Issand, kui kopp mul ees on sellest eesti suvest hetkel. Ja mina arvasin, et taisse pole mõtet sõita, kui meil siin kena suvi on. Vohh sulle, kuidas ikka oleks mõtet küll. Aga see selleks, enam pole siin midagi virisega ega vinguda, sest piletid 18. märtsiks ju olemas. Ainult 7 kuud veel oodata, mis see siis ära ei oleks :D
Aga muidu on tore nädal olnud. Häid uudiseid on mitmeid, aga saladusi edasi rääkida ei ole ilus. Kahju! :D
Eile sain nuusutada natukene vaba naise elu. Mind lasti nimelt kolmeks tunniks sõps eve-lyga linna peale lahti. 3 tundi! Kuhu joosta, mida teha? ruttu-ruttu tuleb midagi toredat teha. Kindel plaan oli minna vaatama "seks ja linna". Aga sellest ei tulnud midagi välja, sest aeg ei olnud minu sõber eile. Aga pizzapastakoht vapiano oli ikka avatud ja lahti meile kl 7 õhtul. Sõime ja mõnulesime ja kohvitasime ja magustoidutasime. Mmmmm... Kui ma seal kohas eelmisel nädalal esimest korda käisin, siis jättis ta mulle enam-vähem toreda mulje, aga eile meeldis veel rohkem. Ehk seetõttu, et eile olin üle pika aja ilma pisikaunitarita ja käed vabad, süli vaba? :) Toit on seal tõesti maitsev ja ses mõttes chill koht, et melu käib - rahvapuuduse käes see koht ei kannata. Kui teil on plaanis aga minna oma pulma-aastapäeva või mõnda teist romantilist tähtpäeva tähistama, siis see koht küll parim valik pole. Aga niisama naistekaks on hea. Ja meil jäi aega ülegi, niisiis läksime ka kinno. Mis saab veel paremat olla? Vaatasime ashtoni ja cameroni filmi "Abielu vegase moodi" vms. Issand, kui palju ma naerda sain. No absoluutselt iga asi ajas naerma. Sai end tõesti välja elada ja seda mul vaja oligi. Tõeline vaheldus oli küll, kui muidu käid ja jalutad titega, kussutad ja nännutad, vahetad mähkusid ja käid küll külas, shoppamas, söömas ja sõbrannadega pläkutamas, aga alati on titt kaenlas või vankris. eile oli küll kuklas teadmine, et ta ehk ei ole issiga rahul või õnnelik, aga kuna film oli niii-nii kaasakiskuv ja naljakas, siis liiga tihti ma lastele ei mõelnud. See vast oli isegi hea :) Kujutasin vaid aeg-ajalt ette, kui oleksime seda filmi läinud kahekesi lehoga vaatama. Ta oleks niimoodi naerust möiranud, et võibolla oleks pidanud filminäitamise katkestama ja paluma sellel prillidega rõõmurullil saalist lahkuda. Sest kui tema naerab filmi ajal, siis ma ei suuda filmile keskenduda, vaid vaatan ja müksan teda :D Nii et valik eve-ly oli tunduvalt õigem. Hiljem kodus küll kuulsin, et grete liisa oli issile 1,5 h nututerrorit korraldanud ja küll mul oli valus seda teada saada. Aga aeg-ajalt uuesti ja uuesti katsetada ikka tasub. Nagu jennuga. Esimesed 7-8 kuud kisas ja karjus nagu tapetaks, aga siis järsku oli nõus issiga olema ja nüüd on emme küll endiselt ülitähtis, aga mitte ainult mina :) Mõned nädalad hoian nüüd grete liisat endale,aga ehk augustis julgen taas proovida?
Eelmisel nädalal oli meil aga naistekas ka. Nagu mainitud, siis Vapianos. Tollal esimest korda õnnestus mul seda ülihüperpoppi kohta külastada. Meid on meie lattemamamde klubis 8 ja ainuke kord, kui kõik olid kohal, oli minu sünnipäev (seda ei unusta ma kunagi, aitähhh teile!). Seekord oli võimalus, et kõik kohale tulevad päris kõrge. Meil oli Külli ärasaatmisnaistekas planeeritud (tsikk pidi järgmisel päeval sünnitama minema). Kõik olid kohal, aga keda ei olnud, oli külli. Arva-arva, mis toimus? Samal ajal, kui meie naistekas algas, algas ka tema sünnitus ja naisteka vältel oli juba lupsti laps käes! Ehk siis jälle taas kord kiire ja mõnus :D sünnitus. Siit teile naised, kes te veel ühe lapsega (või lausa veel pereplaneerimisjärgus) soovitus: mis te veel passite, tegudele! Ja sveta oli samal päeval load ära teinud, nii et oli, mida tähistada. Ja rõõmus oli see õhtu. Täis jutuvadinat ja rõõmsaid nägusid. Grets oli ka kaasas. vahepeal tüdines ära, aga lõpuks läks meil nii hästi, et saime koju alles natuke enne 23.
