Mesinädalate ootuses

Tere, kallad.

Uskumatu ja lausa piinlik, aga jälle on kuu (üle sellegi) möödunud, ilma et ma oleksin tubli olnud ja bloginud. Õnneks ei olnud mina see, kes lubas uue aasta tõotustes tublim blogija olla. Hea seegi, sest muidu oleks kaks korda piinlikum antud hetkel. Aga nii mõnigi (kurjad sõbrannad eve-ly, maria, näitan näpuga! :D) on kritiseerinud minu laiskust mitte kirjutada.

Hetkel on vaikus majas, sest grets tudub rõdul ja jens vaatab muumisid. Mina oma uue kallima produktiga (mitte siis uue lapsega, vaid uut kvaliteeti kohviga :D ) arvuti ees. Ülla-ülla, jens jälle haige. Detsembris oli haige ja köhas, nüüd jaanuar ja kuu aega hiljem ning poiss jälle köhas ja kodune. Muud hullu pole midagi, aga oleksid lapsed vaid alates järgmise nädala laupäevast kuni märtsi keskpaigani terved ja rõõmsad, siis oleks mu üks eluunistusi täitunud. Mitte ainult köhad ja nohud ei kimbuta meid, vaid kaks nädalat tagasi oli gretsil hullem köhuviirus, mis tähendas, et meie „beebi“ hoidis enda sees vaid emme piima ja kõik muu tuli välja. Siis ma saingi oma 11 kuust beebikest siin ja seal toita ja mitte niisama toita, vaid imetada! Miks siin ja seal? Sest ainult siin polnud võimalik, kuna (murphy, nagu alati) olime just rootsi kruiisil, kui see haigus meid tabas, st kaks tundi varem läks kõht lahti, aga ega mina teadnud, et see kindlasti kõhuviirus oli. Olime nimelt oma kullakallite jonni-merlega (või merle-jonniga, aga teadmiseks, et keegi neist ei jonni) hästi toredas kadrioru söögikohas nimega NOP, kui järsku oli üle kohviku tunda meeletu-meeletu kakahais. Siim Kallas istus kõrvallauas oma seltskonnaga, vaene mees :D Greteke tegi oma elu piruka just seal toredas kohvikus ja kõige valemal ajal. No sel õhtul tuli neid laadungeid veel ja veel, aga tol hetkel ma veel seda ei teadnud ja kiirustasin pärast kohvikuskäimist rootsi laevale. Oma haige lapsega, nagu hiljem selgus. Kus ta siis lahkelt jagas oma pisikuid sinna ja tänna. Uksumatu küll, aga isegi haigus ei rikkunud meie sõitu ära, sest nutika tüdrukuna taipasin üsna pea (ok, tegelt pärast mitut katset talle siiski süüa anda), et ainuke, mis välja ei tule, on rinnapiim. Vot ja siis saigi olla täisimetaja järgnevad 3-4 päeva. Üsna omapärane tunne oli. Tuli kohe see dokumentaalfilm meelde emmedest, kes oma 4-5 aastastele lastele tissi annavad igal ajal, kui nood tahavad. Õnneks greteke esialgu pole aastanegi, aga no igati asjalik küll! Stockholmis oli meil plaanis jalutada ja chillida. Kumbagi väga ei jõudnud, aga shopata küll ja kuidas veel! Eelarve läks lõhki ja kohe nii koledasti, et siiani süda valutab. Kuigi endale ei saanud midagi (st mütsi ostsin, aga seepärast vaid, et teine müts kadus ära. Ülla-ülla, kerttu kaotab mütse ja kindaid!). Natuke jõudsime kohvitada ka ja süüa sai laeval buffet´s piisavalt, et pärast „pisititale“ ka jätkuks. Kui seda gretekese kõhuviirust poleks olnud, oleks lausa väga mõnsu reis olnud, aga kuna grets oli hästi tubli ja rõõmus suurema osa ajast, siis ikkagi jäime väga rahule :)Jens oli issiga samal ajal kodus olles väga hästi käitunud ja kukupai olnud. Ja tervelt kaks nädalat said siis lapsed vahepeal terved olla, kui nüüd jäi jens haigeks. Tüüpiline sügis-talv-kevad meie peres.

