Piduderohke detsember

Küll on hea kodus olla! Mitte et külas oleks kuidagi paha või halb olla, aga no lõpuks väsitab see tants ja trall ikka päris ära :)

Terve kuu aega on käinud üks trall ja tagaajamine meie peres. Mis on hirmus positiivne ja tore tegelikult, sest kurvem oleks variant, kus keegi külla ei kutsu, keegi pidu ei tee ja ükski kultuuriasutus vastu meid ei võtaks. Tänaseks on seljataga maeiteamitupidu, millest oleme eeskujulikult osa võtnud, sest lapsed on tublid ja terved olnud ja mõlemad kaks tänaseks poolteist kuud järjest :) Sülitasin üle õla kolm korda ja koputasin ka kolm korda laua vastu, sest kavatsen olla edaspidigi positiivne ja tervisest pakatada.

Kõigepealt kultuurist. Käisime novembri lõpus Linnateatris vaatamas "Hecuba pärast". Esialgu olin natuke eelarvamustega, sest mitte kõik Linnateatri etendused ei ole "minu etendused", aga lugesin enne minekut Toomas Luhatsi blogi puhtjuhuslikult ja tema kirjeldas, kuidas rahvas kõõksus naerda. Kui tegu on naerutükiga, siis meie pere raudselt naudib (no võtame kasvõi näiteks "Ürgmees", "GEP" või filmidest paljuvihatud "Brüno", mis minul võttis korduvalt silma märjaks, sest nii haiget filmi polnud vist näinudki ja no sobis!) Ja mul oli selle Hecubaga täitsa õigus - väga meelelahutuslik ja hea tükk oli. Ei olnud kafkalikult sügavaimast sügavaim tükk, aga mõtteainet sai siiski ja pärast oli seesama hea tunne, mida Luhats oli lubanud. Ja minu jaoks on naeruteraapia kõige parem (ja odavam) teraapia, mida võib välja mõelda. Mees kõõksus mu kõrval pidevalt ja ega minagi palju alla jäänud.

Lisaks "Hecuba" lõbustasime end ka Pöffiga. Sel aastal jõudsime küll vaid ühele filmile tänu eriti tihedale ja piduderohkeme detsembrikuule, aga see üks ja ainus oli väga hea. Rootsi film (mis siis veel! :) ) " Mammut". Film oli vastukaaluks "Hecubale" ja paljudele teistele viimase aja elamustele väga tõsine ja tõsiselt mõtlemapanev ja sügav (mitte et teised etendused-filmid seda poleks olnud, aga see oli ikka üks tõsine asi). Tänapäeva peremudelist Ameerikas, kus pereisa on ambitsoonikas ärimees, ema on vähemalt sama ambitsioonikas kirurg ja tütart kasvatab põhimõtteliselt filipiinlasest lapsehoidja, kellel endal on kaks poega kodus teda ootamas, kuid kes ei saa enne koju naasta, kui on nii palju raha teeninud, et lastele paremat elu võimaldada. Ja kuidas ema-isa teevad kõik mis suudavad lapse heaks, kuidas nad teda tõesti armastavad, kuid samas on karjäär siiski niivõrd tähtis, et lapse vajadused jäävad tagaplaanile. Filmis kohtuvad kaks maailma - hästi hästi jõukas ja edukas pool ja teisalt väga vaene Filipiinid ja sealne elu. Äärmusest äärmusse film. Kõige selle nukruse ja tõsiduse juures väga ilus film. Ja ajas nutma. Meeletult nutma kohe (ülla-ülla minu puhul küll, aga see oli tõesti hullumeelselt liigutav film). Nii et kes tahab südamest löristada ja kellel on see veres, siis pigem vaadake kodus arvutist :)

