rootsi reis ja lasteaed

Tere, kallis blogi.

Alguses sai kirjutatud iga päev, siis üle päeva, siis kord nädalas. Nüüd tuleb heal juhul kord kuus! Kuhu ma jõudnud olen? Aga proovi ise kahe lapse ja mehe kõrvalt blogida, ega see nii kerge olegi, kui õhtuks oled jumala rihmaks tõmmatud.

Kuna kõigest kirjutada ei jõua ega jaksa, kirjutan kõige olulisematest.

23. august.

Hurraaaaa.Täna öösel magas jens kaspar vanaema hiire juures. Hommikul 7 paiku hakkas grets keerama ja pöörama ja siplema. Kl 8 ja 9 vahel kuulsin teisest toast piiks-piiks sõnumit tulemas. Mehe telefonile. Julge naisena läksin kiiresti sibades vaatama, kellelt sms on. Aga sellel telefonil tuleb sõnum ise ka kohe platsi, nii et ei saanud lugemata jätta (muidu ma mehe telefonis ei sobra, aga seekord teadsin, et see on SEE sõnum). Ja kuna sisetunne rääkis õigust, siis tõttasin magamistuppa tagasi kargleval sammul ja hõiskasin: „ma teadsin seda!”. Kaks nädalat küll kiirustas, aga meie perre tuli veel üks pliks – järjekorranumbriga 3. Leho vennaperre sündis pisike 3 kg kaaluv preilike. Niiii armas! Tahaks väga-väga juba vaatama minna. Varsti saab :) Ja saame kariniga varsti oma ühistest kahelapseemmede rõõmudest ja muredest rääkida. Jagatud mure on ju teatavasti pool mure ja jagatud rõõm on see kõige suurem rõõm! Kohe pärast hommikusööki hakkasin juustukooki meisterdama ja paari tunni pärast võtsin hõrgult lõhnava küpsetise välja, et jääda õhtuseid külalisi ootama. Nüüd, kui meie kallid reisisellid elo ja marek on oma lõuna-ameerika tripilt tagasi, on nad meie juures teretulnud päris tihti kohe. Koos siis sööme ja joome hoolikalt valitud veine ja ecussoni naturaalset siidrit. Täna oli imetaja kerttu ka päris heas joomahoos :D (kõva klaasike üht ja pool klaasi teist tuli õhtu peale ära). Kui tavaliselt pannakse külaline marek kohe kokkama (superhea kokk, soovitan soojalt teda näiteks teie tulevaseks pulmakokaks), üllatasime täna oma kalleid külalisi sellega, et kui nemad joogikraamiga saabusid, olid söögid juba valmis. Köki-möki kahe lapse kõrvalt shopata,kokata, kraamida ja küpsetada :D
Kui elo ära minnes jennult küsis, kas ta tahab onu mareki lapseks tulla, ütles too: „ei”. Mõtles natuke ja teatas: „tahan elomaleti lapsets”. Et siis äkki viiks mõlemad lapsed neile, kuniks ise marbellal põlve kõlgutame.

Rootsi reis.

