Tere, sõbrad! Mismõttes uutmoodi elu? Aga ongi, täitsa erinev sellest, mis oli näiteks aasta tagasi. Lubage meenutada, et siis oli küll preilna päevauni 4-5 h järjest!, aga mis õhtul toimus, on parem mitte meenutada. Emmel-issil juuksed ja närvid krussis, suu kõver ja kulm kortsus, sest 2 last peres tundus ikka parasjagu hullumaja. Gaasid-gaasid-gaasid, ainult süles (või tissi otsas) ja vanem laps oli just ära õppinud, kuidas emmet paldiski maanteele saata, ainult et kuidagi saime ikka hakkama ja jäime kõik kokku ja ühtegi last ära ei andnud ja meest välja ei visanud :P
Mis nüüd on muutunud? Kaks last ajavad meid endiselt hulluks :D Ja ikka veel oleme kõik koos ja kohati isegi maruõnnelikud, surprise-surprise. Et äkki on nii, et kui laste esimese aasta oled üle elanud, siis järgnevad 60 või 70 läheb juba ludinal? Jens jonnib endiselt, aga mu meelest vähem kui vanasti ja temaga saab juba üsna tihti läbirääkimisi pidada. Mõnipäev on ta täitsa nagu suur laps – arukas ja mõistev ja niii nunnu. Siis jälle nagu fuuria ja jonnipunn ja nukitsamees kokku. Kui jens on nii ja naa, siis grets üldiselt vaid naa :D Näitab aga iseloomu ja on kannatamatu ja püsimatu ning teeb aina lollusi ja pahandusi :) Kaklevad vennaga nii mis kole. Grets tahab tema autosid ja muid asju ära võtta, jookseb siis, saba selgas, minema ja jens hirmsa kisaga järel. Siis kähmlevad ja maadlevad ja lõpuks on mõlemal tatt ninast väljas, nii tihe rebimine käib. Ja kui grets midagi ei saa, siis ta ei nohise niisama nukralt, vaid pistab lõugama ja rebib, kuni saab oma tahtmise või kui ei saa ,siis kiljub veelgi kõvemini. Hirmus!!! Aga siis on jälle sellised hetked, kui tuleb lausa pisar silma, et kas need musirullid on minu oma lapsed? Nii-nii armsad ja issand, kui ilusad :D Mängivad kahekesi ja ajavad üksteist taga ja on muidu nagu tupsununnud. Jens siis räägib, kuidas tema kõiki armastab: emmet ja issit ja õde. Ja et „emme kuule, sa oled hea emme!“. No on ju jutt (ja kutt) magus kui sulavõi. Ja siis issil käisid 3 sõbrannat külas (mhmh, meil on selline vabameelne abielu :D ) ja jens käitus terve õhtu kui kukupai. Oli hästi viisakas, rääkis tsikkidega juttu ja õppis nende nimedki ära ja õhtu lõpus andis igale „tädile“ ka suure-suure kalli. Kuna nondel sõbrannadel endal lapsi ei ole, siis jääb vaid oodata titeuudiseid pärast sellist musterlapseõhtut. Ega ma siis ei hakka rääkima, et järgmisel päeval olid lapsed taas Nukitsamehe tüüpi :D
Rääkisime jensiga ükspäev õdedest-vendadest. Tema teatas, et tahab küll veel õdesid-vendasid. Kui küsisin, kas ta tahab rohkem õde või venda, siis ta ütles resoluutselt, et ta tahab venda, sellepärast, et „õded on kallid“. „Aga vennad?“ „Vennad on odavad“. Vot näe, laps juba teab!
Aga ikkagi, mismoodi siis see elu nüüd teistmoodi on, kui lapsed on ikka ühed parajad jõmmid ja elu keerleb endiselt nende ümber? No tänu sellele, et meie lastel on nii vahvad ja tublid tädid, kes meid aitavad, vanavanemad ja meie lapsehoidja Kaire, tõeline pärl! Oleme nüüd 3 nädalat eestimaal olnud ja lapsed on neist 4 ööd olnud mõlemad! kas tädi misu või vanaema-vanaisa juures. See tähendab, et meil on ikka päris chilli saanud. Käisime sõprade juures kokteiliõhtul ja niisama juttu ajamas ja tulime koju, siis kui ise tahtsime. Võtsime takso siis, kui ära väsisime, mitte siis, kui lapsed tuttu tuli viia. Tõesti tulid vanad ajad meelde (kuigi juba tais saime öösiti ringi kolada, aga hommikul tuli ikka koos gretsiga ärgata, kuna öösel tõime ta siiski oma tuppa tuttu). Tundus alles hiljuti, kui arutasime, et millal küll see aeg tuleb, kus saame vahel kahekesi olla ja magada 10ni. Ja see aeg ongi käes, uskumatu! Täielik paradiis. Ja kui keegi küsib, kas pärast taist tagasitulekut oli shokk ka külmas ja virisevas eestis olla, siis – EI! Nii mõnus on ju olnud. Eelmisel nädalal võttis tädi misu endale riski mõlemad lapsed ära topule viia ja kohe kaheks ööpäevaks. Ossaaa. Oli küll väga kummaline – ärkasin öösel mitu korda üles ja kobasin enda kõrval tühja kohta, kus pidanuks grets olema ja kõrval voodis olid ka padjad-tekid jensi asemel. Aga jällegi sai väljas käidud elo ja lehoga (elomaletist oli eestis siis vaid elo) ja poole öö ajal Museumi restost koju sõidetud. Järgmisel õhtul aga võtsime kätte ja läksime von krahli bashmentile koos mehega. Ma käisin seal viimati ligi 5 aastat tagasi. Kl 23.30 jõudsime kohale, võtsime mõned dringid ja rahvast oli väga vähe. Kuidagi tühi tundus. Ja natuke võõras. Mõtlesin siis mina, et ohh täna teen caipirinhade päeva, ei hakka mojitodega jamama, et äkki neil ei olegi mündilehti vms. Siis tuli aga välja, et mis caipirinhad, ära unistagi! Seal sai ikka sellist vanakoolijooki nagu dzinn toonik ja viin mahlaga. Ma jäin korra väga mossi, aga siis tuli meelde, et campari apelsini mahlaga on ka väljapääs ja seda neil õnneks oli. Ja mina, naiivitar, mõtlesin terve õhtu, et kas võtta maasika margariitasid, mojitosid või caipisid :D Aga kl 12-1 vahel hakkas rahvast tulema ja tulema ja kl 1ks oli jälle nii palju rahvast, et ei saanud istuda ega astuda ja nagu tantsida üritasid, siis said kusagilt küll ribidesse, küll abaluude vahele. L meelest oli see väga fun, aga mu meelest natuke annoying. Ja hingata polnud seal ka enam midagi. Tahan ruumi tantsimiseks ja enda väljaelamiseks, vott! Tahtsin varsti koju. Aga vahva, et läksime, naljakas oli. Me olime raudselt top 10-s vanuse poolest, ikka ühed eakamad tantsulkatajad. Nagu keegi hea tuttav mainis, et astusid sina diskoteegi uksest sisse ja põmmm kus läks klubitajate keskmine vanus laksust üles :D Kuna oli lastevaba nädalavahetus, siis sai dringitatud nii enne krahli, krahlis kui ka pärast kodus veel (ikka eelpidu ja aftekas, nagu tiinekatele kohane).
Nädala keskel sai ikka natuke asjalikum ka oldud. Kuna see tüdruk, kes mind minu emapuhkuse ajal asendas, jäi dekreeti (ülla-ülla, meie koolis jäävad kõik rasedaks, kogu aeg sajab lapsi),siis nüüd tulin mina välja ja käin teda n.ö. asendamas 6 nädalat märtiss-aprillis kaks õhtut nädalas. Ehk siis E ja K õhtuti 20.30ni tööl ja E ja T õhtuti sama kaua laulukooris, hea naine! Õnneks on jens meil päris palju kodus ja saame koos olla piisavalt, aga ma ise olen õhtuti täitsa laip. Lapsehoidmine on meil ära jaotatud nii, et üks päev hoiab üks vanaema või tädi misu, teisel tööpäeval teine vanaema ja kooripäevadel meie Kaire (kes on ka mitu korda lapsed õhtul isegi magama pannud) On küll kõva orgunnimine, aga samas on põnevust ja pinget. Ja nädalavahetus tuleb ka jälle kiiresti kätte. Neljapäeva õhtul käisid mehel sõbrannad külas, kellest juba natuke juttu oli. Hästi popp mees mul. Kutsub karja naisi külla, kokkab meile kõigile ja särab nagu don juan. Naeru ja kihinat oli rohkem kui ühel keskmisel neljapäeva õhtul muidugi. Tänu neljapäevastele külalistele sai aga naine ka end kokku võetud ja koristas ning küpsetas, et neljanda naisena siis don juani seltskonda nautida :) Võiks mainida, et naistega saab mu mees väga hästi läbi ja tunneb end naistekarjas kui kala vees.
Sel reedel veetsin päeva lastega ema juures ema sünnipäeva tähistamas. Ja õhtul pärast sünnipäeva võtsid ingellik ämm ja äi lapsed endale, meie läksime aga koju ja vaatasime Mamma Mia filmi ja tinutasime mõnuga camaprit apelsini mahlaga ja nautisime vabadust. Laupäeval tundsime haiguse ligi hiilivat, aga kuna õhtul oli plaanis sõpradega Bonaparte restorani minna, tuli end koguda ja terveks mõelda. Nii me siis läksimegi poolhaigetena restotama (haigus oli platsis juba reede hommikul, aga campari aitas seda eitada). Kuna aga elomaleti üks pool, Malet, meie maad nõnda harva tänapäeval väisab, siis manasime terved ja rõõmsad näod ette ja pidu läks lahti. Kõigepealt tegime ühed dringid moskvas. Tellisin endale aperitifiks maasika mojito. Magus oli teine, aga mitte maasikate tõttu, vaid maasikate asemel oli pandud topeltsuhkur :D No asi seegi. Lootsime, et Bonaparte´is läheb meil paremini. Laud oli kinni pandud 6le. Suhteliselt näljased 6 inimest olime me. Majanduslangus, rahvast vähe, aga menüüd ei viitsinud meile keegi tuua. Lõpuks toodi, aga mingid asjad olid sealt juba just otsa saanud. Ja mingeid asju tuli ruttu tellida, enne kui need ka otsa saavad. Kuklid olid maitsvad, aga nendega oleks võinud vaenlast taguda, nii kõvad olid. Teenindus oli jube aeglane, aga püüdlik. Mitte üleliia pädev, aga üsnagi viisakas.