Peale ühe naisteka eelmisel nädalal ja eilse kino oleme käinud ka kaks korda viimase kahe nädala jooksul kultuuri nautimas. Esimest korda pulma-aastapäeva raames Maarja ja rannapi kontserdil Saue mõisas. Ilus!!! Ja teist korda eelmisel pühapäeval raplas Dagöl. Grete liisa on nüüd ka kultuuri saanud puudutada ja issi kõhul baby björnis meeldis talle väga kaasa õõtsuda ja chillida. Nii et isegi, kui sul on pisike laps kodus, siis ei pea see ilmtingimata tähendama, et kultuur ja kino päris välistatud on. Eks 10 korda vähem kindlasti, aga parem natuke kui üldse mittemidagi :) Ja mida harvem sa midagi eriliselt head ja erilist kogeda saad, seda rohkem oskad seda nautida ja sellest lugu pidada. MIna olen küll üliõnnelik nende kontsertide üle ja usun, et mõne kuu-poole aasta pärast tuleb taas aeg, kus natuke rohkem igat asja saab. Loota ju võib :)
Jennu on vahepeal käinud ühe vanaema juures pannkooki söömas issi-emmega ja siis teise vanaema juures emme-issiga pannkooki söömas (nii laupäev kui pühapäev, mis saab veel parem olla!) ja siis käis ta veel tädi tinnu ja onu indreku juures kaks päeva maal (saku on ju maa?) Müttas aias ja hüppas batuudi peal ja käis jalgis säästumarketis, nii tubli (oma lampjalgadega!). Oli endiselt palju nalja visanud, kõiki käsutanud ja ümber sõrme keeranud. Nagu jennule kombeks. Esmaspäeva õhtul helistas issile ja käskis issil järele tulla. Kui teisipäeval järele läksime, siis kisas: "ei taha toju minna"!. Saa siis aru, mida see laps vajab ja tahab. Rääkis tädi tinnule pidevalt: "Ma olen tuli (kuri)", "ma saan nüüd tuljaks" :D Ei tea, kust ta seda õppinud on?
Jennu teab, et lapsed shokolaadi ei söö (kui emme imehead shokolaadikooki tegi, siis ta jah sai terve tüki, aga reeglina mitte). Eile toob mulle ühe tüki teise järel arvuti juurde. Ütlesin, et emme ei soovi,emmel pole shokolaadiisu hetkel. Selle peale toob ta mulle valge shokolaadi tükikese ja ütleb: "Emmele tollast shotolaadi taa". Põikpäine väike musirull mul :) Ja kuidas ta oma õde armastab! HOmmikul tuleb voodisse ja pigistab ja kallistab ja kõditab ja naljatab õekesega. Ja Greteke nii fännab oma vennat ja mulle vähemalt näib, et neist saavad tulevikus väga head ja lähedased sõbrad. Ma ei usu, et ilma kakluse ja tülideta, aga olen kindel, et aastate pärast tulevad nad mu juurde ja ütlevad, et nad on nii-nii õnnelikud, et nad koos said kasvada ja et emme-issi said kaks last järjest ja kui väga nad seda hindavad, et nad ei ole üksi kasvanud :) Eks näis, aga ma võin ju ka tulevikku ette näha vahel :)
Nüüd, kallid sõbrad, jääb blogimisse väike vahe. Nimelt sõidame me perega peipsi äärde ja jääme sinna paariks nädalaks, vähemalt 2. augustini. Netti seal pole, msn ei ole, aga raamatud ja ajakirjad tulevad kaasa. Abikaasa tuleb veel nädalaks tallinna tööle, aga mina lastega ja hiire-pihkva-karini-eliisega jääme kõik memme juurde. Tulge külla! "Tujutad ette", maria tuleb mulle brüsselist isegi sinna külla! Ärge siis teie rääkige, kui imepikk sõit sinna oleks külla tulla ja "ei meie küll ei viitsi ega jaksa,see ju nii kaugel". Kui ilma on ja meid näha tahate, siis soovitan soojalt: võtke telefon, helistage mulle või lehole ja tulge paariks päevaks puhkama. Külalistemaja mahutab sõpru kenasti ja ülemise korruse sviidist on vaade otse peipsi järvele. On ilus küll, uskuge mind! Elo ja marekile mõjus peipsi õhk niivõrd hästi, et põõnasid mõlemal hommikul 12ni! Et kes tahab rahu ja vaikust ja hästi magada, pagege meile :) Ootame!
