Sofi, Spa ja Sõbrad

Nagu naksti on taas kuu aega möödunud ja kuigi ma mõtlen oma kalli blogi peale iga päev, siis laisk nagu ma olen – no ei jaksa ega viitsi ega jõua nii palju, kui tahaks.
Aga elu on põnev olnud. Mis põnev, mõtlete. No aga lastega ongi ju kogu aeg üks pull ja trall :D

Ja häid uudiseid meie peres jätkub. Kõigepealt tuli umbes kuukene tagasi „onu lauli“ lagedale uudisega, et tema võtab oma kalli kahelapseema ära. Ehk abiellub. Järgmisel suvel Saaremaal. Issand kui romantiline, mõtlen kohe mina. Kaunis noorpaar ja pisikesed lapsed kõik reas – onu lauli ja tädi talini (tõlgin:karini) kaks inglit, meie printsess ja siis loomulikult kambapea Jens Kaspar. Kõik armsad ja head nagu inglid. Raudselt :D. Teatasime siis ka jenspoisile, et vaata, onu lauril tulevad varsti pidu ja pulmad tädi kariniga. Siis jens jookseb lauri juurde ja ütleb: „Aga mul on ka kulmud, vaata“. Meie nuki sai aru, et onu lauri kulmude üle me kõik nii väga rõõmustame ja võtame toosti :D
Täna hommikul, kui me mariaga kohvitasime köögis, teatas Jens, et tema tahab midagi vajalikku süüa (tahtis vist kasulikku ja tervislikku öelda, sellest me kodus räägime). Mul läks kohe selg sirgu ja uhkus paiskus rinnust välja, et nüüd poja ütleb, et tahab speltaputru. Ja siis ta teatas: „Tahan majoneesi“ :D
Grete Liisa päris selliseid pirne ei pane, aga ta on muidu lõbus ja naljakas. Ütleb „oii“ ja „emme“ ja „mämmämm“ ja „aitäh“ (lalalaaa tänane uus sõna). Ja kui keegi uksest sisse tuleb, keda ta armastab, siis hakkab plaksutama kohe :D Kõnnib tugede najal nagu vana mees ja seisab päris pikalt käed lahti ja nüüd ootame, suud ammuli, millal need esimesed sammud tulevad. Vennat armastab ka ja armastus on vastastikune, kuigi venna armastab ka grete liisat aeg-ajalt peedistada. Grete Liisa aga ei tundu olevat mingi talleke, vaid juba praegu püüab häälekalt enese eest seista ja tirib jensi käest pusletükke ära. Ja grete liisa mängib meil ka pusledega. Tema lemmikmäng lausa. See käib nii: Grete liisa võtab kaks pusletükki kätte ja viskab nendega kaugust, nii et kui nädal mööda, siis on pooled pusletükid igal pool kadunud ja jens vihane :D

Aga uudisetega siit jätkan. Teine suur uudis meie perekeses on see, et minu kallis õde ja grete liisa siia ilma abistaja tädi Tinnu sai taaskord emaks, lausa kolmandat korda. Kahe poisimüraka (suuuuuured pojad) kõrvale tuli pisike Sarah Sofia. Meie Sofi :) Tuli nagu välk selgest taevast, nii et ajas lausa hämmingusse, et mis mõttes? Pidi ju jõuluks tulema. Aga tuli paar nädalat varem ja ikkagi kaalus 4kg nagu grete liisagi sündides. Nii et nüüd ei ole mitte jens kaspar ja 3 tüdrukut, vaid lausa 4 plikat ühe poisi vastu. Annab ikka tasa teha. Kui nüüd keegi ei kavatse kolmikuid poisse meisterdada viigi eesmärgil :D . Aga sofi on meil armas ja vahva ja emmetinnu teeb kõik oma pisitütre heaks. Mänguasju on nädalasel sofil rohkem kui meie tänava lastel kokku ja kuna ta on kauaoodatud tütar, siis pilte tehakse temast ka umbes sama palju kui madonnast ja robbie williamist kokku. Ja sofil on ka oma meiliaadress. Kes talle kirjutada tahab, siis pöörduge minu poole, ma edastan :)Samuti on tal roosidega pulgavoodi, mis on ülivajalik, kuna seal saab mänguasju hoida! :D Ja nagu ühel korralikul daamil ikka, on sofil igaks päevaks 3 tualetti riideid, et neid siis iga mõne tunni tagant vahetada. Kas tunnete end ära, poiste vanemad, kes lõpuks saavad endale ka printsessi? Sofi on nüüd meie pere pesamuna ja grete liisa lausa veteran, sest lisaks sofile on lauli ja talini Romi gretsist pisemad. Nii et polegi muud, kui nüüd keegi võtku kätte ja kolmikud poisid! Mina see ei kavatse olla, sest mul on lähitulevikuks teised plaanid :P Kes teab, see teab :D

Tegime oma sotsiaalsesse ellu väikse pausi ja käisime kaks päeva perega spatamas. Narva-Jõesuus Meresuu spa-s. Kuna meil on võrdluseks tuua nii GO spa, Arensburg, Grand rose, saka, toila ja jurmala, siis eks latt oli kõrgel. Alguses oli täiskuu ja paha tuju ja kui jurmalasse sõites oli isikut tõendav dokument abikaasal koju ununenud,siis seekord lahkusime kodust ilma kinkekaardita (jajaa, mees on endiselt tööloom ja toob boonusena aeg-ajalt kinkekaarte). Õnneks meenus see mulle enne tallinna piiri ületamist, nii et seegi hea. Aga tuju oli ikkagi porradivirradi ja mitte just kõige parem algus (kus ma seda veel kuulnud olen, ei tea? :)). Aga nagu ikka- järjest paremaks läks. Peretuba oli hiiglauure voodiga (kus pidime oma suureks „rõõmuks“ neljakesi magama) ja minibaaris ootas last tasuta limpa kõrrejook ja issit õll :) . Restos sai süüa keskmiselt hästi ja veekeskus ning saunad olid igati tasemel. Hoolitsused olid nii ja naa, aga pigem jätsid positiivse elamuse. Hinnad hoolitsuste puhul pigem kallivõitu, restos normaalsed, kuigi pearoad olid kõva keskmine, mitte rohkem. Miks seda lastega peredele soovitada? Sest seal on laste mängutuba koos hoidjaga (meil oli pühendunud issi, kes neid siiski sinna ei jätnud) ja sooja veega lastebassein koos väikse liumäega. Jens kasparile hullult meeldis supelda ja see väike kavalpea oskab ka ikka. Olime päeval juba lastega ujumas-saunatamas käinud ja õhtupoole tahtsime kumbki minna üksi, et saaks ka saunas mõnuga vedeleda. Jens ja grete magasid, kui leho hakkas saunade poole suunduma. Jenspoiss kuulis seda läbi une, tegi silmad lahti ja teatas: tahan ka sauna, issi! „ Sa ju enne ei tahtnud üldse saunas olla, kisasid ja karjusid“. „Ei, tahan sauna“, väidab poeg. Issi läks hardaks ja võttiski poisi kaasa, aga nagu sauna läksid, hakkas too kisama ja karjuma, et tahab ainult ujuda ja mürada. Usalda siis veel lapsi :D Sellised väiksed manipulaatorid, et vähe pole. Ja kui pärast nädalavahetust jennu käest küsida, et mis te seal spa-s tegite siis, vastab laps: „saunas käisime!“. Kui meil oli aga spatatud, protseduuritatud, õhtuuni tehtud, veelkord spatatud ja söödud, siis suundusime piano-baari, kus mängisid kaks meest, üks klaveril, teine üks õhtu saksofonil, teine trompetil. Niiii tore oli. Ja kes oli ainuke aplodeerija peale igat lugu? Grete Liisa ja Co :D Kuna majanduslangus on nii kõvasti peale surunud, siis rahvast oli väga vähe nädalavahetuse kohta ja piano baaris kl 21 ja 22 vahel (peale seda me ju läksime ära oma tuppa) peale meie heal juhul 2 inimest. Ses mõttes oli minu jaoks puhkus nagu puhkus metsas või maal vanaema juures – väga rahulik ja vaikne. Aga samas ka mõnus, sest said tihtilugu üksi oma mõtetega saunas käia. Kui tihti seda tallinnas ikka juhtuks? Kuigi ma ei saa öelda, et see mu lemmik spa oleks, siis igati tore oli see siiski ja läheme sinna kindlasti suvel tagasi (teenindajad küll väga hästi alati eesti keelest aru ei saanud, aga samas olid nad rõõmsameelsemad ja püüdlikumad kui jurmala spa-s). Kui keegi kavatseb mõne kuu pärast minna mõnda toredasse eesti spa-sse, siis kutsuge hea meelega meid kaasa. Lemmikud on endiselt Go spa ja grand rose, aga oleme avatud pakkumistele.

Kui spas käik oli positiivne emotsioon, siis spa-järgsel ööl jäi jennu haigeks, mis pani mõtlema, et seekord läks nihusti. Viimase hetkeni kahtlesin, kas peaks ehk spa-käigu jaanuarisse lükkama, kui kõik jõulupeod ja –koosviibimised seljataga. Aga pabistasin rohkem grete liisa pärast, kes oli enne spasse minemist nohune, aga tulime tagasi suhteliselt kuiva ninaga (aurusaun ja türgi saun – meie, naiste, lemmikud) Nüüd on teine laps haige (ei tea, kas viirus või oli see mulistamine liig) ja jõulupidude nädal lapse jaoks kaotsi läinud. Eile öösel oli lapsel nii kõrge palavik, et lausa sonis ja värises (ja pool ööd magasime neljakesi ühes voodis, mis EI OLE king size bed), aga õnneks saime palaviku küünlaga kiirelt alla ja täna trallis terve päeva kodus ringi ilma lõunatuduta! Kui see köha vaid järele annaks. Aga õnneks on peale musamari ja lasteaia jõulupidude veel igasuguseid sõpradega koospeetavaid jõulupidusid ja pisikeste ja suurte sugulastega, nii et jõuluvanast lapsed ilma ei jää :) Ja kui kellelgi nupp nokib, siis olen see mina :D Et mitte päris aheldatuna end tunda, olen saanud meie kalli lapsehoidja abi kaks päeva paar tundi korraga. Nii et sain käia end linnapeal nö. tuulutamas, ehk siis jõulueelses kaubanduses liikuda ilma lasteta ja täna sai üle pika aja kohvik moskvas käidud mariaga, kes brüsselist eestit väisamas oli. Oi, meil oli vägev õhtu sõpradega eile meie juures ja mina kui juustukoogi kummardaja tegin eilse suure päeva puhul (ega iga päev välismaa külalised käi) piparkoogipõhjalise kirsi-toorjuustukoogi valge shokolaadiga. Nämmmmmmmm... Ja peale seda saime veel meeleheitel koduperenaisi vaadata (kuna mul oli enne seda olnud linnaluba 2 tundi, siis väga meeleheitel ei olnud, vaatamata laste haigusele) ja lobiseda-lobiseda-lobiseda. Kuna Maria ööbis meie juures, siis sai kohe mõnuga oma viimaste kuude tegudest pajatada (ja ta sai loomulikult osa meie öisest pere"idüllist" koos laste kisa ja sonimisega). Meil oli naistekas kolme naisega ja ok, leho. Nagu tihti juhtub. Iga naine valmistas ühe roa ja nii me saimegi õhtu otsa mõnuleda. Ja täna jätkus see hommikulauas ja hiljem Moskvas – issand, kui imehead caesari salatit hiidkrevettidega ma seal sain! Juba teatasin abikaasale, et tal avaneb briljantne võimalus oma naine sinna õhtusöögile viia, sest see on ju MEIE koht. Koht, kus me 4,5 aastat tagasi esmalt kohtusime (vihjasin tugevalt reede õhtule, kui vaid lapsehoidja leiaks).

Mees meheks, aga üks uudis on mul veel. Mul on uus Armastus. Leho teab sellest ega ole eriti armukade. Ja õnneks on ta selle mulle andestanud. Sest ta ei suuda mind üksi õnnelikuks teha. Mul on vaja rohkem.Alles see oli pool aastat tagasi, kui leidsin omale uue kallima. Aga et ma nii tihti neid vahetan, on muidugi ennekuulmatu. Mina ja mu uus armastus oleme vaid mõned päevad koos ja alles õpin teda tundma, aga üldiselt esialgu olen väga vaimustuses. Ja tundub, et mees ka, kuigi ta seda väga julgelt ei väljenda. Ei, me ei ole grupiabiellu astunud. Mees ostis mulle uue kohvimasina – kauaigatsetud Jura Impressa C9. Cappuccino ühe nupuvajutusega. Nii et elame kõik rõõmsalt koos ja mees küll julges ükspäev tõdeda, et oleks pidanud endale vähenõudliku maanaise võtma, aga kui tuletasin meelde, et ma olengi ju algselt maanaine, siis ega tal muud enam öelda polnudki. Naine, kes saab, mida tahab. Või kuidas see oligi? :)

lauluemme

Tere, kullad

Issand, lugesin Merle blogi ja tuli nii kange merle-jonni igatsus (vanasti kirjutasin jonnimerle, mis tekitas inimestes küismuse, et kes see merle on, kes kogu aeg jonnib? :D ). Ma ei tea, mitu aastat nad juba meie juurest ära on. Tahaks neid nii-nii väga näha ja jutustada ja kallistada... Oehhhh. Ja siis veel maria ka, sama kehtib tema kohta. Lihtalt võtab kätte ja kolib brüsselisse ja tema blogist saab nii piisavalt vähe aimu ta elust, et kange tahtmine on võtta üks brüsseli-luxi reis päevakorda. Aja või mees üles ja tutvusta oma briljantset plaani!

