Küll on hea kodus olla! Mitte et külas oleks kuidagi paha või halb olla, aga no lõpuks väsitab see tants ja trall ikka päris ära :)
Terve kuu aega on käinud üks trall ja tagaajamine meie peres. Mis on hirmus positiivne ja tore tegelikult, sest kurvem oleks variant, kus keegi külla ei kutsu, keegi pidu ei tee ja ükski kultuuriasutus vastu meid ei võtaks. Tänaseks on seljataga maeiteamitupidu, millest oleme eeskujulikult osa võtnud, sest lapsed on tublid ja terved olnud ja mõlemad kaks tänaseks poolteist kuud järjest :) Sülitasin üle õla kolm korda ja koputasin ka kolm korda laua vastu, sest kavatsen olla edaspidigi positiivne ja tervisest pakatada.
Kõigepealt kultuurist. Käisime novembri lõpus Linnateatris vaatamas "Hecuba pärast". Esialgu olin natuke eelarvamustega, sest mitte kõik Linnateatri etendused ei ole "minu etendused", aga lugesin enne minekut Toomas Luhatsi blogi puhtjuhuslikult ja tema kirjeldas, kuidas rahvas kõõksus naerda. Kui tegu on naerutükiga, siis meie pere raudselt naudib (no võtame kasvõi näiteks "Ürgmees", "GEP" või filmidest paljuvihatud "Brüno", mis minul võttis korduvalt silma märjaks, sest nii haiget filmi polnud vist näinudki ja no sobis!) Ja mul oli selle Hecubaga täitsa õigus - väga meelelahutuslik ja hea tükk oli. Ei olnud kafkalikult sügavaimast sügavaim tükk, aga mõtteainet sai siiski ja pärast oli seesama hea tunne, mida Luhats oli lubanud. Ja minu jaoks on naeruteraapia kõige parem (ja odavam) teraapia, mida võib välja mõelda. Mees kõõksus mu kõrval pidevalt ja ega minagi palju alla jäänud.
Lisaks "Hecuba" lõbustasime end ka Pöffiga. Sel aastal jõudsime küll vaid ühele filmile tänu eriti tihedale ja piduderohkeme detsembrikuule, aga see üks ja ainus oli väga hea. Rootsi film (mis siis veel! :) ) " Mammut". Film oli vastukaaluks "Hecubale" ja paljudele teistele viimase aja elamustele väga tõsine ja tõsiselt mõtlemapanev ja sügav (mitte et teised etendused-filmid seda poleks olnud, aga see oli ikka üks tõsine asi). Tänapäeva peremudelist Ameerikas, kus pereisa on ambitsoonikas ärimees, ema on vähemalt sama ambitsioonikas kirurg ja tütart kasvatab põhimõtteliselt filipiinlasest lapsehoidja, kellel endal on kaks poega kodus teda ootamas, kuid kes ei saa enne koju naasta, kui on nii palju raha teeninud, et lastele paremat elu võimaldada. Ja kuidas ema-isa teevad kõik mis suudavad lapse heaks, kuidas nad teda tõesti armastavad, kuid samas on karjäär siiski niivõrd tähtis, et lapse vajadused jäävad tagaplaanile. Filmis kohtuvad kaks maailma - hästi hästi jõukas ja edukas pool ja teisalt väga vaene Filipiinid ja sealne elu. Äärmusest äärmusse film. Kõige selle nukruse ja tõsiduse juures väga ilus film. Ja ajas nutma. Meeletult nutma kohe (ülla-ülla minu puhul küll, aga see oli tõesti hullumeelselt liigutav film). Nii et kes tahab südamest löristada ja kellel on see veres, siis pigem vaadake kodus arvutist :)
Kui kätte jõudis advokatuuri jõulupidu, siis Kerttu tõttas kõigepealt kaheks-kolmeks tunniks juuksurisse, siis meikari juurde ja siis koju oma Tais õmmelda lastud siidikleiti selga ajama (väga kitsas tundus sel aastal olevat, kuigi veebruaris õmmeldes oli ta täiesti paras :D ). Pidu algas etendusega "Grönholmi meetod", kuigi algselt pidi näidatama "Hiilgav". Niisiis olin kergelt pettunud ja väheke õnnetu, aga etendus oli päris hea ja jäime vägagi rahule. Ei olnud ei liiga tõsine, ei liiga brünolikult labane, vaid just paras :) Pärast etendust oli väike püstijalatikuvõileivatamine-jutustamine ja seejärel läks rahvas laiali. Meie suundusime oma viimase aja lemmikusse "Clazzi" koos sõpradega. Väga lahe koht ja pea iga päev elav muusika ja hea muusika! Tõsime plaan oli oma õhtu lõpetada "bonbon"is, aga seal oli nii pikk saba, et oleksime vist kl 4 sinna sisse saanud ja ootamine ei ole meie vanuses enam meelistegevus :D Nii me tulimegi peolt juba pool 2 koju. Õhtu oli küll veidike lühike, aga see-eest sai nii kultuuri kui ka sõprade seltskonda ja avastasin enda jaoks uue joogi mojitode ja maasika margariitade kõrvale - gin greibi mahla, greibitooniku ja sidruniga. Mmmmm... kui hea ja ei mingit pohmelli! Sellest saab minu tulevane lemmik!