Thursday, July 17, 2008
Tuesday, July 8, 2008
Pulmareisile. Lõpuks :D
Issand, kui piinlik, millal ma viimati kirjutasin! Ma üldse ei pahanda, kui kõik, kes mind vahepeal näinud ei ole, üldse enam tsekatagi ei viitsi, et kas olen kirjutanud. Niikuinii ei ole ju. Aga võttis end tüdruk kätte ja püüab kirjaneitsiks jälle hakata. Ei luba midagi, et hakkan iga päev blogima nagu alguses. Aga parem harva kui mittekunagi, eksju :)
Veel üks issand – Grete Liisa jäi iseseisvalt praegu diivanile magama! Tulime maalt ja mul oli nii mõnigi asjatoimetus ja tsikk vist tundis, et hea ja turvaline kodu ja jäi ISE tuttu. See on selle sajandi jooksul umbes kolmas kord! Viimati, kui hõiskasin, et plika jääb ise magama, järgnes sellele umbes 60 korda, kui ta ise magama ei jäänud :D
Ja nüüd siis selle juurde, miks mina, laiskvorst, üldse bloginud ei ole ja mis ma selle suurema hunniku vaba ajaga (hihihihiii) siis teinud olen? Tunnistan ausalt, et olen hetkel hullem sõltlane. Jah, vahepeal ei olnud eriliselt suur arvuti ees passija, aga nüüd olen iga issanda hilisõhtul (nii 1-2ni öösel) arvuti taga ja tegutsen. Ei, ei passi E-bays parimaid pakkumisi :D
Teen palju põnevamat „tööd” (minu meelest) – organiseerin meie pulmareisi! Mu meelest täiesti uskumatult fantastiline tegevus. Kui pulmad korraldas õde Christel eelmisel suvel, siis pulma reisi korraldamise au ja hiilguse võtsin hea meelega enda peale. Aint ei kujutanud ma ette, et sellega nii palju tegelen, et kuu aja jooksul kordagi blogidagi ei ole jõudnud. Ega ka telkut õhtuti vaadata (kl 23 paiku hakkab mu vaba aeg). Aina istun arvutis ja muhelen ja nohisen mõnust ja naeratan ja natsa ka pettun (mõningate hotellide hindade üle). Nüüd on jah kuu täis, kui täiesti andunult hotelle otsin, lendusid uurin, kõhklen ja kahtlen, muudan meelt ja arutlen iseenda, mehe ja tont teab kellega. Nagu te vist mäletate, oli kindel plaan Kariibidele minna järgmisel talvel (kui enam ei imeta ja saab niimoodi chillida, et maa must!). Vot – väga hea plaan oli,aga ei tulnud sellest midagi välja. Kuna lapsi ma armastava emana siia ei suuda veel jätta (küll tuleb ka see aeg, kui tahame abikaasaga kahekesi chillida), tuleb nii lapsed kui ka vanavanemad, ehk siis ämm-äi ehk siis hiir-pihkva, kaasa võtta. Ja pihkva arvas, et tema ei tule kariibidele küll mitte. Ok, mul oli väheke pisar silmanurgas, aga elasin selle teate üle. Siis ei lähe sinna. Ja siis tuli välja, et ta ei tule ka Taisse!!! Vot siis oli kurbus nii suur, et tundus, et teeme siis mesinädalad otepää spasse!? Ok, aga lõpuks tuli parem idee- võtame aint hiire kaasa ja maksame tema lennu ja hotelli kinni. Lahe mõte, aga raha selleks ei jätku :D Sest arvasime, et lähme eestist otselennuga Phuketisse (tai üks tähtsamaid ja populaarsemaid puhkamiskohti) ja see oleks läinud ca 70 000 kr kogu kambale ainult lend! Kallid pulmakülalised muidugi aitasid meid väga-väga, et oma pulmareis teoks teha, aga igal asjal on piir. Hotelli tahaks ju ka sellist, millest pärast hea lastelastelegi rääkida, mitte külma vee ja jumal teab mis putukatega. Õnneks ei saanud me veel küllalt palju nuputada, kust see puuduv 50 000 kr teenida (ihii mina oma õpetajatööga säästaks seda raha kõva 10 aastat), kui lugupeetavad ämm-äi teatasid, et hurraaa, nad siiski liituvad meiega. Kivi langes südamelt ja niiiii hea hakkas :) Natuke sain rõõmustada, kui äi teatas, et tema Phuketisse ei taha, tahab Koh Samuile (no üks teine saar tais, kuhu eestist otselendu ei lähe). Et tema üks sõber rääkivat, et see palju ägedam ja phuket ülerahvastatud ja disco-disco käib kogu aeg :D Ok, mis siis nüüd teha? Hakkasime siis teda veenma, et phuket ikka sama hea või veel parem (ise veel muhvigi ei teadnud ei phuketist ega saumist, aga vaielda oli vaja) ja et samuisse ei saagi otse eestist (ka seda veel esialgu päris täpselt ei teadnud). Lõpuks jõudsime kompromissile, et sõidame phuketisse, oleme seal nädala, lendame siselennuga Koh Samuile ja sealt jälle tagasi phuketisse reisi lõpuks. Sounds like a good idea! Ok, aga eelarve jäi jälle taas kord napiks ja oleks jälle vaja mõned kümned tuhanded juurde teenida, sest 2 täiskasvanut ja 2 last otselend läinuks 52 000 pluss siselend ca 6-7 k. Juba 60 k läinud, aga hotellid-hotellid, need peavad ka ägedad olema! Ja süüa-juua tahaks kõvasti ja hästi. Ok, nagu paljud teisedki eestlased, olime ka meie lehoga armsalt sinisilmsed ja uskusime, et hotellid tais ei maksa mitte muhvigi. Et lähed ja lõbutsed sentide eest. Hakkan siis ma uurima ja selgub, et 4* hotelli heas asukohas ja heade tingimustega (meil lapsed, nii et peame saja viiekümne asjaga arvestama) sa naljalt alla 1600 kr/ öö ei leia. Ja veel paremad on ikka 2000-2600 kr/öö. Vottt! Sähh sulle odav riik. Ja mis selgub veel – Koh Samui on veel kallim kui Phuket. Õnneks kohapeal elu olevat foorumite järgi päris odav, kui mitte süüa hotellis ja mitte võtta massaaze ja muid mõnusaid hoolitsusi hotelli spa-s. Aga loomulikult tuleb ka hotellis einestamisi ja spa-tamisi ette. Vist.