Kui lugesin Merle blogi,siis näis, et ma elan ikka eriti üksluist ja aeglast elu. Mõnes mõttes on see tõsi, aga no lastega ei saa igav kuidagi hakata. Kel lapsed käes, need teavad seda isegi :D Eile sai emmest punapea (issand, kui hirmus, oli mu esimene mõte), aga jens teateas, et emmel on ilusad juutsed. On vast sel poisil hea kasvatus, või mis? :) Ja ninatark on ta meil ka. Isadepäeval viisime jensi paariks tunniks vanaema eve juurde mängima ja mürama, ise samal ajal mööda poode joostes. Vanaema eve tegi siis lapsule ettepaneku, et teeks õige issile isadepäeva puhul muffineid, mis sa arvad? „Ei, äla tee. Me juba hommikul söime muffineid“, teatab meie arukas poja. No vot, õigus tal oligi, sest emme ärkas kella peale kl 8 hommikul üles ja hakkas kahe shokolaadi muffineid pähklitega küpsetama. Ikka selleks, et issi ärkaks shokolaadi lõhna peale üles issidepäeval :) Ja Jenspoiss teab küll, mis on hea, aga ega sellegipoolest saa kaks korda päevas muffineid teha, igavaks läheb ju! :D Ja kui te kuulete jennut kiitlemas, et tema emme laulab superstaaris, siis see paraku ei vasta tõele. Tegelt laulab tema emme (endiselt) ühes täiesti tavaliselt toredas segakooris ihiii. Superstaarist on asi kaugel, ma vaatan, et selle segakoorigagi hakkama saada :D

Kui laulukoorile juba jutt läks, siis jahhh, endiselt eksisteerin seal ja käin usinalt kohal, sest muidu ei saa muffigi aru, nagu olen juba enne siin pajatanud. Kui mingile laulupeo- või mõnele muule laulule pihta hakkan saama, siis võetakse juba kähku uus laul käsile ja siis on jälle mul nutuvõru suu ümber :D Aga no see tunne, kui üks hetk tõesti juba viisile ja rütmile pihta saad, on ka omaette uhke tunne. Juuksed lähevad kohe veelgi punasemaks uhkusest :D Ja laululaagris käisin tookord ka. Issi Leho oli grete liisale tubli issi ja rinnalaps sai emmeta hakkama ligi 10 tundi (senine rekord oli 3 h!). Ei tea, mis nad issiga kahekesi siis ära sõid ja jõid, aga laps oli täitsa rahul ja rõõsa õhtuks :) Muidugi põnevam osa koorilaagrist hakkas siis, kui mina õhtul koju tulin, aga no mul ju sarved maha joostud, nii et põdeda pole ka nagu miskit. Kõlab justnagu igavalt, eksole, aga 4,5 aastat koosolemist ei ole (veel?) ära tüüdanud ja noori musikaalseid mehehakatisi mu pilk ei otsi hetkel :D Aga nüüd laupäeval astun üles jõhvi konrserdimajas pisikese kontserdiga. Jumal tänatud, mitte solistina. See veel puuduks :D Täna tegime peda aulas nö. Peaproovi ja juba selle käigus võttis käed värisema ja põsed roosaks. Mis siis veel jõhvis saab? Ei ole ma ikka esinejaks loodud (ise veel õpetaja, ihhiiii). Titenduse kõrvalt tundub see laulukooris laulmine lausa karjäärina, kas teate. Et siis Kerttu the Karjäärimutt :D

Vahepeal oleme elanud sama sotsiaalset elu nagu alati – nädala keskel pigem perekeskne ja töö- või laulukoori tähe all (arvake, kumb kumba karjääri teeb?) ja nädala lõpupoole on ikka üks külastamine ja küllakutsumine. Eelmisel reedel olime rongavanemad. Kutsusime sõpsid külla – poolenisti lõuna-ameeriklased elo-mareki ja lapsega pere carri-eve. Jens teatas ka siis, et „elo, malet ja issi tulevad tülla“  Kui ta lasteaias niimoodi pidevalt räägib, siis varsti on mind saatmas haletsevad pilgud „no vaata, jälle see üksikema oma väikse titega tuleb jensile järele. Issi käib neil nagu kuuvarjutus külas“ :D Tegelt on asjalood nii, et mees on mul küll eriti usin töömesilane, aga rohkem issi kui paljud teised ja kodusemad issid kokku. Vohhhh! Ja jenspoja räägib aeg-ajalt, et armastab emmet ja issit. Ja et emme on armas ja issi kallis (vanaema õpetas). Ja see on muusika minu kõrvadele.
Aga siis see pihkvalik reede õhtu (sest nädal varem olime evelyl-ummil külas õhtu hiljani ja kaks varem oli meil sõps Kissu külas käinud ja kell oli lausa 2 öösel, kui kissu takso peale panime. Selleks ajaks olid mu kallis abikaasa ja kissu tühjendaud x kogus alkoholi. Kogustest ärgem siinkohal rääkigem :D) . No elo-marek niikuinii kella ei viitsi reede õhtul vaadata, aga et lastega pered ka asja nii käest lasid, oli muidugi suurem patt. Oi, kui mõni rootsi pere seda mu blogist praegu loeks, et lapsed said natuke enne 1 öösel alles magama, küll siis saaks sugeda! Aga kuna rootslased aru ei saa meie pisikesest keelest, siis uhkeldan veel ja ütlen, et paganama äge õhtu oli ja nii lõbus, et olnuks neid lapsi kasvõi 10 tükki – ikka poleks keegi neid tuttu pannud vist :D Eesti hipipere on palju toredam olla kui rootsi pedantlik „meie lapsed lähevad küll kell 8 juba tuttu“ pere ihii.

Jensupoja ja Greteke on viimasel ajal paremini läbi hakanud saama. Jennu niipalju enam ei kamanda ega riidle õekesega. Kuigi vahel küll tulevad "emmelikud" laused a la: "äla võta seda, no mis ma sulle läädin". Ja kaebab grete liisa peale. Ja kui ise mingi pahandusega hakkama saab, siis teatab emmele: grete liisa tegi. Kõige suurem sõda käib ikka puslede pärast. Grete liisa tahab ka juba pusledega mängida, st, et võtab tüki kätte ja paneb padavai minema tükiga või siis võtab terve pusle ja kallutab selle siis põrandale. Ja oi, kuidas see jenspoissi siis ärritab. Grete liisa seisab püsti laua najal, nõksutab end lõbusalt, puristab midagi omas keeles ja siis keerab jälle mingi käki kokku. Päris naljakas on. Aga üldiselt jens armastab ka lisaks emmele-issile oma õekest ja üldse on viimasel ajal kuidagi jonnivaesem ja hästi-hästi tubli laps. Kui jonn tuleb, siis emmel jälle karvad turris peas, aga no õnneks saame viimasel ajal paremini läbi ja kui tülitseme, siis "lepime ära, emme" tuleb ka järele juba :) Grete Liisal seevastu hakkab ka oma tahe kujunema, nii et juba tõstab häält, kui solvub miski asja peale. Ei anta emmel hingetõmbeaega vist kahe lapse jonni vahel. Jensil suur edusamm - hakkas enne kooliminekut (kuigi issi vahepeal juba arvas, et kui poiss ülikooli astub, siis hakkab regulaarselt potil käima) päris korralikult potil käima siin paar-kolm nädalat tagasi. Kui enne oli nii ja naa, siis nüüd on aint nii üldiselt. Une ajaks vaid paneme veel igaks juhuks mähku.

Blogi on selline koht, kus ikka päris kõigest rääkida ei saa, sest mine tea, kes lugema juhtub. Aga salajasemaid jutte saab ajada näiteks tasakesi lõunatades kohvikus kissuga (ja just siis peab leho eksülemus peale meile sattuma ja kõik ära rikkuma oma teooriatega, eksole!) või siis lattemammade regulaarsetel naistekatel (seekord me end segada ei lasknud, sest nagu urmo ukse vahelt sisse sai, aeti ta ruttu tagurpidi välja tagasi ja enne koju ei saa, kui plats puhas :D ) Nii et kui kellelgi on oma mehe kohta midagi taga rääkida, siis saab see ka tehtud. Ei oma ega võõrad mehed ole siin takistuseks, sest eksülemused lähevad ka lõpuks kohvikust minema (kaua nad ikka jaksavad naistega sammu pidada) ja oma mehed kihutatakse välja. Sest naiste jutud on püha!

Jurmala trip

Niiii. Vaba hetk, kui grete liisa tudub rõdul (meil on uhke paarisaja kroonine rõduvanker) ja jenspoiss lasteaias. Issi rügab tööd, nagu ikka :P Üleeile käisin mehega lõunal ja ta oli meeletult-meeletult väsinud. Lühike ja nukker öö oli seljataga. Ütles siis lõunal, et teeb ühe kiire asja sutsti tööl ära ja tuleb ära koju puhkama. Et siis magab natuke, kui mina laulukooris ja lapsehoidja lastega mängib. Tulen mina laulukoorist kl 20.15. Mees oli ka just saabunud. „Pidid ju ühe pisikese asja ära tegema ja siis koju tulema“, ütlen mina. „No nüüd saigi see kiire ja pisike asi valmis“, kostab tema. Et siis tema tuleb koju puhkama :D

Ah et kuidas mul laulukooris läheb? Ikka pea iga päev mõtlen, et kas jätkata või mitte. Et kas saan hakkama või mitte. Nii ja naa. Esialgu ikka veel laulan ja täitsa tore on. Neil hetkedel vähemalt, kui tundub, et juba enam-vähem saan pihta. Laululaager ja esimene esinemine on ees, eks näis. Ei tahaks kohe alla ka anda ja oma nõrkust tunnistada. Ja minu teada ei ole me ka eesti eliitkooride kuningannakoor, nii et mu meelest võin ma seal laulda küll ja rikkuda koori mainet :D

Mees käis mul komandeeringus. Uhke sõna, kas pole? Juba kaks nädalat tagasi. Mina siis kolm päeva kahe lapsega. Läks nii, nagu ma olin ette näinud. Et oli tore ja oli raske ka. Oli pisaraid ja naeru ja nuttu ja jonni ja kiusamist ja kõike. Aga hakkama me saime ja ellu me jäime. Esmaspäeva õhtul käisid meil jensi sõbrad külas ja kokku oli neid pudinaid koos tittedega 8! Ja küll oli ikka tralli ja tagaajamist. Ja ikkagi on õige see, et poisid on juba maast madalast teise hääletämbriga ja sõjakamad. Kui tüdrukud olid suhteliselt vagurad, siis jens kaspar ja trevor olid mehed nagu mürakad. Volüüm oli päris kõva ja meie abieluvoodi sai kõva vatti :D Tavaliselt meie kuri issi ei luba jennul pidurdamatult seal hüpata, aga nüüd trallis seal terve kamp jõmpsikaid, millest issil pole aimugi, sest tema oli sel hetkel münchenis ja sõi bratwursti ja jõi õlli ja õlli ja õlli (just, chillimas ta seal tegelt kindlalt käis, mitte võimsal kinnisvaramessil. Niikuinii :D ). Ja kui see terve titekari ära läks ja ma kahe lapsega jäin, tundus, et polegi see elu ainult kahe lapsega nii raske. Lihtsalt kõik tööd lasusid ühtäkki minul. Kui muidu on meil kodutööd ja lastekantseldamistööd kenasti ära jaotatud, siis tuli mul nii koristada, kraamida, lapsed koos pessu, unejutt, siis väike küpsetamine jensile lasteaia laadale (lõpetasin südaööl), öine grete söötmine ja juba 7st üles, et jälle lapsed sööta, kasida ja jens lasteaeda. Õnneks oli seda vaid kaks hommikut ja kaks õhtut-ööd, sest muidu oleks kergelt üle jõu käinud. Kui leho kolmapäeva õhtul saabus, ei olnud muud hullu midagi, kui mul oli üleväsimusest ja vähemagamisest meeletu väsimus ja peavalu. Sain kõigega hakkama, aga ausõna, tagasi ma seda aega ei igatse ja olen rõõmus, et issi meiega kasvõi väsinuna ja ületöötanuna õhtuti ja nädalavahetustel on, sest temast on tõesti suur abi ja tugi. Ülla-ülla :D

Aga issi meil töötab tõesti kui töömesilaste pealik. Ja naine kodus turtsub ja plärtsub, sest „mõtle oma tervisele ja oma lastele ja meeste elueale!“ Üleeile, kui jensil järel käisin lasteaias, küsis too kõva ja selge häälega: „tas issi tuleb meile täna ta tülla“? :D No vot, issid, olge rohkem lastega ja siis nad ei mõtle, et issi käib neil ainult külas. Kasvataja kuuldes ja puha öeldi seda. Siis emme selgitas, et esialgu elab issi endiselt meiega ja tuleb kindlasti õhtul koju. Sellepeale võeti lihtne otsus vastu – laupäeval läheb emps üksi või gretega katile külla naistekale ja issil on see rõõm tegelda oma pojaga ja selgitada talle, et issi ei käi külas, vaid ongi päris meie oma :D

