Kolitud :)

Ja olemegi oma uues kodus. Kauaoodatud ja ihaldatud kodus. Kodus, millele viskasin silma peale juba aastal 2008, kus neid kahte Faehlmanni tänava maja renoveeriti, kuid mille hinnad küündisid taevasse ja seega ei lubanud kallis abikaasa neile rohkem tähelepanu pöörata. Mida ma siiski salaja tegin. Ja salaja unistasin. Ja vahel lähevad unistused ka täide, mis kõige toredam.

Kolimistrall on ikka nii mõnegi meist täiesti ära nätsutanud, aga lahutuspabereid sisse pole viidud, nii et veel on lootust :) Ja usun ning loodan, et meie kauaoodatud reis Hispaaniasse aitab ka pingeid maandada ning sisustus-ning kodujuttudest eemale meelitada. Sest õigupoolest on nüüd möödas täpselt 2 kuud, kui oleme oma kodukujundamise ja -sisustamisega tegelenud. Kaks kuud pingsat mõttetööd ning poodide vahet kappamist, kauplemist ja tingimist, vaidlemist ja arutlemist. Oleme teinud kõik täpselt nii, nagu tahtsime. Mõne asja pareminigi, kui loota oskasime. Mõni asi on aga veel lõpule viimata või vajab tulevikus veidi upgrade´imist. Üldiselt aga peab tõdema, et oleme Lehoga väga hea meeskond ja arvestades aega ja ressursse, mis meil käes olid, oleme päris hästi hakkama saanud. Kodu näeb välja nii, nagu oleksime ammugi siin ja nii elanud. Mingit võõrast tunnet ei ole ja samas ei ole ka igatsust vana järele. See kodu on lihtsalt nii palju parem ja „meiem“ veel kui eelmine. Närvirakke ja mida kõike veel on kulunud rohkem kui vaja, aga samas usun, et see on seda väärt olnud. 4 tuba viiest on praktiliselt sisustatud ja vajab vaid veel natuke kõpitsemist. Viies tuba, meie tulevane magamistuba, on aga hetkel ja vist veel pikemat aega hea laostamisruum, kus hoida neid asju, millega hetkel midagi peale ei oska hakata. Ja enne veel, kui sinna ise magama kolime, teeme sellest meie kallite külaliste toa. Neid ei ole küll palju, kes meie juures ööbiksid, aga mõni siiski ja lausa mitu korda aastas peatub ju meie juures meie välismaatädi Maria :)

Kuidas meil see kolimine ja esimene nädal siin uues kodus siis läinud on? Kui välja arvata see, et nädal aega olen elanud kui infosulus ilma raadio, interneti ja telekata ning kõik ettevalmistused, mis Hispaania reisiks plaanisin tänu netile teha, on tegemata, siis ülejäänu on läinud päris hästi. Või ka see, et terve seeselatud nädala jooksul on iga päev käinud 1-4 töömeest siin veel ehitamas või siseuksi paigaldamas või praake/apse parandamas, plaatimas, uuesti plaatimas (kuna plaatija vussis esimesel korral väheke ära) ja mitte tahtnud jalus olla, olen lastega/lapsega pidevalt õues või külapeal tuuseldanud. Muidu on hästi läinud. Kui veel jätta kõrvale see, et Jensul kestis ja kestis köha, kuni läksime arstile ja selgus, et bronhiit. Nii et reisi alguses saab vanaema Hiir kohe ka haiguslehele Jensiga jääda. Ka see on stressitaset kõvasti üles kruvinud.