Leidis see tore reis aset nädal aega tagasi koos sõbrapere triinu-ristoga ja nende kahe lapsega. Külas margitil-viktoril (seesama margit, kes meid triinuga „maha jättis”, kui rootsi ära mehele läks :D) ja nende pojal oskaril. Laevasõit sujus suht kenasti, samuti pikkkkk autosõit ca 400 km stockholmist lõuna poole, Kalmari linna lähedale. Lapsed autos draamat ei teinud ja närve krussi vanematel ei ajanud. Hoidsid oma krutskid pärastseks. Rootsi loodus on võrratu ja kuidagi hea mõnus kodune tunne on seal. Meie elamine oli mere ääres Mönsteråsi asulas. Imeilusas kohas kusjuures. Majutusime pisikestes üheperesuvilates, kus meil oli 3toaline kodu – „suur” tuba koos pisikese kööginurgaga ja kaks pisikest naridega tuba. Kuna meie oleme äsjaabiellunud ja naudime teineteise kaisut (ok, eriti mina), siis ehitas mees meile madratsitest põrandale nö abieluvoodi, kus kolmekesi gretscheniga magasime, jennul oli kaasas oma reisivoodi, sest issi volvoauto oli maast laeni asju täis pakitud. Sulandusime kenasti keskmise rootsi perekonnaga sinna ühiskonda sisse, sest igal teisel rootsi perel on ju volvo auto. Ja kusjuures – jennu tunneb igat masti volvo autod ära, nii vanad, vanemad kui ka uued ja uuemad! Väga nutikas poiss on tõesti. Lisaks teab ka ziguleid, põrnikaid ja loomulikult kes siis PT cruiserit ei teaks. Jennu küll teab!
Oma pisikeses kodus tegime iga hommikul hommikusööki ja õhtul kas purgitoitu või võileibu, päeval tegime väljasõite ja sõime kuskil väljas.
Ilmad olid väga vaheldusrikkad – kord sadas vihma, kord oli nii soe, et sai päevitusriietega ringi vantsitud. Käisime Ölandi saarel – superelamus ja väääga ilus loodus. Ka sealne loomaaed oma hiiglasuurte kilpkonnade, sebrade, leemurite ja jaanalindudega oli hästi vahva. Loomad nägid kuidagi rõõmsamad välja kui tallinnas ja neil oli palju rohkem ruumi ja chillim olla. Kõrval oli lõbustuspark, kus jennu sai emmega karussellidel trallida ja issiga sõideti autodega samal ajal, kui emme tegi pilti. Kui ilm oleks veelgi soojem olnud, oleks saanud ka selle komleksiga ühendatud veepargis sulistada ja trallida, aga see jäi ära meie jaoks, kuna ülla-ülla – meie lapsed olid taas nohused (nagu alati). Kuna järgmisel päeval sadas vihma,sai kalmaris ringi käidud, põhiliselt küll HM-s. See oli igati vahva päev, sest tänu vihmale sai koduperenaine kerttu lastele meeldivalt palju asju ostetud ja endalegi paar hilpu, millest paraku-paraku mõned asjad kujunesid liiga optimistlikuks numbriks – poes tundus hilp täiesti paras, kodus proovides aga kitsas mis kitsas. No juhtub :D Mitte ainult endale ei ostnud liiga parajaid või väikseid riideid, vaid ka grets sai asju, mille tänahommikune äsjasündinud printsess kohe-kohe endale saab. See on see, kui harva poodi saab, naine läheb kohe hulluks kätte ja teeb palju-palju mõttetuid impulsi-oste. Siit õpetussõnad – mõelge enne ikka läbi, kas teil tõesti seda või teist vaja ka läheb!
