sünnipäevaralli - kaunid kolmekümnendad :)

Tere, kallid sõbrad!

Nii tore on lisaks külalistele ja sms-ide laviinidele kenasid soove leida ka blogi-postkastist - aitähhhh!

Mis panebki mind mõtlema,et olen küllap üks väheseid, kes pole liitunud selle ülihüpersuperpopi Facebookiga. Aga küll jõuab veel - aasta alles poisike :)

Aga viimased nädalad on meil läinud märkamatult kiiresti, nagu alati. Ja ürituste tipp on olnud loomulikult meie kolm päeva kestnud sünnipäevaralli. Neljapäeval sai 4 aastaseks meie kallis poja. Sünnitus on veel hästi meeles ja endiselt mõtlen, et olin ikka julge, kui teise tite järgimööda sünnitasin. Eelkõige sünnituse enda pärast, sest Jennu väljutamine oli ikka paras pähkel! Leho just ükspäev oma töökaaslasele uhkeldas, missugune vägev naine tal on - sünnitas piraka 4,4 kilose poja. Ja täitsa ise (mis sest, et keisrikutse oli juba kaks korda olnud). Töökaaslane ei olnud mitte viletsam: tema sai hakkama üle 5 kilose vägilasega. Mine siis veel hüppama oma võimsa naisega, eksole :D

Aga kui nüüd päris aus olla, siis sünnitus oli kökimöki võrreldes kõige sellega, mis järgnes. Jens on meil hästi tore ja armas ja intelligentne poja. Jaaa. Aga paras purakas on ta ka ja mitte vähe! Nüüd on Jensil peale tulnud varajane tiinekaaeg. Läheb vihaselt oma tuppa, kedagi sinna ei luba. Näiteks tahab Grete Liisa vaadata Kõige suuremad sõbrad dvd-d, aga Jens arvab, et "kogu aeg ei saa ju seda ometi vaadata", vihastab ja läheb dramaatilise kõnnakuga oma tuppa ja mitte päris ei pauguta (veel?), aga lükkab julge võttega enda järel ukse kinni küll. Greteke siis aetakse minema, ülbatakse ja teatatakse, et ta ei taha seal kedagi näha. Kuna ka Gretele meeldib draama, siis loomulikult läheb ta sinna järele ja siis on jälle kodusõda meil. Mõni päev vähem, mõni päev rohkem, aga iga päev saab kaklust ja kätshi!

Täna jäi Jens pärast mänguväljakult tulekut autos magama. Kui olime neil tükk aega autos magada lasknud (kui üles tassida, ärkavad üles ja kodusõda jätkub :D), siis ajas issi Jensu oma arvates väga armsalt üles: "Ärka üles, mu singike". Arvake, kas singijutu peale sai Jens vihaseks või jaaa. "Ise oled sink!" karjus ta vihaselt :D

Jens Kaspar ootas oma sünnipäeva väga. Juba mitu kuud oli tellimus antud, et ta tahab saada Macki autot (The cars, of course! Seesama, mille onu Marek pedantse Jensu jaoks väheke valesti joonistas), Doci autot (ikka Pikne film) ja Piknega puslet. Sellist, kus pikne hüppab, keel suust väljas. Kuna Hiir jõudis macki ostmisega ette, siis ostsime meie L-ga Doci ja ülivinge Pikne & co puslepalli, vanusele 6+ (arvasin, et meie 4aastane paneb selle vabalt kokku, naiivitarikene :D). Kui oli käes sünnipäevahommik, laulsime Jensule ja viisime ta teise tuppa kinke uudistama. "Ähhh, ei olegi Mack. Ma tahtsin ju Macki" ok :D Ja edasi: "Ma ei taha sellist puslet, tahan sellist puslet, nagu me Jarlile kinkisime". Ok, täielik läbikukkumine vanemate poolt. Ei oska me õigeid asju kunagi öelda ega teha :D Õnneks tulid aga õhtul vanaemad ja tädid külla ning laps sai ka neid asju, mis talle meeldivad: Macki ja õhku hüppavad Pikne ja Matu, ujukad Piknega, Dockiga särgi ja takkapihta veel õhupall ka, kus Pikne peal. Enne seda oli meie kallis Kaire toonud talle Pikne-teemalise toakaunistuse, millega siis tuba saime ehtida :D No mitte et ma seda ise tahaks propageerida, aga laps ei ole nõus muud üldiselt selga panema. Ostsin talle hiljuti perekoolist hästi armsa ruudulise pluusi. Piknet peal ei ole. No ei, "anname jah Markile ära", oli tema vastus, kui ütlesin, et nojah, eks emme siis viib sõber Mark Johannesele selle kingiks. Ah mis ma räägin - Jensu teine suur lemmik on Hello Kitty :) Ta juba kaks kuud räägib, et tahab endale Hello Kitty särki, nagu Gretekesel. Sest kuna Gretekese särk on sinine, siis järelikult poiste oma! Mis sest, et Hello Kitty seal peal on puha roosa ja tutiga. Nüüd siis sai Jens oma suurimaks rõõmuks vanaema käest sinised triibulised Hello Kitty sokid ja ta keeldub neid pessu andmast :D Õnneks seelikut siiski ta selga ei ole nõus panema.