Aga häid asju on palju rohkem. Kasvõi see, et mehed on vusserdanud ja susserdanud, aga lõpuks on kõik enam-vähem korras. Puudu on pakilistest (mis kõik pole isegi liiga pakilised) asjadest veel vaid nett ja televisioon, magamistoakardinad, vannitoakapid ja paar lampi, mis kõik peaksid tulema järgmisel nädalal. Garderoobikapid tulevad ehk siis, kui meil aega sellega tegelda. Aga jõuludeks või emadepäevaks kindlasti. Kui mitte järgmiseks jaanipäevaks :D Björkkvisti raamaturiiulid tulevad siis, kui naine hakkab massiivselt raha kokku ajama. Aga ega kunagi ei tea... Äkki teen mehele pulma-aastapäevaks üllatuse, sest kui mina ikka midagi väga väga tahan, siis ma selle ju saan. Väike näide elust enesest. Kõige suuremad vaidlused sai mehega maha peetud seoses köögimööbli ja kardinatega. Pärast paljusid agasid ja EI-sid suutsin ikkagi mehe ära veenda, et just nii on vaja. Ja kõige rohkem teeb mulle rõõmu praegu see, et ta on nii meie suure toa kardinate kui ka köögimööbli üle praegu vähemalt sama õnnelik kui mina. Tugitooli olemasolu oli minu jaoks samuti elu ja surma küsimus, kuid seal ta andis järele juba hambaid krigistades ja see, kas ta ka tugitooli saabudes samamoodi rõõmustab kui kahe eelnimetatu üle, selgub lähitulevikus, sest tugitool pole veel jõudnud. Õnneks on ka neid asju, mida tema pidi saama ja sai – saun (väga mõnus!), uus diivan (mille juurde mina seda tugitooli nõudsin), täispuidust siseuksed ja uus telekas (veel ei ole, aga küll ta tuleb). Kui kardinate, köögimööbli, parketi ja tugitooli valimisega oli meil üle keskmise kõva sõda (maitse on absoluutselt harmoneeruv, aga hinnapoliitika ajas kopsu üle maksa), siis lampe valisime suures harmoonias ja armastuses :) Ei mingeid „ma pean selle saama või ma suren!“ teemat. Kõik sujus ja laabus ja oleme ülirahul – lambid on nagu meie kodu jaoks valatud. Paar lambikest on veel puudu ja üks tuleb ümber vahetada iseenda lolluse pärast, aga see on väike töö võrreldes olnuga. Ja arvake, kust saab meie meelest ülihea hinna ja kvaliteedi suhtega lampe? Ei ole see Hektor Light ega 4 room, vaid Bauhaus. Uskumatu pood – midaiganes sul vaja on, kõik on olemas. Väike liialdus küll, aga saime sealt mitu-mitu head ja normaalse hinnaga lampi pluss igasugust pudi-padi kodu jaoks.

Olnud elanud siin uues kodus ühe päeva, küsisin mina lastelt, kas neile ka uues kodus meeldib. „Jaaa“, tuli ühine vastus. „Mis teile uue kodu juures kõige rohkem meeldib?“ Jens: „minu voodi (vanast kodust kaasatoodud nari) ja minu autod (ei ühtegi uut autot pole juba iidamast-aadamast ostnud)“ :) Ehk et laps hindab vana ja turvalist. Aga tegelikult meeldib neile uue kodu juures kõik, olen ma oma tähelepaneliku silmaga märganud. Oleme siin 6 päeva sees elanud ja kordagi ei ole nad küsinud vana kodu järele. Vanas kodus meeldis neile muidugi ka väga, aga on näha, et siin on nad veelgi õnnelikumad. Valmistasin siis mina end ette, et tuleb üks raske ja keeruline nädal enne reisi, kus harjutan lapsi naris magama. Koos. Grete Liisa võrevoodi jätsime alla korrusele „peitu“. Alguses küll Grete Liisa teatas, et tuleb emme kaissu magama nagu vanaema-vanaisa juures 3 nädalat jutti (ruumi polnud!), aga ma püüdsin talle selgeks ikka teha, et nüüd on meil uus kodu ja neil Jensuga kahepeale oma tuba. Seda ettevalmistust tegin juba tegelikult nädalaid. Jens magas esimest korda üldse nari ülemisel korrusel. Ja kes sel öösel paremini magas - emme või lapsed? Muidugi lapsed! Magasid nagu inglikesed. Ei ühtegi piuksu. Mina käisin mitu-mitu korda piilumas, kas nad ikka alles on, sest mitte keegi ei nuta ega karju :D Hommikul olin mina väheke alamaganud, aga lapsed puhanud ja rõõmsad ja valmis lasteaeda minema. Ennekuulmatu, et ükski laps ei roni keset ööd emme kaissu. Mis mõttes? :D Aga nüüd oleme ööbinud siin 6 ööd ja siiani ptui ptui ptui on väga kenasti magatud. Paar ööd on Jens natuke õnnetu olnud, aga pärast mõningast lohutamist ikka uuesti magama jäänud. Grete Liisa, kelle pärast rohkem mures olin, on aga päris ingel olnud algusest peale. Ainult magades loomulikult :D

