vanne antud ja tööle asutud

Kiirelt-kiirelt on läinud see sügise algus. Taas tööl. Endalegi üllatuseks lausa täiskohaga. Kolm pikka tööpäeva, neli (lühikest) vaba päeva. Ja võiks öelda, et sügisväsimus ronib ka vaikselt juba põue. Ja ei hakka mitte mainimagi, kui suur reisiigatsus juba peal on. Pole juba päris pikka aega reisida saanud, või kudias. Eelmisel nädalal, kui sõbrad külas käisid, sai reisipilte näidatud ja reisimisest räägitud ja nüüd on hull reisikihk peal. Ja umbes viis reisisihtkohta ka välja juba mõeldud :) Ja kui reisimist hetkel ette näha väga ei ole, siis üks väike reisikene detsembri alguses meil siiski on. Reis Rakverre, spatama :D Oi, kuidas ma juba ootan! Nüüd, tööinimesena, on seda reisi veelgi rohkem vaja kui muidu. Ja pimedal ja porisel päeval millest sa muust ikka mõtled. Eile lugesin ühte rootsi reisiajakirja ja valisin meile järgmise reisisihtkoha välja, aga loomulikult on selleks vaja teatud tingimuste täitmist. Eelkõige paksu rahakotti (pean teise töökoha veel juurde hankima) ja teiseks ja mitte vähem oluliseks tingimuseks on kõrgusekartuse totaalne vähenemine, sest seal saaks matkamist olema küll ja veel. Ja serpentiini oksendamiseni. Aga ilusaid vaateid ka miljardi eest, nii et jätkakem oma teraapiasessioone! Tegemist on Maria ja selle Rootsi reisiajakirja ühe ühise lemmikuga – Itaalia Amalfi rannikuga. Juba praegu kujutan ette, mis rõõmuhõiked mu suust tulevad, kui sinna päriselt lähemegi! Aga kui midagi elus väga tahta, pidavat unistused ka täituma. Tean seda omast käest, sest just hiljuti sain oma unistuste kodu, millest 2 aastat tagasi unistadagi ei julenud. Kuigi salaja seda ikka tegin. 2 pikka aastat, kuid oli, mille nimel pingutada.

Aga mis vahepeal toimunud on? Kirjutasin viimase blogisissekande päev enne Leho eksamit. Ja nüüd on mees ametlikult vande andnud ja võib oma advokaadibüroo asutada ;) Näiteks.

Ja kui eksam sooritatud, hakkasid külalised tulema. Tulid ja tulid ja tulid. Kõige suurem pidu oli meil 17 inimesega. Meil on väiksemates korterites ka rohkem inimesi korraga kohal olnud, aga no siiski – meil, kel tavaliselt käib 2-4 külalist korraga, oli see ikka palju mis palju! Aga lõbus ja vahva oli ja viimased kallid külalised lahkusid kell 4 hommikul. Enne seda oli kaks õhtut väiksemat seltskonda soolaleivatatud, nii et noil öödel liiga palju just magada ei saanud. Ja ka pärast seda on iga nädalavahetus soolaleivalised käinud, nii et pole ime, et „sügisväsimus“ põue poeb :) Aga mõnus on ja jälle põhjust sõpru ja perekonda külla kutsuda! Ja see soolaleivapidude pidamine ei ole kaugeltki veel läbi – päris paljud sõbrad-sugulased on endiselt veel käimata. Aga järgmiseks suveks oleme kindlasti ringi peale teinud :) Selleks ajaks on küll uus parkett päris kriimuliseks saanud ja heledast diivanist järele jäänud laiguplekisiiruviiruline nässakas :D

Selle suure külaliste tuhinaga ei ole me aga jõudnud väga töö ja pere ja kostitamise kõrvalt muud midagi tehagi. Ühtegi korda pole käinud peale kolimist ei restoranitamas, veinitamas ega teatris. Paar korda koos mehega ja sõpradega siiski kohvikuõhtut oleme teinud, nii et siiski pole põhjust nurisemiseks. Samas olen aga käinud häbematult palju linnas sõbrannatamas ja lõunatamas. Pea iga päev. Ja kuna mul hakkas oma kulutuste pärast piinlik, kuid samas ei tahaks ka sellest kvaliteetajast ja heast toidust lõunaks loobuda, võtan natuke veel tööd juurde. Siis on ka kõik, sest puhkepäevad kolmapäev ja reede on mu jaoks nagu aamen kirikus – ei ole neistki nõus loobuma (kuidas siis muidu ma jõuaks raha laiaks lüüa ;))

Nüüd aga on vist lõpuks jõudnud kätte aeg, kus jälle kultuuri nautima hakkame. Vaikselt oleme ka juba siiski alustanud. Küll vaiksema hooga kui eelmisel aastal, aga siiski – igatsus kultuuri järele on hirmus suur. Üle pika aja käisin kultuuri maitsmas Hiirega Glenn Miller Orchestrat kuulates paar nädalat tagasi. Ja kultuurinälg küll otseselt kustutatud ei saanud, aga natuke kergemaks läks ikka. Novembris-detsembris on õnneks natuke rohkem väljaspool kodu üritusi :) Sügisel ei saa vedama, kevadel ei saa pidama. Oktoobris ostsin terve portsu igasuguseid kultuuripileteid ära, nii et nüüd läheb lahti! Kinkisin Lehole cherry.ee poolt süllekukkunud pakkumisega tänaseks Youssou N´dour´i piletid 2 ühe hinnaga ja käisime ka aafrika poisse juba kuulamas. Superäge kontsert ja ülilahe elamus. Aafrika muss on ikka lahe! Ja kutid said rahva päris hästi jämmima. Glenn Miller oli hoopis teisest ooperist, aga see tänane oli kuidagi hingelähedasem ja vürtsikam ehk sain ka suurema elamuse. Mehe raputasin igatahes paariks tunniks tööstressist suhteliselt tühjaks, st Youssou oma bändiga tegi seda ja väga edukalt! Kui oleks võimalus neid veel kuulama minna, teeksin seda otsekohe.

Kui nüüd muusikalainelt filmilainele suunduda, siis üle pika aja sai ka kinos käidud. Sedakorda Artises, kus vaatasime „ropuvõitu musta komöödiat“, Stellan Skarsgårdiga peaosas, ”Üks üsna leebe mees“. Film oli tõesti ropuvõitu ja arvatust tunduvalt julgem ja „eksootilisem“. Nimelt näidati seal korduvalt, kuidas vanad lihtsad ja isegi kohati inetud kortsus botoksivabad inimesed (ma pean silmas tõesti 60seid) suurte inimeste asja teevad. Ja millise innuga! :D Pole küll häbiasi, aga siiski tuli see kõik natuke vast liiga lähedale kätte ja veidi ootamatult (näidati nii esi-kui ka taguotsa suurelt ekraanil). Minu konservatiivsevõitu abikaasa sai paraja šoki, Elo vaatas silmad avatult kogu filmi ära, mina aga piilusin kohati läbi sõrmede. Marek otsustas miskipärast filmile mitte tulla (ehk oli juba paremini kursis filmi sisuga?).Aga film oli tõesti vaatamata kõigele väga lõbus ja meelelahutuslik ja Stellan, rootsi poiss, on ikka vahva kutt! Soovitan kõigile, kes ekstreemsusi ei pelga ja huumorit armastavad. Järgmine kord, kui mehe skandinaavia filmi vaatama vean, tuleb vist üsnagi veenev olla oma argumentidega :D

Lapsed on meil ikka endised – armastavad ja kaklevad. Jens Kaspar käib endiselt Musamaris ja nüüd ka lasteaia judotrennis. Grete Liisa käib lisaks Musamarile ka lasteaia laulukooris ning meie maja on pidevalt laulu täis. Issi õpetatud väheke rumalate sõnadega laul on nüüdseks ka mikrofoni kaudu tädi Misu sünnipäeval suuremale seltskonnale ette kantud, aga Grets laulab „Elas metsas mutionu“ üldiselt otsast lõpuni ja õigete sõnadega. Ja kordi järjest, kui tuhin peale tuleb. Ja teine lemmiklaul meie peres on järgmine:

Kokk on tähtis mees
meile süüa teeb
köögis askeldab
seenekastet valmistab.

Seda laulu laulame ka vahel nii, et laul käib issi kohta ja sõnad on veidike muudetud :)

Öösel tuduvad mõlemad lapsed oma voodis, aga kas keset ööd või varahommikul ronib Grete Liisa kindlasti meie kaissu. Ja Jens tihtipeale ärkab ka hommikul meie kaisus. Nii palju seda rõõmu siis oligi peale kolimist, kus iga laps oma voodis nagu kukupai tudus. Nüüd juba õhtul Greteke ähvardab „ ma tulen niikuinii teie voodisse öösel, vott“. Loeme unejutte, kus lapsed oma voodis tuduvad ja lausa üksi oma toas, mõmmi kaisus, aga nendele see väga ei mõju – tullakse kogu oma varandusega – Grete Liisa oma mängu cd-mängijaga (nimetab seda arvutiks), Nässuga (vana kalts, mis on Gretekese parim sõber olnud juba 2 aastat) ja tihti ka titanukuga. Jens tuleb oma autodega. Ja voodi on endiselt 1.60 lai, vahepeal pole laiust juurde tulnud, samal ajal kui lapsed muudkui kasvavad. Kui issi vahepeal meil Lätis oli, siis võtsin hea meelega lapsed endale kaissu, et mitte üksi nukrutseda, küll need olid õnnetunnid lastele! Proovi aga selgeks teha, et üldiselt võiks nendevanused juba terve öö oma voodis magada.

Jens küll tudub hea meelega emme-issi kaisus vahel, aga samas on tal vahepeal siin sügise jooksul mõni uus silmarõõm tekkinud. Meie naabritüdruk on Grete Liisast küll aasta noorem, aga Jensile väga meeldib. Käisime naabrite juures juba tükk aega tagasi külas, esimest korda. Kohe sisse minnes küsisid meie lapsed, et „kas siin süüa ka saab“. Kui esimene kohupiimakreem oli nahka pistetud, küsisid nad loomulikult, kas veel saab :D Ja kõige tipuks ajas Grete Liisa marjateed naabrite valgele diivanile. Mürglit oli ka rohkem kui rubla eest ja lapsed ei hoidnud end tagasi, vaid ladusid oma tõelise olemuse lagedale. Ma ei imesta, kui meid sinna enam kunagi tagasi ei kutsuta :D Pärast aga Jens rääkis mulle, kuidas talle meie naabritüdruk Eliisabet on meeldima hakanud. „Alguses mulle niiväga ei meeldinud, aga siis hakkas rohkem meeldima“. Siis ma rääkisin, kuidas emmele ka issi kohe alguses nii palju ei meeldinud kui nüüd. Jens: „Aga eks ikka harjub ära ükskord“ :)

Ja teine silmarõõm on tal Musamaris. Ma ei tea, milline tüdruk, aga keegi talle seal meeldib. Kui küsisin, mis ta nimi on, vastas poja: „Aga ma ei jäta ta nime meelde“. No praegu on veel naljakas, aga 10 aasta pärast võtab juba vist üsna tõsiseks, kui nii edasi läheb. Samas Jens pole vähemalt pikka aega rääkinud, et ta Aleksandri või mõne teise rühmakaaslasega abielluda tahaks. Seegi hea!

Meie Hispaania

Täna on minu väga kalli abikaasa sünnipäev, kus ta saab „juba nii suureks“ Jensi meelest.