Käisime vahepeal väiksel reisul. Jurmala Spa hotellis. Kaks ööd ja päeva, nii et reede võeti lausa vabaks. Kamp oli meil vahva – mina, mees ja greteke, sõpsid elo ja marek ning veel ühed sõbrad aastase pojaga. Kaks autotäit rahvast siis. Teised sõbrad tulid hummeriga, vabsee äge seltskond, ahh :D Vaba reedene hommik algas juba armsalt – elo-marek tulid meile hommikusöögile ja siis me kõik koos startisime. Jens jäi küll vanaemade juurde, aga ta ju armastab neid, nii et ei olnud ei meie ega tema kurvad. Sõit oli pikk, kuid lõbus seltskond ei teinud seda kindlasti mitte igavaks. Esimene halb üllatus ootas meid riia linnas, mis teadupärast hiilgab oma ummikutega. Nii ka seekord, nii et kalils abikaasa jäi oma oodatud massaazist ilma. Ajaoptimistid, nagu alati. Üks pisike söögipeatus oli kõik, mis teel jurmalasse endale lubasime. Tuba oli meil kena, nagu alati ja tuju hea. Ja mind ootas samuti kaua-oodatud massaaz. Võtsin mõlemale õhtule ühe massaazi – esimeseks oli russian spa massage ja laupäeva õhtuks kuumade kividega kehamassaaz. Pikad ja paljutõotavad, kumbki 80 minutit. Russian spa massage´i tegi härra Sergej. Ok, mees. Ma eelistaksin, et võõrad mehed minu paljast keha ei katsu, aga kui nii, siis nii :D Panin need pisikesed massaazi-stringid jalga ja kähku lauale, et võõras mees mind väga ei näeks :D Ja siis see hakkas. Esiteks oli kõdi, ma ei tea, miks. Pidin pool aega naeru kinni hoidma. Ja ülejäänud pool aega mõtlesin, et kas ma tõesti tellisin endale erootilise massaazi, püha jumal??? Mitte ainult tagumik ei masseeritud põhjalikult läbi, vaid ka reie siseküljed ja alakõht. Rindadest mindi enam-vähem mööda, aga kes on kunagi lubanud minu strateegilisi kohti katsuda ja neid masseerida erootiliste liigutustega ja pikalt??? Naudinguks seda massaazi nimetada on palju öeldud, aga elu värvikaim massaazikogemus oli küll. Enam-vähem nagu günekoloogi juures käies, sest ta ei pidanud ka paljuks jalgu venitada igatpidi (I mean: igatpidi – harki-kokku-ringitame), nii et ükshetk olin ma, jalad laiali (küll ühe kaupa, aga ikkagi) , nagu günekoloogitoolil, nõutu ja piinlikkusest maa alla vajunud :D Tulevikus aga kavatsen enne toolile minemist kindlasti uurida, mis massaaz see täpsemalt on. Kirjelduses tundus väga süütu ja lõõgastav...

Peale massaazi suundusime hotelli restosse, kus jõin kiiresti ühe väga maitsva maasika margariita, et massaazivapustusest üle saada :D Mul küll rinnalaps kaasas, aga polnud midagi parata – greteke pidi 3 tundi õhust ja armastusest ja beebipudrust elama :) Kuna plika hakkas meil end oktoobri alguses püsti ajama, siis nüüd tal on huvitavam iseendaga. Väiksed sinikad siin-seal, aga ikkagi laps on tegus ja rõõmus ja emme saab natuke rohkem aega iseendale. Natuke mängisid juba 1, 3 aastase Erich- iga ka kahekesi, samal ajal kui suured sõid ja jõid (no see maasika margariita jäi ka ainukeseks alkoholiks reisi jooksul). Pärast oli veel after party sõprade de luxe toas, kus oli rohkelt ruumi 6le täiskasvanule ja kahele lapsele. Ja laud, kuhu snäkid ja veinid toetada. Küll jõuab väljas restotamas-dringitamas ja diskotamas ka käia, aga praegu oli ka tubane party koos kallite sõpradega päris lahe ja meeleolukas.

Teine päev möödus suures osas spa-tades- saunatades. Mõnus on seal spa-osas see pool-bar, kus saad siis pukkidel istuda ja kokteili libistada. Nii alkoholiga kui ilma, nii et kedagi ei diskrimineerita. Ja õhtupoole käisime linnas idamaade toitu söömas, kohvi (või õlli) joomas ja pärast massaazi väike puhkus ja taas tubane hotelli-party. Neil õhtutel lapsed küll normaalsel ajal magama ei saanud, aga õnneks ei käi need lapsed veel lasteaias ja reziimi ära ei rikkunud selle kahe õhtuga. Ühtegi isikut lastekaitsest ka õnneks kaasas ei olnud, kes näpuga vibutama oleks hakanud :D Tagasiteel tegime väikse shoppingupeatuse riias ja pärast pärnus veel ühise õhtusöögi. Mõnna, mõnna, mõnna oli!

Kui nüüd lätlaste miinustest rääkida, siis neid on ka. Mäletavasti oli meie eelmine reis kreekase. Nagu koit ja hämarik on kreeka ja läti ja kreeklased ja lätlased. Lätlased juba niisama sulle heast peast naeratama ei hakka. Kui juhtub mõni lätlane sulle nareatama, siis teeb see kohe südame soojaks ja tahaks kõigile rääkida :D Kreeklased aga naeratasid ja särasid kogu aeg ja kogu aeg tegi see südame soojaks. Aga oleme me ju ka enne lätis käinud ja õnneks ei tulnud ei nende külm suhtumine ega ka teeninduskvaliteet meile üllatusena. See ei tähenda muidugi, et kõik lätlased on külmad ja tõsised. Kindlasti mitte, aga üleliia särav üks keskmine läti teenindaja küll pole. Millal enne on tuldud eestisse ja vaadatud – ohoooo, milline rõõmus rahvas meil on! Käige lätis ära ja veendute, et eestis toimib suhtlemine ja teenindamine palju paremini :D Ikkagi arvan, et tagasi lätti lähme kindlasti. Kui mitte sel aastal, siis järgmisel või ülejärgmisel kindlasti. Sest meie reisike oli ütlemata vahva, lõbus ja naljakas. Ja kui kaks viimast reisu oleme teinud kahe lapsega, siis nüüd, ühe lapsega reisides, tundus see lausa sanatooriumis käimisena! Oli küll pingelisi hetki, aga vähe. Grete veel jonnida ei oska ja nutta ta ka kaua ei viitsi-taha. Ära ta kusagile ei jookse ja kellelegi tuupi ei tee :D Et siis teie, ühelapsevanemad ja veel lasteta tuvikesed, nautige, kuniks võimalik. Ja need, kel kaks last juba olemas või teine „pirukas ahjus“, võtke aega kahekesi olemiseks või kasvõi puhake kord ühest, kord teisest lapsest ja näete, et elu võib kohati lausa kerge olla :)

Ma-me-mi-mo-muuuuu. Ja Grete Liisa 8 kuune, hurraa!

Tere, armas blogi ja kõikse sõbrad-sugulased.
Järsku tekkis tahtmine kirjutada. Kuigi mees pakkus tasuta massaazi välja ja puha. Aga tegelt tean, et ta pigem tahtis viisakas olla :D

Pildid on meie armsast noorpaarist Jensist ja Kirte-Leest, kui käisime neil külas ja kuidas jens sõi urmo tehtud pastat 4 portsu! Vot kus on kokk, sest meie laps pole vist mitte kunagi nii palju söönud kui tol õhtul. Veel ja veel ja veel, kisas poiss. Jens ja Kirte-Lee on nagu sukk ja saabas või nagu Jip ja Janneke (üks hirmus tore lasteraamat, mida õhtuti lapsele loeme ühest poisist ja tüdrukust, kes teevad kõike koos)Piltide autor on Kissu. Aitäh :)

Mis siis uudist? Head meelt tegi see, et kui reisilt tagasi tulime, siis oli eestis küll külm, aga läks järjest soojemaks ja vahepeal oli meie maal selline ilus sügis, et ma ahhetasin ja ohhetasin iga päev, kui kadriorus lastega jalutamas käisin. Niii mõnus sügise lõhn ja need kolla-rohe-punased lehed puudel. Hästi teraapiline, rahulik ja mõnus. Aeg-ajalt sai mõne sõpsiga koos jalutada, vahel ka täitsa rahus ja vaikuses üksi. Ja tõesti ei tulnud suurt igatsust kreeka järele. Mis on paraku nüüd peal, sest issand, kui rõve ilm meil täna siin oli koos suure tuule ja lakkamatu vihmaga. Ja inertsist vaatan ikka ja jälle reisipakkumisi kreetale ja rhodosele. Tark, eksole :D

Aga mis meil siis uudist? Lapsed kasvavad! Ülla-ülla :) Greteke sai paar päeva tagasi 8 kuuseks ja oma sünnipäeval demonstreeris kenasti, kuidas ta juba hästi roomata oskab ühest toast teise. Või see pigem käputamine, sest päris maadligi roomamise jättis see tsikk vahele. Ja hammas tuli ka just enne 8 kuuseks saamist. Päris esimene kohe. Ja nüüd nad siis järsku mängivad. St Jens mängib oma klotsidega ja autodega ja greteke tahab aga ka võtta ja uurida ning suhu pista. „äla vöta äla, mis ma sulle läägin!“ on põhiline, mida suur venna oma õekesele kostab. Ja suht kurjalt, peaks mainima. Nii palju siis sellest, et „oi kui tore, kaks väikese vahega last, neil nii vahva koos mängida“. Säh sulle, hetkel on mu elu küll üks suur laste lahutamine ja korralekutsumine ja jensi õpetamine, kuidas ikka tuleb õega arvestada ja oma asju jagada. Sest seda ta kohe üldse ei armasta teha. Korjab aga kõik oma autod kokku ja viib kusagile kaugele-kaugele ära õe eest või siis peidab oma suure auto pagasnikusse :D Jubekaval oma arvates. Ja täna pusserdas ja susserdas mingi oma mänguasjaga, aga ei saanud hakkama ja sajatas: „kulat küllll!“ Vaatasime mehega teineteisele otsa suurte silmadega ja tegime näo, et mina küll sellistest väljenditest midagi ei tea. Nii kaua, kui midagi krõbedamat sealt ei tule, pole vast hullu.

Eile tuli jens lasteaiast, hambajäljed põsel. Kes see muu ikka oli, kui mitte jennu pruut. Nad on selline armastan-kaklen-armastan paar kogu aeg olnud. No ikka seesama, et kirte-lee tahtis jennu käest autot, aga jennu kadeda poisina ei mõelnudki anda ja mis sa, naine, ikka ära teed – hambad sisse! Kellele siis ei meeldiks meest vahel hammustada või togida :D Õnneks õhtuks oli vaherahu sõlmitud ja kirte-lee võis meile külla tulla ja siis oli tralli nii palju, et grete liisagi arvas, et põrandal maas teiste lastega trallida on palju küpsem ja lõbusam tegu kui emme süles passimine. Et siis hakkab (vist) kergemaks kuidagi minema tänu sellele, et greteke toimetab põrandal rohkem. Samas on saabunud see aeg, kus on rohkem kukkumisi, näpud jäävad juba sahtlite ja uste vahele ja venna ka peedistab ja kiusab, sest „äla puutu!“ moto on number üks!

Käin lastega taas musamaris ja eelmisel reedel oli grete liisa lausa suurte laste tunnis kaasas, kuna issi (krt ja põrgu, vahel on ikka mehed väljavihastavad küll) unustas ära, et tema kohus ja lubadus on võtta grete igal reedel ja chillida temaga linnas või kontoris tund aega, kuni emme pojaga muusikatunnis on. Grete ei ole ju enam niisama pamp, kes viitsib olla ühe koha peal terve tunni – ta tahab ju liikuda ja roomata ja nõksutada ja igemeid sügades natuke vinguda. Vot aga siis olingi seal kahe lapsega ja üritasin teha näo, et just nii peabki olema ja kahe lapsega koos rassimine on mu kõige suurem hobi üldse :D Aga hakkama saime ja pärast sai issi ka teada, mida naine temast arvab. Seda veel ta enda sünnipäeval :D Aga sellegipoolest toimus õhtul väike sünnipäeva tähistamine ja mõrvarlikud pilgud naise poolt jäid päisesse päeva. Parim kink oli sõps urmo poolt kingitud Lego klotsid, kuhu peale kirjutatud 4+ ehk kõlbulik alates neljast eluaastast :) . Me ei ole veel lahti teinud, sest mine tea, kas äkki liiga keeruline pole?
Aga muusika juurde tagasi minnes – pereema alustas nüüd ka lauljakarjääri. Hakkasin kaks korda nädalas laulukooris käima. Lihtne, kaspole? Seda mõtlesin minagi enne, kui sellest uksest sisse astusin. Aga kohe ruttu sai selgeks, et ei ole tegu niisama uinamuina kooriga, vaid actually kõik oskavad laulda ja paljud laulavad noodist ja dirigendi esitatud küsimused a la millises kooris sa laulnud oled? Ja kas sa nooti tunned, teid pildi selgeks – ma sobinuks rohkem koduperenaiste keldrikorrusel korraldavasse naljakoori. Sest ma täiega sakin :D Aga no anname mulle võimaluse vähemalt proovida. On raske, on, aga kui ei pinguta, siis ei saagi asja. Lähima kahe kuu jooksul siis selgub ehk , kas saan esinema ja laulupeole ja üldse hakkama või siis mitte. Ka kobad võivad teinekord areneda, eksju :) Aga mõte laulmisest mulle meeldib ja midagi täiesti uut ja huvitavat minu jaoks. Ehk siis perekond Musamarid meil siin :)

Teine suur ja hästi tore asi meie elus on see, et leidsin meile lapsehoidja ajaks, kui ma ise lõõritamas olen. Kaire nimeks ja on ta üliõpilane. Ja rohkem vedada ei saagi, mul tunne. Grete oli meil ju siiani megamemmekas ja üldiselt kisas teistega. Kaire aga tuli ja juba teisel korral läks neil suhteliselt hästi. Nüüd, kaks nädalat hiljem, on nad kõik kolmekesi suured sõbrad ja grete liisa lepib kenasti. Natuke küll on emmeigatsus, aga mitte midagi hirmsat. Ja mul siis natuke seda OMA aega, mida ma nii kangesti olen igatsenud. Niiii mõnus. Ja tänu Kairele õnnestus ka ära näha Seks ja linna film, mis oli mu jaoks üle ootuste hea. Nii et taas kord tõden, kui tähtis on see, et saad vahetevahel natuke eemale kodust ja perest ja teha seda, mida ise tahad ja hing ihkab. Siis on süda rahul ja ise ka rõõmsam ja rõõsam. Olen seisukohal, et õnnelikel vanematel on õnnelikud lapsed. Kui saad piisavalt „hingamisruumi“, siis ei ole ka raske õnnelik olla. Kes see ikka tahaks endale närvilist ja mossis ning torisevat emmet või abikaasat, kes kunagi endale elada ei saa ja oma aeg on nullilähedane? (no ega mina ometi kunagi närvipundar ole ju, ihihiiii).