Lastel on siin ka juba uusi sõpru tekkinud. Kokku on meie kahe väikse maja peale umbes 13 last vanuses 1-7, aga korraga olen näinud kuni 9 last maja ümber hullamas. Täielik idüll on siin õhtuti. Emmed-issid chillivad toas (ehk koristavad ehitusjärgset läbu ja pesevad ja küürivad), lapsed müttavad samal ajal õues. Vahel olen ka ise õues käinud ja kohati ka mõnd teist empsi kohanud ja juttu ajanud, aga üldiselt hoovis väga lapsevanemaid ei kohta. Isegi pooleteistaastane Finn paterdab üksi ringi. Väravad on ju suletud ja suuremad hoiavad silma peal väiksematel ning kisa järgi on hästi aru saada, et minu lapsed on kusagil läheduses :) Grete Liisal on kaks nii umbes temavanust tüdrukut meie majades – üks naabritüdruk ja üks tüdruk tema uuest lasteaiarühmast. Pole paha :) Jensil on samuti kaks nö. omavanust poissi siin – ülevalt naaber 5ne Jon ja teisest majast 3ne Hardi, kes sõidab juba kaheaastasest saadik ilma abiratasteta! Jens nägi, et „kõik teised lapsed“ sõidavad abiratasteta, nii et käskis issil ka abikad maha keerata. Pärast 4minutilist harjutamist oli Jensil rattasõit ilma abiratasteta selge ning nüüd saavad kolm poissi ümber maja kihutada ja tüdrukutega (5- ja 7-aastased plikad, kes poisse vist väga mängu ei võta) võidu sõita. Grete Liisa ja teised pätakad jooksevad järel :D Nagu Bullerby küla. Jens rääkis, kuidas Jon oli porilompi pissinud ja siis tema ei olnud nii teinud. Tema pissis poriloigu kõrvale :D Hardi aga oli pissinud kivi peale. No hakkab tulema! Kui Jens õuest tuppa sööma tuleb, käsin tal õuepüksid ära võtta ning käed ära pesta. Täna kurtis Jens sellepeale: „Miks kogu aeg peab nii raske olema see elu“ :)

Kui aga enam õues ei jaksata hullata või teisi lapsi õues ei ole, on Jens kohe pahuram. Siis läheb ta Gretega kergelt tülli ja läheb nagu alati.
Jens Gretele: „Sa oled lollakas kakajunn“
Emme kurjalt: „Mis rumalat juttu sa ajad, Jens?!“
Grete: „Ma ei ole kakajunn, ise oled!“
Jens: „Ei, sa ei ole lollakas kakajunn, sa oled tavaline kakajunn!“

Grete Liisa laulis täna terve päeva oma hetkel lemmiklaulu: „Kass kargas ja vana hiir lõi trummi. Kass kargas ja vana hiir lõi trummi. Kass kargas ja.... ja nii 30 korda järjest, siis väike paus ja otsast peale :) Lõpuks sai Jensil kõrini ja õpetas Gretele õiged sõnad ka ära. Eks siis näis, kas homme hommikul on meeles, et hiir ei ole vana ja hüppab täiega :D