Ja siis mu kallis äi tahaks, et hotell oleks imeodav ja peaasi, et seal saaks end pesta :D No muidu igati armas idee, aga meil on see pulmareis, nii et tahaks rohkemat kui väikest pesukastrulit :D Pikkade veenmiste ja läbirääkimiste tulemusena jõudsime sinnamaale, et kompenseerime neile osa hotellikulust ja kõigil rahu majas. Ei jää keegi ilma ei soojast veest, laiast voodist, rõdust, elavast muusikast hotelli restoranis, pool-barist (nämmm, happy hour ajal olevat dringid väääääga odavad) ega ka lapsed lastebasseinist :) Isegi baby-sitter on mõlemas hotellis olemas, mille oleme välja valinud. Ahjaaa, lõpuks sain ise aru, et nii phuket kui ka samui tundub natuke üle jõu käiv nii majanduslikult kui ka logistiliselt (liiga palju lendamist) ja tegin altruistliku otsuse (ok, nali) samui kasuks. Sest see tundub tõesti äge, pihkval oli õigus (kuna ikkagi tema sõber nii ju ütles). Ja viimasel hetkel otsustasime ringi ja leidsin meile odava lennu Bangkoki. Alguspunkt Helsingi. Ja siis lähme siselennuga naksti bangkokist samuile ja pärast tagasi. B-s ei peatu, sest seal on nii palju miljoneid inimesi, et äkki oleks liiga suur stress reisi lõpetuseks (16 milj, kui ma ei eksi. Pluss turistid!).
Et algas siis umbes aasta tagasi kõik kindla veendumusega, et lähme Taisse. Vahepeal olin 100% kindel, et hoopis Kariibid ja ei midagi muud. Kindlasti mitte! Siis oli veendumus, et jääb Tai (Phuket). Peaasi, et mitte pisike Koh Samui, kus pole muhvigi teha. Siis pidi olema Phuket ja Samui. Aga tuleb hoopis Samui. Lihtne, eks!? :D Võite nüüd arvata, et küll ma veel viisteist korda ümber muudan oma reisiplaane. Aga eksite! Lennupiletid Helsingi-Bangkok-Helsingi on välja ostetud, hurraaaa. 10 900 kr per face, mis on odav! Hotellidest esimene on bronnitud ja teine ootab bronnimist (nagu olen blogimise lõpetanud. Või siis homme. Või siis leian veel ägedama hotelli, ihii). Jahhhh… Hotelle olen valinud ja sadu arvustusi erinevate hotellide kohta lugenud tunde ja tunde. Iga õhtu (öö). Ja see on olnud hästi kulutatud aeg, sest nii kihvt on lugeda, kuidas inimesed on/ei ole rahul hotelliga ja mis võiks paremini olla. Üks asi, mis jookseb läbi kõigi arvustuste – olgu hotell nii hea või halb kui tahes, teenindus olevat tais igal pool super-hüper hea ja inimesed alati naeratavad, vastutulelikud ja rõõmsad. Tahaks sellist asja eestis ka! Aga sellest edaspidi veel ja eriti palju peale 6ndat märtsi 2009, sest siis oleme oma 17 päeva kestvalt reisilt tagasi. Loodetavasti üliõnnelike ja rahulolevatena
Nüüd müts maha nende ees, kes veel liiga väsinud ei ole ja viitsivad edasi ka lugeda. Peale laste ja mehe ja sõprade ja hetkel parima sõbra arvutiga aja veetmisest oli meil vahepeal midagi tähistada ka! Nimelt oli meil meie esimene pulma-aastapäev. 30. juunil, esmaspäeval. Meenutasin natuke endamisi, kui ilus ja armas pulm meil oli, sest seda see meie jaoks tõesti oli ja ma annaksin teile siinkohal ühe soovituse – laske oma pulm teie eest ära korraldada ja teil on pulmapäeval vähem pabinat ja olete kui printsess ja prints oma kõige kaunimal päeval :) Müts maha (veelkord) meie väga kallite joonase-merle ees, kes tõesti kõik ise korraldasid ja neil oli üliäge ja üliilus pulm (ma arvan, et üks sajandi pulmi), aga üldjuhul eeldab see väga palju pühendumist, stressi ja närvirakke, mis hävivad.
