Grete Liisa 2!

Täiesti uskumatu, et meie tütar saab kahe päeva pärast kahe aastaseks. Kuidas see üldse nii juhtuda sai, et minu märkamata selline suur tüdruk Gretsist sirgunud on. Ja ühel hetkel kirjutasin siia, mis sõnu ta kõik räägib pooleteise aastaselt. Nüüd tulevad sellised ägedad ja pikad laused, et selle peale võib ainult kommenteerida, et räägib nagu filoloogi laps :D Me küll veel sotsiaalpoliitilistel teemadel ei vestle, aga muidu on ta küll juba täitsa sõbranna eest. Ja juba kuu aega ei pissi püksi, vaid on meil mähkuvaba. Suur tüdruk patsiga :) Kui aga temaga kohvikusse minna, siis võtan kõik sõbranna-jutud tagasi, sest seal hakkab ta sellist pulli tegema, et emme jaks ei käi üle ja laps ei käitu üldse sõbrannana :D Viimati käisin temaga Bestselleri kohvikus. Tema ja mina. Pani kohe leti taha plehku, jooksis ettekandjad pea et pikali, ise endal ülimata lõbus olla. Mitme onuga püüdis nalja teha ja flirtida, aga onud olid töised ega viitsinud naeratadagi, kuigi tsikk oli mu meelest päris naljakas oma kõrvuni suu ja kuklas peaga. Ega see Kreeka või Tai ole, kus kõik tutiplutitavad lapsi :P

Grete Liisa on ehtne tüdruk (kui ta just parajasti poisi moodi ei käitu). Kõik emme kingad on sadu kordi läbi proovitud. Ta püüab ka juba kontsadel käimist harjutada. Jumala eest, peaasi,et ta vanemad nii ära ei keera, et Tom Cruise´i moodi talle järgmiseks aastaks kontsakingi ei osta. Ei ole plaanis. Ja muidugi kisub ta mu meigiasju ja mäkerdab end kokku, kui midagi kätte saab. Või lõhub või rikub ära, ka seda on juhtunud. Tüdrukud on kallid. Igas mõttes :) Vahel ärkab hommikul üles ja hakkab kohe kisama. Ja siis karjub, et "Ma olen kulllb" või "Ma ei tahaaaa", endal juuksed sassis ja jalad harkis. Siis ta on täpselt Lärmisepatänava Lotta. Ja viskab juba end vahel selili ja kõhuli ja trambib jalgu ja näitab iseloomu. Ehk et kätte on jõudnud see "kauaoodatud" kaheaastase jonn! Uhh, ja jällegi - kõigile minu blogilugejate kohutamiseks - see läheb veel hullemaks, seda ma juba tean :D Kui Jensil see aina kasvas ja kasvas ja oli tunne, et no enam hullemaks minna ei saa, siis läks ja kuidas veel. Kui ta oli 2 ja pool, oli mu meelest nii hull, et muud ei olnudki kui üks jonn teise järel. Kusjuures praegu ei ole meie Jenskaril ka jonne liiga väheks jäänud, aga ma vist olen juba harjunud. Leppinud oma saatusega. Lisaks sellele on Jens olnud peaaegu terve jaanuari kodune. Käis vahepeal jälle natuke lasteaias ja nüüd jälle üle nädala köhaga kodus olnud. Nii terve jaanuari. Sel nädalal ei ole temaga üldse väljas käinud ja lootust on, et õekese sünnaks saab korda. Nii et laste suured ja uhked jonnihood võivad olla ka sellega põhjendatavad, et liiga palju rutiini ja kodusistumist.