Jensu on meil poolteist nädalat jälle kodus haige olnud (märts sai läbi ja haigused tulid tagasi), aga võitleme hoolega selle nimel, et oma sünnipäevapeoks koos sõpradega on ta terve kui ponks. Oleme küll nüüd õues käinud ja eile käisime lausa elomaletiga koos Nop-is, ühes meie lemmikkohas söömas. Kui eile vapustasid meid Poola kurvad uudised lennukiõnnetusest, siis Mareki teatatud uudise peale ütles Jens: "Lennuk tegi hädamaandumise Ülemiste järve. Ei kukkunud." Puha viieline, ainult väheke vales kontekstis :)

Meie teine pätu on sama lõbus nagu Jens. Ükspäev oli hommikul vannitoas ja küsis Jensi ja issi käest: "Millal nokul karvad tulevad?" :D
Ja siis ta hea meelega arutab juba seda, kellel mis suguorgan on. Ja kasutab hea meelega emme kosmeetikat, kui see tal käeulatuses on (st lõhub seda emme suureks pettumuseks) ning kreemitab end hea meelega küll pulkdeodorandi, küll nohusalviga :) Ja korjab kodus kõik kotid kokku, võtab nuku ja nukuvankri ja teatab, et ta läheb nüüd linna. Või kooli.
Ükspäev vaatas Grets vanaema Evele silma sisse ja küsis: "Kas sina ei ole Hiir"? :D See oli tõeliselt lõbus vaatepilt.

Grete Liisa jonnihood on läinud mastaapseks. Kui läheb mööda mõni päev, kus ühtegi suuremat jonni ei ole, siis saab kohe erilise tundega magama minna. Üldiselt selliseid päevi ei ole, aga kuna Grete Liisa juba mitu päeva meil tõbine olnud ja täna tuli ka kõrgemat sorti palavik otsa (aprill ei ole meid liiga palju soosinud), siis täna ta lihtsalt ei ole jaksanud nii palju jonnida. Kui päevane pargijonn välja arvata (kui me veel ei teadnud, et tal korralik palavik tuleb), siis on lausa hästi läinud. Aga muidu näeb üks tavaline jonn välja näiteks nii. Sõime siin paar nädalat tagasi muna. Grete Liisa käest siis küsisin,et kas lõikan muna pooleks või soob terve. "Pooleks". Teen muna pooleks, tüdruk pistab kisama. Tahan tellvet tahan tellvet. Ja vehib kätega ja kisab. Tundub, et tuleb sarnane pedant nagu Jennu, kuigi raske uskuda, sest Jensi pedantlus on lausa fenomenaalne. Kui sul läheb kamapall jogurti peal valesse kohta tema meelest, siis on kisa lahti. Ja kausis peab jogurt olema nii, et selle peal on ringis kamapallid ja moos on keskel. "Pane kamapallid ümber, moos keskele" on meil põhiline lause kodus :D