Viimase aja üks parimaid uudiseid on muidugi see, et neli päeva enne uude lasteaeda minekut saime teada, et Grete Liisa võeti vastu Jensu lasteaeda. Hurraaaa! Meie elu läks kohe kordades lihtsamaks, sest jääb ära see kardetud kaks last hommikul erinevatesse lasteaedadesse, õhtul kaks last kokku korjata samamoodi ja kõik on tüdinud ja väsinud. Esimesed kaks-kolm päeva tahtis Tuuts muidugi, et ma temaga seal mängiks ja oleks ning oli pidevalt mu süles ning ei lasknud hästi ära. Tunnike olin temaga, siis hiilisin minema. Kuna Kahrut sai ootamatult samuti samasse rühma, siis keegi tuttav ju ikkagi kaasas. Ja Maili hängis nendega seal veel kauem kui mina. Kui Kahrut esimesed päevad ei teinud Mailist üldse välja ja tegutses omapäi, samal ajal kui Grets Emme-Emme hüüdis, siis lõuna paiku oli just Kahrut see, kes emmet igatses ja koju viidi. Ja muutus iga päevaga aina emmekamaks. Aga ta on tunduvalt noorem ka ja poisid olevatki memmekamad. Grete Liisa oli aga üks esimesi, kes tuttu jäi. Ei mingit Nässut ega mõmmit kodust kaasas. Laps oli hea laps, sõi ja magas juba esimesel nädalal. Mulle öeldi, et ei mingeid probleeme, kõik on hästi. „Ema, ärge muretsege oma lapse pärast nii palju. Temaga on kõik hästi“. Nii öeldigi. Ja soovitati mul mitte järele tulla enne lõunauinakut. Ühel päeval viisin ta lõunaks ära (juhataja soovitus), aga see oli ka kõik. Laps käitus lasteaias kui viieline :) Loodan väga, et sama tendents jätkub ja Gretele uus lasteaed meeldib. Hommikul on neid tore viia sinna koos ja neil endil on ka palju toredam nii. Ja pärast lasteaeda saavad oma koduhoovis mürgeldada. Mis nii viga. Pean möönma, et ei olegi viga. Ülilahe on ja tundub, et tegime õige otsuse. Isegi Leho ütles täna, et ta näeb, et investeering hakkab end ära tasuma (nähes lapsi terve päev õues siblimas). Kõik pinged ja stress, mis meid painanud on, on ikkagi köömes selle kõige Hea juures :)

Ja ülehomme varahommikul lähme akusid laadima juba. Ning saame olla koos oma väga kallite sõpradega. Elu on ilus.

Ja kolimegi :)

Küll oli meeldiv ja südantsoojendav minu eelmise sissekande kohta kommentaare lugeda. Aitäh, sõbrad! Ei läinud paari kuudki ja juba ma jälle kirjutan :)

Eelmisest korrast on umbes-täpselt kolm nädalat möödas ja nüüdseks oleme oma vana koduga hüvasti jätnud (ainult Jura ootab äratoomist tema asenduskodust). Kola sai kokku pakitud, ära visatud või uuskasutuskeskusesse viidud kolme päevaga, aga need olid ka efektiivsed ja pikad kolm päeva tookord. Lapsed olid maale saadetud ja meie aga sorteerisime, pakkisime, jagelesime asjade üle („millal sa viimati neid kingi kandsid? Ahah, 2008 suvel – minema!“... „No mis jubedus see veel on? Siin kehtib Leho ühe aasta reegel – pole kantud, järelikult minek“ ...“No palju neid mõmmisid lastel on? Kas osad lähevad tädi Misu juurde või annad ära, igatahes pooled karvased mänguasjad uude koju ei tule). Ja nii me vaidlesime ja jagelesime asjade üle, mis kaasa tulevad ja mis mitte. Igatahes võin öelda, et nii mõnigi laps võib olla tänasel päeval palju rõõmsam talle uue karumõmmi või kleidikese üle, kui meie lapsed seda olid, sest neil (mehe meelest) oli kaugelt liiga palju asju. Ja ma olen kalli kaasaga päri – meil ei ole vaja nii palju asju, et õnnelikud olla. Lõpuks peame sellepärast suurema korteri ostma, et asjad ära mahuksid! Absurd ju. Niisiis püüan edaspidi olla järjest teadlikum ja arukam tarbija ja ostelda nii vähe kui võimalik. Olles naine, pole see just teab kui lihtne, aga võin ka väita, et ega ma eriline suur shoppaja võrreldes keskmise naisega olegi. Ja pealegi külastan suurima hea meelega kasutatud riiete poode või tellin Perekoolist. Mitte, et keegi mind ründama oleks hakanud, aga kaitsesin end nii igaks juhuks ära, et selge oleks, et ega me sellepärast koli, et asjad ära mahuksid. Umbes 6 suurt prügikotitäit asju läks kas äraviskamiseks või äraandmiseks ja ses mõttes olen rahul ja rõõmus, et uude koju ei tule kaasa massiliselt mõttetut kraami ega väikseksjäänud/äratüüdanud/ammu ununenud asju.