Mis nad siin kodus siis teinud on? Kõigepealt ikka möll ja tagaajamine, siis puslede ladumine, siis natuke Mõmmi ja aabitsat (Jens tunneb päris hästi tähti ja Greteke teab juba ka osasid) ,siis kaklemisring, peitusemäng, pusled, vanaemaga seebi vaatamine ja veel pusled ja lõpetuseks üks kaklusring sinna otsa :D

Jah, kui mina tööl käin, siis nendel õhtutel mängivad nad vanaemaga oma mänge, laulavad, pusletavad ja kl 6 olevat vanaema seebi aeg. Ja lapsed on temaga seda seepi hakanud vaatama! "Kirgede torm". Nii et kuigi mina ei ole seda kunagi vaadanud, teeb jennu mulle lühikokkuvõtte :D Näiteks sain ma teada, et Emmal on kaks peigmeest- Felix ja Ben. Ja et üks neist (Ben vist) tõmbas tänases osas Emma teelt ära, kui Emma tahtis teelt kilpkonna ära tuua. Hea mees olevat see Ben, teadis Jens :) Kui Greteke saab 2 täis, ehk hakkab tema ka mulle ümberjutustusi tegema saadetest :D Ohh seda vanaema, aga no lastel ja vanaemal on siis, millest tulevikuski küpsiste ja teetassi taga rääkida. Eile aga oli lastel väike kisma, kas vaadata Muumisid või Mõmmi aabitsat. Mõlemat ühel päeval ei saanud, pidid valima. Jens siis lõpuks teatas tähtsa näoga, et tema ei taha kumbagi. Tema tahab hoopis uudiseid vaadata :D Sama tähtsalt teatab ta mulle aeg-ajalt, et "Tead, emme, mulle tuli üks hea mõte pähe" või "Mul on uudiseid".

Kui nüüd veel "Kirgede tormi" juurde tagasi minna, siis tuli välja, et Jensile meeldiks ka abielluda. Seal seriaalis vist on tüdrukul dilemma, kumba poissi endale meheks võtta. Ja kui ma püüdsin Jensile selgeks teha, et tuleb üks naine välja valida, siis ühel päeval ta ütles, et võtab kaks - Kirte-Lee ja Helena-Katariina. Päris hea valik, aga issi arvas, et las ta mõtleb veel natuke. Järgmisel päeval arvas, et ainult Kirte-Lee, nagu ta vanasti oli väitnud. Ja et nemad tulevad siis siia elama, aga meie issiga võiksime ka siin edasi elada. Aga et nemad tulevad meie tuppa ja meie peame minema issiga naride peale. Päris hea diil ikka :D

Kui Grete Liisa käest küsida, mitme aastaseks ta nüüd kohe-kohe saab, siis ta vastab tavaliselt, et kaheseks. AGa üks päev ütles: "Emme aastaseks". Jens siis tõlkis mulle ära, et Greteke tahab saada sama vanaks kui emme. Tundub, et olen naine oma parimates aastates ;)

Pikne ja Ämblikmehe teemast ei ole me veel ikka üle saanud. Jens kordab iga päev, et tema tahab Ämblikmehe või Piknega torti oma sünnipäeval ja räägib, mis The Cars filmi tegelased tal veel puudu on. Ja väga meeldib talle, kui ta sõber Mark tal külas käib. Esiteks on Mark hästi armas poiss, teiseks aga on tal alati mitu piknet või muud sarnast tegelast kaasas. Pärast siis räägitakse emme-issile,et Markil on see ja see auto ja mul ei olegi. Juba hakkab pihta see manipuleerimine! Ükspäev aga oli Jens pannud endale Piknega bokserid jalga ja sinna peale veel Ämblikmehe bokserid. Et ikka mõlemad lemmikud oleks võimalikult lähedal :D

Issand, nii palju lastega kodus olnud, et muud teemad ei tule meeldegi. Tegelt on täitsa palju muud huvitavat ja toredat ka olnud. Naistekaid ja sõbrannakaid ja kahetunniseid lõunaid Kissuga Reval Cafes minu ainukesel lastevabal päeval, teisipäeval ja kolmetunniseid lõunaid kadrioru kodukohvikus pärast Musamari. Kolmapäeva õhtud on ka välja kujunenud sõbrannade õhtuks, kui tulen Jennuga musamarist ja siis on paaritunnine sõbrannatamine.