Ootan põnevusega järgmist nädalat, kus mu kallis abikaasa on kolm päeva komandeeringus ja mina lastega täitsa omapäi. Praegu on jens 3 päeva lasteaiast köha-nohu pärast kodus olnud ja ütleks, et õhtuks olen suht otu ja kutu omadega ja tahaks ainult puhata ja mängida. Juhe koos ja katus sõidab. Aga kui siis ei ole ka õhtul seda tuge ja „patja“, kelle sisse nutta ja halada, mis siis saama hakkab? Loodan, et saan ilma närvivapustuseta hakkama ja võtan mehe kolmapäeva õhtul vastu rõõmsal näol, mitte ei anna talle pasunasse mittemillegi eest. Kõike võib minu puhul oodata Õnneks on plaanis sel ajal end sotsiaalses sfääris eeskujulikuna näidata, külas käia, ise naistekas korraldada ja muidugi lõõritada. Nagu ööbik, teate mind küll :D

Lõpetuseks üks väike nali jennult. Üks hommik oleme koos vannitoas ja jennu hakkab nutma: "Emme, punnid! Vöta äla!" Laps läks paanikasse, et tal kaks paraja suurusega punni rinna peal. Aga need ju tissid, mis sa laps muretsed :)))

Reisisellid - lastega Rhodosel. Ellujäämiskursus

Algus

Kõik algas plaaniga sõita costa del sol-ile. Õnneks või õnnetuseks lükati lend marbellale nii ebamugavale kellaajale (keset ööd), et minu asjalik ja kaalutlev mees otsustas, et sellele reisile me kindlasti mitte ei lähe, sest Jens Kaspar on väga-väga tundlik noormees ja lapsi me ei solguta. Mis sest, et naine oli öid ja öid eeltööd teinud ja hotell oli broneeritud ja hoolsasti valitud, piletid ostetud ja kindlustuski tehtud. Aga mehe otsusega olin ka mina päri ja nii asusin uut sihtkohta nillima. Kuni leidsingi. Rhodos!

Lend Rhodosele

Oi, kui põnev oli oodata seda reisi. Kuna aega eeltööks oli vähem kui nädal, siis ausalt öeldes ei osanudki ma niiväga midagi oodata ega teadnud ei kreekast ega rhodosest üleliia palju. Jaaaa, hotelli valisin suurima hoolega, nagu minu puhul kombeks. Aga kuidas siis ikkagi rhodos? Kuna mul oli rohkem kui küllalt reisikorraldaja tööst, siis otsustasin minna lihtsama vastupanu teed – võtta pakett. Vaatasin pakette küll tuneesiasse, küll hispaaniasse, aga kumbki ei tundunud piisavalt ahvatlev. Kuna hispaanias eelnevalt valitud hotell oli selleks ajaks niivõrd kalliks läinud, et enam ei tundunud ligitõmbav ja pakettreisidest ka ükski ei äratanud piisavalt huvi, siis vaatasime vahepeal tuneesia poole. Aga järsku tuli rhodos ise mulle kätte, kui üks õhtu novatoursi pakkumisi vaatasin. Mitte, et see üleliia odav oleks olnud, aga igatahes odavam kui hispaania vastava klassi hotellide paketid ja samas, kooskõlastades abikaasaga, väga huvitav sihtkoht. Olles natuke rhodose ja kreeka kohta lugenud, oli valikut lihtne teha – käinud me seal ei ole, kliima on seal paljutõotav, meri sinine ja soe, rannad kaunid ja liivased. Miks mitte? Kusjuures – rhodos ei olnud mulle kunagi pähe tulnud kui arvestatav sihtkoht meile, kes me esialgu väga vähe reisinud oleme. Enne tahtnuks ära käia ikka hispaanias, sitsiilias, portugalis, kariibidel ehk isegi... Aga tuli hoopis rhodos. Meie rhodos!

Lennata lastega. Mhhhh. Ega see mu lemmikmõte olnud, aga kuidas me sinna soojale maale muidu saaks? Esiteks – ma jubedalt kardan lennata. Lausa paanika tekib, kui lennupäev lähemale jõuab. Ja napsu ka ei saa võtta enne lendu, et uni tuleks või kuidagi chillim olla oleks. Uhhhh! Ja teiseks – lennata kaheaastasega suletud ruumis 4 tundi järjest – kelle unistus see niiväga oleks? Ja teine titt, kes tahab küll emme süles kogu aeg olla, aga samas tahaks ka silda visata ja opa-opa tehtagu nonstopina. Jennu jonnis lennukis mõõdukalt, aga seda oligi oodata ja greteke ei olnud ka teab mis kukununnu. Nii et kohale jõudes oli mõlemal, st emmel-issil, kops üle maksa ja niiiiii kopp ees. Nii et algus ei tõotanud midagi head. Lennukist väljudes ootas meid aga väga rõõmsameelne reisisaatja ja rhodose soe õhtu – umbes 28 kraadi kl 8 õhtul! Uskumatu. Ja uskumatult soe vastuvõtt hotellis. Meid juhatati kohe söögisaali õhtusöögile, mis kestis 21.30ni (ikkagi lõunamaa ja seal süüaksegi nii hilja). Meie all-inclusive puhkus võis alata. Koos päevase 30-35 kraadiga ja õhtuse 27 kraadiga.

Hotell ja all-inclusive

Hotelli valisin niisiis suure pühendumisega ja otsustasin väikese kuurorti Ixia kasuks suurepärase hotelliga Atlantica Princess, 4 *. Ja kuna olime äsja käinud jennuga rootsis ja söönud siin-seal ja pidanud kannatama jennu elu jonnihoogusid, siis tundus lihtsaim lahendus võtta all-inclusive. St et passimegi kõik toidukorrad hotellis, sööme end paksuks ja laseme lapsel süüa seda, mida hing ihaldab. Ikkagi puhkus ju. Hotelli kohta olin netis lugenud ainult head ja paremat ja kriitikat väga vähe. Tundus kuidagi liiga hea, et olla tõsi. Et kas siis usaldada tripadvisorit või mitte (www.tripadvisor.com) ? Aga täpselt nii hea see hotell oligi. Otsast lõpuni mu meelest. Söögivalik oli hiiglaslik, sisaldades issandteabmida ja veelgi rohkem. Hommikusöögiks oli mustmiljon võimalust, aga mina õppisin sööma reisil peekonit :) Iga päev kas omlett ja peekon või munapuder ja peekon, mmmmm... Ei kartnud ma ei rasva ega süsivesikut, sest lisaks munale-peekonile sai juba hommikul vitsutada koogikesi ja keeksikesi, mida me ka rõõmsalt tegime. Ei puudunud lõuna-õhtusöögivalikust ka muidugi friikad, pizzad, donutsid ega muffinid, ei rasvased vorstikesed ega kreemikoogikesed. Loomulikult olid esindatud ka mitmesugused lihatoidud – lammas, kana, siga, kreeklaste feta juust oma täies hiilguses ja kividega oliivid, mmmmm.... Olen jah juba piisavalt vana, et osata hinnata häid oliive :) Mitte neid purgi sisse pandud plönne, mida eestis rõõmsalt ostame :P Väga suur valik oli ka taimetoitlastele, ameeriklastele (nimetatud friikad, pizzad, rasvavorstid, donutsid ja kreemikalorikoogid), lastele (jogurtid, puuviljad, kartulipuder, lihapallid, jäätis ja makaronid igas pikkuses ja laiuses, lipsukesed ja lindikesed), emmedele (salatid ja juustud, koogikesed ja munajapeekon , mida vanasti põlati ära :D ) ja issidele (õlts ja kokteilid, veinike ja lammas-siga-kana ning muidugi koogikesed, mida sai emmekesega koos süüa :) ). Kõige selle suuure-suuuure valiku juures (enamik jäi mainimata), mida sõi jens kaspar 7 hommikut-lõunat-õhtut? Ta õppis väga kiiresti ära, et kui üks toit ei meeldi, saab järgmise, sest selle eest oli issi ju maksnud. Iga päev söödi siis natuke makaroni, aga jumala pärast ära kastet pane, siis saad lapse käest peapesu ja jonn ulatub ateenani välja! Paljast keedumakaroni (missest, et oli igasugu häid lihasid ja mõnusaid kastmeid-lisandeid!), natuke brokkolit ja ohtralt viinamarju. Loomulikult pugistati mõnuga saia ja leiba. Võiga ja võita. No pagan – issi plekib end haigeks ja poeg sööb keedumakarone! Aga kuna ei tahtnud iga pagana kord suurt skandaali ja laamendamist, siis olime kannatlikud ja toredad lapsevanemad, nutt kurgus, aga naeratus vapralt näol, ning lasime lapsel süüa, mida tahab, peaasi, et natukenegi soolast toitu sööks. Kaua sa jaksad talle pakkuda erinevaid häid ja toitvaid rooge, kui ta ikka ja jälle selle vihaga ära saadab ja nõuab „makalooooni“. Issi-emme ise vähemalt sõid ja sõid ja kes jõi, kes mitte. Kaks korda tellisin endale isegi Pina Colada dringiks, 2 korda! Kuna ise tervet ära ei saanud mõjuvatel põhjustel juua, siis suutsin pool ära juua ja see kah asi. Leho sai siis itsitsada oma naise üle, „issand, mis joodik naine mul on, joob niii palju. Ei tea, kas sellise joogilembese naisega enam siia hotelli lastaksegi. Mõtle, terve õhtu peale ligi pool kokteili!“. Ahjaaaa, ja kui meie arvasime, et meie oleme suured sööjad, siis kaugel sellest. Britid, sommid ja skandinaavlased olid hoopis tegijamad. Mida paksem, seda tihemini jaksati leti juures juurde laadimas käia. Ja lemmikud ei olnud loomulikud kreeka suurepärased liha- ja salatiroad, vaid ikka friikad ja pizzad ja donutsid! Õudne. Kui kl 15 lõppes lõunasöök, siis kl 16.30 oli käes „afternoon tea“ aeg. Ja ikka need samad õgardid jooksid kohe koogi järele. Tõdesime, et meie oleme kehvikud eestlased, ei jaksa süüa ega midagi 5 korda päevas :D

Hotell oli kena, personal oli hästi sõbralik ja armas ning alati rõõmus. Kuna grete liisa on sellised mõnusas vanuses ja emme kõhukotis olles muud ei teegi, kui naeratab igale näole, siis oli greteke eriline lemmik, sest suuremaid lapsi oli väga palju, aga temasuguseid suhteliselt vähe. Kõhukottides lapsi rohkem ei olnud näha, nii et greteke oli eriline hitt terve reisi ajal. Ja mitte ainult hotellis, vaid igal pool tuldi selle meie kübarakesega preili juurde tuti-pluti tegema, nii et nii mõnigi kord (ausalt!) tundus mulle, et meid aetakse ehk mõne kuulsa paariga segi? Aga kuna leho ei ole päris brad pitt ja minul jääb angelina jolie siresäärsusest ja prunthuulest kah natuke puudu, siis vist on tegelikkus see, et kreeklased lihtsalt jumaldavad pisikesi lapsi! Katsuti ja tehti pai ja küsiti gretekeselt, kuidas tal läheb :D Ja mitte ainult naised, vaid igas vanuses mehedki! Kes ütles, et ilus laps, kes ninnunännutas, üks vanem onu võttis grete liisa lausa sülle. Kui alguses ei suutnud ma seda ära imestada, siis reisi lõpuks harjusin juba täitsa ära, et minu tütar on kõigi kreeklaste (ja nii mõnegi turisti) laps :) Ja naljakas, aga ei ajanud see mind närvi, vaid võtsin seda kui loomulikkust. Ju siis kübarakesed, kleidikesed ja kaval naeratus oli see, mis kõiki nii ära võlus.