Aga rääkida tahtsin ju pulma-aastapäevast. Algas kõik suht nirusti (meenutas natsa meie nässuläinud valentinipäeva, mida vist kunagi enam ei tähista :D ), sest veetsin öö kahe lapse kaisus. Jennu hakkas kohe peale uinumist sonima, siis nutma ja siis kisama. Kuni sai emme kaissu ja läks veel aega, kuni uuesti magama jäi ja rahulikuks jäi. Väga raske ja väsitav öö. Hommikul olin paras sombi ja tahtsin aint rahu ja vaikust. Aga lapsed tahtsid emmet ja õue ja mängida ja nalja ja naeru. Proovi siis tore ja armas emme ja abikaasa olla, kui tuju on s… mis s….! Endast hakkas lausa hale. Aga sõps eve-ly tuli seltsi ja paha tuju kadus ja õhtu ootuses läks päev kiiresti ja lühike öö ununes. Käisime perega (ja muidugi mailiga ka :) lõunal ja saime täitsa hästi hakkama. Jens virutas pastat nagu vana mees, ei jonninud ega tembutanud, sest pasta on tema lemmikroog. Anna aga makaronid kätte, kastmega või ilma, juustuga või ilma, ja laps on ülirahul.
Õhuks oli meil reserveeritud laud kahele restoranis. Aga mina ei teadnud veel, mis restoran see on, sest see oli mehelt üllatus. Ise soovisin sellist üllatust ja olin päris kihevil, nagu kooliplika. Maili oli nii armas ja võttis nii grete kui ka jensi endale ja meie saime selle 2 tundi ainult teineteisele! Issand, võrratu. Siinkohal kohe väike nali ka – Maili-urmo läksid siis kahe pätakaga, ühe imikuga ja suure kõhuga (mailil siis) poodi. Ja päris kiiresti märkvad, kuidas rahvas sosistab ja vaatan kummaliselt ja naeratab. No aga tegelt ka – on ju suht lõbus vaatepilt – kaksikud poekärudes, 5kuune imik turvahällis ja naine juba uuesti rase :D Ma naeraks ja itsitaks kah, kui ei tuleks selle peale, et mõned lapsed võivad olla laenatud paariks tunniks.
Meie restoran oli restoran „Ö”. Ohh jahh, ei jätku kiidusõnu selle õhtu ja restorani jaoks. Me kiitsime ettekandjat ja kokka ette ja taha, nende kuuldes ja omavahel. Matsutasime ja mõnulesime ja nautisime ja tegime ilusaid tulevikuplaane (ehk rääkisime reisikorraldaja Kerttu mõtetest ja ideedest tai kohta põhiliselt, sest muust ma eriti praegu ei räägigi lehoga). Ahvimõnu oli, nagu ma vahel ütlen :D Ja kuigi grets on pea sama memmekas kui jennu oli väiksena, said maili ja urmo temaga suurepäraselt hakkama ja mina läksin sel õhtul magama väga õnneliku naise ja emana :)Ja mõelda vaid, et 7 „lühikest” kuud veel ja ehk saab kaks last viia vanaemale või tädi misule või tinnule ja saame rohkem kui kaks tundi teineteisele või sõpradele pühendada. Unistused, unistused…
Kui rääkida memmekatest, siis jennu ei ole eriline suur memmekas juba ammust aega. Väikeste eranditega (mõni öö kobib ikka poole öö pealt emme kaissu ja ajab issi minema). Üldiselt on põhijutt tal see, et „ei lähe toju, lähme tädi misu juude, Sõidame natuke ja siis lähme tädi misu juude tadasi, ets” :D „Tahan tädi tinnu juude, issi”. „Lähme vanaema juude, ei taha toju”. Kui tulime tädi misu või tädi tinnu või vanaema või kirte-lee juurest ära, siis ta juba uksel kisab: „tahan veel kite-lee juude, tahan tite-lee juude tadasi!” (või siis tädi tinnu või tädi misu või vanaema puhul sama jutt, peaasi, et koju ei peaks tulema!). Jube. Nagu kodus ei oleks hea? Tegelt ju on, sest nagu koju jõuame, on ta siin ka õnnelik ja rõõmus. Lihtsalt külapeal on põnev ja seal saab teha asju, mida kodus ei lubata. Ja siis viimane hitt on kamandamine. Ta kamandab kõiki ja kogu aeg. „Issi, istu siia, emme, hoia siit kinni. Äla tule siia, siin istub emme”. Tee, võta, ära, tule! Ja ikka ta väidab kogu aeg, et kas tädi tinnu või emme või misu või issi, keegi kogu aeg valetab. „Äla valeta, emme”, on lemmiklause. „Rahune maha” on ka hea lambist tulnud väljend. „Äla läägi” samuti, sest ainult Jens Kaspar Pihkva on see, kes võib rääkida. Ja sussid peavad kogu aeg jalas olema. Jennu valvab alati ja kui näeb, et keegi on ilma sussideta, käsib need kohe jalga panna :D Aga eile teatas ta, et emme on ilus poiss :D
Veel üks issand – Grete Liisa jäi iseseisvalt praegu diivanile magama! Tulime maalt ja mul oli nii mõnigi asjatoimetus ja tsikk vist tundis, et hea ja turvaline kodu ja jäi ISE tuttu. See on selle sajandi jooksul umbes kolmas kord! Viimati, kui hõiskasin, et plika jääb ise magama, järgnes sellele umbes 60 korda, kui ta ise magama ei jäänud :D
