnud, kes näpuga vibutama oleks hakanud :D Tagasiteel tegime väikse shoppingupeatuse riias ja pärast pärnus veel ühise õhtusöögi. Mõnna, mõnna, mõnna oli!

Kui nüüd lätlaste miinustest rääkida, siis neid on ka. Mäletavasti oli meie eelmine reis kreekase. Nagu koit ja hämarik on kreeka ja läti ja kreeklased ja lätlased. Lätlased juba niisama sulle heast peast naeratama ei hakka. Kui juhtub mõni lätlane sulle nareatama, siis teeb see kohe südame soojaks ja tahaks kõigile rääkida :D Kreeklased aga naeratasid ja särasid kogu aeg ja kogu aeg tegi see südame soojaks. Aga oleme me ju ka enne lätis käinud ja õnneks ei tulnud ei nende külm suhtumine ega ka teeninduskvaliteet meile üllatusena. See ei tähenda muidugi, et kõik lätlased on külmad ja tõsised. Kindlasti mitte, aga üleliia särav üks keskmine läti teenindaja küll pole. Millal enne on tuldud eestisse ja vaadatud – ohoooo, milline rõõmus rahvas meil on! Käige lätis ära ja veendute, et eestis toimib suhtlemine ja teenindamine palju paremini :D Ikkagi arvan, et tagasi lätti lähme kindlasti. Kui mitte sel aastal, siis järgmisel või ülejärgmisel kindlasti. Sest meie reisike oli ütlemata vahva, lõbus ja naljakas. Ja kui kaks viimast reisu oleme teinud kahe lapsega, siis nüüd, ühe lapsega reisides, tundus see lausa sanatooriumis käimisena! Oli küll pingelisi hetki, aga vähe. Grete veel jonnida ei oska ja nutta ta ka kaua ei viitsi-taha. Ära ta kusagile ei jookse ja kellelegi tuupi ei tee :D Et siis teie, ühelapsevanemad ja veel lasteta tuvikesed, nautige, kuniks võimalik. Ja need, kel kaks last juba olemas või teine „pirukas ahjus“, võtke aega kahekesi olemiseks või kasvõi puhake kord ühest, kord teisest lapsest ja näete, et elu võib kohati lausa kerge olla :)

Ma-me-mi-mo-muuuuu. Ja Grete Liisa 8 kuune, hurraa!

Tere, armas blogi ja kõikse sõbrad-sugulased.
Järsku tekkis tahtmine kirjutada. Kuigi mees pakkus tasuta massaazi välja ja puha. Aga tegelt tean, et ta pigem tahtis viisakas olla :D

Pildid on meie armsast noorpaarist Jensist ja Kirte-Leest, kui käisime neil külas ja kuidas jens sõi urmo tehtud pastat 4 portsu! Vot kus on kokk, sest meie laps pole vist mitte kunagi nii palju söönud kui tol õhtul. Veel ja veel ja veel, kisas poiss. Jens ja Kirte-Lee on nagu sukk ja saabas või nagu Jip ja Janneke (üks hirmus tore lasteraamat, mida õhtuti lapsele loeme ühest poisist ja tüdrukust, kes teevad kõike koos)Piltide autor on Kissu. Aitäh :)

Mis siis uudist? Head meelt tegi see, et kui reisilt tagasi tulime, siis oli eestis küll külm, aga läks järjest soojemaks ja vahepeal oli meie maal selline ilus sügis, et ma ahhetasin ja ohhetasin iga päev, kui kadriorus lastega jalutamas käisin. Niii mõnus sügise lõhn ja need kolla-rohe-punased lehed puudel. Hästi teraapiline, rahulik ja mõnus. Aeg-ajalt sai mõne sõpsiga koos jalutada, vahel ka täitsa rahus ja vaikuses üksi. Ja tõesti ei tulnud suurt igatsust kreeka järele. Mis on paraku nüüd peal, sest issand, kui rõve ilm meil täna siin oli koos suure tuule ja lakkamatu vihmaga. Ja inertsist vaatan ikka ja jälle reisipakkumisi kreetale ja rhodosele. Tark, eksole :D

