"lustlikud" ööd ja köha-nohused päevad

Loen regulaarselt ühe rootslanna blogi, kes elab USA-s perega. Tal kaks poega, 3 kuune ja 4 aastane. Vanem käib lasteaias, nooremaga ta kodus. Ja ta just ei hiilga oma ülipositiivsusega - ei, pigem on aus ja siiras ja see just ongi armas, et ta ei ilusta midagi. Aga samas kirjutab kerge huumoriga, nii et lugejal ei tule masendus peale :) Ja see tema elu mingil määral lohutab mind. Et teistelgi on raske ja kohati veel palju raskem kui mul.

Ega siis hullu polegi. Jennu: "tita utab, pole ullu". See on nii armas, kuidas jennu seda iga kord sarnaselt ütleb :D No ei ta nuta niiväga palju midagi, aga lihtsalt aeg-ajalt tundub, et sedagi on minu jaoks liiga palju. Just neil päevil, kus tuleb toime tulla kahe lapsega ja korraga ja üksi! Siis on õhtuks juhe koos, kui piinlikult aus olla. Tahaks, et oleks rohkem käsi-jalgu-sülesid, aga näe, ei ole! Kuidas ma saan samal ajal jennut lohutada, kes just äsja on diivanilt alla kukkunud ja nutab ja tahab opa, kui grets parasjagu nälga kustutab või oma tüdruktirtsu kombel nutab gaasivalu käes? Või kui jennu nõuab kõval ajal putru hommikul, grets aga tahab ka emmet ja ei tee oma soove teatavaks just tasasel häälel. Vot siis tuleb olla osav ja kõigega hakkama saada,seejuures ka mõelda, kuidas ise pestud-kammitud-söödud saad! See on kunst, mida ma alles õpin ja nüüd siin nelja silma all öeldes - ega ma ikka väga hästi hakkama saa küll! Aga ei siin aita ei kõrgkoolidiplom ega vist ka doktorikraad, mulle tundub :) Ikka ise tuleb pusida ja loota, et läheb kergemaks ja küll see tarkus laste kasvatamisel ka meie õue tuleb, ihiii. Aga no natuke kaval ikka olen ka. Dushi all käin nii, et grets oma kiiktooliga on mul vannitoas ja ma räägin temaga ja kuna uks on lahti,siis hõikan jennule teise tuppa ka paar sooja sõna :) Kui aga vaja endale võileiba ja kohvi teha ja grets mitte ei taha ei kiikuda ega diivanil chillida,siis võtan ta kas vasaku käe peale, samal ajal paremaga toimetades, või siis veel lihtsam Babybjörni kõhupeale ja samal ajal siis nõksutan end ja teen süüa :P No ega end siis pesemata ja nälga saa jätta! Ja kui vaja välja minna, tuleb kena välja näha, ekssju?! Siis jälle babybjörni laps ja saab meiki teha küll :D See kõik tundub kentsakas, aga no mis teha. Kui vaja, siis vaja. Aga juhtub ka nii, et laps magab või tundub kiigekene armas. Tujud ja vajadused ju erinevad erinevatel ajahetkedel, aga see on ju normaalne, kui nii pisike lapsuke nagu grets vajab emme lähedust üsnagi palju. Praegugi magab mul padja peal emme süles ja see on imearmas :) Teises toas magab jennu lõunaund (kl 5 õhtul jäi siis lõunaunne, normaalne!)