Eelmisel reedel käisime aga Elomaletiga väljas. Vinoteek Tigus. Meil võttis mitu aastat aega, et sinna minna, kuigi see on praktiliselt meie kodu kõrval. Kuna Elomalet nii ilusasti kutsusid, siis andsime kohale veel ühe võimaluse (kaks korda olime saanud nii piisavalt arrogantset suhtumist telefonis-ukse peal tunda, et lükkasime oma külaskäigu teadmatusse tulevikku). Aga oiii, kohe algas kõik nii hästi - vein ootas lauas ja kohe varsti tulid eelroaks Sinimerekarbid, austrid, peterselli-küüslauguga teod ja habemenoakarbid. Öäkkk, ütlevad mõned teist. Aga pagan - niiiiiiii krdi hea oli, et ma pidin minestama. Habemenoakarbid ei ole minu söök ja austrit olin enne söönud vaid ühe korra, siis jäin väga skeptiliseks. Sel korral aga juba meeldis ja järgmist austrikorda ootan väga! Teod ja sinimerekarbid olid väääääga ülihead, nii et ootan seda päeva, kui sinna tagasi läheme :) Pearoaks võtsime Kuldmerikogeri ja Meriahvena, mmm. Ja magustoiduks Pavlova koogi granaatõunaseemnetega. Nelja peale läks veel 3 pudelit täitsa mõnusat veini ja elu tundus köhadele-kodusistumistele vaatamata tõeliselt roosilisena. See oli tõeliselt gurmee-õhtu väga heade sõprade seltsis. Ja lisaks imeheale söögile oli ka teenindus väga armas, nii et võtan kõik sõnad Tigu kohta tagasi ja ootan järgmist tigutamist. Et sellest veel vähe polnud, kutsusime Elomaleti enda juurde ja korkisime veel ühe veini lahti - valgele lisaks punase, loomulikult! Ja mängisime paaride mängu, mis läks väga põnevaks kätte. Hommikul pidime sõitma lastega Rakverre Muumide etendust vaatama, mis pidi algama kl 11! Kl 2 saatsime külalised alles uksest välja ja siis saime aru, et sai mitte ainult liiga palju söödud (ja ka vist liiga hästi), vaid ka veini joodud :D Minul polnud hullu,aga vaene mees! Hommikul oli tal ikka niii paha olla, et teatris kartsin, et ta annab otsad. Jäime loomulikult Rakverre hiljaks ja jõudsime täpselt vaheaejaks kohale. Teine vaatus kestis veel 30 min ja vot selle 30 min pärast me sinna sõitsimegi, sest pärast etendust tahtis armas abikaasa kohe koju ja puhkama. Nii palju siis toredast Rakvere-päevast! Aga no lastele meeldisid muumid ja kuigi see läheb kirja kui selle aasta mõttetuim üritus, siis andsime endast parima ega jätnud enda lolluse pärast lasteüritust ära. Loodetavasti õppisime sellest arulagedusest midagi. Tegelikult oli plaan minna vaid kergele õhtusöögile sõpradega. Nii paariks tunniks...

Pühapäeval käisin Mirjamiga ka "Coco enne Chaneli" vaatamas. Üldiselt on mul hea meel,et mehega tookord "Avatari" vaatasin, sest kuigi Coco oli mu meelest üks väga hea film, siis kujutasin elavalt ette, kuidas L alguses oma haigutusi üritab varajata, aga lõpuks kõva häälega üle saali haigutab :D Aeglane tempo ja ei mingit actionit ega ameerikalikku kõigile meeldida püüdvat huumorit. Tõsine film, aga kellele meeldivad eluloofilmid ja Audrey Tautou, siis see film on teile. Imdb.com andmetel suhteliselt keskpärane film,aga mina annan 8 punkti julgesti.