Detsembris oli meil lisaks Draamateatrile ja pöffile 3 lasteetendust. Käisime kõik koos vaatamas lasteetendust "Tere", kus ilmus lagedale kohe päris jõuluvana, kes lastega juttu vestis ja neid lõbustas. Etendus oli väga meelelahutuslik ja lapsed nautisid. Vahepeal oli ka mõtlemiskohti ja vaiksemaid hetki. Ühel päris vaiksel momendil, kui tõesti ühtegi piuksu saalist ei kostunud, tegi meie Jens: "Uauhhhh" ja seda nii kõva häälega, et terve saalitäis issi töökaaslasi ja nende lapsi vaatas meie poole ega suutnud itsitust tagasi hoida. Sosistasin siis Jennule kõrva, et niimoodi kutsu moodi haukuda teatris ei ole ilus. "See ei olnud kutsu haukumine, see oli Ämblikmehe hääl!" No mida emme ka tänapäeva häälitsustest teab :D Kuna kõigil oli lõbus, siis Jens etenduse lõpus kordas oma kildu, sest lapsed teatavasti saavad aru, kui nad koomikuna esinenud on. Nüüd on ta tervele sõpruskonnale ja perekonnale korduvalt oma Ämblikmehe häälitsust demonstreerinud.
Järgmine etendus oli "Väike nõid", mis oli ka lõbus, aga Jens küsis üsna pea minult, et millal me juba koju läheme :D. Ja kolmas, "Imelaps" Estonias oli küll lastemuusikal, aga minu meelest väga väga hea ja sügava mõttega, nii et lapsed mõistavad seda ühtmoodi, täiskasvanud aga hoopis teisiti.
Jensiga seoses tuleb mulle meelde kohe lasteaiast tulek enne issi töökoha jõulupidu. Lapsele kingiti raamat "Kaka ja kevad" (Kivirähu raamat ja meie lastele väga meeldib). See on täiesti omamoodi ja sürr raamat, kus sokid munevad mune ja kalamehe kinnas saab kalade presidendiks. Kuna tekstis oli juttu presidendist, siis Jenskar pani selle kohe kõrvataha. Järgmisel hommikul küsis, kas täna on Eesti vabariigi sünnipäev :D Tegelt oli tavaline detsembri päev, kus õhtul pidi siis issi töökoha pidu tulema. Lasteaeda talle järele läinud, küsis ta, kas President ka tuleb issi peole :D Kui ütlesin, et ei tule, siis ta nõustus ja ütles, et presidenti issi peole ei lubata :D Selliseid asjalikke märkusi teeb siis meie Jens.