Jens aitas mul isegi issile kooki teha – juustukook kirsi marmelaadi täidisega. Siin uues kodus juba minu teine juustukook ja tuli väga maitsev. Tegin kirsi marmelaadi eile valmis ja täna tegin sellest koogile peale südame. Jens ütles eile õhtul, et me võiks issile teha mingi pildiga tordi (üllatus missugune Jensi poolt!). No eelmisel aastal oli Autode multika Pikne pilt. Seekord arvas Jens, et võiks selline pilt olla, kus emme ja issi pildi peal armastavad :D Kui nüüd oma elavat fantaasiat kasutada, siis mulle tundus see natuke kohatu, nii et valisin ikkagi tordi peale süütu südamekese :) Ja Leho rõõmustas tordi üle üliväga ja mina omakorda sain mehe sünnipäevahommikul nautida omletti kuumsuitsulõhe ja päiksekuivatatud tomatite ja juustuga. Nämmmm. Päeva jooksul nägin mehekest vähe, sest ta õppis, õppis, õppis.

Aga nüüd ikkagi Hispaania juurde. Ja alustame algusest. Ehk lennusõidust.

Juba natukest aega tegelen sellega, et lennu- , kõrguse - ja muudest foobiatest üle saada. See ei ole mulle olnud absoltuutselt lihtne, aga ma teen endaga kõvasti tööd. Koos terapeudiga. Nagu Ameerikas, kus igal korralikul ameeriklasel on oma ´shrink´ . Kuna tahtsin väga reisile minna ja seekord võimaluse korral ilma (jälle ameeriklaste lemmiku) xanaxit täistopitud punnpõskedeta, tuli mul hakata ameeriklaslikult käituma. Ja kui ikka võtta see asi korraliklt ette, saab asja ka. Mina, suur kõrgusefoobik ja lendamisest ma ei räägigi, sain hakkama nii lendamisega, ilma et oleks kordagi lennukist alla hüpanud (sinna lennates käis korra see mõte peast läbi, tagasi tulles aga oli asi kordades hullem), kui ka kõrgetes kohtades matkamise ja uudistamisega. Uskumatu, aga teraapiast on ruttu kasu, kui sa seda tõesti väga ise tahad! Ega ole üleolev või liialt skeptiline (mida üks korralik eestlane küll tavaliselt on).

Lendamist ma siiski väga põlgasin ja pelgasin. Ja kui sinna minnes oli Tallinn-Kopenhagen veel päris hull, siis Kop-Barcelona oli juba suht trilla-tralla. Tagasilennu eel aga läks asi ootamatult päris hulluks ja mõtlesin juba Barca lennujaamas, et vist ei lähegi lennule. Kopenhagenis läks veelgi hullemaks ja siis pidi juba Leho mind aitama motiveerimise ja julgustamise teel. See päris üks-kaks-kolm ei käinud, aga olin ikkagi nõus lennukisse astuma. Lennukis järgnes veel hullem trall, reaalsustaju hakkas kaduma, pea käis ringi, pilt tahtis taskusse minna, värinad jne jne, aga imerohtu mees mulle nõus polnud andma ja nii ma seal piinlesingi, kuni üks hetk jälle „maapeale jõudsin“.
Tavainimese jaoks tundub lennufoobia midagi kosmosetaolist, mida on raske või võimatu hoomata. Mis mõttes kardad lennata? Mis mõttes tekivad paanikahäired? Ära paanitse! Mind mõistavad ainult need, kes on mõnes situatsioonis sedasama põdenud. Aga nagu igal medalil, on ka sellel kaks poolt. See on teinud mu maailma rikkamaks, nii jabur, kui see ka ei tunduks. Ja mõistan paljusid asju ja inimesi nende probleemide ja hingemuredega paremini kui paljud teised. Ega ilmaasjata ei räägita mulle oma südameasjadest :)

Kõrgusega on mul umbes samalaadne suhe, aga kuna tean, et saan igal hetkel ise maale tulla, on see lihtsalt kordades väiksem ja tegime mulle kõrguseteraapiat kuhjaga. Seest küll keeras nii mis hirmus,aga oi kui põnev samas!

Kerttu Leho Barcelona

Aga siiski nüüd reisi juurde. Lennuk läks Tallinnast taas 6.40 Kopenhageni kaudu, nagu mainitud (sama lend, mis eelmisel aastal), mis tähendas, et eelneval ööl saime magada umbes 3.5 tundi, kuna poole ööni pakkisime, otseloomulikult. Kopenhagenis käisime lennujaamas oma lemmikkohvikus (krrrrt, kui kallis seal kõik oli, latte ligi 6 euri ja Leho burger 18 euri!) ja hellitasime end kvaliteetse hommikusöögiga (lubasin end premeerida oma edusammude tõttu), et siis edasi kihutada. Nagu lennukist maha saime, läks elu ilusaks. Takso viis meid meie kesklinna hotelli, küsis selle eest ilget raha, aga oi, kui mugav see kõik oli pärast närvesöövat lennureisi. Ja hotellist hakkasime vallutama linna. Hotelli valiku tegin tänu Tripadvisori ja booking.com´i kommentaaridele ja see oli väga korralik, indeed. Kesklinnas, kaunis arhitektuur, korralikud toad, katusebassein. Ei midagi wow!-sarnast (ärahellitatud snoob, võiks eneseirooniliselt öelda), aga kõik toimis. Vihastas ehk ainult see, et triikrauda nad ei laenanud! ja pesupesemis- ja triikimisteenus oli hinnatasemelt komöödiateater: nt pükste või seeliku pesemine ja triikimine maksis 10 euri tükk :D No selle raha eest saad HM-st juba uue seeliku! Krt, kus on röövlid. Loomulikult ei kasutanud me seda teenust, vaid hiilisime nurgataguseid mööda (st. pesime käsitsi ise hädavajalikud asjad). Siinkohal meenub Tais sarnane olukord, kus tahtsime raha kokku hoida ja viisime hotelli lähedal asuvasse pesupesemispunkti. Tagasi saime terve hunniku endisi valgeid asju, mis nüüdseks olid kõik heleroosa tooni saavutanud. Kokkuhoid missugune :D

Aga vallutada oli Barcelonas palju. Issand, kui ilus linn see on! Armusime kohe alguses ära ja ei jõua ära oodata aega, kui saab sinna jälle tagasi. Arhitektuuriliselt pakub see silmailu pea igal meetril. Lisaks on põnev ja mitmekülgne. Meie hotell asus täpselt sellise koha peal, et La Rambla (peatänav) asus umbes 20 min kõnni kaugusel, Gaudi maja 15 min kaugusel ja mere äärde ehk 30-35 min. Ja kui varasematel aastatel oleme olnud mõõdukad jalgsirändajad, siis sel aastal tegime kõik tagasi. Jalad olid palavusest paistes juba pärast esimest lõunasööki, aga see ei takistanud veel 11 päeva vantsimist. Küll plaastriga, küll papudega, parematel päevadel jälle lahtiste kingadega (kui need jalga läksid). Sammulugeja oli kaasas ja täitis oma funktsiooni kenasti – juba esimesel päeval tegime ca 20 000 sammu. Parematel päevadel tuli 26 000 sammu ära, rekord oli 28 000 , mis teeb u 18 km. Palavuse ja paistes jalgadega on see päris tubli. Ja jah, pärast sellist päeva oli plaastrist väga abi :D . Reisi lõpus oli näha, et jalgadel oli palju aega veedetud – jalad olid saavutanud omapärase kuju – nagu oleks keegi trenni teinud! Nüüd on see ammu juba jälle unustatud, otseloomulikult.

Barcelona on imeline linn, nagu juba vist ütlesin :D Need kitsad tänavad, tohutult ilus arihtektuur, sepistatud rõdud (vahtisin, suu ammuli, ja tegin igast võimalikust rõdust pilt), Gaudi uskumatult äge arhitektuur, Ciutadella park (nagu Kadrioru park, aga 1000 korda võimsam :D), Mont Juic, Park Güell (tänud, Maria!), Gaudi maja ja katus (teraapia), Mont juicil Poble Espanol (kunstkülake, mis jäljendab Hispaania erinevate maakondade arhitektuuri. Väga hea ja ilusa ülevaate saab ja kaunis jalutamine). Ja no loomulikult see purskkaevushow koos tulede ja muusikaga – hinge lõi kinni, kui kaunis see oli. See oli vist üks ilusamaid asju üldse, mida oma elus siiani näinud olen. Laste sünd oli sama ilus. Kuigi vist natuke teistmoodi, kui aus olla :) Kui keegi nüüd läheb peale seda lugemist kunagi Barcelonasse ja julgeb purskkaevushow ära jätta, siis jääb ta väga paljust ilma. Me käisime 4 päevaga ikka väga palju kohti Barcelonas läbi, kaasa arvatud Picasso muuseum ja linnatuur Buss Turisticoga pluss umbes kokku 50 km kõndimist, aga kõnd Mont Juici otsa purskkaeve vaatama oli kõige-kõige ja kõiki neid ville ja rakke tuhat korda väärt :)

Kui üldse midagi negatiivset Barcelona kohta öelda, siis vast tolle teoreetiline kuritegelikkus. Turiste on roppu moodi palju, muidugi. Aga augusti lõpus/septembri alguses ei saanud enam väga kurta. Gaudi majja sissepääsuks tuli meil nt 15 minutit järjekorras seista kardetud 2 tunni asemel. Ja Bus Turistico, millega sõitsime, ei olnud ka pea kunagi puupüsti täis või no sinna oli võimalik ikkagi peale saada septembri alguses. Juulis-augustis on lood märksa teravamad, olen aru saanud. Nii et jällegi pean tunnistama, et paganama hea aeg oli minemiseks. Igal pool sai täiesti normaalselt ringi vaadata ja täielikku rüselemist kohtas vähe. Oma väärisasju ja kotte tuli aga valvsalt hoida. Kaidil korra isegi varastati kott ära, kui nad öösel mere ääres käisid, aga Kaidi, kes samal ajal valmistus ka maratoniks (nüüd juba ammu joostud ja edukalt 42 km läbitud!), jooksis pätile järele ja sai oma koti kätte. On vast naine :D