Kui asjad pakitud ja uue kodu alumise korruse suurde magamistuppa virna laotud (kolimispoisid olid kiired ja asjalikud), võtsime meie oma kaks kohvrit, kaks kasti, lapsed ja kassi ning kolisime Hiire-Pihkva juurde elama. Ajutiselt muidugi. Alguses oli lootust, et kahe nädala pärast saab uude koju, aga kui vaadata asju veidi selgemate silmadega, siis oleks isegi pidanud aru saama, et nii ruttu ei jõua kuidagi. Esimesed päevad olid rasked. Kohanemine asenduskoduga, asendusmagamistoaga (12 m2 peal kaks last, kaks täiskasvanut, kohvrid-kastid, Leho triiksärkide ja ülikondadega stange ja kass), 3-toalise korteriga 6 peale ja erinevate päevarütmidega. Kohanemine võttis mitu päeva aega, millest esimesed kaks olid kõige-kõige raskemad. Ei ole ma harjunud elama, pead-jalad koos, lisaks veel meeletu kuumus, mis tahtis lämmatada ja pea olematu privaatsus. Aga olin piisavalt nutikas taipamaks, et kui veeta võimalikult palju aega õues lastega ja ämmal-äial jalus mitte tolgendada, saab hakkama küll. Hommikul läksime välja ca 10-11 paiku ja õhtul jõudsime koju keskmiselt kl 21. Veetsime aega siinsamas Siidisabas mänguväljakul koos sõber Trevoriga, Uue Maailma piirkonnas koos Eve-Ly & co-ga, Kadriorus (ei suutnud end ikkagi ül e paari päeva sealt eemal hoida), Viimsis sõpradel Triinul ja Ristol külas, kus veetsin lastega lausa terve päeva ja õhtu, Tornide väljakul, Nopi kohvikus, vanalinnas, Trummi basseinide juures, Kakumäe rannas jne jne. Kahest nädalast sai lõpuks kolm, aga kui see esimene shokk möödas oli, siis hakkas juba täitsa mõnus (see on võibolla liialdus, aga no siiski) ja kuna oli nii palju suhtlemist ja ringilitutamist, siis nüüd võin kinnitada, et täitsa vahva aeg on olnud. Kuna oleme elanud ämma-äiaga koos, siis on olnud pea alati võimalus lapsi nende hoolde jätta, nii et oleme saanud ka täitsa palju ringi chillida/litutada. Lisaks sellele olid lapsed vahepeal 3 päeva maal, millal pidime kolima, aga kolimine lükkus edasi. Selle aja jooksul sain tõesti end välja magada, puhata ja kohvikus käia korduvalt. Ning kuna meie väga kallis Brüsseli-Maria oli vahepeal siin, siis saime koos mitu korda väljas söömas ja niisama jalutamas käia.

