Happy go lucky

Täpselt kuu aega ei ole bloginud ja täna kohe on see tunne peal, et peaks midagi kirjutama. Kuna raamatut ma siiski kirjutama ei hakka, siis kuidagi pean saama oma kirjutamisvajaduse ju ometi rahuldatud!

Oleme hästi elanud :) Lapsed käivad igaüks oma lasteaias-hoius ja viimane kuu aega täiesti usinalt kohal käinud! Kõhuviirus oli meil siin selline häda, mis Grete Liisat kuidagi rahule ei jätnud, aga sellest on juba mitu head nädalat möödas. Õnneks! Mina tunnen enda peal otseloomulikult kevadväsimust ja ilmamuutust ja madalrõhkkonnapäevadel olen kuidagi eriti "madalal" ehk väsinud, jõuetu ja peavaludes. Ootan juba seda aega, kus on palju päikest ja niivõrd kuiv, et saab lastega tundide viisi õues olla ja mängida, jalutada ja lihtsalt kevadist linna ja Kadriorgu nautida. Praegu on pidevad peavaluhood, mis mind kevadeti ikka pommitama hakkavad. Loodan muidugi, et kui rohkem õue saab, läheb paremaks. Ehk oleks abi väikesest spa-puhkusest või city-breakist kusagile? Päikeselaksu oleks vaja, aga sel aastal on L-l palju tööd ja vähe vaba aega, nagu alati :) Ja lisaks on meil plaanid, mis reisimiskihu jätavad hetkel tagaplaanile. Tundub võimatu, et mul saab olla selliseid plaane, mis jätavad reisikire hetkeks varjupoolele. Aga vot tuli mõte ja nüüd vaatab, kas seda annab ka kuidagi realiseerida ja mis üldse teha annab ja kas see kõik vilja kannab ;) Ei, lapsi ei ole niipea plaanis juurde soetada, kui seda nüüd kahtlustama hakkasite. Mitte, et me ei armastaks lapsi. Eriti magavaid lapsi :D

Kui eelmises sissekandes kurvastasin, et kultuur oli esindatud vaid kinokultuuriga, siis seekord on vähe mitmekesisem seis - oleme käinud viimasel kahel nädalal 2 korda teatris, korra kinos ja korra kontserdil. Seal viimasel käisime eile, Niguliste kirikus. Esines minu endine koor ja üks Ameerika koor. Mõlemad olid mu meelest väga head, nii palju, kui kuulsin. Aga nimelt mõtlesime, et harime lapsi ega ürita neid iga hinna eest kellelegi sokutada ja võtsime nemadki kaasa. Enne kõik rääkisime, kuidas tuleks kontserdil käituda ja kuidas oleme ainult tasakesi. Esimese laulu ajal olidki lapsed väga tublid ja kui tuli plaksutamise koht, siis Grete Liisa plaksutas nagu viieline. Siis aga pärast esimest laulu hakkasid nad iga minuti tagant omavahel kohti vahetama. Siis lisandus sellele sosistamine ja itsistamine, väike vaidlemine. Siis ronis Jens eesistme alla ja vaatas teiste inimeste jalanõusid. Ühesõnaga aeles maas ja tegi märkuse, et põrand on külm. Siis hakkas Jens kaasa ümisema, aga pisut liiga valju häälega. Ja küsis jälle, millal koju läheme :D Grete Liisa sosistamine läks ka aina kõvemaks. Võtsin siis Gretsi sülle ja jalutasime ringi. Jens oli issi kukil, et vaheldust talle pakkuda. Olid ju nagu lapsed ikka - elavad ja mürakarulikud, normaalsed lustakad lapsed. Püüdsime neile korduvalt selgeks teha, et vaiksemalt on vaja olla, aga kurtidele kõrvadele. Samas, ega nad ei lärmanud seal, püüdsin ikka sosistada, kuigi see kõlas suhteliselt energiline :)Aga üks endine koorikaaslane, kellega ma vist kunagi ühtegi sõna ei ole enne vahetanud, tuli siis lõpuks ütlema, et ta väga väga vabandab, aga meie sosistamine väga segab ja nii ei saa kontserti kuulata. L ütles, et tal on ka väga kahju (vist kuidagi irooniliselt). Kuna tundsin isegi, et meie kohalolek riivas nii mõnegi kõrva, siis otsustasime ära minna. L veel käis antud neiule selgitamas, mis ta tema kommentaarist arvas, sest vastupidiselt minule ei saa tema kunagi jätta midagi ütlemata, kui tema meelest on temaga ebaõiglaselt käitutud. Ikka vaja õiglus jalule seada :D Ta arvas, et nüüd sai küll tüdruk aru, et ei ole vaja hüppama tulla :D Mina jälle püüdsin neiu kaitseks välja astuda, et ega tõesti meie lapsed seal kukupaid ei olnud ja kuna kontsert oli väga väga ilus, siis miks peaks keegi maksma selle eest, et lapsed seal oma nalju viskavad kõva häälega? Aga las jäägu igaühele oma arvamus - mina seda neiut hukka ei mõistnud, L peale olin aga natuke pahane, et kas ta ei või vahel lasta asjadel lihtsalt olla ja neelata alla :P

