Meie Grets on 4 päevane :) Eksole suureks kasvanud!?
Nüüd veidike elust kahe lapse emana. Ptui ptui ptui praegu on küll hästi mõnus ja tore! Ei tea, kas sünnitusjärgne eufooria ikka veel kestab? Kus on siis see kurikuulus sünnitusjärgne depressioon? Või oli mul nii mõnus rasedus, et andis powerit kohe nii mühinal, et elan selle najal rõõmsalt, kuni Grets saab aastaseks ja siis on niikuinii chill ja grill? (no vähemalt loota ju võib).
Kodus oleme niisiis olnud alates reede pärastlõunast, so. täpselt kolm päeva. Piispiiga magab suurema osa ajast ja kui ei maga, siis vahib natuke ringi, vahel ka mossitab või nutab veidike, aga üldiselt on rahulik. Esimesed kolm päeva ta muidugi mu meelest oli ainult üks kaunis diivanikaunistus ja ainult tudus, aga täna on juba rohkem üleval olnud!
Mida siis Jennu uuest ilmakodanikust arvab? Esimesel päeval haiglasse tulles arvas jennu, et see on tema staaritsemise päev (nagu ka kõik teised päevad) ja tundis end hästi nagu alati. Tegi tsirkust ja naeris kogu aeg, Gretsist väga välja ei teinud, aga kade ega pahur ka polnud. Järgmisel päeval kodus juba käis titale pai tegemas ja ´tallitalli´ (kallikalli) ja emmele ja titale pidevalt. Küll oli armas :) Teiseks ööks saatsime küll jennu veel vanaema juurde ööbima, aga hommikul läksime ise terve perega jennule järele sinna. Nüüd viimased kaks ööd on pojagi kodus maganud ja saame hästi hakkama :) Ok, mina gretuga olen öösel 2 tundi üleval, sest tal lihtsalt pole und ja kõik! Sööb usinasti, siis nohiseb nagu vana mees :D, siis jälle nosib süüa, vahib ringi, vigiseb veel natuke. Siis vahetame mähkut ja siis on jälle vaja natuke mämmida. Ja kaks tundi ongi läinud. Aga no õnneks ei ole vaja emmel hetkel fotosessioonile ega komandeeringusse Brüsselisse minna, nii et hommikukohv on hetkel parim sõps (ärge, sõbrad, solvuge). Hommikul ärkame nii 9 paiku, teeme oma toiminguid ja oleme rõõmsad, natuke ikka nutab ka, aga ossaissand kui vaikselt. No plikad on ikka teine ooper, uskuge mind! Jennu oskas end kohe alguses maksma panna, lasi ikka täiest pasunast juba haiglas :D Gretu aga nutab sellise õrna haleda häälega, lausa naljakas on. Üldiselt on emme tiss ka selle lapse puhul suurim päästerõngas - kui ikka tuju on nukker, aitab tiss alati! Ja emmel on seda piimakest alates eilsest nii palju, et mõtlesin seda linna peal jagama hakata, sest no mina ei jaksa seda kanda! Ma arvan, et mu tissid kaaluvad mitu kilo. Vähemalt mees rõõmustab ja kuidas veel :D
Millest ma siis puudust tunnen? Hetkel mitte millestki. Küll tahaks õue jalutama minna oma perega. Meil ju nüüd uus uhke kahelapsekäru, tahaks väga seda juba katsetada, et kuidas jennu eelkõige sellega lepib. Ja kas lepib. Nädala lõpus juba saab kadriorgu rallitama minna, lahe :) Oleme käinud kaks korda leho ema juures, nii et seal olen saanud hästi puhata ja ajakirju lugeda. Jennu on seal hästi hea laps ja mängib-toimetab palju iseseisvalt. Tal on seal oma köögimängud, ´poti-panni`, nagu ta ise ütleb. Eile tahtis jennu gretule ka oma autosid mängida anda. Kujutate ette, meie kadedavõitu poja, kes reeglina oma mänguasju ei jaga, tahtis pisiõele oma autot laenata :) Küll see paitas mu südant. Minu meelest ei ole jennu küll kuidagi õnnetumaks läinud seetõttu, et õeke ka nüüd juures on, pigem vastupidi - särab ja naerab nagu väike päike. Jonnib ikka ka, aga mitte rohkem kui enne. Küll nad saavad veel teineteisest rõõmu tunda, ja mitte vähe!
Võtame ka juba usinasti katsikulisi vastu. Sõpru-sugulasi on nii palju, et lausa iga päev on kedagi oodata. Aga see on ju tore :) Juba laupäeval käisid esimesed külalised. Kahepäevane Grete Liisa siis veel väga oma silmakesi ei näidanud, aga Jennu ja Kirte-Lee mürgeldasid palju ja sai vägevaid pilte neist kahest. Kittile meeldib nimelt paljana ringi joosta ja jennut taga ajada niimoodi :D Natuke sai nende kahe vahel draamat ka, nagu ikka. Jennu kadetseb oma asjadega ja "titelee ammuta", nagu jennu ütleb. Õnneks suurema osa ajast said need kaks omavahel täitsa hästi hakkama. Ja kui armsad nad kahekesi on, nagu rosinad :)
Täna hommikul käisid sõbrad rootist külas ja viimaseid nädalaid (päevi?) beebiootel triin koos nendega. Võtsin kätte ja küpsetasin hommikul piruka. No eks see vähe riskantne asi oli ette võtta, sest ajaplaneerimine on omaette kunst lapse kõrvalt. Kuna jennu on täna lasteaias, siis pool päeva on muidugi lihtsam see ajaga arvestamine. Ei minul küll mingit raskust täna hommikul olnud - vähevõitu maganuna (ca 6 h ööund)ärkasin siiski kl 9 üles, ja kuna grets magas alles, läksin ruttu dusi alla, tegin meigigi (hea tibi, eksole!), ja hakkasin kähku pirukat ette valmistama. Siis aga ärkas meie printsess. Natuke nosis, vahetasime mähku ja panin ta turvahälliga laua peale chillima, ise samal ajal nokitsesin piruka kallal. Uskumatu! Vastsündinu jennu kõrvalt ei tulnud mulle sellist ideedki pähe, et küpsetaks või midagi? Ja et ta oleks tahtnud üksi turvahällis passida, kuni emme kokkab? Ei iial! Aga Gretu seal nohises ja vaatas natuke ringi ja emme oli hästi nobe ka muidugi võrreldes kahe aasta tagause ajaga :) Ja samal ajal, kui uksekell helises, helises ka ahjukell ja teatas, et teie pirukas on valmis :) Pole paha, kui arvestada seda, et vanasti olin üks laisk ja lodev perenaine :D Aga naised vananedes tahavadki ilusamad välja näha ja pole siis ime, et hommikul meiki tegema ruttasin. Tahan ju endale ka meeldida ja kui naine on iseendaga rahul, siis meeldib ta ka oma kallile abikaasale ja teistelegi, sest temast õhkub positiivsust ja rahulolu, eksole :)
Varsti tuleb jennu koju ja siis ka teine sats külalisi tänase päeva jooksul.
Ja mitte vähe ei rõõmustanud mind täna mu armaskallis abikaasa, kes tuli koju 7 pika tumepunase roosiga. No vot eesti mees! Lähen nüüd teda kallistama kohe...
No comments:
Post a Comment