Aga mis meil siis uudist? Lapsed kasvavad! Ülla-ülla :) Greteke sai paar päeva tagasi 8 kuuseks ja oma sünnipäeval demonstreeris kenasti, kuidas ta juba hästi roomata oskab ühest toast teise. Või see pigem käputamine, sest päris maadligi roomamise jättis see tsikk vahele. Ja hammas tuli ka just enne 8 kuuseks saamist. Päris esimene kohe. Ja nüüd nad siis järsku mängivad. St Jens mängib oma klotsidega ja autodega ja greteke tahab aga ka võtta ja uurida ning suhu pista. „äla vöta äla, mis ma sulle läägin!“ on põhiline, mida suur venna oma õekesele kostab. Ja suht kurjalt, peaks mainima. Nii palju siis sellest, et „oi kui tore, kaks väikese vahega last, neil nii vahva koos mängida“. Säh sulle, hetkel on mu elu küll üks suur laste lahutamine ja korralekutsumine ja jensi õpetamine, kuidas ikka tuleb õega arvestada ja oma asju jagada. Sest seda ta kohe üldse ei armasta teha. Korjab aga kõik oma autod kokku ja viib kusagile kaugele-kaugele ära õe eest või siis peidab oma suure auto pagasnikusse :D Jubekaval oma arvates. Ja täna pusserdas ja susserdas mingi oma mänguasjaga, aga ei saanud hakkama ja sajatas: „kulat küllll!“ Vaatasime mehega teineteisele otsa suurte silmadega ja tegime näo, et mina küll sellistest väljenditest midagi ei tea. Nii kaua, kui midagi krõbedamat sealt ei tule, pole vast hullu.

Eile tuli jens lasteaiast, hambajäljed põsel. Kes see muu ikka oli, kui mitte jennu pruut. Nad on selline armastan-kaklen-armastan paar kogu aeg olnud. No ikka seesama, et kirte-lee tahtis jennu käest autot, aga jennu kadeda poisina ei mõelnudki anda ja mis sa, naine, ikka ära teed – hambad sisse! Kellele siis ei meeldiks meest vahel hammustada või togida :D Õnneks õhtuks oli vaherahu sõlmitud ja kirte-lee võis meile külla tulla ja siis oli tralli nii palju, et grete liisagi arvas, et põrandal maas teiste lastega trallida on palju küpsem ja lõbusam tegu kui emme süles passimine. Et siis hakkab (vist) kergemaks kuidagi minema tänu sellele, et greteke toimetab põrandal rohkem. Samas on saabunud see aeg, kus on rohkem kukkumisi, näpud jäävad juba sahtlite ja uste vahele ja venna ka peedistab ja kiusab, sest „äla puutu!“ moto on number üks!