See väike ebaõnnestumine ei takista meil aga teinekordki lapsi kontserdile vms kaasa võtmast, sest kuidas nad muidu õpivad!? Aga teatris käsiime täiesti ilma lasteta :D Koos sõpradega hoopis. Esimene oli No99 Perikles, mida väga üliväga soovitaks, aga kuna seda on juba kaua mängitud, siis oli see viimaseid kordi. Nalja sai ja ma ikka ahhetasin ja ohhetasin, et kust tüübid võtavad selle fantaasia, et seda kõike välja mõelda? Uskumatu! Panna publik niimoodi naerma ja enamasti täielike jaburuste peale on ikka fenomenaalne! Aplaus rääkis iseenda eest.

Teine tükk, "Onu Tomi onnike" loomulikult nii meelelahutuslik ei olnud. Küll oli sinna sisse pikitud naljakaid kostüüme ja suud muigele ajavat dialoogi (sotapota keeles tihti) ja üliandekat miimikat, aga siiski on ju lugu ise väga kurb ja traagiline ja ajab igatahes tuhat korda enne nutma kui naerma. Kui nad ei oleks seda teinud nii, nagu nad tegid, oleks kindlasti nuukseid kostsa olnud siit ja sealt. Õnneks oli suudetud see nii lavastada, et päris nutma keegi ei hakanud. Kurb oli siiski ja mul oli hea meel, kui see läbi sai, sest raske ja rusuv tunne tuli peale. Aga hea oli ja NO99-le iseloomulik oma kiiks oli muidugi juures. Soovitan, kuigi reede õhtuks kindlasti liiga tõsine tükk.
See-eest laupäev oli lõbusam. Esiteks visati meid ju kirikust välja. Teiseks oli meil eile suur remondipäev. Jensi ja Gretekese tädipoeg ehk onu Kregor käis oma sõbraga meil abis tapeeti panemas. Vana bambustapeedi oli kass nii ära retsinud, et sellest olid ainult tükid järel. Nüüd otsustasime, et paneme kassile uue peibutise - näis, kaua vastu peab meie seinal :D Ka naturaalsest kiust tapeet, olevat bambuse sugulane. Plaan oli hea - hoida lapsed võimalikult kaugel tapeedipanijaist. Jällegi, esimesed paar-kolm minutit läks päris kenasti, aga seejärel tulid lapsed uudistama, hakkasid igal pool trampima ja hüppama ja lõpuks jooksid igal pool jalus ja keegi ei kuulanud sõna. Vanaema juurde saime nad alles õhtuks viia, aga tapeedipanek ise lõppes alles õhtul hilja (ei tea, kas seepärast, et lapsed kogu aeg meie töömeestega juttu tahtsid ajada ja muidu kiusasid? :D). Kõik aga tipnes sellega, kui Jens palus issil joonistada Pikne ja Sheriff (ikka needsamad The cars filmtegelased, armsad tütarde emad). Ei ole just saladus, et ei ole meie eriline kunstnikupere ega näputöömeistrite pere. Aga issi tegi mis suutis ja pani endast maksimumi välja, et lapsele võimalikult ilus Sheriff joonistada, sest muidu läheb samamoodi nagu onu Marekiga, kui too Grete Liisa sünnipäeval Macki natuke vale nurga alt vist joonistas ja Jens eluvihane oli pärast pool tundi. Issi tegi meil minu meelest superägeda joonistuse ja ma vaatasin, et ohhh, äge mees mul ikka - kõigega saab hakkama (ok, tapeedipanekust me ei räägi, seda ta lihtsalt vihkab). Siis pani Jens tähele, et issi oli teinud vilkurid liiga kandilised võrreldes originaaliga ja vilkurid olid valet värvi. Issi tahtis natuke oma eripära anda Sheriffile ja vahetas vilkurite värvid vastupidiseks (siniste asemel punasteks) ja see ajas Jensi nii endast välja, et ta järgnevad 40 minutit lihtsalt löristas nutta ja tatti pritsis igas suunas. Täpselt nagu tookord onu Mareki puhul, aga vist kaks korda veel valjumini. Et kogu tänav teaks,et meil on eriolukord!Täna kordus sisuliselt sama, ainult et me ennetasime hüsteeriat sellega, et ütlesime, et issi ei hakka üldse joonistama, kui kisaks läheb. Jens siis lubas, et täna ta ei jonni. Aga et issi peab ilusasti joonistama. Issi ülesandeks oli täna joonistada Pikne. Jubeilus tuli muideks, aga issi tegi Pikne silmade vahele kriipsu. Aga seda kriipsu ei oleks tohtinud olla, saate aru! Ja jälle draama ja jälle kõrvad jooksid s....vett :D
See laps on perfektsionist ja esteet, ma ütlen. Loodan, et see läheb kergemaks, sest muidu saab meil kõvasti vatti ja vilet temaga. Nt vihkab ta vähemalt sama palju kui autole natuke liiga kandiliste vilkurite joonistamist seda, kui keegi on sinki katsunud ja tuleb siis "singiste kätega" tema lähedale. See ajab ta lausa paanikasse. "Ära katsu mind singiste kätega! Mine pese käed puhtaks" Juustused võivad veel käed olla, aga jumala eest - singised käed on meie peres välistatud! Ja singilõhna ta ka ei salli :D Alati kommenteerib. Aga kuna Grets on meil suur singisõber, siis Jens ikka pidevalt kisab Gretsi peale, et too jälle tuleb oma singiste kätega tema lähedusse :D Rääkimata sellest, et nagu üks tilk ükskõik mida läheb Jensi pluusi peale, tuleb kiiremas korras pluus ära vahetada. Kõige hullem on muidugi, kui mingi singilõhn või singised käed seda pluusi puudutama peaks!