Ja süüa saime hästi Barcelonas. Ma enne reisi muretsesin,et äkki Hispaanias ei saa nii hästi süüa kui Tais või Itaalias või kasvõi Prantsusmaal. Ja esimene lõunsöök oligi päris kehvapoolne. Aga õhtul läks juba paremini. Kuna ei julgenud teist korda samasse söögiämbrisse astuda, võtsime tapaseid koju kaasa ja tegime meie hotellitoas väikse mõnusa õhtusööma koos jamon´i (prosciutto) ja kitsejuustude ja veiniga. Kuulsad paellad jätsime järgmisteks päevadeks. Hommikusööki sõime siin ja seal kohvikus, kus kohalikudki käisid. Ei kõmpinud selleks päris kesk-kesklinna, vaid võtsime mõne koha, mis oli meie hotellile lähedal. Näiteks teisel hommikul kohe läksime kohta, kus laud oli koristamata. Ettekandja tuli, pühkis käega puru maha ja pärast sirgeldas meile käsitsi mingi arve. Kusjuures toit oli jumala maitsev ja rahvale see koht meeldis. Lihtsalt tuli tahes-tahtmata meelde seik, kus Vertigos tüüp tuli purukorjamisvidinaga lauda ja tsahh-tsahh tegi lina juba pärast kolme leivapurukübet laitmatult puhtaks. Hispaanias aga vabalt käega laks-laks puru põrandale ja käib küll :D
Kui käia ja külastada restorane huupi, võib minna nii hästi kui ka halvasti. Õnneks päris halvasti läks meil vaid esimesel lõunal, kui astusime sisse suhteliselt madalama hinnaklassiga kohta, kus ei toidule ega teenidusele ei omistatud just liiga palju tähtsust. Tuunikala oli nagu tallanahk ja kalmaarid olid nii ära friteeritud, et sama hästi oleks see võinud olla kustukumm rasvas ja taignas, maitsest vahet polnud tunda. Aga ülejäänud kordadel läks meil järjest paremini ja kolmandal-neljandal õhtul saime ikka päris-päris head süüa ja sugugi mitte Michelini tärnidele kandideerivates kohtades. Väga säästukat söömist ei teinud, aga liiga ka ei prassinud. Veini aga jõime küll pea iga päev ja tavaliselt kamba peale ehk nelja peale kaks pudelit. Arved olid kolmandiku võrra odavamad (või isegi poole võrra! Vahel) kui samaväärsetes kohtades Lõuna-Prantsusmaal. Nii et peale Prantsusmaad reisida Hispaanisse on rahakoti mõttes puhas rõõm :) Hinna ja kvaliteedi suhte üle üldiselt nuriseda ei saanud ja harva tekkis tunne,et nüüd on nöörimine. Loomulikult panustasime meie Lehoga kalale ja mereandidele – igasugused mõnusad värsked grillitud valged kalad, kaheksajalad, kammkarbid, merekarbid, teod, krevetid. Teiste sõnadega megahead asjad! Karpa, meie sõber ja reisikaaslane, pidi muidugi esialgu enam-vähem okserefleksiga võitlema, kui meid igasuguseid molluskeid söömas pidi vahtima, aga reisi lõpuks harjus ära selle „jõledusega“ :) Õnneks on Hispaania piisavalt sõbralik maa, et ka meie Karpa söödud sai. Liha, pastat, saia ja korralikku lihast burgerit oli igas korralikus kohas saadaval. Muidugi juhtus ka, et sattusime kohta, kus tavaliselt turist ei satu ja menüü oli ainult hispaania keeles. Keegi meist hispaania keelt peale paari käibeväljendi nagu Muchas gracias ja una cerveza ja vino blanco ja café con leche pur favor eriti ei osanud ning nii sai ka huupi tellitud. Näiteks sai Kaidi mingi verikäki moodi toidu ja supipuljongi ja kui Leho tellis cappucino, toodi talle hispaaniapäraselt espresso hunniku vahukoorega, mis nägi välja naeruväärne. Leho tõstis viisakalt selle hiiglasliku vahukooremütsi kõrvale ja järele jäi pisike tilk kanget kohvi :D Kelner siis küsis, et What´s wrong, sir? Leho siis kenasti selgitas, et tavaliselt pakutakse cappucinot piimavahuga. Ahaaaaa, no siis peate tellima cappucino italiano, selgitas imearmas pruunisilmne kaanepoisi välimusega kelner ;) Daaaa, when in Spain... No kust meie pidime seda kõike teadma? Aga kelner oli nii armas, et tõi Lehole uue cappucino ja päris piiamavahuga ja puha. Küll me olime õnnelikud siis. Ja läksime samasse kohta õthul tagasi. Loomulikult oli siis juba uus kelner ja üldsegi enam mitte nii kaunis :P

Kui nüüd juba kaunidusest rääkida, siis ega ainult mehed seal ilusad polnud! Naised olid ka väga väga ilusad üldiselt ja millised juuksed! Ma ei tea, mida ma teeks selliste tumedate säravate paksude juuste nimel! Ja uskumatu, millised rinnad seal naistel on. Pole ime, et mees oli minuga nõus rannas käima :D Kuhu iganes sa vaatad või ei vaata, on paljad pruunid rinnad platsis. Kena kujuga ja absoluutselt vormis. Eestlasliku kadedusega väitsin muidugi korduvalt, et kõigil on need lastud panna :D Kui nüüd loogiliselt mõelda, siis mõnel vist ikka olid päris oma omad ka. Küll nad seal siis patseerisid oma kaunite juuste ja paljaste rindadega ringi, kehastades puhast täiuslikkust. Sünnitagu ära (veel parem, kaks korda!) , siis räägime edasi :D Meie seltskonna mehed igaljuhul on mõlemad nõus veel Hispaaniasse minema, ja mitte ainult kultuuri ja arhitektuuri tõttu, eksole :)

Reisiseltskond
Kui eelmistel aastatel on meil mitu korda seltsiks olnud osalise ajaga Maria, siis seekord olid reisikaaslased sõbrad Kaidi-Karpa. Musitajad, nagu neid teiste sõnadega kirjeldada võiks :) Kui alguses olime kõik veidi skeptilised, et kuidas see kambakesi reisimine 12 päeva järjest välja näeb (teada ju on, et alles reisides saad teada, missugune on su kaaslase loomus), siis praktiliselt kohe, teisel päeval, saime kuidagi väga hea süsteemi. Veetsime osa aega koos, osa lahus. Kuna ööpäevarütmid meil alati ei ühtinud, ärkasime eriaegadel ja ka huvid olid väheke erinevad. Kaidi-Karpa nt käisid tihti hommikuti jooksmas, meie aga panustasime magamisele. Nemad tegid õhtuti enne õhtusööki aeg-ajalt siestat, millest jälle meie ei hoolinud. Nii me siis leidsimegi endale rütmi, kus põhiline oli, et õhtuks saame kokku ja jalutame ning sööme õhtusööki koos. Mis algas meil vahel kl 20.00, vahel 23.30. Vastavalt vajadustele :) Hispaania juures ehk vahemeremaade juures üldse on puhas rõõm see, et kui lähed õhtusöögile enne südaööd, saad veel suure tõenäosusega süüa. Ja enne kl 20.30 ei söö seal keegi õhtust. Kui oma purskkaevushowlt tulime, jõudsimegi alles kesklinna kell 23, nii et õhtusöögi lõpetasime umbes 00.30 :D. Ja meil oli maru vahva seltskond – kuigi aeg-ajalt läksime vägagi tuliselt vaidlema ja palju ei jäänud puudu, et oleksime üksteist löönud, lõppes iga õhtu ikkagi sõpradena ja vaidlemine ja erimeelsused tegid selle reisi veelgi värvikamaks. Lõbusate ja positiivsete inimestega on lausa lust reisida! Kui kõik saavad piisavalt hingamisruumi ja teha asju, mis talle rõõmu pakuvad, ongi reis kordaläinud. Osa ajast paarikesi, osa mitmekesi ja sellest kujuneb täiuslik puhkus.


Costa Brava

Kui 4 päeva Barcas kappamist läbi sai, võtsime oma rendiauto ja kimasime u 100 km põhja, Costa Dauradasse Llafranch´i külla. Seal ootas meid imeline väike 12 toaga perehotell, perenaine ja peremees ja imelised vaated mäe otsast vahemerele. See oli peale Barcelonat nagu rusikas silmaauku – rahulik, idülliline, ei mingit kära ega möllu. Toad olid romantilises stiilis kujundatud, hästi hubased ja armsad. Hoopis midagi muud kui suurlinna suur hotell. See oli täpselt sama hea hotell nagu eelmisel aastal kogetud samalaadne väike ilus perehotell Itaalia Rivieral, kus veetsime täiuslikku aega. Nagu paradiisi oleks sattunud. Sättisime end basseini äärde sisse, mees tellis kohvi, mahla ja sangria ja sirutasime esimest korda reisi jooksul varbaid. Tõotas tulla rahulik päev. Ja siis tuli meie üllatus :) Kell oli siis juba nii 4 paiku pärastlõunal, kui olime hotellis olnud nii tunnike või nii. Kaidi-Karpa kibelesid juba kaunisrajale (nimetasime nii neid ekskursioone, kuhu Karpa meid viis), juba liikvele, aga meie olime neist neljast kappamispäevast surmani väsinud :D Ja siis, out of nowhere, tulid Joonas, Merle ja Hugo meie basseini poole, kus oma varbaid leotasime ja lattet nautisime. Kaidi kargas püsti, lõi käsi kokku ja lausus lihtsalt: „Ah see siis ongi see Üllatus“. Olin seda saladuses hoidnud 8 kuud :) Ja kui olin vihjanud, et üllatus tuleb, olid nemad mõelnud, et küllap üllatame neid mõne eriti hea veiniga. Üllatus meeldis üliväga kõigile ja nii veetsime kolme perega aega ligi kolm päeva. Kaks ühist superhead õhtusööki ja kaks lõunasööki. Vahepeal tegime kaunisradu eraldi,siis jälle saime kokku ja veetsime ühiselt aega. Ei mingeid „oleme kogu aeg ninapidi koos, nii on kõige parem“ põhimõtet. Igaüks tegi, mida tahtis ja alati leppisime kokku, et hiljemalt õhtusöögi ajaks koguneme valitud restorani :) Täielik superhästi sujuv süsteem oli. Kuna Huugs oli sel ajal veel nädal vähem kui aastane, ei saanud me teda kuidagi oma 10 kilomeetrilisele kaunisrajale kaasa kutsuda. Ta tegi küll oma esimesed sammud just meie ühinemispäeval :), kuid kaunisrada oleks ehk liiga paljuks läinud :) Leho küll üritas ka kaunisrajast ära nihverdada, süües kõhu hommikusöögil maksimumini punni, et ma teda ei piinaks, aga ei, naine järele ei andnud ja vedasin mehe kõrgustesse kaunisvaateid kogema. Meie kaunisrada kestis täpselt 3 h koos ujumis- ja pildistamispausidega ja tagasi tulles oli kõht üles-alla palavusega kõndimisest päris tühi. Ja miks võttis 10 km ligi 3 h? Kuna mina, naine, tahtsin ju iga viie meetri taga pilti teha. Ja uskuge mind, seal oli, mida pildistada! Nii hingematvalt kaunid vaated, et pisar tuli silma. Lõpuks oli mees must surmani tüdinenud mu fotograafiahulluse tõttu. No kes normaalne inimene pildistaks ühte sama vaadet 10 korda järjest. Ja pärast sorteerides ei raatsinud peaaegu ühtegi päikeseloojangu- ega merepilti maha ka veel võtta. Kuigi kardan kõrgust rohkem veel kui hiiri (ja neid kardan jubedalt!), sain hakkama ja kuigi paar korda hakkas päris halb ja keeras kõhus mis hirmus, sain hirmust võitu ja nautisin meie matka 100%. Sain küll päiksepiste moodi asjanduse koos kõigi lisadega (palavikku küll ei tulnud), aga põdesin selle suhteliselt leebelt läbi. Kaidi-Karpa käisid mingil ekstreemsemal kaunisrajal meie Llafranchi külast Tamariusse, kus tuli läbida keerulisem rada ja alati mitte liiga turvaline ronimine, sain aru. Aga 5 tunniga tegid ära. Meie olime sellised linnavurlematkajad, nemad aga pärissportlased :) Kuid minu jaoks oli see vurlerada ka juba piisavalt ekstreemne, sest kõrgusekartja jaoks oli nii see kui ka Gaudi maja katusel patseerimine supersooritus. Nii et olen enda üle uhke mis uhke :) Benjit ma hüppama ei hakka, kõrgele mägedesse ei matka, aga teinegi kord püüan väikeste kõrgustega maadelda ja ega ma muidu nii kenasid pilte poleks saanud.

Llafranhis ja selle lähistel oli meil aega ka rannatada. Küll mitte tundide viisi, aga piisavalt selleks, et juba tuhmunud jume tagasi saada ja vahemerd nautida. Mõni päev laineteta, mõni päev suurte lainetega, mis bikiinid vägisi ära tõmbasid. Nalja kui palju. Rannamõnusid nautides tuli aeg-ajalt isegi laste igatsus. Kui tore neil oleks seal olnud mängida! Samas siis oleks kõik pikad linnaekskursioonid pidanud ära jääma, rääkimata natuke ohtlikest kaunisradadest. Lastele lubasime rannareisi küll, aga siis teemegi puhtalt perepuhkuse ilma 26 000 sammuga päevadeta (soovituslik päevanorm on 10 000 sammu tervislikku eluviisi silmas pidades). Kui end õigesti meelestada, saab see ka väga tore olema.