Kuigi meil oli broneeritud standard room, saime peretoa, mis oli juuubesuur koos kahekohalise voodi ja nariga! Nari oli väga kasulik, kuna saime sinna oma riideid laotada :)

Ja siis olid hotellis ka igasugused aktiviteedid. Hommikul nt õues noolemäng ja vesiaeroobika. Arvake, kes võttis vesiaeroobika tunnist ka kaks korda osa :D Tundub naeruväärne, aga seal olles tuleb nautida elu ja hetke ja igati lõbus oli seal vees karja naiskadega hüpelda ja karelda (ütleme nii, et trenniks seda nimetada ei saa, sest olen käinud mitu aastat vesiaeroobikas ja see seal oli lihtsalt fun). Ja õhtuti oli showprogramm: küll jukebox, küll karaoke, küll einemised ja live-bändid. Aga eeskujulik kahelapseperekond läks tavaliselt sel ajal juba oma tuppa, sest ei saa mainimata jätta, et meie issi on kanaissi :D Lisaks sellele, et „öösel me küll ei lenda!“ ei ole ka õhtul peale 10 lubatud lastega õues õhtuprogrammi nautida, sest „lastele on vaja reziimi“. Meie pere emme on aeg-ajalt issi, sest ta on niiiiiiiiiiii pagana asjalik ja tark. Ja mina ikka ja jälle imestan, kuidas üks mees nii tarka paneb :D Isegi puhkuse ajal on üliotsusekindel. Ja ma pean oma abikaasast lugu. Mina – jääraplika! Paar korda lubati mul küll pool tunnikest showprogrammi kiigata, aga see oli ka kõik :P

Ja mis põhiline – hotellil oli kaks superkena basseini ja aiaala. Väiksem lastele ja suurem kõigile. Seal me siis sulistasime ja mulistasime, nii et seda nägu. Jennule panime kätised külge, mida ta alguses väga vihkas, aga lõpuks hakkas isegi ise suplema nendega ja oli kui kala vees. Grete liisale ostsime titeka ujumisrõnga, kus ta sai ise sees istuda ja sulistada. Greteke ka väga nautis nii meres kui ka basseinis suplemist. Vesi oli mõlemas muidugi natuke liiga soe, et olla karastav: nii 27 kraadi tuuri.

Lapsed ja reisimine

Enne reisi mõtles nii mõnigi, et mida te sinna reisile kahe lapsega ikka ronite? Te ju ise ei saa üldse nautida ega puhata, aina kantseldate lapsi. Peate neid kasima ja jonni välja kannatama. Ja nii see suures osas ka tõesti oli. Oli hetki, kus mõtlesin: „ no mida paganat me mõtlesime, et nii väikeste lastega siia tulime, peame ju kogu aeg neil järel jooksma“. Ja „ kuidas see jennu suudab nii palju jonni endast välja saada ja kas grete liisa ei võiks rohkem viitsida vankris ja põrandal olla, miks ta kogu aeg selline emmekas on???“ Aga need olid vaid loetud korrad. Palju enam mõtlesin ja tundsin ma, kui õnnelik ma seal rhodosel olen selles päikeses ja rõõmsas õhkkonnas. Et mul on kaks toredat last, kes teineteisele nalja teevad. „ ma teen geeteliisale nalja“ on jennu lemmiklausung. Grete Liisa tahtis ka jennu pisikese mudelautoga mängida. Issi ostis siis jennule uue auto,punavalge mini cooperi nagu jonnil-merlel on :) Aga siis tundus ka see auto jennule kõige-kõige kallim ja ka seda ei raatsitud gretele anda, ega ka seda vanemat autot. „Need on minu autod, mis ma sulle läägin, äla vöta neid äla!“ „Mis ma sulle läägin“ on jennu lemmiklause ja seda öeldakse grete liisale väga asjalikul suurevennalikul toonil :D
Ja „geeteliisa istub öppima“ (jens teatas uhkusega, kuidas grete liisa õpib istuma). Kui suunasin jensi teiste laste poole mängima, siis tema teatas „ need on võõlad poisid, ma ei taha nendeda mändida“) Vot nii oligi, et jennut teised lapsed ei huvitanud absoluutselt mitte! Ta oli kas issi ja emmega või tegi õekesele klouni. Ja tõepoolest ei olnud meil suurt mahti omaette ajakirju või raamatut lugeda või pikki diskussioone suhete ja elu üle arutada. Aga me saime keskenduda oma perele ja oma lastele. Ilma sõpradega samal ajal pläkutades või dringiuimas itsitades. Vaid meie kaks ja meie armsad lapsed. See oli seda väärt! Ja ikka leidus ju hetki, kus mõlemad lapsed magasid või olid tegevuses ja saime puhata ja päevitada (mees rohkem varjutas kui päevitas). Ja kas me hetkel oskaksimegi nii puhata, et lihtsalt siruli maas ja varbad taeva poole? Ega vist :D

Teised külalised

Hotell oli paksult täis lastega peresid, nii et tundsime end kui kodus  Paljudel oli üks või kaks last ja igas vanuses. Ja oli üsnagi tore näha, et ega ainult meie lapsed jonni. Keegi ei vaadanud viltu jonnivale lapsele, sest seal ollakse kõige sellega harjunud. Ja kui hotellis on lapsed pigem reegel kui erand, siis ma ei kujutakski ette, kuidas me seal mehega kahekesi oleksime olnud, selles titekarjas! Oli muidugi ka söömist armastavaid naisi-mehi, mõni üksik noor vallaline või vallatu, aga ei ühtki lällavat ega räuskavat hotellikülalist meie silm ei haaranud. Ehk oli see seetõttu, et hotell oli keskmisest kallim. Või jälle juhus? Pugigu kui palju tahes, aga see ei häiri. Ise teavad, kas peavad oma kehast lugu või mitte. Aga kui keegi hakkaks all-inclusive paketti kurjalt ära kasutama ja räuskama, siis see ajaks küll vihale. Aga kõik oli soliidne ja parasjagu. Ei olnud liiga vaikne, ei liiga lärmakas. Lihtsalt perfektne. Ja muidugi oli korduvalt tunne, nagu oleks jälle rootsimaale sattunud, sest kõige rohkem kuuldus rootsi keelt, millelel järgnes inglise ja soome keel. Britte oli seal kõvasti, aga tundus, et terve rootsi oli korraga sinna hotelli trüginud. Karaokel, mida kuulasin 40 minutit, oli selle aja jooksul tervelt 2 rootsikeelset laulu. No mul polnud rootslaste vastu midagi, aga sõpsitama ka kellegagi ei hakanud. Naeratusi ja teretusi sai ühe ja teisega ikka vahetatud, aga nagu öeldud – kvaliteetaeg oma perega, see on ka omaette väärtus ja luksus.

Ilm

+ 30-35 päeval, 25-27 õhtul nagu öeldud. See ei olevat päris tavapärane, aga sel aastal kuidagi joppas nii, et septembris veel nii kuum. Higi tilkus kella 6ni õhtul, siis hakkas normaalne :) Aga huvitav, miks siia 10kraadisesse eestisse tulles juba on tunne, et tahan tagasi? :) Ühtegi korda ei saanud jalga ei pikki pükse ega selga pikka varrukat. 7 päeva jooksul ei näinud mitte ühtegi pilve, mitte pilveraasukest ka. See on erakordne, aga tõsi. Sest rhodos on kreeka saartest kõige päikselisemate ilmadega saar.

Rhodos

Pole sõnu – võrratu! Ma ei osanud seda isegi oma unenägudes näha, et mulle seal nii meeldima hakkab. Suur sõbranna eve-ly juba ammu rääkis, kuidas tema tahab sinna minna, aga ma tõesti ei osanud midagi sellest arvata. Nüüd, peale reisi, tean ma, et see on üks mu lemmikpaikadest üldse! Kui itaaliast tulime eelmisel aastal, oli mul tunne, et itaallased ja toscana on ületamatud, aga nüüd, rhodoselt tulles, on itaalial kõva konkurrent. Ja kui itaallased on soojad ja sõbralikud, siis kreeklased on ülisoojad ja üliarmsad. Naeratavad ja naudivad elu. Vapustavalt sõbralikud. Või meil lihtsalt vedas? Vot ei tea, aga sinna ma tagasi pean saama ja tean, et saan ka. Järgmisel korral aga võtaksin hea meelega sõpru ka kaasa :) Kõige muljetavaldavam oli muidugi saarekese rahvas, aga rhodos tervikuna on väga kena ja huvitav – millised vaated, ohhh. Türkiissinine vesi ja kaljused liivarannad (eeltöö käigus välja uuritud parimad rannad), iidne akropol ja rodose vanalinn oma kivimüüri ja terrassikohvikutega. Vot needsamad terrassikohvikud olid midagi sellist, mida ma varem näinud ei ole. Päris vähe me ei unistanud sellest, et saaksime kahekesi seal kõrgel teisel või kolmandal korrusel terrassil istuda valgustatud hilises rodose linnas, juues kokteile ja süües kreeka salatit ja nautida vaateid ja seda melu, mis rhodose pealinnas valitses. Täielik chill kuubis. Meil õnnestus seal lapsed magama kärutada ja ka üks drink teha (mis sest, et alkovaba, ikkagi drink!) ja natuke süüa. Rhodose pealinn rodos on niisiis mu üks vaieldamatult lemmikute hulka kuuluv linnake oma 100 000 elanikuga (tartu suurune umbes). Nii romantiline ja vana ja ilus. Tahaks veel ja veel ja veel sinna minna. Ja istuda neis vanalinna kohvikutes ja kudrutada ja lihtsalt vaadata inimesi ja nautida hetke :)

Kolmeks päevaks rentisime ka rendiauto . Punane Suzuki. Nii naljakas ja kole auto, et kohe lõbus oli. Ja kärutasime mööda saart ringi. Käisime pisikestes külakestes elu ja olu kaemas ja hingematvalt kenades randades päevitamas ja ujumas. Elus ei ole ma niii sinist ja puhast vett näinud. Käisime ekskursioonil ühel pisitillukesel naabersaarel, mille rand on maailma 50 puhtaima veega ranna hulgas! Kristallselge ja sinirohekaunistkaunim! Ja nii rahulik ja chill. Väike saareke, vähe turiste (vahelduseks rhodosele, kus turiste jätkub kõvasti). Sõitsime mõõdukalt, sest ilusate ilmadega üleliia palju autos veeta ei taha. 2 h päevas oli maksimum, mis autos veetsime. Loomulikult olid päevad pikad ja all-inclusive lõunad tulid piknikukorvis kaasa. See oli muidugi pisike korvike, aga rannas piknikku teha ei olnud ka sugugi paha mõte :) Aint et kolmandal päeval enam ei viitsinud seda sama korvi sisu süüa ja käisime rannakohvikus söömas ja nii ka neljandal. Ega see, et sul on kõik hinnas pakett saa sind sundida terve päeva hotellis istuma, see on selge. Et veest liiga väheks ei jääks jumala eest, käisime ka ühes ütlemata vahvas veepargis, kus veetsime 6 tundi. Aga see aeg kadus nii kiiresti ära, et igale poole ei jõudnudki. Kui veeparki hakati sulgema, avastasime, et terve üks osa veepargist jäi käimata :D Soojad soovitused – Faliraki water park. Kes on serenas käinud, see seal oli tuhat korda ägedam serenast. Mäe peal vaatega merele ja linnale, võimas! Ja igasugused ägedad ja ägedamad liumäed, lainetebassein, lazy river ( minu vaieldamatu lemmik, kus istud rõnga sees ja lased väiksed veevoolul edasi kanda, ümbruseks rohelised palmid. Täielik ülim chill. Gretele ka meeldis, aga jennu meelest liiga uinamuina. No surprise!) Ja lainebasseinis oli ka lahe rõngaga hulpida lainetes. Aint et seal pidin lapsed issiga kaldale jätma, sest tittesid sinna lainete ajal ei lubatud. Aga küll said tited sulpsata küll ja veel laste alal, mis oli ka täitsa suur. Ja seal pidi emme jennuga 50 korda järjest liumäest alla laskma, sest jennu üksi ei libisenud ja pistis röökima. Kuna ka issi ei libisenud (kuidas siis nii, et ainult emme libiseb?), siis olingi mina see, kes lapsega trallitas seal vahetpidamata. Sinna läks 2 tundi sellest 6st kindlasti. Aga peaasi, et jens oli rõõmus. Oli meil ju hotellis küll ägedad basseinid ja meri igal pool koos vapustavate randadega, aga siiski oli päev veepargis ka igati nauditav ja väärt päev. Pärast pisikest veepargipizzasöömat, mis oli tegelt täitsa hää, oli see õhtune hotelliõhtusöök eriti oodatud, sest kaua see pizza ikka kõhus püsib.
Nii et rannad ja külakesed, linnakesed ja veepark, jalutamine ja mulistamine, päevitamine ja trallitamine. Rhodosele küll tiiru peale ei teinud, aga ilma selletagi nägime ja tegime piisavalt palju, et saab öelda, et oleme rhodost näinud. Kaunis. Kaunis on see saareke.

Ja see reis jääb igaveseks mu mälusse kui üks väga lähendav ja perekeskne, kohati keeruline ja kannatlikkust nõudev, kuid samas – just perfect.

rootsi reis ja lasteaed

Tere, kallis blogi.

Alguses sai kirjutatud iga päev, siis üle päeva, siis kord nädalas. Nüüd tuleb heal juhul kord kuus! Kuhu ma jõudnud olen? Aga proovi ise kahe lapse ja mehe kõrvalt blogida, ega see nii kerge olegi, kui õhtuks oled jumala rihmaks tõmmatud.