Nii. Jaanuariga olen rahul.Sõpru on kohatud, perega on aega veedetud, kinos on käidud, kohvikut-restot ka väisatud. Ees on veel tänaõhtune Merja sünnipäev - jõuab tema minu lapsepõlvesõbrannadest esimesena üle 30 läve ehk algavad elu parimad aastad :) Ja siis muidugi Gretekese sünnipäevapidu Hello Kitty tordiga (kuigi Jens nõudis Pikne torti ka õele) ja suure hulga sõprade-sugulastega.

Nüüd tuleb jälle endale teatrit ja kontserti hankida veebruarisse. Ja kodus olles suutsin reisimisest unistada, ülla-ülla! Nii et reisiplaan on välja kujunenud septembriks ja nüüd vaja vaid piletid välja osta ;)

Kallid kõigile blogilugejatele!

Uuel aastal uue hooga

Täna tabasin end jälle mõtlevat sellele, kuidas me küll saame kahe lapsega hakkama. Aeg-ajalt muide (ja mitte liiga harva) ongi tunne,et no võtke mul vanemlikud õigused ära, mina ei oska, ei jõua, ei suuda nende kahega. Üldiselt on ju kõik väga hästi ja toimib. Aga siis tulevad jälle minutid ja tunnid, kus lapsed on ja on ja ongi pahas tujus. Näiteks täna, kui tõime lapsed hiire juurest koju. "Pane mulle Pikne vilmi". "Miks"? "Sest vanaema juures vaatasime, kaks korda järjest". Kmmm. Ja vanaema tegi kaks hommikut järjest ka pannkooke. ´Ja loomulikult pelmeene. Ja lubas voodis hüpata ja karata ja üldse teha, mis süda lustib. Ja kui lapsed koju tulevad, siis nad alati saavad justkui uuesti kultuurishoki,et kodus on reeglid :D Ei võigi kõike teha ja sõnakuulmatu olla :D Hakkas pihta, et ei taheta lõunaund magada (Jensi ei panegi enam kodupäevadel, aga Gretsi küll), tahetakse küpsist kogu aeg, ja juustu ja saia ja leiba ja võid ja moosi. Lapsed on nagu Vahtramäe Emil, Lärmisepatänava Lotta ja metsavendade ristsugutis :D Ok, õhtul aga on Trevori sünnipäev ja lapsed peavad enne natuke puhata saama. Lähme siis mehega magamistuppa ja kutsume lapsed kaasa. Üks hakkab kisama, teine hakkab kisama, keegi magada ei taha, aga kuna väsimus on juba nii suur kella neljaks, siis on nad eriti jonnised ja Greteke hõõrub silmi. Käsib emmel ja issil teise tuppa minna, sikutades varrukast ja samal ajal niisuugust kisa tehes, et tatti lendab igasse suunda. Jens röögib samal ajal teises toas. Ja saate aru, lapsed kisavad ennast lõpuks magama, nii kurb, kui see ka ei ole. Issi jäi veel kõigepealt magama. Liiga kaua magada ei saa lasta, sest siis ei jääda öösel magama (Üks päev lasin jensul magada, kaua tahab, tuli poolteist tundi. Samal õhtul aga enne kl 12 magama ei jäädud, sest tal lihtsalt ei ole nii suurt unevajadust ja rahmeldab, palju rahmeldab, magamajäämine ei ole tema tugevamaid külgi). Täna siis lõunaunest tõustes läksid pasunad mõlemal jälle õitsele ja niimoodi 20 minutit järjest, enne magamist oli ju ka 20 min. Siis mõtlesin küll, et esiteks ei jaksa ma nende hulludega sünnipäevale minna, teiseks ei saa ma aru, kuidas me saime kaks last järjest :D Ja mõtlesin, et kellele on üldse "lubatud" kaks last