Kui tellisime pudeli suhteliselt kallist veini, siis toodi meile (kogemata?) üks minu meelest väga kallis vein (pudel 1350 krooni), mille avastasime alles arvet makstes. Siis ei olnud enam midagi teha, aga lihtsalt inetu neist, et nad niimoodi vusserdasid. Sellesama esimese veini kohta, mis osutus suht peeneks ja kalliks veiniks, ütles sõber carri seda proovides, et tema meelest on see halvaks läinud. Või kui mitte halvaks läinud,siis kohe minemas :D Vot niimoodi arvame me kallitest veinidest. Õnneks teised tellitud veinid olid needsamad, mis me tellisime, aga no võrreldes eelmisel nädalal käidud Museumiga oli Bonaparte nii söögi kui ka teeninduse poolest nõrgem. Samas kallim. Paraku. Siiski oli õhtu sõpradega võrratult meeldiv ja lõbus ja ootan juba järgmist restoõhtut. Siis me muidugi oleme juba edasiarenenumad ja tellime 3 000 kroonise veini :P Ja enne käime kindlasti moskvast läbi ja võtame paar „maasika mojitot“.
Sunday, March 29, 2009
Sunday, March 22, 2009
See võrratu Taimaa. Happy honeymooners
Lubadused on täitmiseks. Siin on mõned valitud pildid meie unelmate reisist. Esimene foto on Jensist ja Sukanyast - hästi armsast Tai tüdrukust, kes on tänaseks jõudnud oma uuele kodumaale Saksamaale ja kellele loodame kindlasti kunagi külla minna :)Mõningad looduspildid samui saarelt, kui seal ringi kas jalutasime või sõitsime. Ei saanud ka jätta lisamata mõne pildi meie kaunist hotellist ja sealsetest vaadetest. Ka kohapealsed naudingud - massaaz, söömine ja dringitamine - kajastub piltidel. Ja laste lõputu jäätisesöömine, rannal hullamine, elevandiga sõit, lady boy show ("tüdruk" napis riietuses) ja muidugi meie kaks - happy happy honeymooners :) Nüüd neid pilte vaadates on selline igatsus Tai järele, et hing hakkab valutama. Aga ma tean, et varsti-varsti läheme sinna tagasi. Kas siis 3ndat või 5ndat või 25ndat pulma-aastapäeva tähistama :)
Wednesday, March 18, 2009
Tervitused ja lubadused
Järgmine postitus on Taimaast. Kes mul külas käinud, on kõigest juba kuulnud. Võibolla on aga lugedes kuidagi teine touch juures (sest nii mõnigi tallinna sõbranna loeb vaatamata minu pidevale nägemisele ikkagi mu blogi ;) Ja oma kallitele sõpradele kaugele välismaale saadan palju kallisid ja musisid ja kui silmast-silma jutustada ei saa, siis teen kõik, et oma tunded ja elamused niimoodi, blogi teel, edasi anda. Erilised tervitused Mariale, Merlele-Jonnile ja Marekile, kuid samuti kõikidele teistele sõpradele, keda vähem või kauem aega pole näinud. Tänapäeval on vähemalt võimalus interneti teel suhelda, kui muidu ei saa. Ja pildid blogisse tulevad siis, kui need lõpuks oma arvutisse saame :)
Koh Samui, Tai. Ehk mesinädalad kahe lapsega. Ja ämma äiaga
Kõlab uhkelt, kas pole :D Kui rääkisime mõne inimesega Tais ja tuli jutuks, et me oleme oma mesinädalatel ja veel kahe lapse ja ämma-äiaga, siis tundus, et see ei olegi väga tavaline. Huvitav, miks? :D Inimesed olid igal juhul suhteliselt üllatunud ja seal tabasin ennastki järsku mõtisklemas, et hmmmm mesinädalad ja kahe lapsega, mis meil arus oli küll reisi planeerides???
Kui ma oma reisi juunis 2008 planeerima hakkasin, siis olin kindel, et talvel on veel gretschen liiga väike, et teda kellegagi jätta ja kes teda võtakski? Samas jätta jenspoiss koju ja võtta vaid plika kaasa tundus ka kuidagi ebavõrdne. Niisiis sai tehtud otsus, et kaasa tulevad mõlemad lapsed ja ämm-äi. Siinkohal olgu öeldud, et mingit kurja ja õela ämma ja minia suhet meil pole ,nii et ei olnud mingit kartust ega hirmu, et läheb käsikähmluseks reisil olles. Pigem kartsin kaklusi ja dramaatilisi seikasid oma pojaga :D
Aga ohhh seda imet – 4 päeva enne reisi algust ärkas poja öösel üles ja lihtalt nuttis. Karjus ja nuttis ja röökis natuke. Siis magas korraks ja kisas edasi ja kuna see kestis terve öö, siis oli selge, et tegu ei ole niisama kasvuraskustega, vaid midagi on viga. Sõbrapäeva hommik oli niisiis meil üsna kurb ja nutune ja mina, naine, olin ikka päris endast väljas. Arst tuli koju ja vaatas-kuulas-uurispuuris lapse läbi ja vangutas Tai-jutu peale loomulikult pead. Kui sai veel teada, et poiss peaks taisse kaasa tulema, siis oli päris kahvatu korraks. Aga ei öelnud sada protsenti, et terveks ei võiks saada. Ehk siis hankis meile mitut-mitut sorti homöopaatilisi terakesi ja neid tuli võtta vastavalt 3-7 korda ööpäevas. Kui kõik nohu-, köha-, kõrvarohud, salvid, mähised jne kokku arvutada, siis oli neid ca 12 protseduuri mitu-mitu korda päevas. Lisaks tuli tegelda ka grete liisa nohu ja köhaga. Nii et veetsin enne reisi ligi kaks nädalat protseduuritades (enne kõrvapõletikku oli tavaline palaviku ja nohu-köhaga viirus) ja elasin küllaltki närvilist elu. Kui sõbrapäeva hommikul-lõunal olin ma nagu hunnik õnnetust, siis abikaasa oli nagu sinisilm kunagi ja ütles, et tema oma sisimas teab, et jens saab kolmapäevaks terveks ja me lendame :) Mõtlesin, et hea blondiin on ta küll, aga arvake,kellel oli õigus? Suure protseduuritamise ja üha kasvava lootuse tulemusena tunnistas meie kallis perearst jensu teisipäeval piisavalt hakkajaks, et kolmapäeval võime terve kambaga lennata. Jõnks käis läbi, kui L arsti juurest helistas ja head uudist teatas. Nagu keegi oleks sünnitanud või mõni eriti lähedane sõber oleks teatanud,et lõpuks ootavad ka nemad last. Vot selline väga väga eriline tunne oli. Hurraaaaa. Uskuge mind, olin ülimalt õnnelik ja nüüdsest peale usun oma meest ja iga ta sõna. Heheee.
Kuna elamusi tuleb palju, siis võtan väikeste teemade kaupa. Kes jaksab, loeb ühekorraga, kes ei jaksa, loeb mitu päeva. Kes ei viitsi, ei loe üldse, sest teksti tuleb palju!
Lennureis.
Küllap nii mõnigi sõber juba teab, et mulle kohe üldse ei meeldi lennata. Kardan hirmsasti. Kuna aga lapse haigusega oli nii palju närvipinget, siis ette ma lendamise pärast õnneks ei jõudnudki pabistada. Teel helsingisse laperdas see väike Finnair küll päris korralikult, nii et sellest oleks täitsa piisanud, aga pärast hirmkallist kehakinnitust Vantaa lennujaamas tuli end kokku võtta ja edasi! Ees oli üle 9 h lendamist Bangkokini, seal 3 h paus ja veel 1 h kuni samuini. Tallinnast väljumise ja Samui lennujaama jõudmise vahele jäi niisiis u 15 h. See on ikka paganama pikk aeg, eriti siis, kui lennukis magada ei suuda ja sa lennureisi karvavõrdki ei naudi. Lennuk oli aga huuuuuge, sellist pirakat pole eluseeski näinud (äkki seetõttu, et pole kaugel maal kunagi käinud). Hästi palju väikseid telekaekraane, mis näitasid mu meelest väga mõttetuid filme. Mees küll vaatas neid ja isegi nautis neist mõnda :P Ja süüa sai sinna minnes suht normaalselt, aga tagasi tulles oli nii hirmus söök, et ma olin lihtsalt tomati mahla ja vee peal. Lastega lendamine võinuks veidike toredam olla. Sinna minnes magasid nad mõlemad 5-6 tundi ja ülejäänud aeg olid ka täitsa talutavas tujus, isegi vist rõõmsapoolsed. Aga no tagasitulek oli piisavalt hirmus, et kerge oli võtta vastu otsus – järgnevad 2-3 aastat lastega ühtegi pikemat lendu kui paar tundi ette ei võeta! Kui sedagi. Iseenesest ei olnud midagi hullu, aga esiteks ei suvatsenud kumbki laps selle 10 h jooksul magada! Greteke natuke suikus, aga kõrvalolev gaasivaludes väikemees ja jonnituuri käes piinlev jens ajasid ta õige pea üles ja läbi see pidu oligi. Siis ta tahtis opa ja maha, opa ja mämmmämm ja opa ja maha ja joosta business klassi ja jälle tagasi ja aina üks tramburai käis 9 tundi 10st! Jeerum, kui väsitav see oli. Lisaks jennul tuli mitu korda hirmus jonn peale ja siis nad seal issiga tülitsesid ja ajas meil kõigil kopsu üle maksa. Lõpuks helsingisse jõudes jäi magama (mis oli tai aja järgi juba südaöö). Koju jõudes oli tai aja järgi juba paks öö, eesti aja järgi ca 21. Laps ärkas üles ja tükk aega veel tramburaitas.