Ja nüüd siis selle juurde, miks mina, laiskvorst, üldse bloginud ei ole ja mis ma selle suurema hunniku vaba ajaga (hihihihiii) siis teinud olen? Tunnistan ausalt, et olen hetkel hullem sõltlane. Jah, vahepeal ei olnud eriliselt suur arvuti ees passija, aga nüüd olen iga issanda hilisõhtul (nii 1-2ni öösel) arvuti taga ja tegutsen. Ei, ei passi E-bays parimaid pakkumisi :D
Teen palju põnevamat „tööd” (minu meelest) – organiseerin meie pulmareisi! Mu meelest täiesti uskumatult fantastiline tegevus. Kui pulmad korraldas õde Christel eelmisel suvel, siis pulma reisi korraldamise au ja hiilguse võtsin hea meelega enda peale. Aint ei kujutanud ma ette, et sellega nii palju tegelen, et kuu aja jooksul kordagi blogidagi ei ole jõudnud. Ega ka telkut õhtuti vaadata (kl 23 paiku hakkab mu vaba aeg). Aina istun arvutis ja muhelen ja nohisen mõnust ja naeratan ja natsa ka pettun (mõningate hotellide hindade üle). Nüüd on jah kuu täis, kui täiesti andunult hotelle otsin, lendusid uurin, kõhklen ja kahtlen, muudan meelt ja arutlen iseenda, mehe ja tont teab kellega. Nagu te vist mäletate, oli kindel plaan Kariibidele minna järgmisel talvel (kui enam ei imeta ja saab niimoodi chillida, et maa must!). Vot – väga hea plaan oli,aga ei tulnud sellest midagi välja. Kuna lapsi ma armastava emana siia ei suuda veel jätta (küll tuleb ka see aeg, kui tahame abikaasaga kahekesi chillida), tuleb nii lapsed kui ka vanavanemad, ehk siis ämm-äi ehk siis hiir-pihkva, kaasa võtta. Ja pihkva arvas, et tema ei tule kariibidele küll mitte. Ok, mul oli väheke pisar silmanurgas, aga elasin selle teate üle. Siis ei lähe sinna. Ja siis tuli välja, et ta ei tule ka Taisse!!! Vot siis oli kurbus nii suur, et tundus, et teeme siis mesinädalad otepää spasse!? Ok, aga lõpuks tuli parem idee- võtame aint hiire kaasa ja maksame tema lennu ja hotelli kinni. Lahe mõte, aga raha selleks ei jätku :D Sest arvasime, et lähme eestist otselennuga Phuketisse (tai üks tähtsamaid ja populaarsemaid puhkamiskohti) ja see oleks läinud ca 70 000 kr kogu kambale ainult lend! Kallid pulmakülalised muidugi aitasid meid väga-väga, et oma pulmareis teoks teha, aga igal asjal on piir. Hotelli tahaks ju ka sellist, millest pärast hea lastelastelegi rääkida, mitte külma vee ja jumal teab mis putukatega. Õnneks ei saanud me veel küllalt palju nuputada, kust see puuduv 50 000 kr teenida (ihii mina oma õpetajatööga säästaks seda raha kõva 10 aastat), kui lugupeetavad ämm-äi teatasid, et hurraaa, nad siiski liituvad meiega. Kivi langes südamelt ja niiiii hea hakkas :) Natuke sain rõõmustada, kui äi teatas, et tema Phuketisse ei taha, tahab Koh Samuile (no üks teine saar tais, kuhu eestist otselendu ei lähe). Et tema üks sõber rääkivat, et see palju ägedam ja phuket ülerahvastatud ja disco-disco käib kogu aeg :D Ok, mis siis nüüd teha? Hakkasime siis teda veenma, et phuket ikka sama hea või veel parem (ise veel muhvigi ei teadnud ei phuketist ega saumist, aga vaielda oli vaja) ja et samuisse ei saagi otse eestist (ka seda veel esialgu päris täpselt ei teadnud). Lõpuks jõudsime kompromissile, et sõidame phuketisse, oleme seal nädala, lendame siselennuga Koh Samuile ja sealt jälle tagasi phuketisse reisi lõpuks. Sounds like a good idea! Ok, aga eelarve jäi jälle taas kord napiks ja oleks jälle vaja mõned kümned tuhanded juurde teenida, sest 2 täiskasvanut ja 2 last otselend läinuks 52 000 pluss siselend ca 6-7 k. Juba 60 k läinud, aga hotellid-hotellid, need peavad ka ägedad olema! Ja süüa-juua tahaks kõvasti ja hästi. Ok, nagu paljud teisedki eestlased, olime ka meie lehoga armsalt sinisilmsed ja uskusime, et hotellid tais ei maksa mitte muhvigi. Et lähed ja lõbutsed sentide eest. Hakkan siis ma uurima ja selgub, et 4* hotelli heas asukohas ja heade tingimustega (meil lapsed, nii et peame saja viiekümne asjaga arvestama) sa naljalt alla 1600 kr/ öö ei leia. Ja veel paremad on ikka 2000-2600 kr/öö. Vottt! Sähh sulle odav riik. Ja mis selgub veel – Koh Samui on veel kallim kui Phuket. Õnneks kohapeal elu olevat foorumite järgi päris odav, kui mitte süüa hotellis ja mitte võtta massaaze ja muid mõnusaid hoolitsusi hotelli spa-s. Aga loomulikult tuleb ka hotellis einestamisi ja spa-tamisi ette. Vist.