Käin lastega taas musamaris ja eelmisel reedel oli grete liisa lausa suurte laste tunnis kaasas, kuna issi (krt ja põrgu, vahel on ikka mehed väljavihastavad küll) unustas ära, et tema kohus ja lubadus on võtta grete igal reedel ja chillida temaga linnas või kontoris tund aega, kuni emme pojaga muusikatunnis on. Grete ei ole ju enam niisama pamp, kes viitsib olla ühe koha peal terve tunni – ta tahab ju liikuda ja roomata ja nõksutada ja igemeid sügades natuke vinguda. Vot aga siis olingi seal kahe lapsega ja üritasin teha näo, et just nii peabki olema ja kahe lapsega koos rassimine on mu kõige suurem hobi üldse :D Aga hakkama saime ja pärast sai issi ka teada, mida naine temast arvab. Seda veel ta enda sünnipäeval :D Aga sellegipoolest toimus õhtul väike sünnipäeva tähistamine ja mõrvarlikud pilgud naise poolt jäid päisesse päeva. Parim kink oli sõps urmo poolt kingitud Lego klotsid, kuhu peale kirjutatud 4+ ehk kõlbulik alates neljast eluaastast :) . Me ei ole veel lahti teinud, sest mine tea, kas äkki liiga keeruline pole?
Aga muusika juurde tagasi minnes – pereema alustas nüüd ka lauljakarjääri. Hakkasin kaks korda nädalas laulukooris käima. Lihtne, kaspole? Seda mõtlesin minagi enne, kui sellest uksest sisse astusin. Aga kohe ruttu sai selgeks, et ei ole tegu niisama uinamuina kooriga, vaid actually kõik oskavad laulda ja paljud laulavad noodist ja dirigendi esitatud küsimused a la millises kooris sa laulnud oled? Ja kas sa nooti tunned, teid pildi selgeks – ma sobinuks rohkem koduperenaiste keldrikorrusel korraldavasse naljakoori. Sest ma täiega sakin :D Aga no anname mulle võimaluse vähemalt proovida. On raske, on, aga kui ei pinguta, siis ei saagi asja. Lähima kahe kuu jooksul siis selgub ehk , kas saan esinema ja laulupeole ja üldse hakkama või siis mitte. Ka kobad võivad teinekord areneda, eksju :) Aga mõte laulmisest mulle meeldib ja midagi täiesti uut ja huvitavat minu jaoks. Ehk siis perekond Musamarid meil siin :)

Teine suur ja hästi tore asi meie elus on see, et leidsin meile lapsehoidja ajaks, kui ma ise lõõritamas olen. Kaire nimeks ja on ta üliõpilane. Ja rohkem vedada ei saagi, mul tunne. Grete oli meil ju siiani megamemmekas ja üldiselt kisas teistega. Kaire aga tuli ja juba teisel korral läks neil suhteliselt hästi. Nüüd, kaks nädalat hiljem, on nad kõik kolmekesi suured sõbrad ja grete liisa lepib kenasti. Natuke küll on emmeigatsus, aga mitte midagi hirmsat. Ja mul siis natuke seda OMA aega, mida ma nii kangesti olen igatsenud. Niiii mõnus. Ja tänu Kairele õnnestus ka ära näha Seks ja linna film, mis oli mu jaoks üle ootuste hea. Nii et taas kord tõden, kui tähtis on see, et saad vahetevahel natuke eemale kodust ja perest ja teha seda, mida ise tahad ja hing ihkab. Siis on süda rahul ja ise ka rõõmsam ja rõõsam. Olen seisukohal, et õnnelikel vanematel on õnnelikud lapsed. Kui saad piisavalt „hingamisruumi“, siis ei ole ka raske õnnelik olla. Kes see ikka tahaks endale närvilist ja mossis ning torisevat emmet või abikaasat, kes kunagi endale elada ei saa ja oma aeg on nullilähedane? (no ega mina ometi kunagi närvipundar ole ju, ihihiiii).

Ootan põnevusega järgmist nädalat, kus mu kallis abikaasa on kolm päeva komandeeringus ja mina lastega täitsa omapäi. Praegu on jens 3 päeva lasteaiast köha-nohu pärast kodus olnud ja ütleks, et õhtuks olen suht otu ja kutu omadega ja tahaks ainult puhata ja mängida. Juhe koos ja katus sõidab. Aga kui siis ei ole ka õhtul seda tuge ja „patja“, kelle sisse nutta ja halada, mis siis saama hakkab? Loodan, et saan ilma närvivapustuseta hakkama ja võtan mehe kolmapäeva õhtul vastu rõõmsal näol, mitte ei anna talle pasunasse mittemillegi eest. Kõike võib minu puhul oodata Õnneks on plaanis sel ajal end sotsiaalses sfääris eeskujulikuna näidata, külas käia, ise naistekas korraldada ja muidugi lõõritada. Nagu ööbik, teate mind küll :D

Lõpetuseks üks väike nali jennult. Üks hommik oleme koos vannitoas ja jennu hakkab nutma: "Emme, punnid! Vöta äla!" Laps läks paanikasse, et tal kaks paraja suurusega punni rinna peal. Aga need ju tissid, mis sa laps muretsed :)))