Õnneks aga oli lendamine see meie reisi konkurentsitult kõige tüütum pool, kõik muu oli palju ja palju parem.
Esimesed muljed Taimaast
Kuuum! Bangkoki lennujaamas veetsime niisiis 3 tunnikest, mis olid väga pikad kolm tundi, kuna magada ma lennukis polnud saanud ja selleks ajaks olin juba üleval olnud järjest ca 24 tundi. Oi, see oli üks väsitav reis! Aga juba lennujaamas tervitasid meid Tai rõõmsad ja sõbralikud näod ja vaatamata meeletule väsimusele valdas mind õnnetunne. Lennukis Bangkok-Samui läks see õnnetunne muidugi taas mööda, aga õnneks tunni pärast tuli õnnetunne taas tagasi :D Õnneks olin ma selleks ajaks niiii krdi väsinud, et lennukis olin terve selle aja poolmagavas olekus ega mäleta mitte midagi. Kui keegi üritas minuga rääkida,siis ühmasin midagi vastu ja mõmisesin edasi.
Koh Samui lennujaam on väga väga kaunis lennujaam koos romantilise wc-ga :) Edasi viis takso meid meie esimesse hotelli Choeng Mon beachil. Hotellis võttis meid vastu jahutav ja niisutav rätik (neid jagati kogu aeg söögi ette ja peale ja vahepeale ka, mõnus) ja värskeltpressitud mango mahl, mmmmmmm... Ja hirmus lennusõit oli juba ununenud. Ja meile teatati ka kohe, et mõlemad pered on küll broneerinud Superior toa, aga meid tõsteti ringi Honeymoon sviiti. Vohh kus kohe üllatus! Tuba oli mõnus ja suur ja oma sissekäiguga ühekordses majakeses. Nagu ridaelamu tüüpi hoone oli meil, kus igal perel oma terrass (kus siis pikutada ja lugeda või niisama pesu kuivatada) ja sissepääs. Tuba oli 50 m2, ehk sama suur kui meie esimene korter Kristiina tänaval. Ja keset tuba laiutas vann! Oi küll me olime õnnelikud ja saatsin kohe kodustele sms, et meil on vann toas ja missugune luksus. Aga no arvake, mitu korda me vanni jõudsime? Kui sul on hotelli territooriumil kaks superägedat bassseini ja hotelli ees superilus rand koos türkiissinise ookeaniga :D Aga mõte vannist oli ikkagi vahva. Ja meid ootas ka puuviljavaagen, nämmmm. Ja olgu veel öeldud, et mitte ainult meid ei tõstetud mesinädalate sviiti, vaid ka pihkva-hiir said selle privileegi osalisteks. Äge.
Kuna väsimus aga murdis, siis komandeerisime lapsed hiire-pihkva tuppa ja magasime enne õhtusööki tund aega. Et hotelli restoran oli sel õhtul otse liiva sisse kolitud terrassilt ja et kõikjal oli romantiline valgus ja hästi mõnus õhtumuusika,siis jäime esimeseks õhtuks sinna sööma. Oli küll kallis, aga paganama hea. Värsked hiidkrevetid ja imelised värskelt grillitud kalad ja kõik see oli imeline. Nagu arvata võite, siis esimesel õhtul ei jõudnud me ei jalutama ega pidutsema ega ka rätsepa juurde ülikondi ja kleite õmblema (mis tais on suht „kohustuslik“ ja ilma uue pintsaku või särgita ei saa ju tagasi tulla).
Esimene hotell
Järgmisel päeval tõdesime, et meie hotell on tõesti väga mõnus ja oiii kui palju rohelist. Hotelli territoorium oli päris suur kohe, nii et hommikusöögile minek või basseinide äärde-randa jalutamine võttis mitu minutit. Läbi hiiglasuure aia koos oma palmide ja majakestega. Mulle meeldib, et tai hotellid ei ole sellised hiiglaslikud betoonkolakad, vaid mõnusad madalad tai stiilis ehitised ja neid majakesi ja väikseid korrusmaju (1, 2 või 3 korrust) võib seal territooriumil siis palju olla. Meie ei valinud väga suuri hotelle, ca 150 tuba oli kokku. Kuna rand oli otse hotelli kõrval, siis kaugemale me ei läinudki, sest seal oli meil kõik olemas – toolid ja madratsid nende peal ja ka rätikud ja kokteilid, kui neid soovisime. Esimene hotell asus mõnusas vaikses piirkonnas ja rahvast oli rannas nii palju, kui hotellis külalisi oli, sest igal hotellil on oma ranna-ala ja see on mõnus. Kui tahad ühisranda,siis pead natuke kaugemale sõitma, aga kuna meie rahvamasse ega lärmakat muusikat ei ihanud ( a la pärnu või pirita rand suvel), siis meile see meie õdus rannake väga sobis. Veest tulles sai end kohe soolast puhtaks pesta dushi all ja kui tekkis isu vahelduseks basseini hüpata, siis see oli seal kohe terrassil olemas. Aga meie eelistasime randa ja ookeani basseinile. Ja hotellist rääkides ei saa ka üle ega ümber hommikusöögist. See oli tõesti rikkalik ja väga-väga hea. Parim, mida ma kunagi saanud olen kas eestimaal või välismaal. Kuigi rodose hotelli hommikusöök oli väga tugev konkurrent ja kvantiteedilt veel palju rikkalikum. Aga siin hotellis saime 4 sorti värskeid mahlasid (õuna, guaava, apelsini ja ananassi), värskeid puuvilju (ananassi, papayat, arbuusi, beebibanaane, pomelot) , sulle sobilikku keedumuna, omeltti või scrambled eggs, mis tehti su oma nina all, imehäid croissante, juustu, sinki, saiakesi, pannkooke jms. Imehääää. Teenindus oli üliarmas ja südamlik ja kõik oli vahva. Kes tahab hotelli uudistada, siis Imperial Boat House oli esimese hotelli nimi. Superrahul.
Kliima
Väga mõnus oli – päeval 28-30 kraadi, poolpilves. Õhtuti sama soe, aga väikse tuulega. Kuna ühtegi lauspäikese ilma polnud,siis ei tüdinenud sellest kliimast ka kuidagi ära. See, et ilm pidevalt väheke pilves oli ja teinekord vaid tund-paar päikest piilus, et takistanud meil kõigil ära põlemast. Kes teisel, kes kolmandal, kes neljandal, aga kõik peale laste me ära kärssasime ja oioi kui valus mul üks päev ja öö oli, kui vaid ägasin ja käisin pluusiga ja öö läbi kirusin end. Aga õnneks piisas ühest päevast pluusiga käimisest ja varjus olemisest, et jälle parem hakkas. Nahka tuli siit ja sealt, aga üldiselt sai kiiresti väga ilusa jume peale. Ja kuna pearõhk ei olnud ennast grillkanaks päevitada, siis tulemusega jäime kõik väga rahule :) Vesi oli kõigi meelest liiga kuum – 30 ja õhtuks vast isegi 33. Minusuguse külmavarese jaoks oli aga lihtsalt perfektne. Ja kui tahtsid end jahutada, siis läksid basseini vette. Seal oli palju jahedam – ca 29 kraadi :D
Rutiini tekitamine
Paar päeva võttis aega, et rutiin nö. tekitada, aga kolmandal päeval olime juba päris head planeerijad. Ja meie päevakava nägi välja umbes nii: ärkasime kl 8.50 ja kuna 10.30ni sai süüa, siis tegime kibekähku, et tunnike jääks söögi nautimiseks (oli ju vaja seda kõike rahulikult nautida). Kordamööda toitsime gretsi ja jens sõi ise. Pärast gretsi toitmist jooksime kordamööda tema sabas 10 korda edasi-tagasi ja trepist alla-üles. Meile oli see tüütuvõitu, aga grets nautis sajaga. Pärast hommikusööki kreemitasime ja kähku randa. Pihkva läks „linna peale“ 7 elevenisse jogurteid ja joogikesi hankima. Every single day. Ja naasis tunni-kahe pärast. Ehk võttis mõnuga. Meie siis mängisime liivas, ujusime ja jooksime gretsiga sinna-tänna. Vahepeal käisime kordamööda rannas massaazis. Apppppi, milline nauding see oli.Ma käisin sõna otseses mõttes iga päev massaazis. Massaaze oli seal iga 5 m tagant ja massööre kümneid ja kümneid meie rannariba peal. Meie leidsime terve perega (va pihkva, kes leidis mingi muu näitsiku) endale ühe koha, kus truult nädal käisime, kuni teise kohta kolisime ja kus uue koha valisime, kus siis teise nädala truult käisime. Massaazi“salgongid“ asuvad puude all vilus, samas aga otse ookeani läheduses rannaliival, kus näed seda imelist ookeani ja kuuled ookeanikohinat. Kuna rahvast oli suhteliselt vähe, siis kära-lärmi ei pidanud kartma. Oi pagan kui mõnus. Ja maksis see lõbu ca 100 kr (300 THB ehk tai baht) 60 min eest. Super. Ja nad tegid seda ikka väga hästi. Ja ma olen käinud massaazis ka eestis päris palju. Ka lätis, nagu mäletate ;)
Vahepeal magasid lapsed kas issiga toas või vankris puude all väikese lõunatudu ja mürgel jätkus. Magamise ajal käisime meie lehoga kas siis massaazis, rannaribal jalutamas (väga pikalt sai jalutada ja teisi hotelle ja palme ja vett uudistada) või ka paar korda kanuutamas ja korra purjetamas. Ehk päris päevitamist ilma tegevuseta väga ei olnud. Ja ühe päeva käisime terve päeva merekruiisil, kus lisaks ilusate vaadete nautimisele ja pildistamisele sai ka snorgeldada (elus esimest korda mina) ja ma päevitasin terve tagasitee, ehk 4 tundi ja sellest piisas, et õhtuks oli nutuvõru ümber suu, sest keha oli tulipunane.