Ja siis mu kallis äi tahaks, et hotell oleks imeodav ja peaasi, et seal saaks end pesta :D No muidu igati armas idee, aga meil on see pulmareis, nii et tahaks rohkemat kui väikest pesukastrulit :D Pikkade veenmiste ja läbirääkimiste tulemusena jõudsime sinnamaale, et kompenseerime neile osa hotellikulust ja kõigil rahu majas. Ei jää keegi ilma ei soojast veest, laiast voodist, rõdust, elavast muusikast hotelli restoranis, pool-barist (nämmm, happy hour ajal olevat dringid väääääga odavad) ega ka lapsed lastebasseinist :) Isegi baby-sitter on mõlemas hotellis olemas, mille oleme välja valinud. Ahjaaa, lõpuks sain ise aru, et nii phuket kui ka samui tundub natuke üle jõu käiv nii majanduslikult kui ka logistiliselt (liiga palju lendamist) ja tegin altruistliku otsuse (ok, nali) samui kasuks. Sest see tundub tõesti äge, pihkval oli õigus (kuna ikkagi tema sõber nii ju ütles). Ja viimasel hetkel otsustasime ringi ja leidsin meile odava lennu Bangkoki. Alguspunkt Helsingi. Ja siis lähme siselennuga naksti bangkokist samuile ja pärast tagasi. B-s ei peatu, sest seal on nii palju miljoneid inimesi, et äkki oleks liiga suur stress reisi lõpetuseks (16 milj, kui ma ei eksi. Pluss turistid!).
Et algas siis umbes aasta tagasi kõik kindla veendumusega, et lähme Taisse. Vahepeal olin 100% kindel, et hoopis Kariibid ja ei midagi muud. Kindlasti mitte! Siis oli veendumus, et jääb Tai (Phuket). Peaasi, et mitte pisike Koh Samui, kus pole muhvigi teha. Siis pidi olema Phuket ja Samui. Aga tuleb hoopis Samui. Lihtne, eks!? :D Võite nüüd arvata, et küll ma veel viisteist korda ümber muudan oma reisiplaane. Aga eksite! Lennupiletid Helsingi-Bangkok-Helsingi on välja ostetud, hurraaaa. 10 900 kr per face, mis on odav! Hotellidest esimene on bronnitud ja teine ootab bronnimist (nagu olen blogimise lõpetanud. Või siis homme. Või siis leian veel ägedama hotelli, ihii). Jahhhh… Hotelle olen valinud ja sadu arvustusi erinevate hotellide kohta lugenud tunde ja tunde. Iga õhtu (öö). Ja see on olnud hästi kulutatud aeg, sest nii kihvt on lugeda, kuidas inimesed on/ei ole rahul hotelliga ja mis võiks paremini olla. Üks asi, mis jookseb läbi kõigi arvustuste – olgu hotell nii hea või halb kui tahes, teenindus olevat tais igal pool super-hüper hea ja inimesed alati naeratavad, vastutulelikud ja rõõmsad. Tahaks sellist asja eestis ka! Aga sellest edaspidi veel ja eriti palju peale 6ndat märtsi 2009, sest siis oleme oma 17 päeva kestvalt reisilt tagasi. Loodetavasti üliõnnelike ja rahulolevatena
Nüüd müts maha nende ees, kes veel liiga väsinud ei ole ja viitsivad edasi ka lugeda. Peale laste ja mehe ja sõprade ja hetkel parima sõbra arvutiga aja veetmisest oli meil vahepeal midagi tähistada ka! Nimelt oli meil meie esimene pulma-aastapäev. 30. juunil, esmaspäeval. Meenutasin natuke endamisi, kui ilus ja armas pulm meil oli, sest seda see meie jaoks tõesti oli ja ma annaksin teile siinkohal ühe soovituse – laske oma pulm teie eest ära korraldada ja teil on pulmapäeval vähem pabinat ja olete kui printsess ja prints oma kõige kaunimal päeval :) Müts maha (veelkord) meie väga kallite joonase-merle ees, kes tõesti kõik ise korraldasid ja neil oli üliäge ja üliilus pulm (ma arvan, et üks sajandi pulmi), aga üldjuhul eeldab see väga palju pühendumist, stressi ja närvirakke, mis hävivad.