Meie issi on üks tubli raamatulugeja. Lisaks oma raamatutele loeb ta igal õhtul lastele raamatut. Kõige lemmikumad on ajast aega "Jip ja Janneke", "Sipsik", nüüd siis see "Kaka ja kevad" ja meie uusim raamat, Vahtramäe Emil. Jõuludeks sai poiss Lindgreni raamatu endale ja no see Emil on küll päris Jensi moodi kohe." /.../ Kuigi ta nägi väga armas välja, seda kahtlemata. Neil puhkudel, kui ta parajasti ei kisanud." "/.../
Niisugune jonnipurikas oli Emil. Ta tahtis käsutada oma ema ja isa ja kogu Kassisalu ja parema meelega kogu Vahtramäed..." Oli mis ta oli, aga igavesti vahva oli ta ju tegelikult, või mis? Aedvilju ta ei söönud, sõna ta ei kuulanud, aga nägu oli selline nupsik peas, et musita lolliks. Ja keegi poleks arvanud, et tollest võrukaelast saab hiljem vallavolikogu esimees. Oi, Jensule see raamat meeldib. Küllab tunneb sarnane sarnase ära ;) Kui ma rase olin, olin kindel, et Jensi nimeks saab Emil. Kuni lõpuni oli see Emil mul nagu kinnisidee, aga järsku tuli out of nowhere Jens Kaspar. Aga vahel hüüan teda ikkagi Emiliks, kui ta Emili moodi käitub :)
Greteke on meil paras jonnipurikas ka viimasel ajal. Ta saab ju jaanuari lõpus juba kaheseks, nii et kõikide raamatute järgi peakski see jonn nüüd tasapisi kulmineeruma. Õnneks ta esialgu veel kaua jonnida ei viitsi, nii et mitte midagi võrreldavat veel Jensi tippaegadega, kus ta võis kisada hommikul pool tundi ja õhtul pool tundi järjest ja vahepeal veel mitu raksu natuke lühemaid jonnihoogusid. Greteke üle 5 minuti üldiselt (veel?) ei viitsi. Siis väsib ära ja päike tuleb jälle välja. Aga öösiti võib ta vahel päris kurjaks saada. Nädalake tagasi viisid päkapikud Gretsi lutid kõik ära. Pisikesele beebile, nagu talle sai räägitud. Alguses oli ta väga kurb ja pahane, aga juba teisel päeval rääkis ta ise mulle puhtas eesti keeles, et päkapikud viisid luti beebile. Esimene päev oli natuke raske, aga öö oli päris väsitav, sest ta ei tahtnud kõigepealt magama jääda ja kui pärast pikka nuttu lõpuks jäi, siis öösel ärkas ikka üles ja nuttis lutti taga. AGa olen kaks korda lapsi rinnast võõrutanud, nii et mis see lutivõõrutus nii hullu ikka on. JÄin enesele kindlaks ja nõnda ei olnud see üldse nii raske. Teine päev oli juba lihtsam ja teisel ööl nuttis vaid väheke ja pärast kolmandat päeva ei nuteta üldse enam lutti taga, kuigi aeg-ajalt ta sellest veel räägib, aga ilma nututa.
Panime ühel hetkel lutivõõrutamise käigus L-ga kahekesi Gretsi tuttu,kuna ma ise olin juba liiga väsinud. L paitas pead, mina laulsin. Sellepeale tõukas ta käega issit ära ja ütles:"See on minu emme! Mine oma voodisse!" :D Niimoodi ta meil ülbabki, sest emme on tema arvates eelkõige tema oma ja teised ärgu julgegu emmet puudutada. Eriti issi."Issi, mine ära. See on minu emme" on üks põhilisi lauseid meie peres. Ei kallistada, ei musitada, sest siis tuleb Greteke ja ajab issi ära. Me küll päris üksteise kontakti ei väldi, aga iga kord tuleb üks suur draama Gretekese poolt. Psühholoogi poole me ei tõtta ja tarkadest allikatest abi ei otsi, sest tean omastkäest, et Jens oli täpselt samasugune, aga ühel hetkel kasvas ta sellest välja ja nüüd ainult itsitab, kui emme-issi miilustavad :) Greteke küll tõrjub issit emme juurest ära, aga kui emmega kahekesi kodus on, siis jubedalt igatseb issit ja üldse on mõlemad lapsed suured issi fännid. Ja loomulikult ka õnneks emme fännid. Aga sõnakuulmisega on väiseid ja suuremaid probleeme mõlemal. Samuti magamajäämisega. Issi paneb Jenskarit tuttu samal ajal, kui mina maadlen Gretekesega. Ära ta mul ei luba toast minna, käsib hoopis kaissu võtta. Eks ma siis seniks võtan, kuni ta magama jääb. Laulan talle "mõmm- mõmm nutab karujõmm", kuni kurk valutab ja siis natuke veel. Siis ta küsib näiteks, et kus Lee issi on (täna käis väike Lee oma emme ja issiga külas). Vastan talle ja sellel järgneb "kus väike Lee on?" Vastan ja küsib: "Kus Lee tädi emme on?" (vist pidas tädi Evat silmas, kes on väikese Lee emme. Laps pani kaks sõna kokku lihtalt). Ja siis küsib otsast peale, kus Lee issi on :D Kui 9 korda on küsitud, kus see ja teine on ja saadud vastus, et kõik juba ammu tuduvad, on ka Greteke nõus magama jääma. Aga enne seda tuleb veel joomas käi ja "kakal" (see viimane on vaid ettekääne voodist välja saada, tegelt laiutab potis pärast vaid tühjus).