Lõunasööki me tavaliselt (pisikeste eranditega) ei söönud, sest liiga palav oli pärissöömiseks. Aga sõime imehead grillitud maisi ja mangot-arbuusi ja lapsed sõid ohjeldamatult jäätist. St mõlemad said kaks jäätist iga päev ja loendamatul hulgal jogurteid, mida vanaisa iga päev juurde tõi.
Õhtud aga vot need olid õige magusad. Kaks esimest õhtut käisme kõik koos õhtustamas ja see ei kukkunud koos lastega kuigi hästi välja ja pidime kordamööda gretsi järel jooksma, nagu ikka. Aga kolmandal päeval tulime geniaalsele ideele ja sellest õhtust hakkas maapealne paradiis – käisime kordamööda söömas. Kõigepealt ämm-äi ja siis meie kahekesi. Jennule andsime hotellis pastat, sest muud ta keeldus söömast õhtuti ja grets sõi ainult jogurteid ja jäätist ja puuvilja kogu reisi. Pihkvad võtsid endale julgelt 1-2 tundi õhtusöögiks (imehead söögikohad olid rannas reas kohe, nii et ei pidanud üle 5 min kõndima), aga mida päev edasi, seda kauemaks nende õhtusöögid läksid, nii et lõpuks sai 3 tundi söödud ja jõudsid veel mõnuga dringitada ka. Kui meie lõpuks sööma jõudsime, oli kell juba 21-22 vahel tihti ja siis olime juba niiiiii näljased, et iga õhtusöök tundus elu parim. Kuna esimene piirkond oli nn uinamuina piirkond, siis söögikohad suleti ca 23 paiku ja tõsi mis tõsi – kl 23 paiku mindigi ära oma tubadesse ja kui jalutasime veel kahekesi kesköö ajal sageli kodu poole, siis ega eriti inimesi enam ei näinudki. Ehk siis tõesti selline mesinädalate piirkond :) Teine nädal oli märksa aktiivsem.
Lapsed
Nemad olid üldiselt tublid, aga ei puudunud loomulikult ei jonnihood ega muud vigurid. Jensiga oli lihtsam ( kui ta parajasti ei jonninud ega draamatsenud), aga greteke, küll lõbus, aga paneb igalt poolt jooksu ega püsi pudeliski paigal. Trepid ja basseinid, pea ees kihutab igale poole ja tahab tagaajamismängu non-stop mängida. Ja reisil olles hakkas gresti iseloom ka paremini silma paistma. Võitleb juba enda eest ja ei anna midagi jennule, mida ei taha. Võtab samas ka mõne jennu asja ja paneb sellega, saba selgas, jooksu, ise suurel häälel kilgates :D Jens aga teda taga ajades, ise vihast punane :D Vahel mängisid ja trallitasid, aga sama palju vähemalt kaklesid ja sõdisid kahekesi. Igal juhul tundub, et varsti hakkab jens gretelt kolki saama, mitte vastupidi!
Õhtuti panid vanaema-vanaisa lapsed magama, kui meie söömas või pidutsemas olime ja öösel võtsime tasakesi tippides ühe lapse oma tuppa magama, et mitte liialt ülihäid vanavanemaid koormata.
Söök-jook
Ja iga õhtusöök tundus elu parim... Me sõime hästi palju kala ja merande – erinevaid valgeid kalu, lõhet, hai kala steaki (jubemaitsev ja hea elamus), tuunikala fileed (oehhh jeerum kui hea) ja hiidkrevette tonnide kaupa (elunauding!). Ka tigusid sõime paaril korral ja mõned korrad tai vürtsikaid salateid ja roogi, mis panid mu silmad jooksma ja ahhetama-ohhetama, aga hakkama sain :) Üks korralik praad maksis eesti rahas mitte üle 100 krooni (mis eestis maksaks 3-4 korda rohkem) ja peenemates restoranides 200-250 krooni (mis vastava taseme eesti restoranides maksaks ikkagi kaks korda rohkem). Kui lähed aga tänavale mingisse suvalisse kohta sööma (sõidutee ääres ja kogu selle mustuse ja kära sees), siis saad muidugi päris odavalt. Supi ehk paarikümne krooni eest ja prae mõnekümne eest või vähemgi veel. Aga meie tahtsime ookeani kohinat ja puhtust ja ilu ja maksime haikala või tuunikala prae eest need õnnetud 100 krooni :D Ja kui laristamiseks läks,siis paar-kolmsada. Ja kui nüüd drinkidest rääkida, siis need olid lausa võrratud. Mida ma seal ka ära ei proovinud: värsked mango, arbuusi, ananassimahlad valge rummiga (midagi sellist eestis kahjuks saanud pole), värskete mahladega daiquirid, pina colada kookospähkli sees, rummikoksid ananassi sees, mojitod, caipirinhad, campari kokteilid... Ehk siis päris palju sai mekitud ja tänu sellele tulid õhtusöögiarved ikkagi päris kopsakad :P Üks korralik kokteil maksis 150-250 tai raha, ehk siis olenevalt kohast 50-75 krooni. Aga olid väärt tervet varandust! Ja kui võtta õhtu jooksul kumbki 3-4-5 drinki, siis raha kulub vääääga kiiresti.
Söögikohti ja restorane valisin suure hoolega. Olin kodus kõvasti eeltööd teinud ja mõned juba neti kaudu välja vaadanud, aga osad leidsin kohalikust Dining Guide-st, mida soovitasid vastavad spetsialistid, nii et käisime oma 6-7 restot läbi, mis olid 44 saare parima restorani hulka valitud. Ühtegi korda pettuma ei pidanud. Vastupidi – kõik õhtusöögid olid meil ülihead valikud ja igaüks oma erilise aura ja omamoodi olekuga. Käisime nii taipärastes kui ka vahemerehõngulistes restoranides ja olime ühtviisi lummatud nii klassikalisest Ton Kha Goong supist (terav ingveri-kanasupp kookospiimaga) kui ka itaalia köögi pastade ja lasagnedega. Itaalia köögi vaimustus on meil alati olnud ja tais on parimates restodes üldiselt rahvusvahelised ja väga kogenud ja igal pool maailmas töötanud ja tudeerinud peakokad. Kuna meie kõhukesed tai toidu peale hakkasid protesteerima peale 5-6 päevast maiustamist, siis vahepeal sõime vaid vahemere kööki hõrgutisi. Kui rääkida veel magustoitudest, siis tai magustoidud on üldiselt päris hirmsad. Mingid imemagusad tarretised ja ollused. Aga õnneks saime piisavalt süsivesikuid mango, arbuusi jne smuutidest ja itaalia restoranides panna cotta või tiramisu oli mmmmmmmm... nii et magusanälga otseselt ei jäänud (rääkimata sellest, kui palju süsivesikuid sisaldavad kokteilid). Ühesõnaga – oli plaan toituda taipäraselt ja suhteliselt odavalt, aga läks nagu alati. Aga selle raha eest saime ka nii hästi süüa, kui pole varem mitte kunagi saanud ja millele terve elu tagasi õhkame :) Ja nägime selliseid restorane selliste vaadetega, mida ei olnud enne isegi unes osanud näha. Ja käisin ka kõikide restoranide wc-des. Need olid nagu magamistoad – hästi hubased, puhtad ja stiilsed ja hirmus armsad! Meie senise elu kõige ilusam söögikogemus tuli saare teisest poolest Zazeni restoranist, mida peetakse saare üheks kõige paremaks restoraniks. Kõik oli küünlavalgel ja restorani jõudmiseks tuli läbida rohelusse mattuv sinka-vonka looklev tee, mida ääristas pisike veekogu ja sulisev ojake ja sirtsuvad rohutirtsud. Juba sinna jõudmine oli romantika tipp ja resto ise oli jalustrabav oma ookeani vaatega ja küünlavalgel tantsivate tai tantsijatega. Isegi menüü oli täiuslikkuseni läbimõeldud – iga menüü ääres oli imepisike taskulamp, et nägid ikka küünlavalgel lugeda :) Istusime rõdul ja vaatasime sööki, ookeani ja teineteist vägagi armastava pilguga :)Kui keegi tahab kunagi oma naisele ülimat romantikat pakkuda, siis viige ta Samui saarele Zazeni restorani. Kes tahab piiluda, siis siin on kodukas:
http://www.samuizazen.com/bestrestaurantssamui.html
Teine hotell
Nädala pärast kolisime oma teise hotelli, mis asus 4 km esimesest ja mis asus saare lärmakama osa läheduses Chaweng beachil. Keskusesse ja kärasse-mürasse oli jalgsi ca 15 minutit, aga kui tahad rahu ja harmooniat, siis hoiad end hotelli läheduses rannas ja rannarestoranides. Hotelli nimi Amari Palm Reef Resort ja väga korralik 4+ tärni hotell. Lausa suurepärane oma otseookeaniääresasukohaga ja ilusate roheliste aedadega ja 4 kauni basseiniga. Väga suur territoorium taas ja samas mitte liiga palju tube – samuti ca 150. Jällegi tõsteti meid paremasse tuppa ja jällegi avanes uks oma terrassile ja aeda. Mitte et me oleks seal terrassil istunud, aga jällegi oli teadmine oluline. Tuppa jõudes ootas meid 2 m laiune voodi (sealne standard vist) koos valge voodipesu peale sätitud südamekujulise roosiõitest meisterdatud kujuga ja „Happy honeymoon“ nimelise tordiga. Ja mis eriti lõbus – ka pihkvad said samasuguse toa koos roosiõitest südame ja „häid mesinädalaid“ tordiga :D