Kui nüüd veel viimased sündmused kokku võtta, siis vahepeal oli veel üks sünnipäevalaps - mina ise :) Ei olnud mul seda kartust 30. eluaasta ees, millest paljud räägivad ja mu mees oli lausa identiteedikriisis - vaata, et läheb kokaks õppima või hakkab massööriks (mitte, et see nüüd otseselt halb oleks olnud). Mina pole elukutset vahetamas ja esialgu olen väga rõõmus 30. aastane naine, emme ja sõbranna :) Kui nüüd lapsed ka terved oleksid, oleks lausa super! Aga pea alati peab olema midagi, mis seda täiuslikku õnne varjutab, eksole.
Peale Jensuurika sünnipäevapidu perega neljapäeva õhtul oli plaanis reedel ja laupäeval minu pidusid pidada. Reedel olin küll natuke väsinud kahe lapsega kodusolemisest ja haigustest, aga muidu igati ootusärevuses. Sõbrad tulid külla, igaühel kaasas roosa lill - niii stiilipuhas ja armas :) Kuigi tegid mu ühe päeva võrra nooremaks, siis esimene pidu kallite sõprade keskis oli väga lõbus, meeleolukas ja igati õnnestunud. Tuli välja, et sööki oleks võinud paar korda rohkem olla, aga kodus olles olen ise suhteliselt närb sööja olnud (haigustega kaasnev stress) ja seega ei osanud piisavalt hästi arvestada. Nagu hommikul näha (ja paraku ka tunda) oli, kulus aga veini, vahuveini ja dzinni piisavalt hästi, et seda sööginappust kuidagi kompenseerida :D Nagu aeg-ajalt minuga juhtub, on teooria ja praktika vahel kuidagi disharmoonias. Teoreetiliselt tahtsin hoida madalat profiili ja minna magama hiljemalt kl 2, et järgmisel õhtul oma karja sõbrannasid võõrustada. Prakika aga näitas, et minu "joon ainult dzinni greibimahlaga" moto seekord ei töötanud - pakuti ju enne lisaks vahuveinile, proseccole ja naturaalsele siidrile ka veel veini ja siis tuli alles dzinn peale. No siis see "ei mingit hullu pohmelli ega peavalu" ei töötanud loomulikult :D Külalistest ei tahtnud me kohe üldse lahti saada ja nii nad läksidki alles peale 3 ära, aga kuna sünnipäevahommik algas meeletu terava päiksepaistega, siis kes see magada saab :) Nii et kukkus välja, et sünnipäevalaps magas vaid 5 tundi kui sedagi ja ei olnud hommikul mitte just kõige värskemas vormis :) Aga see-eest õnnelik. Ja veel õnnelikumaks sai, kui mees talle õnnitlused ja kingitused edasi andis. Lilled olid salaja keldrist lauale saabunud ja roosa sleifiga bonbon-i kinkekarp ootas veidi uimast sünnipäevalast. Siis sünnipäevahommikusöök Hiire-Pihkva juures, lastega mänguväljak, sõpradega Nopitamine ja õhtuks valmistumine. Lootsin teha veel pärast laste äraanmist ühe Beauty sleepi, aga aega nappis. Nii et tiksusin oma väsinud olemisega õhtuni välja ja päris edukalt! Üks hea värske mahl ja natuke hiljem üks hea latte peale ja läks edasi. Olin oma sünnipäeval peeaegu karsklane ja see oli väga mõnus! Õhtuks sain lausa nii vormi, et jaksasin diskotamagi minna (hommikul tundus see ilmselgelt kui midagi võimatut). Ja isegi oma mehekese, kes sõbrannade hordi (10 sõbrannat) saabudes hiire juurde pagendati. Tema oli ju sama väsinud kui ta kaunis nooruslik naisuke ;) Aga korjasime vabatahtlikud sõbrannad kokku ja võtsime mehe kaasa ja suundusime uude poppi kohta Vabank. Olin selle kohta palju head kuulnud ja seega oli kohavalik lihtne. Ja me olime rahul! Mõlemad Lehoga. Väga lõbus olemine ja mõnus tantsitav muusika. Samuti meeldis mulle saksofoni etteaste - kutt (nime kahjuks ei mäleta, aga lahe kutt prillidega :)) sünkis päris hästi dj poolt mägitavasse muusikasse. Jubelahe mõte! Ja muusika oli nii 80ndad, 90ndad kui ka viimase aja hea peomuss. Mõned üksikud lood olid sellised, et ootasin uut laulu, aga üldiselt väga väga rahul ja tahan veel ja veel ja veel :)

Täna oli minu esimene hommik 30sena. Mõnus hommik oli! Ei mingit peavalu (no ega veejoomisest ei pruugigi peavalu alati tulla), ei hullu väsimust. Ja päike paistis. Taas :) Mul on hea meel, et 30ndad nii päikseliselt ja piduliselt ja rõõmsalt alanud on :)