Costa Daurada ja Tarragona
Kui Jonn-Merle-Huugs lennujaama ära olid viidud ja öises Gironas käidud (väga ja vana linn Costa Braval), tuli aga oma ideaalne Costa Brava maha jätta ja viimane peatuspaik oli meil Costa Daurada kuurort Salou. Ja sealt tuli ka reisi esimene ja viimane kultuurishokk. Tulla siseturismile orienteeritud sihtkohast, rahulikust Llafranchist (kuurorti keskuses oli küll paras möll ja melu, kuid 1 km eemal hotellis oli idüllide idüll) otse Salousse, turistigettosse, on ikka paras shokk meiesugustele. Hotelli jõudes oli meid „tervitamas“ mustmiljon briti ja vene ülekaalulist turisti, kes lärmakate laste järel järjekodsele söömale ruttasid. Rahvast oli meeletult palju. Ise valisin selle sihtkoha ja selle hotelli, nii et loomulikult olin endas ja oma valikus väga väga pettunud ja pidin peaaegu pillima hakkama ja emmet appi karjuma :) Hotellis oli umbes 500 tuba (vs 12, mis meil Llafranchis oli), kõik oli nii lärmakas ja sagiv, tuba oli liiga liiga kullane ja karrane, koridore puhastati rõvedalt haisvate keemiatega, hommikusöögikohv oli vastik, mahl joodamatu. Kus olid ülessätitud vanaprouad ja kenasti istuvates pükstes vanahärrad nagu Costa Braval? Ei, ainult lühkarites paksude kõhtudega mehed ja rasvaimu ihkavad mammid :D Õudne!!! Aga kaua sa ikka masendad ennast. Tund pärast saabumist võtsime tee kohalikku keskusesse, mere äärde uudistama. Appiiii! Seal oli tonnide viisi putkasid, mis müüsid igast träni, mida keegi ei taha eluseeski osta (no kujutage ette, et ostetakse) ja harva kohtasid seal mõnda hispaanlast. Ehk et olin meile lõppsihtkohaks valinud kõige turistikama koha, mis võimalik. Leho võrdles seda Tenerifega. Mis iseenesest ei ole ju midagi katastrofaalset, kui sa oled sellega arvestanud. Aga mina tahtsin nunnut puhkust! Kui lastega läheme, siis mudiugi olen nõus Tenerifele minema,aga lastega puhkus ongi teine asi, siis võibki olla lärmakas ja sada mänguväljakut (nagu seal oli) teevad ainult rõõmu. Aga kui kõht on tühi, tundubki kõik sada korda hullem kui tegelikult on. Aga nüüd läheb aina lõbusamaks. Võtsime siis platsi sisse ühes paljudest söögikohtadest, mis juba kõrvalt vaadates ei tundunud sajandi söök olevat. Aga ei hullu, söök oli täitsa ok. Aga joogid :D Salous (Costa Dauradas käib palju vene turiste) on kombeks,et üks baar trumpab teise üle oma kokteili kaunistustega. Mojito ei paistnud kõigi meetripikkuste kõrte, sulgede, vihmavarjude ja kanaarilindude alt väljagi. Ja siis tuli täpp ´i´ peale – kõige lõpuks süüdati suur paks tordiküünal su kokteili peal ja toodi see niimoodi nagu sünnipäevatort sulle lauda :D:D:D Uskuge mind, et Leho pidi ära surema selle naeru ja piinlikkuse kätte. Ja nii igas kohas ja iga joogiga, üks uhkem kui teine. Täielik klounaaz. Ja ma olen Tais käinud ehk näinud uhkeid kokteile. See siin oli sada korda hullem tsirkus kui Tai kuurortis. Igatahes läks tuju mitu korda paremaks ja nalja oli nabani. Neljandal päeval öises Salous kõndides leidsime, et pole häda midagi – kui natuke keskusest palmide alleel mööda merd edasi kõndida, on ju lausa väga kena! Lihtsalt kurb, et seal niiiii palju koledaid hotelle ja miljon turisti on, kes tahavad träni osta ja maitsetuid briti ja ameerika pubisid külastada.

Kuna Salou ammendas end kahe tunniga (ka rannas oli seal hordide viisi turiste), sõitsime juba järgmisel päeval lähedal asuvasse imelisse Tarragonasse. See on absoluutne ´must´, kui olete Costa Dauradal puhkamas. Vanad roomaaegsed kaitsemüürid ja amfiteater on ainult väike osa sellest ilusast väga vanast linnast. Karpa tegi meile kaunisraja, mida mööda kõndisime umbes 5 tundi :) Õhtul hilja rampväsinuna jõudsime oma Salousse tagasi, et järgmisel hommikul taas ekskursioonile minna. Sedakorda veetsime päeva lahus – Tuvikesed läksid Valenciasse, meie kõndisime mere äärt mööda kõrvalasuvasse kuurortisse Cambrils. Muidu sarnane kuurort nagu meie oma, aga vähem turiste ja vaiksem ja ilusamad majad ja vähem hotelle ja imehead restoranid. Kuna rand oli 10 km pikk, siis leidis igalt poolt sellise koha, kus rahvast väga palju ei olnud. Ja Lonely Planet, meie väga truu reisikaaslane, soovitas meile ühe ülihea restorani, kus tegime mehega kahekesi reisi kõige kallima eine :) Hommikul kõndisime 8 km Cambrilsi, õhtul 8 km tagasi, vahepeal rand ja lõunatamine ja jalutamine ja õhtusöök. Öösel tagasijõudnuna olime väga rahul ja pärast kolmandat päeva tundus Costa Daurada juba väga äge paik. Rannad on küll Braval ägedamad ja kaljusemad, aga Dauradal jälle hästi liivased ja lastega perede jaoks ideaalsed. Cambrils on küll üsna elav kuurort, aga kordades rahulikum kui see meetriste kõrte ja paabulindudega koksidega Salou :D

Neljandal Daurada päeval sõitsime jälle matkama ja käisime läbi kaunisraja linnuvaatlusalal koos teiste linnusõpradega :D Tegelikult ei tea ma lindudest ei ööd ega mütsi, aga LP ja Karpa koos kokkupandud kaunisrada oli väga tore ja leidsime ranna, kus oli peale meie veel umbes 10 inimest (vs rand, kus peale meie oli veel u 769 000 inimest).

Viimase õhtu veetsime ka Cambrilsis ühes hästi heas restoranis koos värskete mereandide ja valge veiniga ning panime oma imelisele reisile väärika lõpu :) Reis oli väga kordaläinud ja meie reisiseltskond, kaasa arvatud JonnMerleHuugs, olid sellised musirullid ning tegid selle reisi meeldejäävaks ja lõbusaks :) Hispaania on taas kord koht, kuhu tahan kindlasti tagasi. Ja kindlasti varsti lähme ka, sest seal oli tõesti ülimõnus olla.
Aga vahepeal tuleb ära käia jälle Itaalias ja Korful ja Kagu-Aasias. Ja muidugi Londonis :)

Kerttu Leho Faehlmanni

Nagu Vicky, Christina Barcelona. Aga ehk vahega, et mitte nii siivutu ;)

Nüüd oleks ju õige aeg reisist rääkida või kuidas? Aga oh ei, ei ole veel valmis nii palju kirjutama. Või kui kirjutama kukun, ei saa kuidagi pidama. Ja siis keegi ei jaksa mu memuaare läbi lugeda. Aga püüan end kokku võtta ja varsti-varsti ära rääkida, mis me kõik nägime ja mida tegime. Nii palju võin paljastada, et nii üliäge oli, et ma siiani säran ja naeratan (vahele mõned kõuepilved ka, aga see käib naisterahva loomuse juurde).

Sel ajal, kui Leho ja Kerttu reisil olid... Lapsed olid üks ühe vanaema, teine teise vanaema juures ja vahepeal vanaemad vahetasid lapsi ja vahepeal olid mõlemad lapsed emma-kumma vanaemaga (ja vanaisaga seal, kus vanaisa pakkuda oli võimalik). Kõik said kenasti hakkama, ainult et lapsed olid kordamööda või koos haiged ja nii oli ka vanavanemate elu mitte just kõige lihtsam. AGa kuulsime aina, kuidas nad olid meil tublikesed, mis peamine :)

Koju jõudsime eelmise reede hilisõhtul. Lend oli minu meelest jube! (täiesti tavaline lend tavalise inimese jaoks, aga mina pidin ära surema, reisipostituses räägin pikemalt). Aga kui jalg maale astus ja lennujaama jõudsime, tuli väike rõõmupisar küll silma. Et ellu jäin loomulikult :D Oi, mul on mehega vedanud. Tal ei ole lihtne sellise kõrguse- ja lennufoobikuga, kes pool teed Kopenhagenist Tallinnasse vaikselt nutta tihub ja palub luba xanaxit võtta (aga ei võtnud, hurraaa!). Seda kõike tänu oma suurepärasele terapeut-abikaasale, kes mulle terve reisi vältel pidevalt teraapiat tegi. Lennujaamas aga ootasid meid sõbrad Kissu & co, kes meid, reisiselle, ka koju sõidutasid hilisõhtusel tunnil ja kohe ka mõned reisimuljed endalegi said. Ei jõudnud aga hommikut ära oodata, millal lapsi nägi. Nad olid Hiire juures öösel. Ohh neid kilkeid ja kallistusi-musisid. See oli pea sama vahva tunne nagu peale sünnitust, kui laps sulle kõhu peale pandi (sünnitus ise nii vahva ei olnud muidugi :D). Lapsed näitasid sel hommikul nii palju armastust välja, et sellest jätkuks kogu külale jõuludeni. Ja siis tulime tagasi oma uude koju. Kus me nüüd sätime ja putitame ja töömehed käivad ja putitavad ja meie käime endiselt mööda sisustus- ja ehituspoode. Kolm kuud järjest täielikku koduehitust/-sisustust, aga vasrsti on ka kodu niivõrd valmis, et hakkame külalisi vastu võtma. Kõik edeneb kenasti ja iga päevaga läheb aina kenamaks ja kenamaks. Näiteks kardinad. Täna pani Leho ka magamistuppa kardinad üles ja nüüd on see üks väike, hubane ja nunnu tuba, koos kahe puupüsti täis stangega (meie "garderoob" hetkel) ja kahe seinast väljaulatuva juhtmega, mille otsa kunagi lambid peaksid tulema. Õige pea, sest lampe (ja palju muud) käisime valimas eile. Ja täna tegime kodukaunistamist 5 tundi järjest. Küll oli mõnus! Ilma igasuguse irooniata - mulle pole ealeski varem niimoodi meeldinud koristada ja sättida nagu praegu. Uskumatu, mida üks uus kodu inimesega teha võib.

Täna käisid meil ka esimesed ametlikud külalised külas. St veini ja lõuna/-õhtusöögiga koos toimus korteri sisseõnnistamise pidu. Täiesti spontaanselt. Hommikul saatsin Elomarekile ja Elole (nii neid Grets nimetab) sõnumi, et oleme täna kodused (lapsi vaja tuulte ja nohude eest hetkel hoida) ja võtame hea meelega vastu külasid. Ja nad tulid lühivisiidile, mis kujunes ootamatult ligi 5tunniseks koosolemiseks :) Koos fantastilise pardifileega punaveinikastmes koos kartulipüree ja mustade ploomidega. Kokk oli Marekpoiss. Missugune kokapoisist sõber meil on! Vedanud mõnel ikka (ikka meil, ikka meil) ;) Lapsed olid väga õnnelikud, sest kui eelmisel nädalal Elomarek ja Elo meile külla ei tulnud, hakkas Jens sellepeale nutma :) Nii väga armastab ta meie sõpru. Nüüd aga oli rõõm seda suurem. Ja issi õpetas Jensule uue laulu ka, algne tekst Põdralmajalt, mida Jennu-Grete kogu aeg otsast lõpuni meil kodus laulavad! Ta küll laulis seda pooleldi naljaga ja mõtlematult vaid korra ja juba järgmisel korral vahetas teksti viisakaks, aga pojale sellest ühest korrast piisas. Nii et vaadake ette, mida te kodus räägite või mis nalju teete. Meie oma kodus peame nüüd iga lauset jälgima hakkama, tuleb välja.