Hommikusöögi buffet oli veelgi rikkalikum ja veelgi täiuslikum kui esimeses hotellis. Hommikusöögiks sai lisaks kõigele muule isegi suppi, lambapraadi ja tai nuudleid, riisi, tofut, sushit,toorest tuunikalfileed ja vahel ka pardifileed. Mmmmmmmmm. Ja lattet :)
Kui esimeses hotellis veetsime päevad rannaliival, siis selles hotellis avastasid lapsed basseini (lastebassein kohe suure kõrval) ja basseinist nägi otse ookeanile, nii et polnud viga ka vanematel. Lisaks oli basseini vesi natuke jahedam ja siinne rand ei olnud nii puhas kui eelmine, st ookeani põhi oli sogane ja liiv polnud nii valge (kui nüüd natuke viriseda). Ja siis me jooksime basseini ja mere vahet, rohkem küll basseinis. Päevakava oli samasugune, ainult et õhtuti olid mesinädalate peategelased kauem ära ja elu oli tempokam ja õhtud kirevamad. Kl 22-23 toimus isegi hotelli territooriumil veel sagimine. Ja kl 18-21 oli happy hour, nii et selles ajavahemikus, oodates, millal pihkvad õhtusöögilt naasevad, tegime alati paar drinki. Ja tutvusime mitmete toredate paaridega. Üks neist, tore saksa paar, olid isegi Taist pisikese 2 aastase tüdruku adopteerinud ja jäid nüüd veel paariks nädalaks Samuile amari hotelli üksteisega tutvuma. Sukanya, see tüdruk, oli nagu rosin, Niiii väga meeldis meile. Viimased 3 päeva veetsime päris palju aega koos (nad siis alles saabusid) jutustades, dringitades ja viimase õhtusöögi veetsime ka nendega koos Tai buffet´d nautides ja tai muusikat ja tantsu imetledes. Väga ilus punkt meie reisile. Ämm-äi ja lapsed olid ka kaasas :)
Elu-olu
Inimesed Taimaal on ikkagi vaesed ja kui meie elasime uhketes hotellides, siis nemad elavad sellistes hurtsikutes, et sageli ei saa aru, kas need on tehtud vatist või tatist. Elatist teenivad nad siis kas kauplemisega (rannakaupmehi oli väga palju, aga nad olid sõbralikud ja sain nii mõnegagi neist sõbraks), massaaziga või ka nt kurb aga tõsi kerjamise või prostitutsiooniga. Nagu mu mees ütles: iga korraliku inimese kohta on vähemalt üks lits. Vähem või rohkem tõsi ta on. Tänaval oli näha, et pakkumine oli suur ja ega me ausalt öeldes väga palju linna peale minna ei tahtnud, sest oma randades ja restoranides oli palju mõnusam ja rahulikum. Tänaval oli ikka väga suur lärm (teise hotelli piirkonnas Chaweng beachil) ja ööklubisid-baare oli meeletult ja iga baar püüdis siis oma naaberbaari üle trumbata kõvema tümpsuga. Diskoteegid olid suured ja lärmakad ja täis vähem või rohkem litsakaid neiusid. Kaks õhtut üritasime pidu panna ja käisime ühes ja teises ja kolmandas baaris ja diskoteegis, aga üldiselt jättis see ööelu ikka paganama räpase mulje. Ja milline on siis veel olukord prostitutsioonipealinnas Pattayas, kui meie paradiisisaarel Samuil selline ööelu käis? Kui mees tuli üks õhtu tai poksi vaatamast, siis püüti teda ka kohe ära meelitada odavat seksi pakkudes. Ja kuuldavasti on paljud ja paljud mehed orki astunud ja pärast üht ja teist suguhaigust koju toonud.
Kui see väike miinus välja jätta, siis oli kõik ainult ülivõrdes. Isegi kuulsad ladyboyd olid väga lõbusad ja show oli meeleolukas ja meeldejääv. Käisin korra mehega, kes väga kaua seal olla ei tahtnud ja mõni õhtu hiljem läksin ämmaga. Osad „naised“ olid kindlasti ümberlõigatud oma suurte rindade ja muude naise tunnusmärkidega. Kehad olid neil väga ilusad ja saledad ja käevarred kenad pringid, aga mitte musklis. Kui luubiga vaatama ei hakka, siis naised mis naised. Mõni küll oli väheke kirvenäoga, mida isegi korralik meik ei parandandud, aga paljud olid lausa kenad. Ja show oli väga korralik kabaree. Mina olin rahul ja lähen teinekordki ;)
Lõpetuseks
Lisaks meeletutele sööginaudingutele, päikese nautimisele, suplemisele, mängimisele, dringitamisele, snorgeldamisele, kajakitamisele ja purjetamisele käisime veel saare ekskursioonil, kus vaatasime kõik vaatamist väärt kohad ja monumendid üle ja külastasime ka tüüpilist samui asulat. Shoppasime rannas ja ma õppisin kohalikega suhtlema ja päris hästi tingima (aga mitte viimse verepiisani,et kaupmees ise päris kahjumisse jääks) ja sain ka paar päris ilusat ja mulle kallist eset ja ehet. Lisaks käisime safari touril, kus sõitsime elevantidega (hästi hirmus oli, enam ei tee), vaatasime elevantide ja ahvikeste showd ja lõpuks pidime oma silmaga vaatama, kuidas krokodilli taltsutaja kõiksugu imetrikke krokodillidega teeb ja lõpuks oma käsivarre krokodillile kurku pistab ja et sellest nagu veel vähe oleks, ronis peadpidi ka kroku hammaste vahele. Oi kui hirmus see oli, aga põnev! Ja seal tripil sõitsime lahtise dziibiga, lapsed põlvedel ja ei mingeid turvatoole ega turvarihmasid. Eestis ei tuleks selline asi kõneallagi ja ega seal siis liiklus uinamuina pole! Ikka päris hulljulge päev oli ja kui järgmise päeva veetsime rannas ja oma „kodupiirkonnas“, siis oli ikka päris hea :D
Tegime sellel reisil meeletult palju pilte ja kui keegi teist soovib, tulge vaatama :) See oli täpselt see või paremgi veel, millest olen unistanud. Mu unelmate reis ja Tai on ilmselgelt minu unelmate riik. Tahan sinna tagasi ja õige pea. Ja kindlasti Samui saar ootab meid tagasi. Tai inimsed on kõige soojemad, keda olen kunagi kohanud ja kuninglik teenindus oli ühtviisi nii lihtsates rannasöögikohtades kui ka saare parimates restoranides. Kõik õhtud veetsime me sellistes kohtades, mis jäävad pikaks pikaks ajaks meelde. Ja mõni restoranielamus ei unene iial... Nagu ka sealne kliima ja loodus ning taimaalaste soe naeratus ja sõbralik olek.
Kui ma oma reisi juunis 2008 planeerima hakkasin, siis olin kindel, et talvel on veel gretschen liiga väike, et teda kellegagi jätta ja kes teda võtakski? Samas jätta jenspoiss koju ja võtta vaid plika kaasa tundus ka kuidagi ebavõrdne. Niisiis sai tehtud otsus, et kaasa tulevad mõlemad lapsed ja ämm-äi. Siinkohal olgu öeldud, et mingit kurja ja õela ämma ja minia suhet meil pole ,nii et ei olnud mingit kartust ega hirmu, et läheb käsikähmluseks reisil olles. Pigem kartsin kaklusi ja dramaatilisi seikasid oma pojaga :D
Aga ohhh seda imet – 4 päeva enne reisi algust ärkas poja öösel üles ja lihtalt nuttis. Karjus ja nuttis ja röökis natuke. Siis magas korraks ja kisas edasi ja kuna see kestis terve öö, siis oli selge, et tegu ei ole niisama kasvuraskustega, vaid midagi on viga. Sõbrapäeva hommik oli niisiis meil üsna kurb ja nutune ja mina, naine, olin ikka päris endast väljas. Arst tuli koju ja vaatas-kuulas-uurispuuris lapse läbi ja vangutas Tai-jutu peale loomulikult pead. Kui sai veel teada, et poiss peaks taisse kaasa tulema, siis oli päris kahvatu korraks. Aga ei öelnud sada protsenti, et terveks ei võiks saada. Ehk siis hankis meile mitut-mitut sorti homöopaatilisi terakesi ja neid tuli võtta vastavalt 3-7 korda ööpäevas. Kui kõik nohu-, köha-, kõrvarohud, salvid, mähised jne kokku arvutada, siis oli neid ca 12 protseduuri mitu-mitu korda päevas. Lisaks tuli tegelda ka grete liisa nohu ja köhaga. Nii et veetsin enne reisi ligi kaks nädalat protseduuritades (enne kõrvapõletikku oli tavaline palaviku ja nohu-köhaga viirus) ja elasin küllaltki närvilist elu. Kui sõbrapäeva hommikul-lõunal olin ma nagu hunnik õnnetust, siis abikaasa oli nagu sinisilm kunagi ja ütles, et tema oma sisimas teab, et jens saab kolmapäevaks terveks ja me lendame :) Mõtlesin, et hea blondiin on ta küll, aga arvake,kellel oli õigus? Suure protseduuritamise ja üha kasvava lootuse tulemusena tunnistas meie kallis perearst jensu teisipäeval piisavalt hakkajaks, et kolmapäeval võime terve kambaga lennata. Jõnks käis läbi, kui L arsti juurest helistas ja head uudist teatas. Nagu keegi oleks sünnitanud või mõni eriti lähedane sõber oleks teatanud,et lõpuks ootavad ka nemad last. Vot selline väga väga eriline tunne oli. Hurraaaaa. Uskuge mind, olin ülimalt õnnelik ja nüüdsest peale usun oma meest ja iga ta sõna. Heheee.