Mis siis meie peres uudist? Lapsi on endiselt nii palju, et Jennul on kaks väikest onutütart, üks väike täditütar ja üks imearmas õde, kes varsti tõänäoliselt jennu elu üsna kirevaks teevad :) Greteke pole meil niisama talleke. Hakkaja ja asjalik plika. Jäljendab oma vennakest. Tundub, et emmel pole paari aasta pärast vaja enam kodus süüa teha, sest jens teeb kogu aeg emmele kas suppi, makaroni või pannkooki. Esialgu küll mängult, aga päris pottide ja pannide ja kulpide ja lusikatega. Uskumatu, aga seesama hobi on tal kestnud sest ajast peale, kui ta jalad alla sai ja nüüd on see nakatanud ka gretsile, kes meil ka juba leemekulpi liigutab :D See on igati vahva ja lõbus vaatepilt, kuidas nad kahekesi laua taga „kokkavad“ ja „panntooti“ teevad. Pusledega jennu hetkel üldse ei mängi, sest nagu eelmises sissekandes rääkisin, viskas grets kõik tükid laiali ja see ajas jennut ainult närvi. Ja kokaamet ongi põnevam. Kuigi lapsed aina rohkem saavad omavahel mängitud, siis ikkagi on jens mitu korda tugevam ja ta võtab kahjuks gretekest nagu omasugust, kellega on tore maadelda ja nügida. Aga greteke oma 9 kiloga ei ole talle mingi vastane ja seega on ta tihti kõhuli või selili maas. Aga „tänu“ venna karmile elukoolile tuleb gretsist kindlasti üks tugev ja sitke tükk. Ega ta iga asja peale nutagi, sest muidu ta peaks pool päeva töinama. Grete Liisa on praegu just selles vanuses, kus kõik asjad tiritakse välja ja visatakase laiali. Ukerdada ja ronida meeldib ka, nii et kui just üks hiigelmuhk läks ära, kukkus ta eile otsaesise laua vastu veriseks, et välimus liiga plikalik jumala eest ei oleks. Kui tema oskustest veel rääkida, siis plaksutab ta meil juba paar kuud ülima hea meelega ja tadaaa teeb ka öeldes „Au“, ehk siis tsau tema keeles. Emme ja mämm-mämm ja uua ja ue (juua ja õue vist) ja „aitähh“ tuleb väga ilmekalt.
Jennu on aga juba selline vestluskunn, et lausa nauding on temaga rääkida. Täna hommikul näiteks teatas mulle, et „emme joob viina“, Ja oma tädile teatas ta, et kodus issi koristab ja emme ainult mängib! Eile, kui vaatasime Koh Samui fotosid netist, ütles mulle, et tema läheb seal lõviga sõitma ja „tiiglriga“, elevandiga sõitmisest ei osanud ta esialgu midagi arvata. Ja kui oleme tülis, siis ta tuleb üsna pea mu juurde ja tahab ära leppida, öeldes: „Emme, kallike, lepime nüüd kokku“ Eksju nunnu :)

Samal ajal, kui meie võitleme igast viiruste ja haigustega, on meie tupsununnud elo ja marek (need rännumehed) Tais ja Laoses. Kui ma ei eksi, siis hetkel kuskil Krabi kandis peesitamas ja kokteilitamas ja mõnnamas ja restotamas. Hetkel teeb kadedaks küll, kui ma siin pisikupesas ise terveks üritan jääda, aga samas on nende üle hea meel ja täitsa tore on kedagi koju oodata. Nad ju lausa nagu meie pere liikmed, kellega veedame koos nii jaanipäeva kui ka võtame vastu uut aastat. Ükspäev marekiga msn-s rääkides selgus, et see „niii-niii odav Tai“ ei olegi enam meiega võrreldes niiväga odav. Jah, odavam ikka endiselt, aga siiski-siiski. Näide kodulinnast. Käisime mehega kaks nädalat tagasi romantilist õhtusööki nautimas Meie kohas kohvik Moskvas. Sõime nagu tavaliselt tagasihoidlikult, võtsime kumbki ühe dringi ja kohvi ja ühe magustoidu kahepeale, aga arve tuli kaks korda väiksem kui tavaliselt. Sest et, kuulake-kuulake – moskvas on ale! Nagu mees ütleb: hullud päevad on ka esimesse eestisse jõudnud. Joogid olid -40% ja estraveli kuldkaardiga sai veel 20% kõigelt alla. Pealekauba oli mu kalli abikaasa palavalt armastatud lasagne paarkümmend krooni odavamaks läinud, mis ei jätnud meid ka rõõmustamata. Ja kui sa ikkagi saad maasika margariita 100 asemel 50ga (kõiki soodukaid silmas pidades), siis mida sa hing veel ihaldada oskad?! Nii et kõik marss romantilistele õhtusöökidele! Marek siis väitis sellepeale, et turistikohtades Tais nii odavalt kokteili ei saa. Käime ära ja varsti võime öelda, kas marek rääkis tõtt :) Ehk et midagi head ka selles majanduslanguses. Kui nad vaid kõiki meie lemmikrestosid kinni ei paneks ja spa-dest ärme üldse räägi.