järjest? Kas meile on? Olge te flegmaatikud, koleerikud või sangviinikud, kaks last on kaks last. Aga kui need lapsed on kaks väga emotsionaalset ja magamist vihkavad rüblikut LottaplussEmilvõrdubkangekaelsustipp, siis on vaja eelkõige kannatlikkust, ülisuurt laste armastust :D ja mis minu jaoks vist peamine - väga tugevat naise-mehe suhet. Sest kui meil seda ei oleks, siis ei oleks me juba ammu koos. Mitte, et see suhe ennast ise päev-päevalt toidaks mittemidagi tehes. Ei, tuleb töötada suhte kallal ja arutada asju, leida või võtta aega kahekesi olemiseks, sõpradega suhtlemiseks, ilma lasteta ajaveetmiseks. See kõik on teinud võimalikuks selle, et me jaksame rasketel hetkedel (neid tuleb iga jumala päev ette) vastu pidada ja mitte üksteisele kõrri karata. Olen üliõnnelik, et mul on selline fantastiline armastav ja hooliv abikaasa ja laste isa. Ma vist räägin talle iga päev, kui väga hea ja armas ta on :) Ja kui vahel meil kahel ja meil neljal ongi omavahel hirmus raske, siis lähedane, armastust ja lugupidamist täis mehe-naise suhe on see, mis jälle jalule aitab.
Kuidas ma üldse sellise jutu juurde jõudsin? Vist sellepärast, et olen nädal aega nohuste lastega kodus istunud (õnneks mitte päris, aga suurema osa ajast) ja et laste nohust veel vähe oleks olnud, olin ma ise ka mitu head päeva nohu küüsis. Nohu oli mõned päevad kohe nii kole, et ma ei saanud praktiliselt üldse magada. Kõik lapsed ronisid kohe öö hakul kaissu, et emmelt oma nohukollide vastu kaitset saada ja pikali olles oli lisaks laste nohinale ja nohu tõttu norskamise mul veel endal nina kinni ja meeletu peavalu ja alapalavik 35,5. Ehk siis mingi viirus, nagu arst arvas. See oli veel mu puhkusenädal, mille veetsin kuidagi udus. Õnneks käis mul paar päeva ema abiks ja seltsis. Mis aga paraku ei tähendanud, et ma siis teises toas oleks saanud magada või puhata. Kas panin nendega puslet kokku või lahutasin nende tülisid, sest nende aktiivsuse jaoks oli vaja kahte täiskasvanut. Lapsed olid vaatamata nohule väga reipas vormis terve see nädal. Mürgel hommikust õhtuni, vahepeale väike kisma ja hammustamine (Greteke) ja tõukamine (Jens) ja siis jälle suur armastus, kuni mõni pusletükk jälle Jennul ära kadus ja siis tuli jälle Gretekest peedistada. Grets aga on vähemalt sama kõva pähkel kui jens. Ta on üliväle. Nagu võimalus aveneb, pätsab ta Jennu Kunniauto ära ja pistab jooksu. Ja siis nad kaklevad vaese kunni pärast jupp aega, kuni jälle pisarad väljas ja tüli majas. Täna aga kakeldi Hello Kitty pärast, mis oli veelgi lõbusam :D Jens arvas, et täna tahab tema Hello Kittyt endale kaissu võtta. Ja ta ei teinud muide nalja! Sellepeale muidugi Greteke vihastas ja hakkas pirisema. Jens pakkus oma Kunni, aga see gretsile nüüd jällegi ei sobinud, kuigi päeval ajas seda väga innukalt taga. Jens Kittyt ei saanud ja nuttu oli terve Kollane tänav täis, või mis, Lärmisepa tänav ikka :)