Kuna elamusi tuleb palju, siis võtan väikeste teemade kaupa. Kes jaksab, loeb ühekorraga, kes ei jaksa, loeb mitu päeva. Kes ei viitsi, ei loe üldse, sest teksti tuleb palju!
Lennureis.
Küllap nii mõnigi sõber juba teab, et mulle kohe üldse ei meeldi lennata. Kardan hirmsasti. Kuna aga lapse haigusega oli nii palju närvipinget, siis ette ma lendamise pärast õnneks ei jõudnudki pabistada. Teel helsingisse laperdas see väike Finnair küll päris korralikult, nii et sellest oleks täitsa piisanud, aga pärast hirmkallist kehakinnitust Vantaa lennujaamas tuli end kokku võtta ja edasi! Ees oli üle 9 h lendamist Bangkokini, seal 3 h paus ja veel 1 h kuni samuini. Tallinnast väljumise ja Samui lennujaama jõudmise vahele jäi niisiis u 15 h. See on ikka paganama pikk aeg, eriti siis, kui lennukis magada ei suuda ja sa lennureisi karvavõrdki ei naudi. Lennuk oli aga huuuuuge, sellist pirakat pole eluseeski näinud (äkki seetõttu, et pole kaugel maal kunagi käinud). Hästi palju väikseid telekaekraane, mis näitasid mu meelest väga mõttetuid filme. Mees küll vaatas neid ja isegi nautis neist mõnda :P Ja süüa sai sinna minnes suht normaalselt, aga tagasi tulles oli nii hirmus söök, et ma olin lihtsalt tomati mahla ja vee peal. Lastega lendamine võinuks veidike toredam olla. Sinna minnes magasid nad mõlemad 5-6 tundi ja ülejäänud aeg olid ka täitsa talutavas tujus, isegi vist rõõmsapoolsed. Aga no tagasitulek oli piisavalt hirmus, et kerge oli võtta vastu otsus – järgnevad 2-3 aastat lastega ühtegi pikemat lendu kui paar tundi ette ei võeta! Kui sedagi. Iseenesest ei olnud midagi hullu, aga esiteks ei suvatsenud kumbki laps selle 10 h jooksul magada! Greteke natuke suikus, aga kõrvalolev gaasivaludes väikemees ja jonnituuri käes piinlev jens ajasid ta õige pea üles ja läbi see pidu oligi. Siis ta tahtis opa ja maha, opa ja mämmmämm ja opa ja maha ja joosta business klassi ja jälle tagasi ja aina üks tramburai käis 9 tundi 10st! Jeerum, kui väsitav see oli. Lisaks jennul tuli mitu korda hirmus jonn peale ja siis nad seal issiga tülitsesid ja ajas meil kõigil kopsu üle maksa. Lõpuks helsingisse jõudes jäi magama (mis oli tai aja järgi juba südaöö). Koju jõudes oli tai aja järgi juba paks öö, eesti aja järgi ca 21. Laps ärkas üles ja tükk aega veel tramburaitas.
Õnneks aga oli lendamine see meie reisi konkurentsitult kõige tüütum pool, kõik muu oli palju ja palju parem.
Esimesed muljed Taimaast
Kuuum! Bangkoki lennujaamas veetsime niisiis 3 tunnikest, mis olid väga pikad kolm tundi, kuna magada ma lennukis polnud saanud ja selleks ajaks olin juba üleval olnud järjest ca 24 tundi. Oi, see oli üks väsitav reis! Aga juba lennujaamas tervitasid meid Tai rõõmsad ja sõbralikud näod ja vaatamata meeletule väsimusele valdas mind õnnetunne. Lennukis Bangkok-Samui läks see õnnetunne muidugi taas mööda, aga õnneks tunni pärast tuli õnnetunne taas tagasi :D Õnneks olin ma selleks ajaks niiii krdi väsinud, et lennukis olin terve selle aja poolmagavas olekus ega mäleta mitte midagi. Kui keegi üritas minuga rääkida,siis ühmasin midagi vastu ja mõmisesin edasi.
Koh Samui lennujaam on väga väga kaunis lennujaam koos romantilise wc-ga :) Edasi viis takso meid meie esimesse hotelli Choeng Mon beachil. Hotellis võttis meid vastu jahutav ja niisutav rätik (neid jagati kogu aeg söögi ette ja peale ja vahepeale ka, mõnus) ja värskeltpressitud mango mahl, mmmmmmm... Ja hirmus lennusõit oli juba ununenud. Ja meile teatati ka kohe, et mõlemad pered on küll broneerinud Superior toa, aga meid tõsteti ringi Honeymoon sviiti. Vohh kus kohe üllatus! Tuba oli mõnus ja suur ja oma sissekäiguga ühekordses majakeses. Nagu ridaelamu tüüpi hoone oli meil, kus igal perel oma terrass (kus siis pikutada ja lugeda või niisama pesu kuivatada) ja sissepääs. Tuba oli 50 m2, ehk sama suur kui meie esimene korter Kristiina tänaval. Ja keset tuba laiutas vann! Oi küll me olime õnnelikud ja saatsin kohe kodustele sms, et meil on vann toas ja missugune luksus. Aga no arvake, mitu korda me vanni jõudsime? Kui sul on hotelli territooriumil kaks superägedat bassseini ja hotelli ees superilus rand koos türkiissinise ookeaniga :D Aga mõte vannist oli ikkagi vahva. Ja meid ootas ka puuviljavaagen, nämmmm. Ja olgu veel öeldud, et mitte ainult meid ei tõstetud mesinädalate sviiti, vaid ka pihkva-hiir said selle privileegi osalisteks. Äge.
Kuna väsimus aga murdis, siis komandeerisime lapsed hiire-pihkva tuppa ja magasime enne õhtusööki tund aega. Et hotelli restoran oli sel õhtul otse liiva sisse kolitud terrassilt ja et kõikjal oli romantiline valgus ja hästi mõnus õhtumuusika,siis jäime esimeseks õhtuks sinna sööma. Oli küll kallis, aga paganama hea. Värsked hiidkrevetid ja imelised värskelt grillitud kalad ja kõik see oli imeline. Nagu arvata võite, siis esimesel õhtul ei jõudnud me ei jalutama ega pidutsema ega ka rätsepa juurde ülikondi ja kleite õmblema (mis tais on suht „kohustuslik“ ja ilma uue pintsaku või särgita ei saa ju tagasi tulla).
Esimene hotell
Järgmisel päeval tõdesime, et meie hotell on tõesti väga mõnus ja oiii kui palju rohelist. Hotelli territoorium oli päris suur kohe, nii et hommikusöögile minek või basseinide äärde-randa jalutamine võttis mitu minutit. Läbi hiiglasuure aia koos oma palmide ja majakestega. Mulle meeldib, et tai hotellid ei ole sellised hiiglaslikud betoonkolakad, vaid mõnusad madalad tai stiilis ehitised ja neid majakesi ja väikseid korrusmaju (1, 2 või 3 korrust) võib seal territooriumil siis palju olla. Meie ei valinud väga suuri hotelle, ca 150 tuba oli kokku. Kuna rand oli otse hotelli kõrval, siis kaugemale me ei läinudki, sest seal oli meil kõik olemas – toolid ja madratsid nende peal ja ka rätikud ja kokteilid, kui neid soovisime. Esimene hotell asus mõnusas vaikses piirkonnas ja rahvast oli rannas nii palju, kui hotellis külalisi oli, sest igal hotellil on oma ranna-ala ja see on mõnus. Kui tahad ühisranda,siis pead natuke kaugemale sõitma, aga kuna meie rahvamasse ega lärmakat muusikat ei ihanud ( a la pärnu või pirita rand suvel), siis meile see meie õdus rannake väga sobis. Veest tulles sai end kohe soolast puhtaks pesta dushi all ja kui tekkis isu vahelduseks basseini hüpata, siis see oli seal kohe terrassil olemas. Aga meie eelistasime randa ja ookeani basseinile. Ja hotellist rääkides ei saa ka üle ega ümber hommikusöögist. See oli tõesti rikkalik ja väga-väga hea. Parim, mida ma kunagi saanud olen kas eestimaal või välismaal. Kuigi rodose hotelli hommikusöök oli väga tugev konkurrent ja kvantiteedilt veel palju rikkalikum. Aga siin hotellis saime 4 sorti värskeid mahlasid (õuna, guaava, apelsini ja ananassi), värskeid puuvilju (ananassi, papayat, arbuusi, beebibanaane, pomelot) , sulle sobilikku keedumuna, omeltti või scrambled eggs, mis tehti su oma nina all, imehäid croissante, juustu, sinki, saiakesi, pannkooke jms. Imehääää. Teenindus oli üliarmas ja südamlik ja kõik oli vahva. Kes tahab hotelli uudistada, siis Imperial Boat House oli esimese hotelli nimi. Superrahul.