Grete Liisa on aga meil ka ninatark. Emme tahab Gretsule sukapükse jalga aidata.
Emme: "Las ma õpetan sulle"
Grets: "Ei. mina õpetan sulle, emme!"

Hetkel, kui Grets on karbitäie sente põrandale maha visanud, ütleb:
"emme ei ole kuri"
"Ei ole", vastab emme Grets "Jah, sina oled lõõmus" See oli seesama topsitäis sente,mille kohta Jens vankumatult arvab, et selle eest saame endale maja osta. Vot nii palju sente on meie kodus :D

Eelmisel nädalal käisime Kregori õel ehk Jensi ja Gretsi täditütrel Sofil külas ja Gretsu ja Sofi olid omavahel pisut riiakad. Üks lükkas ja teine näpistas. Sofi igatahes näpistas või tutistas Gretsi ja vanema venna kohus on ju oma väikest õde kaitsta. Läks Jens siis, selg sirge, üheaastase Sofi juurde ja ütles: "Oled sina ikka üks loll tüdruk küll, Sofi". :D Vaata, tema ju teatavasti kunagi oma õele haiget ei tee. Vastupidi, ehk et Grets kiusab Jennut, ka mitte iialgi ei juhtu. Lapsed nagu kukununnud :D Oih, sellepeale tuli just meelde, kuidas üks väheke tormisem päev meil välja nägi. HIrmus palju kisa oli kodus ehk et mõlemad lapsed olid kodus ja tegelesid oma ühe põhitegevusega - kaklemisega. Ühtäkki kuulsin meeletut kisa. Grets karjus. Läks paar sekundit, Jens möirgas. Tulemus: leidsin diivanilt hunniku Grete Liisa juuksekarvu ehk et seesama vanem venna oli talle karvupidi kallale läinud, mispeale Grete Liisa Jensi selga hammustas - tagajärjeks korraliku "maasika" suurune lärakas hambajälgedega Jensi seljal. Võimas, kas pole! See ei olnud mingi erandlugu - kaklemine on popp. Aga samas armastatakse ka üksteist ja emmet-issit väga. Seda on näha ja sõnadeski kuulda :)