Kuna kõigest kirjutada ei jõua ega jaksa, kirjutan kõige olulisematest.

23. august.

Hurraaaaa.Täna öösel magas jens kaspar vanaema hiire juures. Hommikul 7 paiku hakkas grets keerama ja pöörama ja siplema. Kl 8 ja 9 vahel kuulsin teisest toast piiks-piiks sõnumit tulemas. Mehe telefonile. Julge naisena läksin kiiresti sibades vaatama, kellelt sms on. Aga sellel telefonil tuleb sõnum ise ka kohe platsi, nii et ei saanud lugemata jätta (muidu ma mehe telefonis ei sobra, aga seekord teadsin, et see on SEE sõnum). Ja kuna sisetunne rääkis õigust, siis tõttasin magamistuppa tagasi kargleval sammul ja hõiskasin: „ma teadsin seda!”. Kaks nädalat küll kiirustas, aga meie perre tuli veel üks pliks – järjekorranumbriga 3. Leho vennaperre sündis pisike 3 kg kaaluv preilike. Niiii armas! Tahaks väga-väga juba vaatama minna. Varsti saab :) Ja saame kariniga varsti oma ühistest kahelapseemmede rõõmudest ja muredest rääkida. Jagatud mure on ju teatavasti pool mure ja jagatud rõõm on see kõige suurem rõõm! Kohe pärast hommikusööki hakkasin juustukooki meisterdama ja paari tunni pärast võtsin hõrgult lõhnava küpsetise välja, et jääda õhtuseid külalisi ootama. Nüüd, kui meie kallid reisisellid elo ja marek on oma lõuna-ameerika tripilt tagasi, on nad meie juures teretulnud päris tihti kohe. Koos siis sööme ja joome hoolikalt valitud veine ja ecussoni naturaalset siidrit. Täna oli imetaja kerttu ka päris heas joomahoos :D (kõva klaasike üht ja pool klaasi teist tuli õhtu peale ära). Kui tavaliselt pannakse külaline marek kohe kokkama (superhea kokk, soovitan soojalt teda näiteks teie tulevaseks pulmakokaks), üllatasime täna oma kalleid külalisi sellega, et kui nemad joogikraamiga saabusid, olid söögid juba valmis. Köki-möki kahe lapse kõrvalt shopata,kokata, kraamida ja küpsetada :D
Kui elo ära minnes jennult küsis, kas ta tahab onu mareki lapseks tulla, ütles too: „ei”. Mõtles natuke ja teatas: „tahan elomaleti lapsets”. Et siis äkki viiks mõlemad lapsed neile, kuniks ise marbellal põlve kõlgutame.

Rootsi reis.

Leidis see tore reis aset nädal aega tagasi koos sõbrapere triinu-ristoga ja nende kahe lapsega. Külas margitil-viktoril (seesama margit, kes meid triinuga „maha jättis”, kui rootsi ära mehele läks :D) ja nende pojal oskaril. Laevasõit sujus suht kenasti, samuti pikkkkk autosõit ca 400 km stockholmist lõuna poole, Kalmari linna lähedale. Lapsed autos draamat ei teinud ja närve krussi vanematel ei ajanud. Hoidsid oma krutskid pärastseks. Rootsi loodus on võrratu ja kuidagi hea mõnus kodune tunne on seal. Meie elamine oli mere ääres Mönsteråsi asulas. Imeilusas kohas kusjuures. Majutusime pisikestes üheperesuvilates, kus meil oli 3toaline kodu – „suur” tuba koos pisikese kööginurgaga ja kaks pisikest naridega tuba. Kuna meie oleme äsjaabiellunud ja naudime teineteise kaisut (ok, eriti mina), siis ehitas mees meile madratsitest põrandale nö abieluvoodi, kus kolmekesi gretscheniga magasime, jennul oli kaasas oma reisivoodi, sest issi volvoauto oli maast laeni asju täis pakitud. Sulandusime kenasti keskmise rootsi perekonnaga sinna ühiskonda sisse, sest igal teisel rootsi perel on ju volvo auto. Ja kusjuures – jennu tunneb igat masti volvo autod ära, nii vanad, vanemad kui ka uued ja uuemad! Väga nutikas poiss on tõesti. Lisaks teab ka ziguleid, põrnikaid ja loomulikult kes siis PT cruiserit ei teaks. Jennu küll teab!
Oma pisikeses kodus tegime iga hommikul hommikusööki ja õhtul kas purgitoitu või võileibu, päeval tegime väljasõite ja sõime kuskil väljas.
Ilmad olid väga vaheldusrikkad – kord sadas vihma, kord oli nii soe, et sai päevitusriietega ringi vantsitud. Käisime Ölandi saarel – superelamus ja väääga ilus loodus. Ka sealne loomaaed oma hiiglasuurte kilpkonnade, sebrade, leemurite ja jaanalindudega oli hästi vahva. Loomad nägid kuidagi rõõmsamad välja kui tallinnas ja neil oli palju rohkem ruumi ja chillim olla. Kõrval oli lõbustuspark, kus jennu sai emmega karussellidel trallida ja issiga sõideti autodega samal ajal, kui emme tegi pilti. Kui ilm oleks veelgi soojem olnud, oleks saanud ka selle komleksiga ühendatud veepargis sulistada ja trallida, aga see jäi ära meie jaoks, kuna ülla-ülla – meie lapsed olid taas nohused (nagu alati). Kuna järgmisel päeval sadas vihma,sai kalmaris ringi käidud, põhiliselt küll HM-s. See oli igati vahva päev, sest tänu vihmale sai koduperenaine kerttu lastele meeldivalt palju asju ostetud ja endalegi paar hilpu, millest paraku-paraku mõned asjad kujunesid liiga optimistlikuks numbriks – poes tundus hilp täiesti paras, kodus proovides aga kitsas mis kitsas. No juhtub :D Mitte ainult endale ei ostnud liiga parajaid või väikseid riideid, vaid ka grets sai asju, mille tänahommikune äsjasündinud printsess kohe-kohe endale saab. See on see, kui harva poodi saab, naine läheb kohe hulluks kätte ja teeb palju-palju mõttetuid impulsi-oste. Siit õpetussõnad – mõelge enne ikka läbi, kas teil tõesti seda või teist vaja ka läheb!
Aga kuna järgmine päev tõotas päikest ja veelkord päikest, siis ei lastud mul shopata ja mees viis mu pikale jalgsimatkale. Tagasi tulles kaks tundi hiljem olin laipväsinud, kuna sai mitu-mitu head kilomeetrit vantsitud mööda mere äärt ja läbi metsa ja vaadates ilusaid korrashoitud suvilakesi ja aiakesi. Lisaks sellele oli jennu suure suure jonniga hakkama saanud keset matka. Aga muidu oli ilus ja tore. Seejärel suundusime Kalmari linna, mida eelmisel päeval olime ainult läbi vihma näinud, aga nüüd sai tõesti ka linna vaadata ja nautida. Väga kena! Ja siis saabus kauaoodatud lõunasöök (ehk varajane eelõhtusöök) välirestoranis. Kõik oli kena ja valisime endale sööke sõpradega koos. Jennule võtsime puha eraldi lasteeine – pasta bolognese. Väga peen. Aga mis tegi jennu? Ports oli liiga suur ja makaronid kõrvetavalt kuumad. Ta ei saanud neid korralikult süüa ja hakkas kisama. Issi püüdis siis olukorda lahendada, pannes osa spagette teisele taldrikule, mispeale jennu täiesti hüsteeriasse läks, sest „ei tahaaaaaa niiiii” ja tema tahab iseeee ja issi tegi nii vale liigutuse, et laps kisas ja röökis ja undas kogu söögiaja, kust me lõpuks, nina norgus ja juuksed vihast pulkas püsti, ära lonkisime. Söök oli tõesti hea, aga sellist kisa ei mäleta ma eelnevatest inetutest kogemustest lapsega väljassöömisest küll mitte. See ületas igasuguse taluvuse piiri ja tahtsin mitu korda sillalt alla hüpata. Aga ühtki silda polnud :D Tund aega kisa, seejärel oli laps nagu kukupai taas ja nagu midagi polekski olnud. Kui vahepeal tundus, et see jonniperiood enam hullemaks ei saa ju minna,siis ikka veel saab. Rootsi oli muidugi tippude tipp, aga ega midagi kergemaks küll pole esialgu läinud. Suvi on eriti karm jonni poolest olnud ja sügisel näete juba palju hallmia peaga ja kortsulist kerttut, selline tunne on praegu.
Aga veel rootsist. Mina kui lattearmastaja ja suhteliselt nõudlik ses osas kuulutan rootsi mittelattemaaks. No ei saanud ühtegi lattet, mis oleks minu käest üle 4 saanud. Pigem koolipoisi 3. Ei oska nad vahtu teha ja latte on pigem mõru ja kibe kui mahus ja mõnus. Peaks nendele minema õpetama, kuidas õige latte maitseb! Nii et see oli pettumus. Hinnad on kõrged, aga mitte kõige hullemad. Vaatad, et samad hinnad mis eestist, et täitsa pole paha. Aga kui juhtub meelde tulemas, et see kõik on SEK-ides,siis on küll natuke paha meel. Õnneks ei viitsi filoloogipreili liiga palju matemaatikat harrastada, eriti mitte reisi peal.
Kui nüüd kokku võtta see rootsi reis lastega, siis ega see päris võimatu ole. Mõtlesin, et mida head see meile andis, kui jennu alatasa jonnis ja grete liisa on nagu takjas emme küljes kinni? Eks ta paneb suhet ja abielu proovile. Ellu jäime  Keegi peale jennu tüli üles ei keerutanud ja issi leho teenis oma abikaasalt miljoneid plusspunkte sellega, et suutis kriitilistel hetkedel rahu säilitada ja käitus kui mees ja hea isa. Nüüd arvan, et mu mees on veel parem kui üldse enne olin suutnud ette kujutada. Säilitab rahu, rahustab naise maha ja teeb pai, kui selleks on kõige õigem hetk :) Vist seda õppisingi sellelt reisilt kõige rohkem, et mul on maailma parim mees! Minu jaoks vähemalt. Ja kui lapsed sinuga on, siis ei ole neid vaja vähemalt igatseda ja saab neid igal hetkel kallistada, kui selleks isu tekib. Ja tänu rootsi reisile tulime ka oma unistuste reisiga lagedale. Ei ole see ei marbella ega tai reis, millest unistame. Ohhh ei, me unistame hoopis reisist ilma lasteta. Ja küll oli äge fantaseerida, mida me kõik ära teeme ja kuidas käitume. Sellest juba hakkas hea ja naljakas ja kõige lahedam oli see, et meie potentsiaalsetel lapsehoidjatel ei ole esialgu aimugi, et me reisiplaane haume ja neid õigevarsti seepima hakkame. Reis ei ole ei kariibidele ega austraaliasse. Nädalavahetus roomas, pariisis või barcelonas oleks täiuslik, kui lihtsalt saaks selle aja teineteisele ja ilma piima, pudru, kaka ja muude plekkideta :D

Grete Liisa ja Jens Kaspar

Issi loeb jennule pidevalt sipsiku raamatut. Ja raamat algab sellest, kuidas Anul tuleb sünnipäev ja vend mart tahab anule sünnipäevaks midagi erilist kinkida. Vanaema ja issi loevad aeg-ajalt seda lugu, vahetades anu ja mardi nimed meie laste nimede vastu ja oi kuidas see jennule meeldib. Ja kõrvalt on seda nii- nii armas kuulata. Ja kuidas jens oma pisikest õde fännab. Teeb talle nalja ja paneb gretsi laginal naerma. Käib ja kallistab pidiõde kogu aeg ja räägib, et grete liisa on tema oma. Kui keegi peale emme võtab gretsi sülle, käsib emmele tagasi anda ja kordab uuesti, et see on tema grete liisa. Täna hommikul muidugi teatasime, et eliise sai ka endale nüüd väikese õe. Sellepeale teatas jens, et see on tema õde! Et tal on nüüd kaks õde :D Nii et kõik väiksed titad on nüüd tema omad, hoidke alt. Annab aeg-ajalt oma väikseid autosid grete liisale mängida, aga võtab ruttu jälle ära, sest eriti ju ei raatsi. Ja kui räägin talle, et varsti saate õega koos mängida, siis jennu rõõmustab, et siis saavad nad koos autodega mängida. Las poiss unistab :D Jennu teab, et talvel hakkab grete liisa kõndima ja siis saavad koos mütata. Esialgu on grete liisa nii tubli, et ajas end käpukile ja jõnksutab edasi-tagasi. Ise väga uhke oma uue oskuse üle. Vaatab emmele ja issile otsa ja naeratab kavalalt: „vaadake, mis mina oskan teha”. Ja istub lühikest aega ise vankris või söögitoolis. Ja püreed (magusat) ja titeputru sööb täitsa hästi. Jens selles vanuses oli täielik tissifriik, aga grete liisa sööb oma hommiku-ja õhtuputru suurima isuga. Jennu tahab ka vahel nagu pisike beebi olla ja tuleb nõuab ka gretsi pudru- või püreeampsu. „Tahan titekat”, ütleb ta.