Mariaga seondub ka üks igavene prassimine :) Minu selle suve rekordlitutamine oli lausa natuke piinlikuvõitu, et sellest rääkida. Oli ilus kolmapäeva hommik. Kõigepealt läksin hommikul linna, Jens oli lasteaias, Grete Liisa minuga kaasas. Grete Liisa läks 4-5ks tunniks meie Marile ja mul vaba aeg. Kuna ma ei oska suurt midagi ilusa ilma ja vaba ajaga peale hakata, siis alustasin massaazist, millele järgnes väike allahindlusralli (ei ostnud mitte midagi). Sellele järgnes lõunasöök Viru keskuse katusel. Kuna aga see nii vägevat („vägedat“, nagu Jens ütleb) muljet ei jätnud, suundusime kohvile Wabaduse terrassile. Sealt edasi juba koos Grete Liisa (vahepeal olin ta tagasi saanud), Maria ja tema sõbrannaga lasteaeda Jensule järele ja pärast uue kodu demonstreerimist läksime Kadrioru parki jalutama. Aga jalutamine lõppes õige pea, kui tuli mõte minna Park Café-sse kooki ja siidrit nautima. Juba selleks ajaks oli piisavalt piinlik, aga lõbus ja tõdesin, et olen üks laiskvorstist elunautleja. Aga kes siis endale vabandusi ei leia, eksole. Lasteaias oli Jens maha saanud järjekorde eludraamaga, mis seisnes selles, et tema ei olnud nõus ära tulema ilma tõukerattata. Mina aga ei suutnud manageerida korraga Grete Liisat, Jensi ja tõukeratast, pluss nökats kergkäru, mis mul kaasas oli. Nii ma arvasin vähemalt. Tuli välja, et suudan küll saada hakkama kahe lapse, käru ja rattaga ja minna Gonsiori tänavalt Norde centrumini koos jalgratta seljas õndas olekus Jensuga ja kärus istuva Gretega, aga see juhtus üks teine päev ja see oli läbi Tallinna liikluse liiga närvesööv. Aga toosama päev ei olnud veel lõppenud. Olin vaid 3 korda väljas söömas/joomas käinud, sellele tuli ju lisa pakkuda. Käisime tõime lapsed Siidisappa ja peale seda tagasi linna. Seekord võtsin mehe ka kaasa :)Õigemini kutsusin ta kaasa, lausa väga hea meelega (näpud põhjas, mis teha :D). Ja külastasime minu jaoks esimest korda „IN VINO VERITAS“ nimelist söögikohta. Tõsiselt hea söök oli ja ega seltskond ka alla jäänud. Alguses arvasin, et läheme Leho, mina, Maria ja ehk Maria üks-kaks sõpra. Aga... Lisaks ühele sõbrannale liitus tolle onupoeg. Lisaks neile kahele veel üks Maria sõbranna sõber ning veidi hiljem veel üks Maria sõbranna ja lõpuks veel üks Maria sõbranna sõber. Sai nüüd vist piisavalt keeruline? Igatahes kohtusime sellel päeval/õhtul päris paljude uute vahvate inimestega ja seltskonna suurus tähendas vaid seda, et melu oli suurem. Mis sobis sooja augustikuu õhtusse ülihästi. Kui nüüd see armas romantiline restoran külastatud sai, käisime veel sipsti Hellast Hundist läbi, kus kohtasin kogemata paari sõpra ja neid kohtasin ka viimati just sealsamas Hellas Hundis. Vahepeal ei olnud ühte neist näinud poolteist kuud ja teist nädalake. Aga huvitav oli see, et nad nagu elaks seal, sest mujal neid ju ei näe :)

Pärast seda õhtut ma enam kunagi ei joo pärast suurepärast veini kanget inglise siidrit! See on lubadus. Järgmisest päevast ei taha ma igatahes mitte midagi rääkida. Ülejärgmise päeva õhtul veetsime suurepärase õhtu koos sõpradega 6-käigulisel õhtusöögil koduses miljöös ja veini jõin nii mõõdukalt, et endal ka oli uhke tunne ;) Ja see õhtusöök, see oli fantastiline. Ja kuna meiega koos olid külas ka meie tulevased reisisemud Kaidi-Karpa, ei pääsenud me mingil juhul Vabanki külastamisest. Seal aga nägime kahte inimest, kellega olime ootamatult kolmapäeval koos hänginud. Tallinn on väike linn :)