Aga tänase seisuga nelja nädala pärast oleme saabunud Koh Samui saarele ja arvatavasti oleme kohe jõudmas oma hotelli :) Rampväsinud, kuid arvatavasti ka hirmus õnnelikena. See oli ligi 8 kuud tagasi, kui võtsin sõna oma pulmareisi sihtkoha kohta ja hakkasin lennupiletie ja hotellidega tegelema. Ja siis kritiseerisin hotellide hindu. Aga majanduslangus mõjutab ka tollaseid hotellihindu, nii et tänaseks oleme oma hotellibroneeringud tühistanud ja täpselt samad hotellid uuesti bronninud, ainult et selle vahega, et 14 000 krooni odavama raha eest, ehk et hotellid olid ligi kaks korda odavamaks läinud, hurraaa! Spending money niisiis tunduvalt rohkem, kui olime arvestanud :). Üks väike üllatus aga teistele taisse lendajatele – kui teie kohaloldud aeg ületab 14 päeva, siis on vaja taodelda Tai viisat. Saime seda juhuslikult teada, nii et vedas. Meie kohaloleku aeg on nimelt 15 päeva, nii et selle ühe päeva pärast pidime eelnevalt viisa taotlema. Aga tasub kõrva taha panna. Tundub, et enamik asju on korda aetud, nüüd tuleb vaid nipet-näpet varuda ja a la otustada, millise spf päevituskreemi kaasa osta ja kui palju asju kaasa tarida. Suured asjad on tehtud. Äiapapa ostis isegi uue üsna piraka fotoka, aga näis, kas keegi meist sellega midagi peale ka oskab hakata :D Nimelt on terve meie perekond kõike muud kui tehnikataibud. Ei ole ilus teiste üle itsitada, aga no ei saa noh, Pihkva ja tänapeäva tehnika!!???? :D. Kui me siiski saame hakkama mõne pildi tegemisega, siis paneme kindlasti mõningad üles.
Tai reis on juba sellepoolest niii äge, et igal keerulisemal hetkel mõtlen sellepeale, mis meid seal ees ootab ja kuidas me siis seal chillime ja mõnname ja loodan südamest, et kõik-kõik läheb nii, nagu peab, sest ma ei väsi kordamast, et usun siiralt, et see on mu ainuke pulmareis (lahutuste statistikast ma siinkohal ei räägi) ja tahan, et see oleks täiuslik koos täiuslike lastega :D

Keerulistest hetkedest rääkides... Mul on sõpsiga koos täna öösel algamas üks tähtis projekt. Nii kummaline, kui see ka mõnele ei tunduks, aga ma olen enda jaoks välja mõelnud, millised näevad välja ühed ideaalsed mesinädalad ja seal sisaldub lisaks päiksele, heale söögile ja merekruiisidele (äkki isegi snorgeldamine?) ka nii mõnigi õhtu vaid kahekesi oma abikaasaga ja kui üldse midagi veel, siis loomulikult on nendeks kokteilid. Ja kuigi kreekas oli tore alkovabasid kokse libistada, siis kaua võib! :D Ja kuna greteke on meil suur tüdruk, siis ma usun, et nüüd on õige aeg ta emapiimast võõrutada. Mismoodi see meil välja hakkab nägema, on raske prognoosida, aga tundub, et väga lihtne see olla ei saa, kuna meil on täielik tissimaniakk pärast seda kõhuviirust. Kuna aga tean, et pärast neid magamata ja ehk kurnavaid ja kurbi öid on ükskord algamas minu aeg, mis tähendab, et saan lõpuks ometi järjest rohkem kui 3 tundi magada. Kuna Greteke saab järgmisel nädalal aastaseks, siis ei ole see ehk tema suhtes nii julm ja ebaõiglane ka. Igatahes sõbrad – pöidlad pihku, sest mul on seda toetust ja pöidlahoidmist hetkel väga vaja (kui leho nimetab gretsi narkariks, siis väga palju ta ei liialda, sest plika on meil tõesti hull sõltlane öösiti). Nii et üks ajajärk minu elus on läbi saamas ja isegi natuke kurb on, et laps on ühtäkki suur. Jõululaupäeval hakkas too tollal vähem kui 11 kuune lapsuke käima ja nüüd kõnnib kui vana mees, st vahel mitte niiväga kindlalt, aga siiski üllatavalt reipalt. Mina omalt poolt soovin triinule sama, mis endale: positiivset meelt ja enesekindlust, et saame hakkama ja samal ajal järgmine nädal oleme juba rõõmsad Suurte Laste emad. Uskumatu, et ma siis äkki võin juua rohkem kui ühe maasika margariita õhtu jooksul. Väga võõras tunne võib olla :D . Olen olnud 3 ja pool aastat pidurite kuninganna, mis puudutab napsutamist, aga see aeg on kohe-kohe läbi. Kurb, aga samas tore ju ka :)