Kui nüüd jonn ja kaklemine välja arvata, siis oli samas täitsa mõnus kodus olla ja mitte tööd teha :) Ja kuulata pealt, mida siis kaks pätakat omavahel räägivad.
Üks hommik. Jens ja Greteke on vannitoas. Kuna emmel meeletult pea valutas ja nohu tappis, palusin Jennul õeke riidest lahti võtta, ära pissitada ja tagasi emme juurde tuua. Poiss tegi kõik selle ära ja sai hästi palju kiita. Natuke hiljem jälle vannitoas. Jensil on ämblikmehe bokserid, kus ämblikmees peaks käima pepu peal. Muidugi paneb jens kõik bokserid tagurpidi jalga, sest kõik tähtsad tegelased, nagu Pikne või Ämblikmees, peavad ju ees olema, et neid imetleda saaks! Näitab siis oma Ämblikehe boksereid Gretsile ja küsib: "Kas sulle meeldivad need?" Grets viisaka tüdrukuna jaatab, mis tal üle jääb. "Tahad, ma ostan sulle ka sellised sünnipäevaks?" pakub Jens :D. Ja lisaks lubas Jens veel õele sünnipäevaks osta Ämblikmehemaski, mis veelgi toredam :D

Täna küsis Jens, mis süüa issi teeb. Issi lubas kanaga pastat teha. Jens: "Ei taha kanaga pastat. Tahan makaronidega pastat!"

Aga kõige armsam oli üks hommik, kui ma veel täitsa hädine ja haige ka olin. Jens tuli järsku minu juurde ja ütles hästi nunnult ja südamlikult: "Tead emme, ma armastan sind niiii väga" :) Midagi nii ilusat ei ole ükski laps mulle veel enne öelnud.

Kui nüüd laste teemast eemale minna, siis vahepeal tuli ju uus aasta. Ja meile tuli see samas rahulikult,samas lärmakalt ja lõbusalt. Külalisi oli meil tervelt 7 ja lapsi koos meie lastega 4. Marek ja Leho kokkasid, nagu alati :) Mehed tegid Ratatouille´d ja veisesisefileed ja mina panustasin õuna-juustukoogiga, millele tegin küpsise-lehmakommi-või põhja (ilgelt nämm) ja õuna-kaneeli kastme. Autor Anni Arro. Suure juustukoogifännina nautisin seda kooki väga. Meile oli lisaks Kissule, Elomaletile ja Jennu pruudi Kirte-Lee perele külla veel tulnud meie lemmik Brüselitädi Maria. Kartis ta küll, et hakkame niikuinii öösel mängu Paras paar mängima,aga seekord läks tal õnneks- jutuvada oli nii suur ja juttu jätkus nii kauaks, et mängust ei tulnud midagi välja. Midagi erilist ei teinudki, rääkisime juttu, sõime-jõime, ajasime liiga siivutut juttu pool ööd, vaatasime natuke telkut, aga õhtu möödus väga kiiresti ja vähemalt mul oli hirmus lõbus (ei tea, kas seltskond oli nii hea või hoopis Gin-greibimahl? :D). Keegi tülli ei läinud, kuigi teemad olid väga intrigeerivad ja kohati isegi provotseerivad. Kõik jäid sõpradeks ja armastus kestab edasi :) Lapsed jäid magama kl 2 ja kl 3, rongavanemad lasid lastel rakette vaadata ja külaliste seljas ratsutada (marek pidi Pikne autot ja igast muid tegelasi joonistama jennule veel kell 2 öösel).