Kui kätte jõudis advokatuuri jõulupidu, siis Kerttu tõttas kõigepealt kaheks-kolmeks tunniks juuksurisse, siis meikari juurde ja siis koju oma Tais õmmelda lastud siidikleiti selga ajama (väga kitsas tundus sel aastal olevat, kuigi veebruaris õmmeldes oli ta täiesti paras :D ). Pidu algas etendusega "Grönholmi meetod", kuigi algselt pidi näidatama "Hiilgav". Niisiis olin kergelt pettunud ja väheke õnnetu, aga etendus oli päris hea ja jäime vägagi rahule. Ei olnud ei liiga tõsine, ei liiga brünolikult labane, vaid just paras :) Pärast etendust oli väike püstijalatikuvõileivatamine-jutustamine ja seejärel läks rahvas laiali. Meie suundusime oma viimase aja lemmikusse "Clazzi" koos sõpradega. Väga lahe koht ja pea iga päev elav muusika ja hea muusika! Tõsime plaan oli oma õhtu lõpetada "bonbon"is, aga seal oli nii pikk saba, et oleksime vist kl 4 sinna sisse saanud ja ootamine ei ole meie vanuses enam meelistegevus :D Nii me tulimegi peolt juba pool 2 koju. Õhtu oli küll veidike lühike, aga see-eest sai nii kultuuri kui ka sõprade seltskonda ja avastasin enda jaoks uue joogi mojitode ja maasika margariitade kõrvale - gin greibi mahla, greibitooniku ja sidruniga. Mmmmm... kui hea ja ei mingit pohmelli! Sellest saab minu tulevane lemmik!

Detsembris oli meil lisaks Draamateatrile ja pöffile 3 lasteetendust. Käisime kõik koos vaatamas lasteetendust "Tere", kus ilmus lagedale kohe päris jõuluvana, kes lastega juttu vestis ja neid lõbustas. Etendus oli väga meelelahutuslik ja lapsed nautisid. Vahepeal oli ka mõtlemiskohti ja vaiksemaid hetki. Ühel päris vaiksel momendil, kui tõesti ühtegi piuksu saalist ei kostunud, tegi meie Jens: "Uauhhhh" ja seda nii kõva häälega, et terve saalitäis issi töökaaslasi ja nende lapsi vaatas meie poole ega suutnud itsitust tagasi hoida. Sosistasin siis Jennule kõrva, et niimoodi kutsu moodi haukuda teatris ei ole ilus. "See ei olnud kutsu haukumine, see oli Ämblikmehe hääl!" No mida emme ka tänapäeva häälitsustest teab :D Kuna kõigil oli lõbus, siis Jens etenduse lõpus kordas oma kildu, sest lapsed teatavasti saavad aru, kui nad koomikuna esinenud on. Nüüd on ta tervele sõpruskonnale ja perekonnale korduvalt oma Ämblikmehe häälitsust demonstreerinud.

Järgmine etendus oli "Väike nõid", mis oli ka lõbus, aga Jens küsis üsna pea minult, et millal me juba koju läheme :D. Ja kolmas, "Imelaps" Estonias oli küll lastemuusikal, aga minu meelest väga väga hea ja sügava mõttega, nii et lapsed mõistavad seda ühtmoodi, täiskasvanud aga hoopis teisiti.

Jensiga seoses tuleb mulle meelde kohe lasteaiast tulek enne issi töökoha jõulupidu. Lapsele kingiti raamat "Kaka ja kevad" (Kivirähu raamat ja meie lastele väga meeldib). See on täiesti omamoodi ja sürr raamat, kus sokid munevad mune ja kalamehe kinnas saab kalade presidendiks. Kuna tekstis oli juttu presidendist, siis Jenskar pani selle kohe kõrvataha. Järgmisel hommikul küsis, kas täna on Eesti vabariigi sünnipäev :D Tegelt oli tavaline detsembri päev, kus õhtul pidi siis issi töökoha pidu tulema. Lasteaeda talle järele läinud, küsis ta, kas President ka tuleb issi peole :D Kui ütlesin, et ei tule, siis ta nõustus ja ütles, et presidenti issi peole ei lubata :D Selliseid asjalikke märkusi teeb siis meie Jens.