Jens Kaspar ja lasteaed

Jens kaspar on nüüd 4 päeva lasteaias käinud. Lähme koos emme ja grete liisaga. Seniks, kuni jennul riideid vahetan, panen grete liisa jennu kappi istuma, sest põrandal ta ilma toeta veel istuda ei oska. Vahel sealt siis jõnksatab ettepoole ära, aga üldiselt süsteem toimib. Käime ka õekesega kaasas, kui lapsed oma hommikuputru söövad kõik koos. Nii vahva on vaadata. Jennu on esialgu selline viril ja tõrkuv, aga lõpuks sööb ikka ära. Kui oli mannapudrupäev, milega meie laps harjunud ei ole,siis mossitas terve hommiksuöögi. Kirte-lee aga hea sööjana sõi hea isuga ja võttis jennu kausist veel endale juurdegi :D Lõpuks siis vaatas, et kõht sai täis ja pani oma kausist lahkesti jennule putru tagasi. Annab, aga võtab ka! Ja pidavat kahekesi nääklema ja tülitsema. Ja jens pidi ikka kuidagi alla jääma, nagu teada oligi. Kirte-lee peedistab, on meil juba vana kõnekäänd. Nende kahe abielus ei oleks kahtlustki, kumb oleks pehmo ja kumb taff tsikk! Kui muidu on jennu paras sõjakas ja enda eest seisja, siis suhtes kirte-leega on kuidagi alagi need püksid hoopis kirte-lee jalas. Kuidas see küll nii on? Eks näis, kuidas neil see suhe seal lasteaias edeneb ja kui tihti me mailiga kuulma hakkame, et jensil ja kirte-leel on kana kitkuda :D
Kui ükspäev oli riiklik püha ja lasteaeda ei olnud, siis läksime ikkagi kirte-leele ja tema uhiuuele vennale külla. Enne seda sõitsime korra piritale ja seal metsasel teel teatab jennu suure imestusega: „Tite-leel on oma mets”. Ta arvas, et oleme jõudnud mõiku kirte-leele külla, aga et kirte-leel on nii noorena juba päris oma mets, oli jennu jaoks ootamatu :D
Nüüd, kui laps lasteaias käib, peab jälgima, mida kodus rääkida ja kuidas käituda. Jennu ju patrab muidu lasteaias kõik välja. Reedel ära tulles informeeris ta kasvataja Edat, et tema issi ostis endale uued jooksutossud :D Väga oluline teave, kas pole? Hea, et ta ei rääkinud, et issi tallinna kaupsist suure ale ajal ostis, sest issi ei taha palju raha kulutada asjade ja riiete peale :)

Pihkva perega Peipsile

Issand, kui kopp mul ees on sellest eesti suvest hetkel. Ja mina arvasin, et taisse pole mõtet sõita, kui meil siin kena suvi on. Vohh sulle, kuidas ikka oleks mõtet küll. Aga see selleks, enam pole siin midagi virisega ega vinguda, sest piletid 18. märtsiks ju olemas. Ainult 7 kuud veel oodata, mis see siis ära ei oleks :D

Aga muidu on tore nädal olnud. Häid uudiseid on mitmeid, aga saladusi edasi rääkida ei ole ilus. Kahju! :D

Eile sain nuusutada natukene vaba naise elu. Mind lasti nimelt kolmeks tunniks sõps eve-lyga linna peale lahti. 3 tundi! Kuhu joosta, mida teha? ruttu-ruttu tuleb midagi toredat teha. Kindel plaan oli minna vaatama "seks ja linna". Aga sellest ei tulnud midagi välja, sest aeg ei olnud minu sõber eile. Aga pizzapastakoht vapiano oli ikka avatud ja lahti meile kl 7 õhtul. Sõime ja mõnulesime ja kohvitasime ja magustoidutasime. Mmmmm... Kui ma seal kohas eelmisel nädalal esimest korda käisin, siis jättis ta mulle enam-vähem toreda mulje, aga eile meeldis veel rohkem. Ehk seetõttu, et eile olin üle pika aja ilma pisikaunitarita ja käed vabad, süli vaba? :) Toit on seal tõesti maitsev ja ses mõttes chill koht, et melu käib - rahvapuuduse käes see koht ei kannata. Kui teil on plaanis aga minna oma pulma-aastapäeva või mõnda teist romantilist tähtpäeva tähistama, siis see koht küll parim valik pole. Aga niisama naistekaks on hea. Ja meil jäi aega ülegi, niisiis läksime ka kinno. Mis saab veel paremat olla? Vaatasime ashtoni ja cameroni filmi "Abielu vegase moodi" vms. Issand, kui palju ma naerda sain. No absoluutselt iga asi ajas naerma. Sai end tõesti välja elada ja seda mul vaja oligi. Tõeline vaheldus oli küll, kui muidu käid ja jalutad titega, kussutad ja nännutad, vahetad mähkusid ja käid küll külas, shoppamas, söömas ja sõbrannadega pläkutamas, aga alati on titt kaenlas või vankris. eile oli küll kuklas teadmine, et ta ehk ei ole issiga rahul või õnnelik, aga kuna film oli niii-nii kaasakiskuv ja naljakas, siis liiga tihti ma lastele ei mõelnud. See vast oli isegi hea :) Kujutasin vaid aeg-ajalt ette, kui oleksime seda filmi läinud kahekesi lehoga vaatama. Ta oleks niimoodi naerust möiranud, et võibolla oleks pidanud filminäitamise katkestama ja paluma sellel prillidega rõõmurullil saalist lahkuda. Sest kui tema naerab filmi ajal, siis ma ei suuda filmile keskenduda, vaid vaatan ja müksan teda :D Nii et valik eve-ly oli tunduvalt õigem. Hiljem kodus küll kuulsin, et grete liisa oli issile 1,5 h nututerrorit korraldanud ja küll mul oli valus seda teada saada. Aga aeg-ajalt uuesti ja uuesti katsetada ikka tasub. Nagu jennuga. Esimesed 7-8 kuud kisas ja karjus nagu tapetaks, aga siis järsku oli nõus issiga olema ja nüüd on emme küll endiselt ülitähtis, aga mitte ainult mina :) Mõned nädalad hoian nüüd grete liisat endale,aga ehk augustis julgen taas proovida?

Eelmisel nädalal oli meil aga naistekas ka. Nagu mainitud, siis Vapianos. Tollal esimest korda õnnestus mul seda ülihüperpoppi kohta külastada. Meid on meie lattemamamde klubis 8 ja ainuke kord, kui kõik olid kohal, oli minu sünnipäev (seda ei unusta ma kunagi, aitähhh teile!). Seekord oli võimalus, et kõik kohale tulevad päris kõrge. Meil oli Külli ärasaatmisnaistekas planeeritud (tsikk pidi järgmisel päeval sünnitama minema). Kõik olid kohal, aga keda ei olnud, oli külli. Arva-arva, mis toimus? Samal ajal, kui meie naistekas algas, algas ka tema sünnitus ja naisteka vältel oli juba lupsti laps käes! Ehk siis jälle taas kord kiire ja mõnus :D sünnitus. Siit teile naised, kes te veel ühe lapsega (või lausa veel pereplaneerimisjärgus) soovitus: mis te veel passite, tegudele! Ja sveta oli samal päeval load ära teinud, nii et oli, mida tähistada. Ja rõõmus oli see õhtu. Täis jutuvadinat ja rõõmsaid nägusid. Grets oli ka kaasas. vahepeal tüdines ära, aga lõpuks läks meil nii hästi, et saime koju alles natuke enne 23.

Peale ühe naisteka eelmisel nädalal ja eilse kino oleme käinud ka kaks korda viimase kahe nädala jooksul kultuuri nautimas. Esimest korda pulma-aastapäeva raames Maarja ja rannapi kontserdil Saue mõisas. Ilus!!! Ja teist korda eelmisel pühapäeval raplas Dagöl. Grete liisa on nüüd ka kultuuri saanud puudutada ja issi kõhul baby björnis meeldis talle väga kaasa õõtsuda ja chillida. Nii et isegi, kui sul on pisike laps kodus, siis ei pea see ilmtingimata tähendama, et kultuur ja kino päris välistatud on. Eks 10 korda vähem kindlasti, aga parem natuke kui üldse mittemidagi :) Ja mida harvem sa midagi eriliselt head ja erilist kogeda saad, seda rohkem oskad seda nautida ja sellest lugu pidada. MIna olen küll üliõnnelik nende kontsertide üle ja usun, et mõne kuu-poole aasta pärast tuleb taas aeg, kus natuke rohkem igat asja saab. Loota ju võib :)

Jennu on vahepeal käinud ühe vanaema juures pannkooki söömas issi-emmega ja siis teise vanaema juures emme-issiga pannkooki söömas (nii laupäev kui pühapäev, mis saab veel parem olla!) ja siis käis ta veel tädi tinnu ja onu indreku juures kaks päeva maal (saku on ju maa?) Müttas aias ja hüppas batuudi peal ja käis jalgis säästumarketis, nii tubli (oma lampjalgadega!). Oli endiselt palju nalja visanud, kõiki käsutanud ja ümber sõrme keeranud. Nagu jennule kombeks. Esmaspäeva õhtul helistas issile ja käskis issil järele tulla. Kui teisipäeval järele läksime, siis kisas: "ei taha toju minna"!. Saa siis aru, mida see laps vajab ja tahab. Rääkis tädi tinnule pidevalt: "Ma olen tuli (kuri)", "ma saan nüüd tuljaks" :D Ei tea, kust ta seda õppinud on?
Jennu teab, et lapsed shokolaadi ei söö (kui emme imehead shokolaadikooki tegi, siis ta jah sai terve tüki, aga reeglina mitte). Eile toob mulle ühe tüki teise järel arvuti juurde. Ütlesin, et emme ei soovi,emmel pole shokolaadiisu hetkel. Selle peale toob ta mulle valge shokolaadi tükikese ja ütleb: "Emmele tollast shotolaadi taa". Põikpäine väike musirull mul :) Ja kuidas ta oma õde armastab! HOmmikul tuleb voodisse ja pigistab ja kallistab ja kõditab ja naljatab õekesega. Ja Greteke nii fännab oma vennat ja mulle vähemalt näib, et neist saavad tulevikus väga head ja lähedased sõbrad. Ma ei usu, et ilma kakluse ja tülideta, aga olen kindel, et aastate pärast tulevad nad mu juurde ja ütlevad, et nad on nii-nii õnnelikud, et nad koos said kasvada ja et emme-issi said kaks last järjest ja kui väga nad seda hindavad, et nad ei ole üksi kasvanud :) Eks näis, aga ma võin ju ka tulevikku ette näha vahel :)

Nüüd, kallid sõbrad, jääb blogimisse väike vahe. Nimelt sõidame me perega peipsi äärde ja jääme sinna paariks nädalaks, vähemalt 2. augustini. Netti seal pole, msn ei ole, aga raamatud ja ajakirjad tulevad kaasa. Abikaasa tuleb veel nädalaks tallinna tööle, aga mina lastega ja hiire-pihkva-karini-eliisega jääme kõik memme juurde. Tulge külla! "Tujutad ette", maria tuleb mulle brüsselist isegi sinna külla! Ärge siis teie rääkige, kui imepikk sõit sinna oleks külla tulla ja "ei meie küll ei viitsi ega jaksa,see ju nii kaugel". Kui ilma on ja meid näha tahate, siis soovitan soojalt: võtke telefon, helistage mulle või lehole ja tulge paariks päevaks puhkama. Külalistemaja mahutab sõpru kenasti ja ülemise korruse sviidist on vaade otse peipsi järvele. On ilus küll, uskuge mind! Elo ja marekile mõjus peipsi õhk niivõrd hästi, et põõnasid mõlemal hommikul 12ni! Et kes tahab rahu ja vaikust ja hästi magada, pagege meile :) Ootame!