Uuel aastal on aga enne nohu ja pärast nohu ka asju tehtud. Käisime sõpradel kaidil-karpal külas ja megaargpüks Kerttu sai hakkama saunatamisega koos lumehangega. See tähendab, et visati leili, higistati ja siis joosti läbi toa ja koridori õue, visati end kõhuli lumehange (miinus 9 oli kindlasti), kisati korralikult, tagasi sauna. Kerttu ja kaidi kisa oli aga nii suur, et Greteke ehmus ära ja pistis ka kisama. Ohh seda emmet küll. Pärast seda viisime lapsed hiire ja hiire mehe :D juurde ja ise läksime "suhte kallal töötama" ehk kinno - "500 päeva armastust". Kerge romantiline draama,aga mu meelest ületas see kõik minu ootused. Ootasin toredat ja vallatut filmi, aga mu meelest olid seal mõned kohad, mis olid lausa väga head ja näitlejatöö oli ka köitev. Sel nädalavahetusel aga jahtis mind üks omamoodi väljakutse, film "Avatar". Teadsin,e t kallis abikaasa tahab seda kindlasti näha, aga no alati valib naine filmi ja sellised filmid jäävad siis miskipärast ukse taha. Rääkisin reedel pool tundi Kissule, kuidas mina ei lähe massiga kaasa ja mina seda avatari küll jumala eest vaatama ei lähe, sest "mulle lihtsalt ei meeldi fantaasiafilmid, kohe üldse ei meeldi". Mis sest, et kõik kiidavad, vot mulle lihtsalt ei meeldi mingid hõljuvad olevused, kes meenutavad nagu inimesi, aga samas ei ole ju ka inimesed. Mõttetuuuuu! Helistasin siis sõber Reelile ja ajasin talle sama juttu. Tema aga olevat filmi näinud ja hakkas jälle üks suur kiidulaul pihta, kuidas ma ikka pean minema vaatama seda ja kuidas see ületab kõik mu ootused. Mis ootused, mul ei ole mingeid ootusi. Jäin endale kindlaks ja tahtsin mehele maha müüa hoopis "Coco enne Chaneli", mõnus naistekas :D. Kui mees aga koju tuli, lipsas mul suust välja lause, mida ma ise ei kontrollinud: "Musi, me lähme Avatari vaatama". Issand, kust see tuli??? Ja mõeldud-tehtud. Kõigepealt istusime ligi kaks tundi Anni Arro "Komeedis" ja siis valmistusin juba magama jäämiseks kinos, aga siiski andsin filmile võimaluse. Esimesed 10-15 min olid täitsa ok,no mitte küll igavad. Aga no siis hakkas pihta ja läks niii põnevaks, et ma tundsin, et mu pulss lõhkeb. Elasin julmalt kaasa, surusin oma küüned mütsi ja panin aeg-ajalt salli silmade ette ja vaatasin mehele otsa. Ta ühe korra küsis ka: "Noh, on piinlik ka sellepärast, et sa nii eelarvamustega olid?" No muidugi oli ja kuidas veel. Pärast filmi olime mõlemad täiesti sügavalt lummatud ja enam-vähem sõnatud.Film tekitas nii palju emotsioone, et me olime kl 3ni öösel üleval ja ajasime juttu (küll mitte ainult filmi teemal, aga film tegi seda niikuinii). Kuidas see kõik võimalik on!? Ja kuidas nad nii teevad, et inimene mõtleb 100 korda filmi jooksul, kas ta pulss lõhkeb või mitte ja kas ta saab üldse filmi lõpuni vaadata või peab minema vererõhku mõõtma? Üliäge film ja teen siinkohal kõigile kohustuslikuks. Seda ei saa lihtsalt vaatamata jätta (ütleb naine, kes väitis, et eluseeski ei meeldi talle "sellised" filmid).

Kuna eilseks ei olnud veel tibud oma tervist täielikult tagasi saanud, saime meie kaks endale veel ühe vaba õhtu! Ja see kulus ära pärast nohu-ja peavalutralli. Käisime Jossi sünnal, kuhu oli kogunenud peaaegu terve L-poolne sõpruskond, v.a merle-jonn, keda väga igatseme endiselt. Kuna ei olnud vaja laste pärast muretseda, sai seda enam kõigiga suheldud, nalja visatud, komplimente üksteisele tehtud ja õhtut nauditud. Ja siis ma mõtlesin, et juba sellepärast ei saaks mina näiteks oma mehest lahku minna, et meil on maailma toredaimad sõbrad. Mitte ainult minu sõbrad või tema sõbrad, aga ka meie ühised sõbrad. Ma ei suudaks neist lihtsalt ilma jääda. Siinkohal oleks paslik anda uusaastalubadus: hoian oma meest ja meie armastust :)