/.../ "Puuksutas ja õltsi jõi, paljaid naisi koju tõi"/.../. Kohutav mees! :D Ja Jensul jäi ühe korra peale kohe meelde ja laulis seda ülejäänud õhtu väga rõõmsameelselt. Homme läheb kindlasti lasteaeda ja laulab rühmaõpetajale ka, mida talle kodus issi õpetas. Ise õnnest lõhki minemas. Ja emme-issi kutsutakse kohale, et aru anda.

Hommikul tahtis Jens aga teada, kuhu tädi K. teine (ehk eelmine) mees kadus. Siis pidime talle selgitama, et vahel on nii, et emmed-issid või tädid-onud võtavad endale uue mehe või naise. Siis ta muidugi tahtis teada, millal ta endale uue issi saab :D

Nüüd aga meie oma üht lemmiksarja "Cuuplingut" vaatama (mis, muideks, hiilgab just oma kahemõtteliste ja allapoole vööd naljadega). Hea, et meil rohkem lapsi pole, sest äkki pole me ikka veel lasteks valmis :D

Aga nüüd

Kolitud :)

Ja olemegi oma uues kodus. Kauaoodatud ja ihaldatud kodus. Kodus, millele viskasin silma peale juba aastal 2008, kus neid kahte Faehlmanni tänava maja renoveeriti, kuid mille hinnad küündisid taevasse ja seega ei lubanud kallis abikaasa neile rohkem tähelepanu pöörata. Mida ma siiski salaja tegin. Ja salaja unistasin. Ja vahel lähevad unistused ka täide, mis kõige toredam.

Kolimistrall on ikka nii mõnegi meist täiesti ära nätsutanud, aga lahutuspabereid sisse pole viidud, nii et veel on lootust :) Ja usun ning loodan, et meie kauaoodatud reis Hispaaniasse aitab ka pingeid maandada ning sisustus-ning kodujuttudest eemale meelitada. Sest õigupoolest on nüüd möödas täpselt 2 kuud, kui oleme oma kodukujundamise ja -sisustamisega tegelenud. Kaks kuud pingsat mõttetööd ning poodide vahet kappamist, kauplemist ja tingimist, vaidlemist ja arutlemist. Oleme teinud kõik täpselt nii, nagu tahtsime. Mõne asja pareminigi, kui loota oskasime. Mõni asi on aga veel lõpule viimata või vajab tulevikus veidi upgrade´imist. Üldiselt aga peab tõdema, et oleme Lehoga väga hea meeskond ja arvestades aega ja ressursse, mis meil käes olid, oleme päris hästi hakkama saanud. Kodu näeb välja nii, nagu oleksime ammugi siin ja nii elanud. Mingit võõrast tunnet ei ole ja samas ei ole ka igatsust vana järele. See kodu on lihtsalt nii palju parem ja „meiem“ veel kui eelmine. Närvirakke ja mida kõike veel on kulunud rohkem kui vaja, aga samas usun, et see on seda väärt olnud. 4 tuba viiest on praktiliselt sisustatud ja vajab vaid veel natuke kõpitsemist. Viies tuba, meie tulevane magamistuba, on aga hetkel ja vist veel pikemat aega hea laostamisruum, kus hoida neid asju, millega hetkel midagi peale ei oska hakata. Ja enne veel, kui sinna ise magama kolime, teeme sellest meie kallite külaliste toa. Neid ei ole küll palju, kes meie juures ööbiksid, aga mõni siiski ja lausa mitu korda aastas peatub ju meie juures meie välismaatädi Maria :)

Kuidas meil see kolimine ja esimene nädal siin uues kodus siis läinud on? Kui välja arvata see, et nädal aega olen elanud kui infosulus ilma raadio, interneti ja telekata ning kõik ettevalmistused, mis Hispaania reisiks plaanisin tänu netile teha, on tegemata, siis ülejäänu on läinud päris hästi. Või ka see, et terve seeselatud nädala jooksul on iga päev käinud 1-4 töömeest siin veel ehitamas või siseuksi paigaldamas või praake/apse parandamas, plaatimas, uuesti plaatimas (kuna plaatija vussis esimesel korral väheke ära) ja mitte tahtnud jalus olla, olen lastega/lapsega pidevalt õues või külapeal tuuseldanud. Muidu on hästi läinud. Kui veel jätta kõrvale see, et Jensul kestis ja kestis köha, kuni läksime arstile ja selgus, et bronhiit. Nii et reisi alguses saab vanaema Hiir kohe ka haiguslehele Jensiga jääda. Ka see on stressitaset kõvasti üles kruvinud.

Aga häid asju on palju rohkem. Kasvõi see, et mehed on vusserdanud ja susserdanud, aga lõpuks on kõik enam-vähem korras. Puudu on pakilistest (mis kõik pole isegi liiga pakilised) asjadest veel vaid nett ja televisioon, magamistoakardinad, vannitoakapid ja paar lampi, mis kõik peaksid tulema järgmisel nädalal. Garderoobikapid tulevad ehk siis, kui meil aega sellega tegelda. Aga jõuludeks või emadepäevaks kindlasti. Kui mitte järgmiseks jaanipäevaks :D Björkkvisti raamaturiiulid tulevad siis, kui naine hakkab massiivselt raha kokku ajama. Aga ega kunagi ei tea... Äkki teen mehele pulma-aastapäevaks üllatuse, sest kui mina ikka midagi väga väga tahan, siis ma selle ju saan. Väike näide elust enesest. Kõige suuremad vaidlused sai mehega maha peetud seoses köögimööbli ja kardinatega. Pärast paljusid agasid ja EI-sid suutsin ikkagi mehe ära veenda, et just nii on vaja. Ja kõige rohkem teeb mulle rõõmu praegu see, et ta on nii meie suure toa kardinate kui ka köögimööbli üle praegu vähemalt sama õnnelik kui mina. Tugitooli olemasolu oli minu jaoks samuti elu ja surma küsimus, kuid seal ta andis järele juba hambaid krigistades ja see, kas ta ka tugitooli saabudes samamoodi rõõmustab kui kahe eelnimetatu üle, selgub lähitulevikus, sest tugitool pole veel jõudnud. Õnneks on ka neid asju, mida tema pidi saama ja sai – saun (väga mõnus!), uus diivan (mille juurde mina seda tugitooli nõudsin), täispuidust siseuksed ja uus telekas (veel ei ole, aga küll ta tuleb). Kui kardinate, köögimööbli, parketi ja tugitooli valimisega oli meil üle keskmise kõva sõda (maitse on absoluutselt harmoneeruv, aga hinnapoliitika ajas kopsu üle maksa), siis lampe valisime suures harmoonias ja armastuses :) Ei mingeid „ma pean selle saama või ma suren!“ teemat. Kõik sujus ja laabus ja oleme ülirahul – lambid on nagu meie kodu jaoks valatud. Paar lambikest on veel puudu ja üks tuleb ümber vahetada iseenda lolluse pärast, aga see on väike töö võrreldes olnuga. Ja arvake, kust saab meie meelest ülihea hinna ja kvaliteedi suhtega lampe? Ei ole see Hektor Light ega 4 room, vaid Bauhaus. Uskumatu pood – midaiganes sul vaja on, kõik on olemas. Väike liialdus küll, aga saime sealt mitu-mitu head ja normaalse hinnaga lampi pluss igasugust pudi-padi kodu jaoks.

Olnud elanud siin uues kodus ühe päeva, küsisin mina lastelt, kas neile ka uues kodus meeldib. „Jaaa“, tuli ühine vastus. „Mis teile uue kodu juures kõige rohkem meeldib?“ Jens: „minu voodi (vanast kodust kaasatoodud nari) ja minu autod (ei ühtegi uut autot pole juba iidamast-aadamast ostnud)“ :) Ehk et laps hindab vana ja turvalist. Aga tegelikult meeldib neile uue kodu juures kõik, olen ma oma tähelepaneliku silmaga märganud. Oleme siin 6 päeva sees elanud ja kordagi ei ole nad küsinud vana kodu järele. Vanas kodus meeldis neile muidugi ka väga, aga on näha, et siin on nad veelgi õnnelikumad. Valmistasin siis mina end ette, et tuleb üks raske ja keeruline nädal enne reisi, kus harjutan lapsi naris magama. Koos. Grete Liisa võrevoodi jätsime alla korrusele „peitu“. Alguses küll Grete Liisa teatas, et tuleb emme kaissu magama nagu vanaema-vanaisa juures 3 nädalat jutti (ruumi polnud!), aga ma püüdsin talle selgeks ikka teha, et nüüd on meil uus kodu ja neil Jensuga kahepeale oma tuba. Seda ettevalmistust tegin juba tegelikult nädalaid. Jens magas esimest korda üldse nari ülemisel korrusel. Ja kes sel öösel paremini magas - emme või lapsed? Muidugi lapsed! Magasid nagu inglikesed. Ei ühtegi piuksu. Mina käisin mitu-mitu korda piilumas, kas nad ikka alles on, sest mitte keegi ei nuta ega karju :D Hommikul olin mina väheke alamaganud, aga lapsed puhanud ja rõõmsad ja valmis lasteaeda minema. Ennekuulmatu, et ükski laps ei roni keset ööd emme kaissu. Mis mõttes? :D Aga nüüd oleme ööbinud siin 6 ööd ja siiani ptui ptui ptui on väga kenasti magatud. Paar ööd on Jens natuke õnnetu olnud, aga pärast mõningast lohutamist ikka uuesti magama jäänud. Grete Liisa, kelle pärast rohkem mures olin, on aga päris ingel olnud algusest peale. Ainult magades loomulikult :D

Lastel on siin ka juba uusi sõpru tekkinud. Kokku on meie kahe väikse maja peale umbes 13 last vanuses 1-7, aga korraga olen näinud kuni 9 last maja ümber hullamas. Täielik idüll on siin õhtuti. Emmed-issid chillivad toas (ehk koristavad ehitusjärgset läbu ja pesevad ja küürivad), lapsed müttavad samal ajal õues. Vahel olen ka ise õues käinud ja kohati ka mõnd teist empsi kohanud ja juttu ajanud, aga üldiselt hoovis väga lapsevanemaid ei kohta. Isegi pooleteistaastane Finn paterdab üksi ringi. Väravad on ju suletud ja suuremad hoiavad silma peal väiksematel ning kisa järgi on hästi aru saada, et minu lapsed on kusagil läheduses :) Grete Liisal on kaks nii umbes temavanust tüdrukut meie majades – üks naabritüdruk ja üks tüdruk tema uuest lasteaiarühmast. Pole paha :) Jensil on samuti kaks nö. omavanust poissi siin – ülevalt naaber 5ne Jon ja teisest majast 3ne Hardi, kes sõidab juba kaheaastasest saadik ilma abiratasteta! Jens nägi, et „kõik teised lapsed“ sõidavad abiratasteta, nii et käskis issil ka abikad maha keerata. Pärast 4minutilist harjutamist oli Jensil rattasõit ilma abiratasteta selge ning nüüd saavad kolm poissi ümber maja kihutada ja tüdrukutega (5- ja 7-aastased plikad, kes poisse vist väga mängu ei võta) võidu sõita. Grete Liisa ja teised pätakad jooksevad järel :D Nagu Bullerby küla. Jens rääkis, kuidas Jon oli porilompi pissinud ja siis tema ei olnud nii teinud. Tema pissis poriloigu kõrvale :D Hardi aga oli pissinud kivi peale. No hakkab tulema! Kui Jens õuest tuppa sööma tuleb, käsin tal õuepüksid ära võtta ning käed ära pesta. Täna kurtis Jens sellepeale: „Miks kogu aeg peab nii raske olema see elu“ :)