Aga kuna järgmine päev tõotas päikest ja veelkord päikest, siis ei lastud mul shopata ja mees viis mu pikale jalgsimatkale. Tagasi tulles kaks tundi hiljem olin laipväsinud, kuna sai mitu-mitu head kilomeetrit vantsitud mööda mere äärt ja läbi metsa ja vaadates ilusaid korrashoitud suvilakesi ja aiakesi. Lisaks sellele oli jennu suure suure jonniga hakkama saanud keset matka. Aga muidu oli ilus ja tore. Seejärel suundusime Kalmari linna, mida eelmisel päeval olime ainult läbi vihma näinud, aga nüüd sai tõesti ka linna vaadata ja nautida. Väga kena! Ja siis saabus kauaoodatud lõunasöök (ehk varajane eelõhtusöök) välirestoranis. Kõik oli kena ja valisime endale sööke sõpradega koos. Jennule võtsime puha eraldi lasteeine – pasta bolognese. Väga peen. Aga mis tegi jennu? Ports oli liiga suur ja makaronid kõrvetavalt kuumad. Ta ei saanud neid korralikult süüa ja hakkas kisama. Issi püüdis siis olukorda lahendada, pannes osa spagette teisele taldrikule, mispeale jennu täiesti hüsteeriasse läks, sest „ei tahaaaaaa niiiii” ja tema tahab iseeee ja issi tegi nii vale liigutuse, et laps kisas ja röökis ja undas kogu söögiaja, kust me lõpuks, nina norgus ja juuksed vihast pulkas püsti, ära lonkisime. Söök oli tõesti hea, aga sellist kisa ei mäleta ma eelnevatest inetutest kogemustest lapsega väljassöömisest küll mitte. See ületas igasuguse taluvuse piiri ja tahtsin mitu korda sillalt alla hüpata. Aga ühtki silda polnud :D Tund aega kisa, seejärel oli laps nagu kukupai taas ja nagu midagi polekski olnud. Kui vahepeal tundus, et see jonniperiood enam hullemaks ei saa ju minna,siis ikka veel saab. Rootsi oli muidugi tippude tipp, aga ega midagi kergemaks küll pole esialgu läinud. Suvi on eriti karm jonni poolest olnud ja sügisel näete juba palju hallmia peaga ja kortsulist kerttut, selline tunne on praegu.
Aga veel rootsist. Mina kui lattearmastaja ja suhteliselt nõudlik ses osas kuulutan rootsi mittelattemaaks. No ei saanud ühtegi lattet, mis oleks minu käest üle 4 saanud. Pigem koolipoisi 3. Ei oska nad vahtu teha ja latte on pigem mõru ja kibe kui mahus ja mõnus. Peaks nendele minema õpetama, kuidas õige latte maitseb! Nii et see oli pettumus. Hinnad on kõrged, aga mitte kõige hullemad. Vaatad, et samad hinnad mis eestist, et täitsa pole paha. Aga kui juhtub meelde tulemas, et see kõik on SEK-ides,siis on küll natuke paha meel. Õnneks ei viitsi filoloogipreili liiga palju matemaatikat harrastada, eriti mitte reisi peal.
Kui nüüd kokku võtta see rootsi reis lastega, siis ega see päris võimatu ole. Mõtlesin, et mida head see meile andis, kui jennu alatasa jonnis ja grete liisa on nagu takjas emme küljes kinni? Eks ta paneb suhet ja abielu proovile. Ellu jäime  Keegi peale jennu tüli üles ei keerutanud ja issi leho teenis oma abikaasalt miljoneid plusspunkte sellega, et suutis kriitilistel hetkedel rahu säilitada ja käitus kui mees ja hea isa. Nüüd arvan, et mu mees on veel parem kui üldse enne olin suutnud ette kujutada. Säilitab rahu, rahustab naise maha ja teeb pai, kui selleks on kõige õigem hetk :) Vist seda õppisingi sellelt reisilt kõige rohkem, et mul on maailma parim mees! Minu jaoks vähemalt. Ja kui lapsed sinuga on, siis ei ole neid vaja vähemalt igatseda ja saab neid igal hetkel kallistada, kui selleks isu tekib. Ja tänu rootsi reisile tulime ka oma unistuste reisiga lagedale. Ei ole see ei marbella ega tai reis, millest unistame. Ohhh ei, me unistame hoopis reisist ilma lasteta. Ja küll oli äge fantaseerida, mida me kõik ära teeme ja kuidas käitume. Sellest juba hakkas hea ja naljakas ja kõige lahedam oli see, et meie potentsiaalsetel lapsehoidjatel ei ole esialgu aimugi, et me reisiplaane haume ja neid õigevarsti seepima hakkame. Reis ei ole ei kariibidele ega austraaliasse. Nädalavahetus roomas, pariisis või barcelonas oleks täiuslik, kui lihtsalt saaks selle aja teineteisele ja ilma piima, pudru, kaka ja muude plekkideta :D