Eile jooksis Grets magamistoast välja ja ütles: "Ma olen hunt! Ma olen kuri"
emme ütles, et on jah hunt, täitsa hundi moodi. Aga kus hundid elavad, tahtsin teada. Grete vastas: "Filmis" :)

Täna aga rääkisime, kes on kelle emme ja kes on kelle issi. Jens tahtis teada, kes on Kregori issi. Meie ütlesime, et onu Indrek, tead küll. Aga emme? Tädi Tinnu. Jens, sa tead ju küll. Tädi Tinnul on kolm last: Kregor, Sebastian ja Sofie. Jens: "Aga kas Kregor on siis laps? Kregor on ju täitsa suur mees!" :)

Aga jutt jäi pooleli, et eile oli ju ikkagi tore päev! Kui lapsed Hiire-Pihkva juurde maha laadisime ja natuke mediteerivat hingamist sain autos teha, läks juba jupimaad paremaks. Seejärel käisime oma reisisellide Elomaletiga kinos "Valentinipäeva" vaatamas. Kosmose kinos, 4 piletit 100 krooniga! Uskumatu. Filmist ei osanud ma midagi õieti oodata, sest tegu oli ju staaride paraadiga ja kuidas saab üks film väga hea olla, kui seal mängivad ainult ja ainult kuulsused? Ja olin ka kuulnud, et selline holliwoodikas tüüpiline romantiline draama, täis klisheesid ja kõike seda. Aga seda suurem oli mu üllatus, kui taipasin, et väga mõnus ja meelelahutuslik (vastukaaluks eelmisel õhtul vaadatud Onu tomi onnikesele) ja täitsa toreda sisuga. Mitte midagi ülisügavat, aga seda me ei läinudki otsima. Saime täpselt seda, mida ühelt taoliselt filmilt otsida - nalja, naeru, ilusaid inimesi vaadata ja tibake häid mõtteid muidugi ka. Klisheed või mitte - film oli täis selliseid asju, mis ka päriselt juhtuvad, mis teha. Romantika - jaa. Petmine - jaa. Valetamine - jaa. Pettumine - jaa. Andestamine - jaa. Armastus - jaaaaaa. Mõnus laupäeva õhtu film - igatahes vaataks kunagi veel, kui silme eest on must ja lapsed on hulluks ajanud. Või kui lihtsalt on vaja tuju tõsta. Kõik filmid ei peagi olema pöffilikult sügavad ja erilised. Ja ütleme ausalt - pöffi filme aasta läbi vaadata ei jaksaks ka. Vahel tuleb vaadata just kergeid ja hoogsaid ameerika filme. Kui veel pealekauba pakutakse sellist silmailu, siis mis saab selle vastu küll olla? Tuju tegi see film küll sajakordselt paremaks (mitte et ma muidu väga halvas tujus oleksin olnud, aga närv oli pehmelt öeldes must siiski) ja pärast suundusime Hoocha house´i, mis osutus küll suhteliselt suureks pettumuseks. Muusika liiga vali, söök väga keskpärane ja joogikaardi drinkidest oli neil vist ainult viina :D Mojito ja caipirinha ajas ta segamini ja ega kummagi komponente niikuinii ei olnud. Ühesõnaga - tore, et ära käisime, aga uuesti ma sinna minna ei kavatse. After-party elomaleti juures koos väikse napsu ja Kagu-Aasia filmisessiooniga oli palju mõnusam. Üldse on meil viimasel ajal olnud palju hilisõhtuseid koduüritusi koos sõpradega, mis on lõppenud mõningatel kordadel isegi päris hilja öösel. Polegi nii vanad veel :D Viimasel ajal ei ole viitsinud kaua linnas litutada ja diskotamas pole ka hirmus ammu käinud,a ga niimoodi kodus vaikselt tiksuda ja juttu ajada - kasvõi hommikuni minu poolest.
Nii et selline tore kuu on olnud see märts meil. Loodetavasti ei jää aprillikuu kuidagiviisi alla ;) Lähinädalail on, mida oodata.