Veel üks meeldejäävamaid päevi oli 3. august, kui käisime Lehoga kahekesi Mika kontserdil Tallinna lauluväljakul. Samal päeval olin veetnud rohkelt aega lastega ja ausalt öeldes päris väsinud ega mõelnud eriti eelseisvale kontserdile. Aga sinna jõudes tiris mu nooruslik mees mu kohe lavale päris lähedale ja nii me tõstsime lavaesise keskmist vanust kõmaki mitme pügala võrra  Aga see oli seda kõike väärt! Mika oli niiiiiii krdi hea, et mul pole sõnu. Ja eestlased, need meie külmad ja kalgid ja reserveeritud eestlased särasid suurest rõõmust, hüppasid ja möllasid ja laulsid kaasa. See oli uskumatu, mis lava ees toimus ja ma tahaks seda veel. See on tõesti see kontsert, mis jääb mulle kõige paremini üldse meelde ja siiani elu parim kontsert. Mika isa oli nii soe ja sõbralik ja easy-going, et teda ei saa lihtsalt mitte armastada. Ja kui kunagi veel õnnestub, siis tema kontserdile lähen veel. Raudselt.

Ja siis nädalavahetus lastega Pärnus. Käisime Leho töökaaslasel külas Pärnu jõe ääres, kus toimusid teami suvepäevad. Umbes 20 täiskasvanut ja 10 last. Kõigepealt käisime lastega Pärnu rannas, sel suvel esimest korda. Ujusime ja mõnulesime. Sõime itaalia restoranis Si Si (absoluutne kohustuslik söögikoht, kui Pärnus oleme) ja siis sõitsime suvepäevadele. Oh, kus sai ujuda. Ma arvan, et nende kahe päeva jooksul käisin paarkümmend korda veel kindlasti, kui mitte rohkem. Ujusin ise ja ujutasime lapsi. Ja parvesaunast otse jõkke ja siis jälle natuke niisama ja jälle vette ja sauna ja vette. Jões oli vesi natuke jahedam kui meres, aga siiski mitte üleliia jahutav, vaid pigem soe. Kuigi vesi oli üle pea, saime lastega hakkama, pannes neile rõngad ümber ja kätised käte ümber. Ja telkisime esimest korda elus terve perega  Me ei ole kumbki eriline telgiinimene nüüd, täiskasvanuna, aga mu meelest oli nii tore, et tahaks juba jälle. Tegemist oli ka selle suve ühe palavaima päevaga/ööga, kus õhtul hiljagi oli ligi 30 kraadi ja Narva-Jõesuus mõõdeti mu teada 35,4 kraadi sel päeval. Nii et ega telgis kuigi jahutav magada ei olnud, aga parem ikka kui toas. Ja lastele meeldis, mis peamine. Kuna meie saunatasime ja ajasime juttu ligi 4ni, siis suurt magada sel ööl ei saanudki, aga ega siis nii kaunist suve nagu see tänavune saa raisku ometi lasta :)

Eelmisel nädalavahetusel käisime Peipsi ääres, mis oli samuti idülliline ja õdus. Terve pere oli koos ja lapsed mängisid ja kilkasid neljakesi nagu viimati juulikuus Kuressaares. Saime sauna (seekord ei kütnud Leho ja sai isegi lava peal juttu rääkida :D) ja saime jutustada. Kariniga lobisesime õues terrassil kl 2ni öösel. Ootan juba järgmist korda, kui saab niimoodi pikalt lobiseda.

Nüüd aga oleme seekord viimast ööd Siidisabas ja homme peaksime ööbima esimest korda oma uues kodus. Täna saime suure töö tehtud (9,5 h puhast tegutsemist) ja mööbli enam-vähem õigetesse kohtadesse laotatud. Küll on seal hea olla. Nii hea, nagu mul veel kunagi kusagil mujal pole olnud. Kohe algusest on kodu tunne ja selline tunne, nagu seal me peamegi olema. See ongi meie Kodu :)