Kui aga enam õues ei jaksata hullata või teisi lapsi õues ei ole, on Jens kohe pahuram. Siis läheb ta Gretega kergelt tülli ja läheb nagu alati.
Jens Gretele: „Sa oled lollakas kakajunn“
Emme kurjalt: „Mis rumalat juttu sa ajad, Jens?!“
Grete: „Ma ei ole kakajunn, ise oled!“
Jens: „Ei, sa ei ole lollakas kakajunn, sa oled tavaline kakajunn!“

Grete Liisa laulis täna terve päeva oma hetkel lemmiklaulu: „Kass kargas ja vana hiir lõi trummi. Kass kargas ja vana hiir lõi trummi. Kass kargas ja.... ja nii 30 korda järjest, siis väike paus ja otsast peale :) Lõpuks sai Jensil kõrini ja õpetas Gretele õiged sõnad ka ära. Eks siis näis, kas homme hommikul on meeles, et hiir ei ole vana ja hüppab täiega :D

Viimase aja üks parimaid uudiseid on muidugi see, et neli päeva enne uude lasteaeda minekut saime teada, et Grete Liisa võeti vastu Jensu lasteaeda. Hurraaaa! Meie elu läks kohe kordades lihtsamaks, sest jääb ära see kardetud kaks last hommikul erinevatesse lasteaedadesse, õhtul kaks last kokku korjata samamoodi ja kõik on tüdinud ja väsinud. Esimesed kaks-kolm päeva tahtis Tuuts muidugi, et ma temaga seal mängiks ja oleks ning oli pidevalt mu süles ning ei lasknud hästi ära. Tunnike olin temaga, siis hiilisin minema. Kuna Kahrut sai ootamatult samuti samasse rühma, siis keegi tuttav ju ikkagi kaasas. Ja Maili hängis nendega seal veel kauem kui mina. Kui Kahrut esimesed päevad ei teinud Mailist üldse välja ja tegutses omapäi, samal ajal kui Grets Emme-Emme hüüdis, siis lõuna paiku oli just Kahrut see, kes emmet igatses ja koju viidi. Ja muutus iga päevaga aina emmekamaks. Aga ta on tunduvalt noorem ka ja poisid olevatki memmekamad. Grete Liisa oli aga üks esimesi, kes tuttu jäi. Ei mingit Nässut ega mõmmit kodust kaasas. Laps oli hea laps, sõi ja magas juba esimesel nädalal. Mulle öeldi, et ei mingeid probleeme, kõik on hästi. „Ema, ärge muretsege oma lapse pärast nii palju. Temaga on kõik hästi“. Nii öeldigi. Ja soovitati mul mitte järele tulla enne lõunauinakut. Ühel päeval viisin ta lõunaks ära (juhataja soovitus), aga see oli ka kõik. Laps käitus lasteaias kui viieline :) Loodan väga, et sama tendents jätkub ja Gretele uus lasteaed meeldib. Hommikul on neid tore viia sinna koos ja neil endil on ka palju toredam nii. Ja pärast lasteaeda saavad oma koduhoovis mürgeldada. Mis nii viga. Pean möönma, et ei olegi viga. Ülilahe on ja tundub, et tegime õige otsuse. Isegi Leho ütles täna, et ta näeb, et investeering hakkab end ära tasuma (nähes lapsi terve päev õues siblimas). Kõik pinged ja stress, mis meid painanud on, on ikkagi köömes selle kõige Hea juures :)

Ja ülehomme varahommikul lähme akusid laadima juba. Ning saame olla koos oma väga kallite sõpradega. Elu on ilus.

Ja kolimegi :)

Küll oli meeldiv ja südantsoojendav minu eelmise sissekande kohta kommentaare lugeda. Aitäh, sõbrad! Ei läinud paari kuudki ja juba ma jälle kirjutan :)

Eelmisest korrast on umbes-täpselt kolm nädalat möödas ja nüüdseks oleme oma vana koduga hüvasti jätnud (ainult Jura ootab äratoomist tema asenduskodust). Kola sai kokku pakitud, ära visatud või uuskasutuskeskusesse viidud kolme päevaga, aga need olid ka efektiivsed ja pikad kolm päeva tookord. Lapsed olid maale saadetud ja meie aga sorteerisime, pakkisime, jagelesime asjade üle („millal sa viimati neid kingi kandsid? Ahah, 2008 suvel – minema!“... „No mis jubedus see veel on? Siin kehtib Leho ühe aasta reegel – pole kantud, järelikult minek“ ...“No palju neid mõmmisid lastel on? Kas osad lähevad tädi Misu juurde või annad ära, igatahes pooled karvased mänguasjad uude koju ei tule). Ja nii me vaidlesime ja jagelesime asjade üle, mis kaasa tulevad ja mis mitte. Igatahes võin öelda, et nii mõnigi laps võib olla tänasel päeval palju rõõmsam talle uue karumõmmi või kleidikese üle, kui meie lapsed seda olid, sest neil (mehe meelest) oli kaugelt liiga palju asju. Ja ma olen kalli kaasaga päri – meil ei ole vaja nii palju asju, et õnnelikud olla. Lõpuks peame sellepärast suurema korteri ostma, et asjad ära mahuksid! Absurd ju. Niisiis püüan edaspidi olla järjest teadlikum ja arukam tarbija ja ostelda nii vähe kui võimalik. Olles naine, pole see just teab kui lihtne, aga võin ka väita, et ega ma eriline suur shoppaja võrreldes keskmise naisega olegi. Ja pealegi külastan suurima hea meelega kasutatud riiete poode või tellin Perekoolist. Mitte, et keegi mind ründama oleks hakanud, aga kaitsesin end nii igaks juhuks ära, et selge oleks, et ega me sellepärast koli, et asjad ära mahuksid. Umbes 6 suurt prügikotitäit asju läks kas äraviskamiseks või äraandmiseks ja ses mõttes olen rahul ja rõõmus, et uude koju ei tule kaasa massiliselt mõttetut kraami ega väikseksjäänud/äratüüdanud/ammu ununenud asju.

Kui asjad pakitud ja uue kodu alumise korruse suurde magamistuppa virna laotud (kolimispoisid olid kiired ja asjalikud), võtsime meie oma kaks kohvrit, kaks kasti, lapsed ja kassi ning kolisime Hiire-Pihkva juurde elama. Ajutiselt muidugi. Alguses oli lootust, et kahe nädala pärast saab uude koju, aga kui vaadata asju veidi selgemate silmadega, siis oleks isegi pidanud aru saama, et nii ruttu ei jõua kuidagi. Esimesed päevad olid rasked. Kohanemine asenduskoduga, asendusmagamistoaga (12 m2 peal kaks last, kaks täiskasvanut, kohvrid-kastid, Leho triiksärkide ja ülikondadega stange ja kass), 3-toalise korteriga 6 peale ja erinevate päevarütmidega. Kohanemine võttis mitu päeva aega, millest esimesed kaks olid kõige-kõige raskemad. Ei ole ma harjunud elama, pead-jalad koos, lisaks veel meeletu kuumus, mis tahtis lämmatada ja pea olematu privaatsus. Aga olin piisavalt nutikas taipamaks, et kui veeta võimalikult palju aega õues lastega ja ämmal-äial jalus mitte tolgendada, saab hakkama küll. Hommikul läksime välja ca 10-11 paiku ja õhtul jõudsime koju keskmiselt kl 21. Veetsime aega siinsamas Siidisabas mänguväljakul koos sõber Trevoriga, Uue Maailma piirkonnas koos Eve-Ly & co-ga, Kadriorus (ei suutnud end ikkagi ül e paari päeva sealt eemal hoida), Viimsis sõpradel Triinul ja Ristol külas, kus veetsin lastega lausa terve päeva ja õhtu, Tornide väljakul, Nopi kohvikus, vanalinnas, Trummi basseinide juures, Kakumäe rannas jne jne. Kahest nädalast sai lõpuks kolm, aga kui see esimene shokk möödas oli, siis hakkas juba täitsa mõnus (see on võibolla liialdus, aga no siiski) ja kuna oli nii palju suhtlemist ja ringilitutamist, siis nüüd võin kinnitada, et täitsa vahva aeg on olnud. Kuna oleme elanud ämma-äiaga koos, siis on olnud pea alati võimalus lapsi nende hoolde jätta, nii et oleme saanud ka täitsa palju ringi chillida/litutada. Lisaks sellele olid lapsed vahepeal 3 päeva maal, millal pidime kolima, aga kolimine lükkus edasi. Selle aja jooksul sain tõesti end välja magada, puhata ja kohvikus käia korduvalt. Ning kuna meie väga kallis Brüsseli-Maria oli vahepeal siin, siis saime koos mitu korda väljas söömas ja niisama jalutamas käia.

Mariaga seondub ka üks igavene prassimine :) Minu selle suve rekordlitutamine oli lausa natuke piinlikuvõitu, et sellest rääkida. Oli ilus kolmapäeva hommik. Kõigepealt läksin hommikul linna, Jens oli lasteaias, Grete Liisa minuga kaasas. Grete Liisa läks 4-5ks tunniks meie Marile ja mul vaba aeg. Kuna ma ei oska suurt midagi ilusa ilma ja vaba ajaga peale hakata, siis alustasin massaazist, millele järgnes väike allahindlusralli (ei ostnud mitte midagi). Sellele järgnes lõunasöök Viru keskuse katusel. Kuna aga see nii vägevat („vägedat“, nagu Jens ütleb) muljet ei jätnud, suundusime kohvile Wabaduse terrassile. Sealt edasi juba koos Grete Liisa (vahepeal olin ta tagasi saanud), Maria ja tema sõbrannaga lasteaeda Jensule järele ja pärast uue kodu demonstreerimist läksime Kadrioru parki jalutama. Aga jalutamine lõppes õige pea, kui tuli mõte minna Park Café-sse kooki ja siidrit nautima. Juba selleks ajaks oli piisavalt piinlik, aga lõbus ja tõdesin, et olen üks laiskvorstist elunautleja. Aga kes siis endale vabandusi ei leia, eksole. Lasteaias oli Jens maha saanud järjekorde eludraamaga, mis seisnes selles, et tema ei olnud nõus ära tulema ilma tõukerattata. Mina aga ei suutnud manageerida korraga Grete Liisat, Jensi ja tõukeratast, pluss nökats kergkäru, mis mul kaasas oli. Nii ma arvasin vähemalt. Tuli välja, et suudan küll saada hakkama kahe lapse, käru ja rattaga ja minna Gonsiori tänavalt Norde centrumini koos jalgratta seljas õndas olekus Jensuga ja kärus istuva Gretega, aga see juhtus üks teine päev ja see oli läbi Tallinna liikluse liiga närvesööv. Aga toosama päev ei olnud veel lõppenud. Olin vaid 3 korda väljas söömas/joomas käinud, sellele tuli ju lisa pakkuda. Käisime tõime lapsed Siidisappa ja peale seda tagasi linna. Seekord võtsin mehe ka kaasa :)Õigemini kutsusin ta kaasa, lausa väga hea meelega (näpud põhjas, mis teha :D). Ja külastasime minu jaoks esimest korda „IN VINO VERITAS“ nimelist söögikohta. Tõsiselt hea söök oli ja ega seltskond ka alla jäänud. Alguses arvasin, et läheme Leho, mina, Maria ja ehk Maria üks-kaks sõpra. Aga... Lisaks ühele sõbrannale liitus tolle onupoeg. Lisaks neile kahele veel üks Maria sõbranna sõber ning veidi hiljem veel üks Maria sõbranna ja lõpuks veel üks Maria sõbranna sõber. Sai nüüd vist piisavalt keeruline? Igatahes kohtusime sellel päeval/õhtul päris paljude uute vahvate inimestega ja seltskonna suurus tähendas vaid seda, et melu oli suurem. Mis sobis sooja augustikuu õhtusse ülihästi. Kui nüüd see armas romantiline restoran külastatud sai, käisime veel sipsti Hellast Hundist läbi, kus kohtasin kogemata paari sõpra ja neid kohtasin ka viimati just sealsamas Hellas Hundis. Vahepeal ei olnud ühte neist näinud poolteist kuud ja teist nädalake. Aga huvitav oli see, et nad nagu elaks seal, sest mujal neid ju ei näe :)