Kliima
Väga mõnus oli – päeval 28-30 kraadi, poolpilves. Õhtuti sama soe, aga väikse tuulega. Kuna ühtegi lauspäikese ilma polnud,siis ei tüdinenud sellest kliimast ka kuidagi ära. See, et ilm pidevalt väheke pilves oli ja teinekord vaid tund-paar päikest piilus, et takistanud meil kõigil ära põlemast. Kes teisel, kes kolmandal, kes neljandal, aga kõik peale laste me ära kärssasime ja oioi kui valus mul üks päev ja öö oli, kui vaid ägasin ja käisin pluusiga ja öö läbi kirusin end. Aga õnneks piisas ühest päevast pluusiga käimisest ja varjus olemisest, et jälle parem hakkas. Nahka tuli siit ja sealt, aga üldiselt sai kiiresti väga ilusa jume peale. Ja kuna pearõhk ei olnud ennast grillkanaks päevitada, siis tulemusega jäime kõik väga rahule :) Vesi oli kõigi meelest liiga kuum – 30 ja õhtuks vast isegi 33. Minusuguse külmavarese jaoks oli aga lihtsalt perfektne. Ja kui tahtsid end jahutada, siis läksid basseini vette. Seal oli palju jahedam – ca 29 kraadi :D
Rutiini tekitamine
Paar päeva võttis aega, et rutiin nö. tekitada, aga kolmandal päeval olime juba päris head planeerijad. Ja meie päevakava nägi välja umbes nii: ärkasime kl 8.50 ja kuna 10.30ni sai süüa, siis tegime kibekähku, et tunnike jääks söögi nautimiseks (oli ju vaja seda kõike rahulikult nautida). Kordamööda toitsime gretsi ja jens sõi ise. Pärast gretsi toitmist jooksime kordamööda tema sabas 10 korda edasi-tagasi ja trepist alla-üles. Meile oli see tüütuvõitu, aga grets nautis sajaga. Pärast hommikusööki kreemitasime ja kähku randa. Pihkva läks „linna peale“ 7 elevenisse jogurteid ja joogikesi hankima. Every single day. Ja naasis tunni-kahe pärast. Ehk võttis mõnuga. Meie siis mängisime liivas, ujusime ja jooksime gretsiga sinna-tänna. Vahepeal käisime kordamööda rannas massaazis. Apppppi, milline nauding see oli.Ma käisin sõna otseses mõttes iga päev massaazis. Massaaze oli seal iga 5 m tagant ja massööre kümneid ja kümneid meie rannariba peal. Meie leidsime terve perega (va pihkva, kes leidis mingi muu näitsiku) endale ühe koha, kus truult nädal käisime, kuni teise kohta kolisime ja kus uue koha valisime, kus siis teise nädala truult käisime. Massaazi“salgongid“ asuvad puude all vilus, samas aga otse ookeani läheduses rannaliival, kus näed seda imelist ookeani ja kuuled ookeanikohinat. Kuna rahvast oli suhteliselt vähe, siis kära-lärmi ei pidanud kartma. Oi pagan kui mõnus. Ja maksis see lõbu ca 100 kr (300 THB ehk tai baht) 60 min eest. Super. Ja nad tegid seda ikka väga hästi. Ja ma olen käinud massaazis ka eestis päris palju. Ka lätis, nagu mäletate ;)
Vahepeal magasid lapsed kas issiga toas või vankris puude all väikese lõunatudu ja mürgel jätkus. Magamise ajal käisime meie lehoga kas siis massaazis, rannaribal jalutamas (väga pikalt sai jalutada ja teisi hotelle ja palme ja vett uudistada) või ka paar korda kanuutamas ja korra purjetamas. Ehk päris päevitamist ilma tegevuseta väga ei olnud. Ja ühe päeva käisime terve päeva merekruiisil, kus lisaks ilusate vaadete nautimisele ja pildistamisele sai ka snorgeldada (elus esimest korda mina) ja ma päevitasin terve tagasitee, ehk 4 tundi ja sellest piisas, et õhtuks oli nutuvõru ümber suu, sest keha oli tulipunane.
Lõunasööki me tavaliselt (pisikeste eranditega) ei söönud, sest liiga palav oli pärissöömiseks. Aga sõime imehead grillitud maisi ja mangot-arbuusi ja lapsed sõid ohjeldamatult jäätist. St mõlemad said kaks jäätist iga päev ja loendamatul hulgal jogurteid, mida vanaisa iga päev juurde tõi.
Õhtud aga vot need olid õige magusad. Kaks esimest õhtut käisme kõik koos õhtustamas ja see ei kukkunud koos lastega kuigi hästi välja ja pidime kordamööda gretsi järel jooksma, nagu ikka. Aga kolmandal päeval tulime geniaalsele ideele ja sellest õhtust hakkas maapealne paradiis – käisime kordamööda söömas. Kõigepealt ämm-äi ja siis meie kahekesi. Jennule andsime hotellis pastat, sest muud ta keeldus söömast õhtuti ja grets sõi ainult jogurteid ja jäätist ja puuvilja kogu reisi. Pihkvad võtsid endale julgelt 1-2 tundi õhtusöögiks (imehead söögikohad olid rannas reas kohe, nii et ei pidanud üle 5 min kõndima), aga mida päev edasi, seda kauemaks nende õhtusöögid läksid, nii et lõpuks sai 3 tundi söödud ja jõudsid veel mõnuga dringitada ka. Kui meie lõpuks sööma jõudsime, oli kell juba 21-22 vahel tihti ja siis olime juba niiiiii näljased, et iga õhtusöök tundus elu parim. Kuna esimene piirkond oli nn uinamuina piirkond, siis söögikohad suleti ca 23 paiku ja tõsi mis tõsi – kl 23 paiku mindigi ära oma tubadesse ja kui jalutasime veel kahekesi kesköö ajal sageli kodu poole, siis ega eriti inimesi enam ei näinudki. Ehk siis tõesti selline mesinädalate piirkond :) Teine nädal oli märksa aktiivsem.
Lapsed
Nemad olid üldiselt tublid, aga ei puudunud loomulikult ei jonnihood ega muud vigurid. Jensiga oli lihtsam ( kui ta parajasti ei jonninud ega draamatsenud), aga greteke, küll lõbus, aga paneb igalt poolt jooksu ega püsi pudeliski paigal. Trepid ja basseinid, pea ees kihutab igale poole ja tahab tagaajamismängu non-stop mängida. Ja reisil olles hakkas gresti iseloom ka paremini silma paistma. Võitleb juba enda eest ja ei anna midagi jennule, mida ei taha. Võtab samas ka mõne jennu asja ja paneb sellega, saba selgas, jooksu, ise suurel häälel kilgates :D Jens aga teda taga ajades, ise vihast punane :D Vahel mängisid ja trallitasid, aga sama palju vähemalt kaklesid ja sõdisid kahekesi. Igal juhul tundub, et varsti hakkab jens gretelt kolki saama, mitte vastupidi!
Õhtuti panid vanaema-vanaisa lapsed magama, kui meie söömas või pidutsemas olime ja öösel võtsime tasakesi tippides ühe lapse oma tuppa magama, et mitte liialt ülihäid vanavanemaid koormata.
Söök-jook
Ja iga õhtusöök tundus elu parim... Me sõime hästi palju kala ja merande – erinevaid valgeid kalu, lõhet, hai kala steaki (jubemaitsev ja hea elamus), tuunikala fileed (oehhh jeerum kui hea) ja hiidkrevette tonnide kaupa (elunauding!). Ka tigusid sõime paaril korral ja mõned korrad tai vürtsikaid salateid ja roogi, mis panid mu silmad jooksma ja ahhetama-ohhetama, aga hakkama sain :) Üks korralik praad maksis eesti rahas mitte üle 100 krooni (mis eestis maksaks 3-4 korda rohkem) ja peenemates restoranides 200-250 krooni (mis vastava taseme eesti restoranides maksaks ikkagi kaks korda rohkem). Kui lähed aga tänavale mingisse suvalisse kohta sööma (sõidutee ääres ja kogu selle mustuse ja kära sees), siis saad muidugi päris odavalt. Supi ehk paarikümne krooni eest ja prae mõnekümne eest või vähemgi veel. Aga meie tahtsime ookeani kohinat ja puhtust ja ilu ja maksime haikala või tuunikala prae eest need õnnetud 100 krooni :D Ja kui laristamiseks läks,siis paar-kolmsada. Ja kui nüüd drinkidest rääkida, siis need olid lausa võrratud. Mida ma seal ka ära ei proovinud: värsked mango, arbuusi, ananassimahlad valge rummiga (midagi sellist eestis kahjuks saanud pole), värskete mahladega daiquirid, pina colada kookospähkli sees, rummikoksid ananassi sees, mojitod, caipirinhad, campari kokteilid... Ehk siis päris palju sai mekitud ja tänu sellele tulid õhtusöögiarved ikkagi päris kopsakad :P Üks korralik kokteil maksis 150-250 tai raha, ehk siis olenevalt kohast 50-75 krooni. Aga olid väärt tervet varandust! Ja kui võtta õhtu jooksul kumbki 3-4-5 drinki, siis raha kulub vääääga kiiresti.