Pulmareisile. Lõpuks :D

Issand, kui piinlik, millal ma viimati kirjutasin! Ma üldse ei pahanda, kui kõik, kes mind vahepeal näinud ei ole, üldse enam tsekatagi ei viitsi, et kas olen kirjutanud. Niikuinii ei ole ju. Aga võttis end tüdruk kätte ja püüab kirjaneitsiks jälle hakata. Ei luba midagi, et hakkan iga päev blogima nagu alguses. Aga parem harva kui mittekunagi, eksju :)

Veel üks issand – Grete Liisa jäi iseseisvalt praegu diivanile magama! Tulime maalt ja mul oli nii mõnigi asjatoimetus ja tsikk vist tundis, et hea ja turvaline kodu ja jäi ISE tuttu. See on selle sajandi jooksul umbes kolmas kord! Viimati, kui hõiskasin, et plika jääb ise magama, järgnes sellele umbes 60 korda, kui ta ise magama ei jäänud :D

Ja nüüd siis selle juurde, miks mina, laiskvorst, üldse bloginud ei ole ja mis ma selle suurema hunniku vaba ajaga (hihihihiii) siis teinud olen? Tunnistan ausalt, et olen hetkel hullem sõltlane. Jah, vahepeal ei olnud eriliselt suur arvuti ees passija, aga nüüd olen iga issanda hilisõhtul (nii 1-2ni öösel) arvuti taga ja tegutsen. Ei, ei passi E-bays parimaid pakkumisi :D
Teen palju põnevamat „tööd” (minu meelest) – organiseerin meie pulmareisi! Mu meelest täiesti uskumatult fantastiline tegevus. Kui pulmad korraldas õde Christel eelmisel suvel, siis pulma reisi korraldamise au ja hiilguse võtsin hea meelega enda peale. Aint ei kujutanud ma ette, et sellega nii palju tegelen, et kuu aja jooksul kordagi blogidagi ei ole jõudnud. Ega ka telkut õhtuti vaadata (kl 23 paiku hakkab mu vaba aeg). Aina istun arvutis ja muhelen ja nohisen mõnust ja naeratan ja natsa ka pettun (mõningate hotellide hindade üle). Nüüd on jah kuu täis, kui täiesti andunult hotelle otsin, lendusid uurin, kõhklen ja kahtlen, muudan meelt ja arutlen iseenda, mehe ja tont teab kellega. Nagu te vist mäletate, oli kindel plaan Kariibidele minna järgmisel talvel (kui enam ei imeta ja saab niimoodi chillida, et maa must!). Vot – väga hea plaan oli,aga ei tulnud sellest midagi välja. Kuna lapsi ma armastava emana siia ei suuda veel jätta (küll tuleb ka see aeg, kui tahame abikaasaga kahekesi chillida), tuleb nii lapsed kui ka vanavanemad, ehk siis ämm-äi ehk siis hiir-pihkva, kaasa võtta. Ja pihkva arvas, et tema ei tule kariibidele küll mitte. Ok, mul oli väheke pisar silmanurgas, aga elasin selle teate üle. Siis ei lähe sinna. Ja siis tuli välja, et ta ei tule ka Taisse!!! Vot siis oli kurbus nii suur, et tundus, et teeme siis mesinädalad otepää spasse!? Ok, aga lõpuks tuli parem idee- võtame aint hiire kaasa ja maksame tema lennu ja hotelli kinni. Lahe mõte, aga raha selleks ei jätku :D Sest arvasime, et lähme eestist otselennuga Phuketisse (tai üks tähtsamaid ja populaarsemaid puhkamiskohti) ja see oleks läinud ca 70 000 kr kogu kambale ainult lend! Kallid pulmakülalised muidugi aitasid meid väga-väga, et oma pulmareis teoks teha, aga igal asjal on piir. Hotelli tahaks ju ka sellist, millest pärast hea lastelastelegi rääkida, mitte külma vee ja jumal teab mis putukatega. Õnneks ei saanud me veel küllalt palju nuputada, kust see puuduv 50 000 kr teenida (ihii mina oma õpetajatööga säästaks seda raha kõva 10 aastat), kui lugupeetavad ämm-äi teatasid, et hurraaa, nad siiski liituvad meiega. Kivi langes südamelt ja niiiii hea hakkas :) Natuke sain rõõmustada, kui äi teatas, et tema Phuketisse ei taha, tahab Koh Samuile (no üks teine saar tais, kuhu eestist otselendu ei lähe). Et tema üks sõber rääkivat, et see palju ägedam ja phuket ülerahvastatud ja disco-disco käib kogu aeg :D Ok, mis siis nüüd teha? Hakkasime siis teda veenma, et phuket ikka sama hea või veel parem (ise veel muhvigi ei teadnud ei phuketist ega saumist, aga vaielda oli vaja) ja et samuisse ei saagi otse eestist (ka seda veel esialgu päris täpselt ei teadnud). Lõpuks jõudsime kompromissile, et sõidame phuketisse, oleme seal nädala, lendame siselennuga Koh Samuile ja sealt jälle tagasi phuketisse reisi lõpuks. Sounds like a good idea! Ok, aga eelarve jäi jälle taas kord napiks ja oleks jälle vaja mõned kümned tuhanded juurde teenida, sest 2 täiskasvanut ja 2 last otselend läinuks 52 000 pluss siselend ca 6-7 k. Juba 60 k läinud, aga hotellid-hotellid, need peavad ka ägedad olema! Ja süüa-juua tahaks kõvasti ja hästi. Ok, nagu paljud teisedki eestlased, olime ka meie lehoga armsalt sinisilmsed ja uskusime, et hotellid tais ei maksa mitte muhvigi. Et lähed ja lõbutsed sentide eest. Hakkan siis ma uurima ja selgub, et 4* hotelli heas asukohas ja heade tingimustega (meil lapsed, nii et peame saja viiekümne asjaga arvestama) sa naljalt alla 1600 kr/ öö ei leia. Ja veel paremad on ikka 2000-2600 kr/öö. Vottt! Sähh sulle odav riik. Ja mis selgub veel – Koh Samui on veel kallim kui Phuket. Õnneks kohapeal elu olevat foorumite järgi päris odav, kui mitte süüa hotellis ja mitte võtta massaaze ja muid mõnusaid hoolitsusi hotelli spa-s. Aga loomulikult tuleb ka hotellis einestamisi ja spa-tamisi ette. Vist.
Ja siis mu kallis äi tahaks, et hotell oleks imeodav ja peaasi, et seal saaks end pesta :D No muidu igati armas idee, aga meil on see pulmareis, nii et tahaks rohkemat kui väikest pesukastrulit :D Pikkade veenmiste ja läbirääkimiste tulemusena jõudsime sinnamaale, et kompenseerime neile osa hotellikulust ja kõigil rahu majas. Ei jää keegi ilma ei soojast veest, laiast voodist, rõdust, elavast muusikast hotelli restoranis, pool-barist (nämmm, happy hour ajal olevat dringid väääääga odavad) ega ka lapsed lastebasseinist :) Isegi baby-sitter on mõlemas hotellis olemas, mille oleme välja valinud. Ahjaaa, lõpuks sain ise aru, et nii phuket kui ka samui tundub natuke üle jõu käiv nii majanduslikult kui ka logistiliselt (liiga palju lendamist) ja tegin altruistliku otsuse (ok, nali) samui kasuks. Sest see tundub tõesti äge, pihkval oli õigus (kuna ikkagi tema sõber nii ju ütles). Ja viimasel hetkel otsustasime ringi ja leidsin meile odava lennu Bangkoki. Alguspunkt Helsingi. Ja siis lähme siselennuga naksti bangkokist samuile ja pärast tagasi. B-s ei peatu, sest seal on nii palju miljoneid inimesi, et äkki oleks liiga suur stress reisi lõpetuseks (16 milj, kui ma ei eksi. Pluss turistid!).
Et algas siis umbes aasta tagasi kõik kindla veendumusega, et lähme Taisse. Vahepeal olin 100% kindel, et hoopis Kariibid ja ei midagi muud. Kindlasti mitte! Siis oli veendumus, et jääb Tai (Phuket). Peaasi, et mitte pisike Koh Samui, kus pole muhvigi teha. Siis pidi olema Phuket ja Samui. Aga tuleb hoopis Samui. Lihtne, eks!? :D Võite nüüd arvata, et küll ma veel viisteist korda ümber muudan oma reisiplaane. Aga eksite! Lennupiletid Helsingi-Bangkok-Helsingi on välja ostetud, hurraaaa. 10 900 kr per face, mis on odav! Hotellidest esimene on bronnitud ja teine ootab bronnimist (nagu olen blogimise lõpetanud. Või siis homme. Või siis leian veel ägedama hotelli, ihii). Jahhhh… Hotelle olen valinud ja sadu arvustusi erinevate hotellide kohta lugenud tunde ja tunde. Iga õhtu (öö). Ja see on olnud hästi kulutatud aeg, sest nii kihvt on lugeda, kuidas inimesed on/ei ole rahul hotelliga ja mis võiks paremini olla. Üks asi, mis jookseb läbi kõigi arvustuste – olgu hotell nii hea või halb kui tahes, teenindus olevat tais igal pool super-hüper hea ja inimesed alati naeratavad, vastutulelikud ja rõõmsad. Tahaks sellist asja eestis ka! Aga sellest edaspidi veel ja eriti palju peale 6ndat märtsi 2009, sest siis oleme oma 17 päeva kestvalt reisilt tagasi. Loodetavasti üliõnnelike ja rahulolevatena 

Nüüd müts maha nende ees, kes veel liiga väsinud ei ole ja viitsivad edasi ka lugeda. Peale laste ja mehe ja sõprade ja hetkel parima sõbra arvutiga aja veetmisest oli meil vahepeal midagi tähistada ka! Nimelt oli meil meie esimene pulma-aastapäev. 30. juunil, esmaspäeval. Meenutasin natuke endamisi, kui ilus ja armas pulm meil oli, sest seda see meie jaoks tõesti oli ja ma annaksin teile siinkohal ühe soovituse – laske oma pulm teie eest ära korraldada ja teil on pulmapäeval vähem pabinat ja olete kui printsess ja prints oma kõige kaunimal päeval :) Müts maha (veelkord) meie väga kallite joonase-merle ees, kes tõesti kõik ise korraldasid ja neil oli üliäge ja üliilus pulm (ma arvan, et üks sajandi pulmi), aga üldjuhul eeldab see väga palju pühendumist, stressi ja närvirakke, mis hävivad.
Aga rääkida tahtsin ju pulma-aastapäevast. Algas kõik suht nirusti (meenutas natsa meie nässuläinud valentinipäeva, mida vist kunagi enam ei tähista :D ), sest veetsin öö kahe lapse kaisus. Jennu hakkas kohe peale uinumist sonima, siis nutma ja siis kisama. Kuni sai emme kaissu ja läks veel aega, kuni uuesti magama jäi ja rahulikuks jäi. Väga raske ja väsitav öö. Hommikul olin paras sombi ja tahtsin aint rahu ja vaikust. Aga lapsed tahtsid emmet ja õue ja mängida ja nalja ja naeru. Proovi siis tore ja armas emme ja abikaasa olla, kui tuju on s… mis s….! Endast hakkas lausa hale. Aga sõps eve-ly tuli seltsi ja paha tuju kadus ja õhtu ootuses läks päev kiiresti ja lühike öö ununes. Käisime perega (ja muidugi mailiga ka :) lõunal ja saime täitsa hästi hakkama. Jens virutas pastat nagu vana mees, ei jonninud ega tembutanud, sest pasta on tema lemmikroog. Anna aga makaronid kätte, kastmega või ilma, juustuga või ilma, ja laps on ülirahul.

Õhuks oli meil reserveeritud laud kahele restoranis. Aga mina ei teadnud veel, mis restoran see on, sest see oli mehelt üllatus. Ise soovisin sellist üllatust ja olin päris kihevil, nagu kooliplika. Maili oli nii armas ja võttis nii grete kui ka jensi endale ja meie saime selle 2 tundi ainult teineteisele! Issand, võrratu. Siinkohal kohe väike nali ka – Maili-urmo läksid siis kahe pätakaga, ühe imikuga ja suure kõhuga (mailil siis) poodi. Ja päris kiiresti märkvad, kuidas rahvas sosistab ja vaatan kummaliselt ja naeratab. No aga tegelt ka – on ju suht lõbus vaatepilt – kaksikud poekärudes, 5kuune imik turvahällis ja naine juba uuesti rase :D Ma naeraks ja itsitaks kah, kui ei tuleks selle peale, et mõned lapsed võivad olla laenatud paariks tunniks.

Meie restoran oli restoran „Ö”. Ohh jahh, ei jätku kiidusõnu selle õhtu ja restorani jaoks. Me kiitsime ettekandjat ja kokka ette ja taha, nende kuuldes ja omavahel. Matsutasime ja mõnulesime ja nautisime ja tegime ilusaid tulevikuplaane (ehk rääkisime reisikorraldaja Kerttu mõtetest ja ideedest tai kohta põhiliselt, sest muust ma eriti praegu ei räägigi lehoga). Ahvimõnu oli, nagu ma vahel ütlen :D Ja kuigi grets on pea sama memmekas kui jennu oli väiksena, said maili ja urmo temaga suurepäraselt hakkama ja mina läksin sel õhtul magama väga õnneliku naise ja emana :)Ja mõelda vaid, et 7 „lühikest” kuud veel ja ehk saab kaks last viia vanaemale või tädi misule või tinnule ja saame rohkem kui kaks tundi teineteisele või sõpradele pühendada. Unistused, unistused…

Kui rääkida memmekatest, siis jennu ei ole eriline suur memmekas juba ammust aega. Väikeste eranditega (mõni öö kobib ikka poole öö pealt emme kaissu ja ajab issi minema). Üldiselt on põhijutt tal see, et „ei lähe toju, lähme tädi misu juude, Sõidame natuke ja siis lähme tädi misu juude tadasi, ets” :D „Tahan tädi tinnu juude, issi”. „Lähme vanaema juude, ei taha toju”. Kui tulime tädi misu või tädi tinnu või vanaema või kirte-lee juurest ära, siis ta juba uksel kisab: „tahan veel kite-lee juude, tahan tite-lee juude tadasi!” (või siis tädi tinnu või tädi misu või vanaema puhul sama jutt, peaasi, et koju ei peaks tulema!). Jube. Nagu kodus ei oleks hea? Tegelt ju on, sest nagu koju jõuame, on ta siin ka õnnelik ja rõõmus. Lihtsalt külapeal on põnev ja seal saab teha asju, mida kodus ei lubata. Ja siis viimane hitt on kamandamine. Ta kamandab kõiki ja kogu aeg. „Issi, istu siia, emme, hoia siit kinni. Äla tule siia, siin istub emme”. Tee, võta, ära, tule! Ja ikka ta väidab kogu aeg, et kas tädi tinnu või emme või misu või issi, keegi kogu aeg valetab. „Äla valeta, emme”, on lemmiklause. „Rahune maha” on ka hea lambist tulnud väljend. „Äla läägi” samuti, sest ainult Jens Kaspar Pihkva on see, kes võib rääkida. Ja sussid peavad kogu aeg jalas olema. Jennu valvab alati ja kui näeb, et keegi on ilma sussideta, käsib need kohe jalga panna :D Aga eile teatas ta, et emme on ilus poiss :D