Pärast seda õhtut ma enam kunagi ei joo pärast suurepärast veini kanget inglise siidrit! See on lubadus. Järgmisest päevast ei taha ma igatahes mitte midagi rääkida. Ülejärgmise päeva õhtul veetsime suurepärase õhtu koos sõpradega 6-käigulisel õhtusöögil koduses miljöös ja veini jõin nii mõõdukalt, et endal ka oli uhke tunne ;) Ja see õhtusöök, see oli fantastiline. Ja kuna meiega koos olid külas ka meie tulevased reisisemud Kaidi-Karpa, ei pääsenud me mingil juhul Vabanki külastamisest. Seal aga nägime kahte inimest, kellega olime ootamatult kolmapäeval koos hänginud. Tallinn on väike linn :)

Veel üks meeldejäävamaid päevi oli 3. august, kui käisime Lehoga kahekesi Mika kontserdil Tallinna lauluväljakul. Samal päeval olin veetnud rohkelt aega lastega ja ausalt öeldes päris väsinud ega mõelnud eriti eelseisvale kontserdile. Aga sinna jõudes tiris mu nooruslik mees mu kohe lavale päris lähedale ja nii me tõstsime lavaesise keskmist vanust kõmaki mitme pügala võrra  Aga see oli seda kõike väärt! Mika oli niiiiiii krdi hea, et mul pole sõnu. Ja eestlased, need meie külmad ja kalgid ja reserveeritud eestlased särasid suurest rõõmust, hüppasid ja möllasid ja laulsid kaasa. See oli uskumatu, mis lava ees toimus ja ma tahaks seda veel. See on tõesti see kontsert, mis jääb mulle kõige paremini üldse meelde ja siiani elu parim kontsert. Mika isa oli nii soe ja sõbralik ja easy-going, et teda ei saa lihtsalt mitte armastada. Ja kui kunagi veel õnnestub, siis tema kontserdile lähen veel. Raudselt.

Ja siis nädalavahetus lastega Pärnus. Käisime Leho töökaaslasel külas Pärnu jõe ääres, kus toimusid teami suvepäevad. Umbes 20 täiskasvanut ja 10 last. Kõigepealt käisime lastega Pärnu rannas, sel suvel esimest korda. Ujusime ja mõnulesime. Sõime itaalia restoranis Si Si (absoluutne kohustuslik söögikoht, kui Pärnus oleme) ja siis sõitsime suvepäevadele. Oh, kus sai ujuda. Ma arvan, et nende kahe päeva jooksul käisin paarkümmend korda veel kindlasti, kui mitte rohkem. Ujusin ise ja ujutasime lapsi. Ja parvesaunast otse jõkke ja siis jälle natuke niisama ja jälle vette ja sauna ja vette. Jões oli vesi natuke jahedam kui meres, aga siiski mitte üleliia jahutav, vaid pigem soe. Kuigi vesi oli üle pea, saime lastega hakkama, pannes neile rõngad ümber ja kätised käte ümber. Ja telkisime esimest korda elus terve perega  Me ei ole kumbki eriline telgiinimene nüüd, täiskasvanuna, aga mu meelest oli nii tore, et tahaks juba jälle. Tegemist oli ka selle suve ühe palavaima päevaga/ööga, kus õhtul hiljagi oli ligi 30 kraadi ja Narva-Jõesuus mõõdeti mu teada 35,4 kraadi sel päeval. Nii et ega telgis kuigi jahutav magada ei olnud, aga parem ikka kui toas. Ja lastele meeldis, mis peamine. Kuna meie saunatasime ja ajasime juttu ligi 4ni, siis suurt magada sel ööl ei saanudki, aga ega siis nii kaunist suve nagu see tänavune saa raisku ometi lasta :)

Eelmisel nädalavahetusel käisime Peipsi ääres, mis oli samuti idülliline ja õdus. Terve pere oli koos ja lapsed mängisid ja kilkasid neljakesi nagu viimati juulikuus Kuressaares. Saime sauna (seekord ei kütnud Leho ja sai isegi lava peal juttu rääkida :D) ja saime jutustada. Kariniga lobisesime õues terrassil kl 2ni öösel. Ootan juba järgmist korda, kui saab niimoodi pikalt lobiseda.

Nüüd aga oleme seekord viimast ööd Siidisabas ja homme peaksime ööbima esimest korda oma uues kodus. Täna saime suure töö tehtud (9,5 h puhast tegutsemist) ja mööbli enam-vähem õigetesse kohtadesse laotatud. Küll on seal hea olla. Nii hea, nagu mul veel kunagi kusagil mujal pole olnud. Kohe algusest on kodu tunne ja selline tunne, nagu seal me peamegi olema. See ongi meie Kodu :)

Uued tuuled ehk kuidas me kodu vahetame

Tänu suvehooajale ei satu just üleliia tihti arvuti taha ja veel vähem on võimalust ja mahti ise blogida. Hea, kui ise midagi lugeda kellegi kohta jõuan :)

Meil on suvi täies hoos. Just lõppes kahenädalane puhkus kogu perega. Nüüd on taas mees tagasi tööle saadetud ja mina kahe lapsega päevi veetmas. Kaks päeva üksi lastega mütanuna pean tunnistama, et pagana raske on. Tahaks puhata. Ja tahaks, et lihtsam oleks. Täiesti ilustamata ja ilma igasuguste roosideta ütlen välja, et päevad kahe parajas vanuses lapse seltsis on küll päris lõbusad, aga ka närvilised ja niiiiiiii väsitavad. Ja ma ootan aega, kui see jonn väiksemaks läheb. Näide täiesti tavalisest suvepäevast kahe lapsega.

Hommikul ärkasime kõik rõõmsa tujuga. Päike paistab, ilm on soe, päike paitab meie põski läbi akna. Tahaks juba õue! Lepime kõik kokku, et täna keegi ei jonni ja täna keegi ei kakle omavahel. Lapsed lubasid pühalikult. Läksime sõbrannaga (kes on mul imearmas ja viis ning tõi tagasi autoga) ja nelja lapsega Trummi välibasseinide juurde. Oi, seal oli ju vahva! Ma ei olnud seal Nõmmel kunagi käinud, aga kuna hetkel on tuul pöördunud nii valesse suunda, kui vähegi saab, siis igal pool Tallinnas on külm, 9 kraadri ringis, vesi. Seega oli Trummi basseinide idee ju igati äge. Lapsed said palju mulistada, meie nendega koos. Ega väga ise chillida ei saanud, sest neid ei saa ju üksi vette jätta (Grete Liisa käis kaks korda vee alla mu oma silme all). Aga lastel oli väga rõõmus meel ja mina läheks sinna teinekordki. Oma rõngad kaasa ja lastel lusti kui palju. Ja ei olnud ka ülerahvastatud ega midagi. Kätte jõudis siis lõpuks söögiaeg. Siis enam nii lõbus polnud :D Tellisin lastele pasta kana ja juustuga. Mu meelest väga tore pasta nägi välja ja mõnus suur ports isegi kahepeale. Jens, nähes pastat, teatas kohe, et tema seda ei söö, sest seal on porgand sees (no ei olnud see porgand, aga mingi maitseaine, mis jättis oranzid täpid). Ei võtnud suutäitki ja kisas, nii et tatt lendas ( mu lemmikväljend), et tema tahab suppi, tema tahab suppi. Kui ei söö, siis ei söö, teatasin talle ja ütlesin, et järgmine toidukord on õhtul Taavo sünnipäeval. Kui aga jonn kestab, siis Taavo sünnipäev jääb ära (ähvardasin ühesõnaga, „musterlapsevanem“). Jonn kestis. Grete Liisa sõi endal kõhu täis ja tema meel oli rõõmus, Jens aga oli näljasena nagu mehed ikka näljasena. Iga asi ajas tal kopsu üle maksa ja aina lõugas. Ja süüdistas mind selles, et ma talle kapsasuppi ei ostnud (tean väga hästi, mis oleks saanud kapsasupist – ta oleks öelnud väkkk ja kogu lugu).

Paar tundi hiljem jalutas tänane musterema lastega Selveri poodi, et Taavole ja tädi Kaidile kink osta õhtuks. Lapsed kõndisid terve tee jalgsi ära (vahepausidega ehk vahejonnidega, aga siiski) ja siis läks valimiseks. Minu ja Jensi maitse aga üldse ei ühtinud. See tähendab, et Jens valis loomikult välja sellised kingid, millele minu rahakott kuidagi peale ei hakanud. Ja kui ma oma valitud auto korvi pistsin, hakkas ta taas röökima, et tema seda ei taha kinkida ja jooksis oma valitud autoga mul sabas, endal ei paistnud viha seest nägugi välja :) Kui see sai aetud, läksime allkorrusele, kus jaur läks edasi, sest emme ei ostnud tänasele meisterjonnipunnidele Kinder Pingut (mitte et ma muidu väga tihti seda ostaks). Selgitasin, et kuna ta on täna kõvasti jonninud ja lõunasööki isegi mitte ei puudutanud, siis mingist magustoidust ärgu unistagugi. Ja kuna kogemata ostsin ka seemnetega leiva, mida iga päev ostame, aga mis Jennule närvidele käib, siis tegi ta mul kassajärjekorras (mis oli loomulikult pikk) sellise draama, mida tavaliselt näha filmides. Inimesed vaatasid mind kaastundlike nägudega ja mina vaatasin maha :D Kuna tahtsin Kaidit rõõmustada ökokraamiga, siis tuli mul veel korra ka ökopoes käia, kus siis möll läks edasi ja lõppes sellega, et ostsin Jennule tema tungival nõudmisel ühe mahekohupiima, mille ta lubas pintslisse pista. Ökopoe müüja pidi ka lapsi mitu korda vaigistama, nagu arvata võisite juba. Kui mahekohupiima sööma asusime, siis teate juba niigi, mida Jens selle peale ütles (ei maitse, väkk!). Kui Leho koju jõudis, puhkesin pillima nagu plika ja ütlesin, et ei jõua enam lasteaia algust ära oodata :) Eilne päev oli väga sarnane, aga siis oli põhijonnija Grete Liisa. Täna jäi Grete Liisa oma jonniga niivõrd Jennu varju, et isegi ühtegi säravat näidet ei tule meelde. Eile Grets küll viskas end siin ja seal kõnniteel ja autotee ääres end istukile ja jonnis, et tekkis paar pea et ohtlikku momentigi.
Teoorias saan loomulikult aru lastest ja raamatutest, et jaaa jonn on vajalik etapp ja seda on lastele väga tarvis. Katsuge sellega toime tulla. Ja see palavus, mis on lastele väga koormav. Meile kõigile. Aga kui sul on pikad päevad kaks jonnieas last, kellest üks on raamatu järgi superjonnieas, aga teine ületab oma jonnikvantiteedilt/-kvaliteedilt 2aastase jonnija mitmekordselt, siis raamatutest on vähe kasu. Paraku. Aga nagu öeldakse, küll läheb paremaks ja küll läheb kergemaks. Püüan uskuda. Võibolla ma seetõttu ei olegi vahepeal kirjutanud, et ei taha nii otsekoheselt rääkida. Aga läbi lillede ei ole mulle omane ;) Õnneks viisime oma lapsed ikkagi õhtul sünnipäevale ja kui alguses oli ka seal Jensi kisa kuulda stiilis „ei taha liha süüa, ei taha salatit, tahan arbuusi“, samal ajal kui Grete Liisa nõudis „emme tahan süllllleee“, siis mõne aja pärast rahunesid lapsed maha ja pidu läks käima ja kui sõprade keskel tuju paremaks ei lähe ja pisarad ei kuiva, siis kus siis veel.