Söögikohti ja restorane valisin suure hoolega. Olin kodus kõvasti eeltööd teinud ja mõned juba neti kaudu välja vaadanud, aga osad leidsin kohalikust Dining Guide-st, mida soovitasid vastavad spetsialistid, nii et käisime oma 6-7 restot läbi, mis olid 44 saare parima restorani hulka valitud. Ühtegi korda pettuma ei pidanud. Vastupidi – kõik õhtusöögid olid meil ülihead valikud ja igaüks oma erilise aura ja omamoodi olekuga. Käisime nii taipärastes kui ka vahemerehõngulistes restoranides ja olime ühtviisi lummatud nii klassikalisest Ton Kha Goong supist (terav ingveri-kanasupp kookospiimaga) kui ka itaalia köögi pastade ja lasagnedega. Itaalia köögi vaimustus on meil alati olnud ja tais on parimates restodes üldiselt rahvusvahelised ja väga kogenud ja igal pool maailmas töötanud ja tudeerinud peakokad. Kuna meie kõhukesed tai toidu peale hakkasid protesteerima peale 5-6 päevast maiustamist, siis vahepeal sõime vaid vahemere kööki hõrgutisi. Kui rääkida veel magustoitudest, siis tai magustoidud on üldiselt päris hirmsad. Mingid imemagusad tarretised ja ollused. Aga õnneks saime piisavalt süsivesikuid mango, arbuusi jne smuutidest ja itaalia restoranides panna cotta või tiramisu oli mmmmmmmm... nii et magusanälga otseselt ei jäänud (rääkimata sellest, kui palju süsivesikuid sisaldavad kokteilid). Ühesõnaga – oli plaan toituda taipäraselt ja suhteliselt odavalt, aga läks nagu alati. Aga selle raha eest saime ka nii hästi süüa, kui pole varem mitte kunagi saanud ja millele terve elu tagasi õhkame :) Ja nägime selliseid restorane selliste vaadetega, mida ei olnud enne isegi unes osanud näha. Ja käisin ka kõikide restoranide wc-des. Need olid nagu magamistoad – hästi hubased, puhtad ja stiilsed ja hirmus armsad! Meie senise elu kõige ilusam söögikogemus tuli saare teisest poolest Zazeni restoranist, mida peetakse saare üheks kõige paremaks restoraniks. Kõik oli küünlavalgel ja restorani jõudmiseks tuli läbida rohelusse mattuv sinka-vonka looklev tee, mida ääristas pisike veekogu ja sulisev ojake ja sirtsuvad rohutirtsud. Juba sinna jõudmine oli romantika tipp ja resto ise oli jalustrabav oma ookeani vaatega ja küünlavalgel tantsivate tai tantsijatega. Isegi menüü oli täiuslikkuseni läbimõeldud – iga menüü ääres oli imepisike taskulamp, et nägid ikka küünlavalgel lugeda :) Istusime rõdul ja vaatasime sööki, ookeani ja teineteist vägagi armastava pilguga :)Kui keegi tahab kunagi oma naisele ülimat romantikat pakkuda, siis viige ta Samui saarele Zazeni restorani. Kes tahab piiluda, siis siin on kodukas:
http://www.samuizazen.com/bestrestaurantssamui.html
Teine hotell
Nädala pärast kolisime oma teise hotelli, mis asus 4 km esimesest ja mis asus saare lärmakama osa läheduses Chaweng beachil. Keskusesse ja kärasse-mürasse oli jalgsi ca 15 minutit, aga kui tahad rahu ja harmooniat, siis hoiad end hotelli läheduses rannas ja rannarestoranides. Hotelli nimi Amari Palm Reef Resort ja väga korralik 4+ tärni hotell. Lausa suurepärane oma otseookeaniääresasukohaga ja ilusate roheliste aedadega ja 4 kauni basseiniga. Väga suur territoorium taas ja samas mitte liiga palju tube – samuti ca 150. Jällegi tõsteti meid paremasse tuppa ja jällegi avanes uks oma terrassile ja aeda. Mitte et me oleks seal terrassil istunud, aga jällegi oli teadmine oluline. Tuppa jõudes ootas meid 2 m laiune voodi (sealne standard vist) koos valge voodipesu peale sätitud südamekujulise roosiõitest meisterdatud kujuga ja „Happy honeymoon“ nimelise tordiga. Ja mis eriti lõbus – ka pihkvad said samasuguse toa koos roosiõitest südame ja „häid mesinädalaid“ tordiga :D
Hommikusöögi buffet oli veelgi rikkalikum ja veelgi täiuslikum kui esimeses hotellis. Hommikusöögiks sai lisaks kõigele muule isegi suppi, lambapraadi ja tai nuudleid, riisi, tofut, sushit,toorest tuunikalfileed ja vahel ka pardifileed. Mmmmmmmmm. Ja lattet :)
Kui esimeses hotellis veetsime päevad rannaliival, siis selles hotellis avastasid lapsed basseini (lastebassein kohe suure kõrval) ja basseinist nägi otse ookeanile, nii et polnud viga ka vanematel. Lisaks oli basseini vesi natuke jahedam ja siinne rand ei olnud nii puhas kui eelmine, st ookeani põhi oli sogane ja liiv polnud nii valge (kui nüüd natuke viriseda). Ja siis me jooksime basseini ja mere vahet, rohkem küll basseinis. Päevakava oli samasugune, ainult et õhtuti olid mesinädalate peategelased kauem ära ja elu oli tempokam ja õhtud kirevamad. Kl 22-23 toimus isegi hotelli territooriumil veel sagimine. Ja kl 18-21 oli happy hour, nii et selles ajavahemikus, oodates, millal pihkvad õhtusöögilt naasevad, tegime alati paar drinki. Ja tutvusime mitmete toredate paaridega. Üks neist, tore saksa paar, olid isegi Taist pisikese 2 aastase tüdruku adopteerinud ja jäid nüüd veel paariks nädalaks Samuile amari hotelli üksteisega tutvuma. Sukanya, see tüdruk, oli nagu rosin, Niiii väga meeldis meile. Viimased 3 päeva veetsime päris palju aega koos (nad siis alles saabusid) jutustades, dringitades ja viimase õhtusöögi veetsime ka nendega koos Tai buffet´d nautides ja tai muusikat ja tantsu imetledes. Väga ilus punkt meie reisile. Ämm-äi ja lapsed olid ka kaasas :)
Elu-olu
Inimesed Taimaal on ikkagi vaesed ja kui meie elasime uhketes hotellides, siis nemad elavad sellistes hurtsikutes, et sageli ei saa aru, kas need on tehtud vatist või tatist. Elatist teenivad nad siis kas kauplemisega (rannakaupmehi oli väga palju, aga nad olid sõbralikud ja sain nii mõnegagi neist sõbraks), massaaziga või ka nt kurb aga tõsi kerjamise või prostitutsiooniga. Nagu mu mees ütles: iga korraliku inimese kohta on vähemalt üks lits. Vähem või rohkem tõsi ta on. Tänaval oli näha, et pakkumine oli suur ja ega me ausalt öeldes väga palju linna peale minna ei tahtnud, sest oma randades ja restoranides oli palju mõnusam ja rahulikum. Tänaval oli ikka väga suur lärm (teise hotelli piirkonnas Chaweng beachil) ja ööklubisid-baare oli meeletult ja iga baar püüdis siis oma naaberbaari üle trumbata kõvema tümpsuga. Diskoteegid olid suured ja lärmakad ja täis vähem või rohkem litsakaid neiusid. Kaks õhtut üritasime pidu panna ja käisime ühes ja teises ja kolmandas baaris ja diskoteegis, aga üldiselt jättis see ööelu ikka paganama räpase mulje. Ja milline on siis veel olukord prostitutsioonipealinnas Pattayas, kui meie paradiisisaarel Samuil selline ööelu käis? Kui mees tuli üks õhtu tai poksi vaatamast, siis püüti teda ka kohe ära meelitada odavat seksi pakkudes. Ja kuuldavasti on paljud ja paljud mehed orki astunud ja pärast üht ja teist suguhaigust koju toonud.
Kui see väike miinus välja jätta, siis oli kõik ainult ülivõrdes. Isegi kuulsad ladyboyd olid väga lõbusad ja show oli meeleolukas ja meeldejääv. Käisin korra mehega, kes väga kaua seal olla ei tahtnud ja mõni õhtu hiljem läksin ämmaga. Osad „naised“ olid kindlasti ümberlõigatud oma suurte rindade ja muude naise tunnusmärkidega. Kehad olid neil väga ilusad ja saledad ja käevarred kenad pringid, aga mitte musklis. Kui luubiga vaatama ei hakka, siis naised mis naised. Mõni küll oli väheke kirvenäoga, mida isegi korralik meik ei parandandud, aga paljud olid lausa kenad. Ja show oli väga korralik kabaree. Mina olin rahul ja lähen teinekordki ;)
Lõpetuseks
Lisaks meeletutele sööginaudingutele, päikese nautimisele, suplemisele, mängimisele, dringitamisele, snorgeldamisele, kajakitamisele ja purjetamisele käisime veel saare ekskursioonil, kus vaatasime kõik vaatamist väärt kohad ja monumendid üle ja külastasime ka tüüpilist samui asulat. Shoppasime rannas ja ma õppisin kohalikega suhtlema ja päris hästi tingima (aga mitte viimse verepiisani,et kaupmees ise päris kahjumisse jääks) ja sain ka paar päris ilusat ja mulle kallist eset ja ehet. Lisaks käisime safari touril, kus sõitsime elevantidega (hästi hirmus oli, enam ei tee), vaatasime elevantide ja ahvikeste showd ja lõpuks pidime oma silmaga vaatama, kuidas krokodilli taltsutaja kõiksugu imetrikke krokodillidega teeb ja lõpuks oma käsivarre krokodillile kurku pistab ja et sellest nagu veel vähe oleks, ronis peadpidi ka kroku hammaste vahele. Oi kui hirmus see oli, aga põnev! Ja seal tripil sõitsime lahtise dziibiga, lapsed põlvedel ja ei mingeid turvatoole ega turvarihmasid. Eestis ei tuleks selline asi kõneallagi ja ega seal siis liiklus uinamuina pole! Ikka päris hulljulge päev oli ja kui järgmise päeva veetsime rannas ja oma „kodupiirkonnas“, siis oli ikka päris hea :D
Tegime sellel reisil meeletult palju pilte ja kui keegi teist soovib, tulge vaatama :) See oli täpselt see või paremgi veel, millest olen unistanud. Mu unelmate reis ja Tai on ilmselgelt minu unelmate riik. Tahan sinna tagasi ja õige pea. Ja kindlasti Samui saar ootab meid tagasi. Tai inimsed on kõige soojemad, keda olen kunagi kohanud ja kuninglik teenindus oli ühtviisi nii lihtsates rannasöögikohtades kui ka saare parimates restoranides. Kõik õhtud veetsime me sellistes kohtades, mis jäävad pikaks pikaks ajaks meelde. Ja mõni restoranielamus ei unene iial... Nagu ka sealne kliima ja loodus ning taimaalaste soe naeratus ja sõbralik olek.
Subscribe to:
Posts (Atom)