Kui nüüd kiirelt veel viimase kuu tegemised läbi võtta, siis oleme käinud korduvalt siin-seal külas, rohkelt jõulupidel käinud ja jõuluvanasid oleme kohanud lausa 5 korda. Kõigepealt L töökoha jõulupidu koos jõuluvanaga detsembri alguses, siis Jennu lasteaias jõuluvana, siis minu töökohas, siis Solarise keskuses ja lõpuks käis ka Pusil meil jõuluvana, kellele siis lauldi ja tantsiti ja nalja sai hirmus palju. Lapsed on mul kõvad lauljad, kui publikut ei ole, aga nagu tuleb mängu suurem publik, siis on suu lukkus ja emme-issi tehku nende eest tsirkust. Nii me siis L-ga laulsime koos laste jõululaule ja Mõmmi aabitsa laulu "ma olen väike, olen alles väike..." :D Paar korda tegid ka lapsed suu lahti ja siis laulsime neljakesi terved laulud peast nagu naksti.
Jõulupeod on nüüd 3 nädalat kestnud pea iga päev, aga see päris jõuluaeg oli nagu Rootsi huumorikirjanduses, kus tuleb sõita sadu kilomeetreid maha ämmade-vanaemade-tädi Lisa juurde ja kus kõik kõigiga lõpuks tülli lähevad :D Nii hull see asi ei olnud, aga pikk oli see sõit küll, üle 800 km 4 päevaga. Kõigepealt Topule meie perega, siis 25ndal Pusile L pere juurde. 26ndal käisime külastasime mu isa Tartus surnuaial ja ühtlasi käisime minu isapoolse õe külas, kus käime küll vaid paar-kolm korda aastas, aga iga kord on marumaruvahva ja aeg jookseb liigagi kiiresti. 26ndal sõitsime õhtul tagasi Pusile, kus oli lisaks L vanavanematele, kes seal elavad, veel L vanemad, Lauri-Karin lastega ja veel L onutütar Ave oma mehe ja kahe pojaga. Nii et kokku 6 last, tralli ja kisa üledoos oli aga kõva. Õnneks said lapsed vahepeal õues mürada õhtupimeduses ja nii oma üleliigset energiat välja elada. Hästi jõulune tunne oli nii Topul kui ka maal Peipsi ääres, sest lund tuli ju 26ndal kõvasti juurde ja paar miinuskraadi ka, nii et Pusil ehk Peipsi ääres õuel ilutses uhke lumememm, lund oli lastele pea põlvini ja kelgusõit käis kilkamise saatel :)Väljas olid süüdatud küünlad, lumememm naeratas laialt, säraküünlad põlesid ja kõik jõid rõõmsalt glögi - nagu treiler filmist "Üks suur ja õnnelik perekond" või "Täiuslik talveõhtu" :D
Kui 27ndal veel Kiviõlis L teise vanaema ja tädipere juures ka käidud saime, oligi 850 km seljatatud ja Eestimaa tuur tehtud ning lähimad sugulased-pereliikmed külastatud. Ilma draamade ja tülideta küll, nii et võibolla mitte nii elamusterohke kui üks korralik Itaalia sugulaste kokkutulek, aga väga idülliline küll :)
Ja meel rõõmus ja hing rahul, sest nii ilusat jõuluaega nii suure lumega pole meil olnudki. Iga aasta ütlen nii, aga see on ka tõsi! :)