Grete Liisa ja Jens Kaspar

Issi loeb jennule pidevalt sipsiku raamatut. Ja raamat algab sellest, kuidas Anul tuleb sünnipäev ja vend mart tahab anule sünnipäevaks midagi erilist kinkida. Vanaema ja issi loevad aeg-ajalt seda lugu, vahetades anu ja mardi nimed meie laste nimede vastu ja oi kuidas see jennule meeldib. Ja kõrvalt on seda nii- nii armas kuulata. Ja kuidas jens oma pisikest õde fännab. Teeb talle nalja ja paneb gretsi laginal naerma. Käib ja kallistab pidiõde kogu aeg ja räägib, et grete liisa on tema oma. Kui keegi peale emme võtab gretsi sülle, käsib emmele tagasi anda ja kordab uuesti, et see on tema grete liisa. Täna hommikul muidugi teatasime, et eliise sai ka endale nüüd väikese õe. Sellepeale teatas jens, et see on tema õde! Et tal on nüüd kaks õde :D Nii et kõik väiksed titad on nüüd tema omad, hoidke alt. Annab aeg-ajalt oma väikseid autosid grete liisale mängida, aga võtab ruttu jälle ära, sest eriti ju ei raatsi. Ja kui räägin talle, et varsti saate õega koos mängida, siis jennu rõõmustab, et siis saavad nad koos autodega mängida. Las poiss unistab :D Jennu teab, et talvel hakkab grete liisa kõndima ja siis saavad koos mütata. Esialgu on grete liisa nii tubli, et ajas end käpukile ja jõnksutab edasi-tagasi. Ise väga uhke oma uue oskuse üle. Vaatab emmele ja issile otsa ja naeratab kavalalt: „vaadake, mis mina oskan teha”. Ja istub lühikest aega ise vankris või söögitoolis. Ja püreed (magusat) ja titeputru sööb täitsa hästi. Jens selles vanuses oli täielik tissifriik, aga grete liisa sööb oma hommiku-ja õhtuputru suurima isuga. Jennu tahab ka vahel nagu pisike beebi olla ja tuleb nõuab ka gretsi pudru- või püreeampsu. „Tahan titekat”, ütleb ta.

Jens Kaspar ja lasteaed

Jens kaspar on nüüd 4 päeva lasteaias käinud. Lähme koos emme ja grete liisaga. Seniks, kuni jennul riideid vahetan, panen grete liisa jennu kappi istuma, sest põrandal ta ilma toeta veel istuda ei oska. Vahel sealt siis jõnksatab ettepoole ära, aga üldiselt süsteem toimib. Käime ka õekesega kaasas, kui lapsed oma hommikuputru söövad kõik koos. Nii vahva on vaadata. Jennu on esialgu selline viril ja tõrkuv, aga lõpuks sööb ikka ära. Kui oli mannapudrupäev, milega meie laps harjunud ei ole,siis mossitas terve hommiksuöögi. Kirte-lee aga hea sööjana sõi hea isuga ja võttis jennu kausist veel endale juurdegi :D Lõpuks siis vaatas, et kõht sai täis ja pani oma kausist lahkesti jennule putru tagasi. Annab, aga võtab ka! Ja pidavat kahekesi nääklema ja tülitsema. Ja jens pidi ikka kuidagi alla jääma, nagu teada oligi. Kirte-lee peedistab, on meil juba vana kõnekäänd. Nende kahe abielus ei oleks kahtlustki, kumb oleks pehmo ja kumb taff tsikk! Kui muidu on jennu paras sõjakas ja enda eest seisja, siis suhtes kirte-leega on kuidagi alagi need püksid hoopis kirte-lee jalas. Kuidas see küll nii on? Eks näis, kuidas neil see suhe seal lasteaias edeneb ja kui tihti me mailiga kuulma hakkame, et jensil ja kirte-leel on kana kitkuda :D
Kui ükspäev oli riiklik püha ja lasteaeda ei olnud, siis läksime ikkagi kirte-leele ja tema uhiuuele vennale külla. Enne seda sõitsime korra piritale ja seal metsasel teel teatab jennu suure imestusega: „Tite-leel on oma mets”. Ta arvas, et oleme jõudnud mõiku kirte-leele külla, aga et kirte-leel on nii noorena juba päris oma mets, oli jennu jaoks ootamatu :D
Nüüd, kui laps lasteaias käib, peab jälgima, mida kodus rääkida ja kuidas käituda. Jennu ju patrab muidu lasteaias kõik välja. Reedel ära tulles informeeris ta kasvataja Edat, et tema issi ostis endale uued jooksutossud :D Väga oluline teave, kas pole? Hea, et ta ei rääkinud, et issi tallinna kaupsist suure ale ajal ostis, sest issi ei taha palju raha kulutada asjade ja riiete peale :)