Jennu on meil ikka endiselt tubli, ainult et jäi köhasse-nohusse, mis tähendab, et lasteaeda täna teda viia ei saanud. Ja vaesekene köhis nii palju öösel, et ise ei saanud magada ja emme ka mitte. Ronis kl 3 paiku meie kaissu ja siis ma olingi oma kahe lapsega suures voodis, issi läks end välja puhkama teise tuppa. Tundub natuke ebaõiglane, et mees magab rahulikku und samal ajal, kui naine mässab öö läbi lastega? Üks neist köhib ja nutab ai-ai ja sonib kergelt kogu öö (väike palavik ka lisaks hirmsale köhale), teine aga ei saa korralikult magada tänu suure venna haigusele. Ja emme siis ühe käega paitab venna peakest ja teeb talle korduvalt kalli-kalli, teisele aga annab rohkem tissi kui keskmisel ööl, sest ilmselgelt on raskem ja pingelisem öö kui ükskõik milline teine. No ja hommikul ei lasta ju ka magada, vaid äratus juba 7 paiku. Ootaks haigelt lapselt siis ka jonnakat ja nutust hommikut, aga seda õnneks ei tule. Hoopis on laps, kes väga rõõmus ja energiline vaatamata öisele kehvale magamisele ja meeletule köhale. Jennu on erakordne laps - isegi vähese une ja kõva palavikuga on ta nagu hüpikjänku! Sellist last lihtsalt ei ole olemas. Aga emme oli see-eest hommikul magamata ja üleväsinud eilsest pikast päevast ja ööst. Ja see mõjub laastavalt mu närvisüsteemile. Õnneks taipas mees olla abivalmis ja moosis oma ema meile appi hommikupoolikuks. Sain natukenegi puhata ja käisin linnas end tuulutamas gretsiga, kuniks jennu oma vanaemaga mängis. See kulus väga ära! Mida ma küll sellise ämmata teeksin? Pärastlõunal tuli aga issi koju ja ma sain natukene muresid kurta ja läks kergemaks. Aga üleväsimus tapab küll. Kui ma lõpuks sain mahti pikutama minna ja tahtsin natuke magada, hakkasid mõlemad lapsed omal viisil tegema kõike selleks, et ma jälle püsti end ajaks ja ringi hüppaks. Aga kuna nüüd mõlemal tibul silm loojas, siis kasutan vist võimalust ja lähen ka!

Alati saan end lohutada fantaasiapidliga tulevikust. Ehk siis näen (jälle), kuidas me lehoga väljas romantilist õhtusööki naudime. Ja kuidas me tais oma pulmareisil olles magusaid kokse trimpame ja päikese käes chillime, lapsed samal ajal vanaema-vanaisa ja emme-issiga (kes küll vähe vindised) naerda lõkerdavad ja hullavad (aga vanaema hoiab silma peal, et nad liiga kaugele ei jookseks, kuna emme on lõpuks oma väljateenitud puhkusel ja saab end lõdvaks lasta). Jahhhh, neid unistusi on veel ja veel. Ja kõige toredam on see, et need unistused ei pruugi ainult unistusteks jääda,vaid tegelikult on reaalne lootus, et varsti-varsti (nii aasta pärast :D) saabki natukene puhata-mängida! Ohhh, kohe parem hakkas. Ja mees ei saa veel aru, miks inimene blogida tahab!? Õnneks saab ta aga väga hästi aru, kui naisel juhe kokku hakkab jooksma ja sebib abikäed kohale. Ja toob imelise roosi ka! Ja tuleb ise koos roosiga koju. Ja kokkab meile varsti imelise õhtusöögi, ma tean juba ette :)

Üks lõbus lugu siia lõppu. Meil nüüd poolteist nädalat ahjuuks katki. Aga saab ka väga edukalt ju küpsetada, kui paned lahtise ukse ahju ette ja lükkad tooli uksele ette, et too ära ei kukuks :D. Ja saab imelise piruka ikkagi! Leho püüdis aga asjasse selgust tuua, uurides oma ema (hiire) juures, kuidas see süsteem siis ikkagi käib? No ja näitas hiirele ka, kuidas tal asi viltu läks ja klõps! ja oligi hiire uks ka eest :D Nüüd siis meie peres kaks uksevaba ahju! Ma räägin,et mu mees on õige elukutse valinud :) Ärge keegi meid nüüd mõni aeg endale külla kutsuge, sest jumal teab, mitu ust ta veel on võimeline ära lõhkuma ihiiii. Kui nalja ei saaks, oleks elu hoopis nukram. Aga õnneks on naeru ja nalja meie peres pidevalt, autoriks kas jennu või issi :D