Aga rääkida tahtsin ju pulma-aastapäevast. Algas kõik suht nirusti (meenutas natsa meie nässuläinud valentinipäeva, mida vist kunagi enam ei tähista :D ), sest veetsin öö kahe lapse kaisus. Jennu hakkas kohe peale uinumist sonima, siis nutma ja siis kisama. Kuni sai emme kaissu ja läks veel aega, kuni uuesti magama jäi ja rahulikuks jäi. Väga raske ja väsitav öö. Hommikul olin paras sombi ja tahtsin aint rahu ja vaikust. Aga lapsed tahtsid emmet ja õue ja mängida ja nalja ja naeru. Proovi siis tore ja armas emme ja abikaasa olla, kui tuju on s… mis s….! Endast hakkas lausa hale. Aga sõps eve-ly tuli seltsi ja paha tuju kadus ja õhtu ootuses läks päev kiiresti ja lühike öö ununes. Käisime perega (ja muidugi mailiga ka :) lõunal ja saime täitsa hästi hakkama. Jens virutas pastat nagu vana mees, ei jonninud ega tembutanud, sest pasta on tema lemmikroog. Anna aga makaronid kätte, kastmega või ilma, juustuga või ilma, ja laps on ülirahul.
Õhuks oli meil reserveeritud laud kahele restoranis. Aga mina ei teadnud veel, mis restoran see on, sest see oli mehelt üllatus. Ise soovisin sellist üllatust ja olin päris kihevil, nagu kooliplika. Maili oli nii armas ja võttis nii grete kui ka jensi endale ja meie saime selle 2 tundi ainult teineteisele! Issand, võrratu. Siinkohal kohe väike nali ka – Maili-urmo läksid siis kahe pätakaga, ühe imikuga ja suure kõhuga (mailil siis) poodi. Ja päris kiiresti märkvad, kuidas rahvas sosistab ja vaatan kummaliselt ja naeratab. No aga tegelt ka – on ju suht lõbus vaatepilt – kaksikud poekärudes, 5kuune imik turvahällis ja naine juba uuesti rase :D Ma naeraks ja itsitaks kah, kui ei tuleks selle peale, et mõned lapsed võivad olla laenatud paariks tunniks.
Meie restoran oli restoran „Ö”. Ohh jahh, ei jätku kiidusõnu selle õhtu ja restorani jaoks. Me kiitsime ettekandjat ja kokka ette ja taha, nende kuuldes ja omavahel. Matsutasime ja mõnulesime ja nautisime ja tegime ilusaid tulevikuplaane (ehk rääkisime reisikorraldaja Kerttu mõtetest ja ideedest tai kohta põhiliselt, sest muust ma eriti praegu ei räägigi lehoga). Ahvimõnu oli, nagu ma vahel ütlen :D Ja kuigi grets on pea sama memmekas kui jennu oli väiksena, said maili ja urmo temaga suurepäraselt hakkama ja mina läksin sel õhtul magama väga õnneliku naise ja emana :)Ja mõelda vaid, et 7 „lühikest” kuud veel ja ehk saab kaks last viia vanaemale või tädi misule või tinnule ja saame rohkem kui kaks tundi teineteisele või sõpradele pühendada. Unistused, unistused…
Kui rääkida memmekatest, siis jennu ei ole eriline suur memmekas juba ammust aega. Väikeste eranditega (mõni öö kobib ikka poole öö pealt emme kaissu ja ajab issi minema). Üldiselt on põhijutt tal see, et „ei lähe toju, lähme tädi misu juude, Sõidame natuke ja siis lähme tädi misu juude tadasi, ets” :D „Tahan tädi tinnu juude, issi”. „Lähme vanaema juude, ei taha toju”. Kui tulime tädi misu või tädi tinnu või vanaema või kirte-lee juurest ära, siis ta juba uksel kisab: „tahan veel kite-lee juude, tahan tite-lee juude tadasi!” (või siis tädi tinnu või tädi misu või vanaema puhul sama jutt, peaasi, et koju ei peaks tulema!). Jube. Nagu kodus ei oleks hea? Tegelt ju on, sest nagu koju jõuame, on ta siin ka õnnelik ja rõõmus. Lihtsalt külapeal on põnev ja seal saab teha asju, mida kodus ei lubata. Ja siis viimane hitt on kamandamine. Ta kamandab kõiki ja kogu aeg. „Issi, istu siia, emme, hoia siit kinni. Äla tule siia, siin istub emme”. Tee, võta, ära, tule! Ja ikka ta väidab kogu aeg, et kas tädi tinnu või emme või misu või issi, keegi kogu aeg valetab. „Äla valeta, emme”, on lemmiklause. „Rahune maha” on ka hea lambist tulnud väljend. „Äla läägi” samuti, sest ainult Jens Kaspar Pihkva on see, kes võib rääkida. Ja sussid peavad kogu aeg jalas olema. Jennu valvab alati ja kui näeb, et keegi on ilma sussideta, käsib need kohe jalga panna :D Aga eile teatas ta, et emme on ilus poiss :D
Subscribe to:
Posts (Atom)