Aga nüüd ajas tahapoole. Nii palju on juhtunud ja nii palju on tehtud, et püüan mitte romaani kirjutama nüüd hakata.

22.juunil müüsime oma praeguse korteri. 29. juunil tegime uue korteri laenutehingu ja augusti lõpus peaksime olema uues kodus sees. See tähendab, et viimane kuu aega oleme väga pingsalt tegelenud uue korteri siseviimistlusega ehk käinud mööda ehitus- ja sisustuspoode. Mees on teinud sadu kordi rohkem, tema on meie projektijuht ja oma mehe kiitmisega ma kitsi ei ole. Ta on teinud ülihead tööd ja asjad liiguvad selles suunas, et saame endale sellise kodu, nagu me tahame. Küll veidike kitsa, aga see-eest nii meie kui saab veel meie olla. Ise valime, ise mõtleme (sisekujundaja siiski aitab neis kohtades, kus tavamõistus peale ei hakka), ise käime seina- ja põranda plaate ja tapeeti valimas, kardinapoodides, pistikupesasid valimas. Seinatoonidest siseuste ja tüllkardinani välja tuleb kõik ise valida. Me ei ole veel päris lõpule jõudnud, aga see ei ole enam niiväga kaugel. Oleme kulutanud tunde ja päevi uuele kodule ja piisavalt palju pinget on see pakkunud. Nii heas kui halvas mõttes, aga ma usun, et tulemus on seda vaeva ja vatti väärt. Õnneks on olnud meil häid abilisi, kes meie laste eest hoolitsenud on, seni kuni meie poode mööda kappame. Ilma nendeta (peamiselt vanaemad ja tädi Misu) poleks me seda ette saanud võtta. Uut kodu on paljud sõbrad juba kas pildilt või üle aia näinud, mõni aiaski käinud. Kolime Kadriorust Kadriorgu. Ei me oma Kadriorgu jätta saa. Kui oleks jätta saanud, oleks valik suurem olnud ja ehk korter avaramgi, aga no mis teha, kui seal Faehlmanni tänaval ühes imearmsas rohelises renoveeritud puumas tekkis SEE TUNNE. Ühel märtsikuu laupäeval läksime minu tungival soovil pärast lühikest ööd veidi pohmellistena seda korterit vaid vaatama (mees väitis, et ei ole mõtet isegi vaatama minna, sest tema ei kavatse elusees uut ja suuremat laenu võtta), aga ta võitis meie mõlema südame ja sealt need asjad hakkasid hargnema, kuniks 3 kuud hiljem oli meie korter müüdud ja uus tehing tehtud. Meid võlus nii see puumaja hõng (neil, kel on, teavad isegi) kui ka imearmas kinnine hoov pisikese laste mänguväljaku ja puudega ja kaks maja sellel krundil, mis moodustasid terviku. Ma olen mehele nii tänulik, et ta oli nõus minuga seda korterit vaatama tulema ja et ta pohmellis oli :D Sest ega vist „kaine peaga“ poleks ta öelnud, et „meile meeldis, teeme oma pakkumise“. Mul jäi suu ammuli. Never say never on rohkem kui õige selle kohta öelda. Korter iseenesest ei ole ei üliavar ega suur, aga tuleb isemoodi, mul on tunne. Meie moodi :) 5 päeva pärast peame oma korteri vabastama ja elame mõnda aega siin ja seal ja elame ehitusele kaasa. Siseviimistlus on jõudmas lõppfaasi ja enne reisi kolime me niikuinii!

Aga nüüd natuke meie suvest ka. Ülimalt vahva ja soe ja mererohke suvi on olnud. Oleme juba puhanud lastega üle kuu aja (millest koos terve perega kaks nädalat) ja teinud palju vahvaid asju. Jaanipäev möödus meil tavapäraselt Peipsi ääres Leho vanaema-vanaisa juures koos Hiire-Pihkva, Karini-Lauri ja sõprade Marguse ja Mirjamiga ja loomulikult vanaema-vanaisaga. Väga väga tore oli, nagu alati. Elomalet, kes muidu alati meiega jaanipäevi veedavad, vaatasid seekord küll kodus jalkat, aga tänaseks olen selle väikse kiiksu neile „juba“ andestanud :D

Vahepeal tähistasime oma 3ndat pulma-aastapäea kohvikus „Moon“ ja jäime rohkem kui väga rahule. Ootan järgmist korda! Pikalt heietama ei hakka, aga mida iganes te seal sööte, siis julgen lubada, et jääte rahule. Kuigi jah, maitsed on ju teadupärast erinevad. Elomalet olid ka kaasas, nii et õhtu osutus väga meelolukaks ja kuna ka ilm oli sellesuvelikult soe, siis jalutasime pärast ja nautisime Kalamaja päikeseloojangut. Sel päeval saavutasin oma selle suve kõndimisrekordi ning käisin soovitatud 10 000 sammu asemel 27 000 sammu. Alustasin pulma-aastapäeva reipa kepikõnniga hullus palavuses ja kuna lapsed olid tollal tädi Misu juures, siis oli mul aega kõndida rohkem kui küll. Aga õhtuks olid jalad rakkus ja villis ka, mida ma siin ikka uhkeldan :D Mõned päevad hiljem läksime „mesinädalatele“ lastega, nagu meile kombeks mesinädalaid veeta. Seekord siis mitte Tai, Koh Samui, vaid Saaremaa, Go spa. Lapsed käitusid nii ja naa ehk nagu meie lapsed muiste, aga lõbu oli laialt ja kuna ei pidanud ei koristama, kokkama ega Selveris käima ning issi oli kaasas, siis oli see ikkagi pigem puhkus kui töö. Ja juba sai lastele lubatud, et järgmisel suvel jälle. Siis juba pikemaks ajaks. Mis mul viga lubada, kui kõndiv rahakott kaasas :D Ja nende jaoks on ju Saaremaa nagu reis, sest seda planeeritakse pikalt ette, lausa poolteist kuud. Siis sõidetakse praamiga ja autoga ja siis magatakse hotellis ja süüakse restoranis või kohvikus pannkooke ja juuakse kõrrejooki ja ujutakse meres ja basseinis ning ehitatakse issiga liivalosse. Kes siis sellise eluga rahul ei oleks? Lapsed olid paksus vaimustuses ja ütleme ausalt, mina ka! Kaks õhtut järjest küll klassikalist, küll Tiibeti massaazi,restotamist, valget ja roosat veini ja mulistamist ja õhtust piknikku (millele järgnes hilisõhtune romantika koos klaasikese veiniga meie oma toa rõdul, vaatega lossile) tegi oma töö ja hoopis noorem ja rõõsam Kerttu naasis koju. Ei tea, missugune rõõmurull veel Hispaaniast koju tuleb :D On, mida oodata. Peale Kuressaaret ei olnudki palju päevi, kui mu kallis abikaasa puhkusele jäi ja meie suvetrall jätkuda sai. Kui nüüd ehituspoodide jms trall välja jätta, oli ikka vahva perepuhkus küll! Jõudsime ära käia Kaberneeme rannas, Pirita rannas, Pikakari rannas, Võsu rannas, Käsmu rannas, külastada Käsmu väikest pererestorani ja näha Käsmus puhkavaid häid sõpru Rootsist ning selle kahe nädala jooksul palju teisi häid sõpru. Nii oma sõpru kui ka laste sõpru. Kui põhjarannik sai imetletud, suundusime sõpradega maale Peipsi äärde, kus veetsime kolm ööpäeva ja ülimõnusat aega koos kahe sõbra ja nelja lapsega. Kui lapsi on parajalt palju, aga mitte liiga palju, on nende kantseldamine ka kordades lihtsam ja jonn tundub mitte otseselt tore, aga ka mitte närvesööv. Puhkusel on issi suuuureks abiks ja elu tundub palju päikselisem ja värvilisem (muidu pole elul ka väga viga :D). Käisime lastega mitmes pisikeses lähedal asuvas rannas ja issi viis Peipsi peale paadiga sõitma terve pere. Lisaks sõime palju vanavanaema tehtud pannkooke ja Kaidi hoolitses selle eest, et kõik sööks piisavalt rohelist ehk käis vahetpidamata aiamaal meile rohtu noppimas salati jaoks ja võileiva alla/peale. Karpa ja Leho aga hoolitsesid selle eest, et meil õhtuti kurk ei kuivaks. Magama sai alati väga hilja ja saunas käidi kolmest õhtust kaks. Siit ka lugu sellest, kuidas mu kallis Musi esimest korda elus vist sauna küttis. Alguses ei saanud vedama, siis aga pidama. Igatahes saun sai nii kuum, et vanaema itsitas veel järgmiselgi päeval,et lava peale istuda küll ei saanud ja et leiliruumi uks tuli lahti hoida. Vanaisa sellepeale ütles, et „ ma täna ei viitsigi minna, ma alles käisin“ ja meie jõudsime sauna alles südaööl, aga tulime leiliruumist õige pea uuesti, selg ees, välja :D Pärast arvasid kõik kui üks pere, et hea vähemalt, et Leho sauna maha ei põletanud. Nii vägevat sauna polevat seal veel kunagi olnudki. Kui mu mees midagi ette võtab, siis ikka täiest hingest, poole p...sega asju tema meil ei tee :)

Kui Peipsis oli käidud, ei saanud naisele veel küllalt. Pakkisime küll asjad vaid paariks päevaks kaasa, aga tuli suur tahtmine veel õel ja õemehel Topul külas käia. Seal olime kaks päeva. Kuna aga Virtsu on Haapsalule/Topule vägagi lähedal, tuli ka seal ära käia. Kui juba, siis juba. Ja Virtsust tagasi sõites käisime veel Haapsalus linnas jalutamas ja kohvikus mehega kahekesi, lapsed viisime Topule Ja meie paarist päevast sai nädal, kui olime kodust eemal. Oma ühisele puhkusele panime pühapäeval punkti vembutembumaaga, mis oli lastele lubatud ka sel aastal. Kuna me välismaale sel aastal lastega ei lähe, siis oleme püüdnud neile puhkuse ajal ja üldse suvel muud põnevat ja mitmekesist pakkuda ja ma arvan, et nad on rahule jäänud. Laste nägudelt pärast Vembutembumaad ja kahte nädalat issi-emmega chillimist oli näha, et nad on rohkem kui õnnelikud ja rahul. Ehk sai liigagi palju ette võetud. Ja nüüd on see puhkusejärgne pohmell, millest tuleb vaikselt toibuda. Kui ei ole enam iga päev väljasõite ja pannkooke ja paadisõite. Aga küll me harjume ja toibume, kus me pääseme.

Borta bra men hemma bäst, ütlevad rootslased. Ja tõesti – kuigi vanaema-vanaisa juures, õe juures ja Virtsus sõprade juures oli tõesti lahe, siis koju tulla oli kõige parem. Ja nüüd hakkab tekkima see tunne, et ei taha sellest kodust loobuda, siit lahkuda. Siin on veedetud minu elu seni kõige ilusamad ja õnnelikumad aastad. Lapsed on selle kodu ajal sünnitatud ja palju vahvaid päevi ja õhtuid pere või sõprade seltsis chillitud. Viimased 4 ja pool aastat minu elust. Aga õnneks ei koli me kaugele ja saame oma vanale kodule lehvitamas käia kasvõi iga päev :)