Meie issi on üks tubli raamatulugeja. Lisaks oma raamatutele loeb ta igal õhtul lastele raamatut. Kõige lemmikumad on ajast aega "Jip ja Janneke", "Sipsik", nüüd siis see "Kaka ja kevad" ja meie uusim raamat, Vahtramäe Emil. Jõuludeks sai poiss Lindgreni raamatu endale ja no see Emil on küll päris Jensi moodi kohe." /.../ Kuigi ta nägi väga armas välja, seda kahtlemata. Neil puhkudel, kui ta parajasti ei kisanud." "/.../
Niisugune jonnipurikas oli Emil. Ta tahtis käsutada oma ema ja isa ja kogu Kassisalu ja parema meelega kogu Vahtramäed..." Oli mis ta oli, aga igavesti vahva oli ta ju tegelikult, või mis? Aedvilju ta ei söönud, sõna ta ei kuulanud, aga nägu oli selline nupsik peas, et musita lolliks. Ja keegi poleks arvanud, et tollest võrukaelast saab hiljem vallavolikogu esimees. Oi, Jensule see raamat meeldib. Küllab tunneb sarnane sarnase ära ;) Kui ma rase olin, olin kindel, et Jensi nimeks saab Emil. Kuni lõpuni oli see Emil mul nagu kinnisidee, aga järsku tuli out of nowhere Jens Kaspar. Aga vahel hüüan teda ikkagi Emiliks, kui ta Emili moodi käitub :)

Greteke on meil paras jonnipurikas ka viimasel ajal. Ta saab ju jaanuari lõpus juba kaheseks, nii et kõikide raamatute järgi peakski see jonn nüüd tasapisi kulmineeruma. Õnneks ta esialgu veel kaua jonnida ei viitsi, nii et mitte midagi võrreldavat veel Jensi tippaegadega, kus ta võis kisada hommikul pool tundi ja õhtul pool tundi järjest ja vahepeal veel mitu raksu natuke lühemaid jonnihoogusid. Greteke üle 5 minuti üldiselt (veel?) ei viitsi. Siis väsib ära ja päike tuleb jälle välja. Aga öösiti võib ta vahel päris kurjaks saada. Nädalake tagasi viisid päkapikud Gretsi lutid kõik ära. Pisikesele beebile, nagu talle sai räägitud. Alguses oli ta väga kurb ja pahane, aga juba teisel päeval rääkis ta ise mulle puhtas eesti keeles, et päkapikud viisid luti beebile. Esimene päev oli natuke raske, aga öö oli päris väsitav, sest ta ei tahtnud kõigepealt magama jääda ja kui pärast pikka nuttu lõpuks jäi, siis öösel ärkas ikka üles ja nuttis lutti taga. AGa olen kaks korda lapsi rinnast võõrutanud, nii et mis see lutivõõrutus nii hullu ikka on. JÄin enesele kindlaks ja nõnda ei olnud see üldse nii raske. Teine päev oli juba lihtsam ja teisel ööl nuttis vaid väheke ja pärast kolmandat päeva ei nuteta üldse enam lutti taga, kuigi aeg-ajalt ta sellest veel räägib, aga ilma nututa.
Panime ühel hetkel lutivõõrutamise käigus L-ga kahekesi Gretsi tuttu,kuna ma ise olin juba liiga väsinud. L paitas pead, mina laulsin. Sellepeale tõukas ta käega issit ära ja ütles:"See on minu emme! Mine oma voodisse!" :D Niimoodi ta meil ülbabki, sest emme on tema arvates eelkõige tema oma ja teised ärgu julgegu emmet puudutada. Eriti issi."Issi, mine ära. See on minu emme" on üks põhilisi lauseid meie peres. Ei kallistada, ei musitada, sest siis tuleb Greteke ja ajab issi ära. Me küll päris üksteise kontakti ei väldi, aga iga kord tuleb üks suur draama Gretekese poolt. Psühholoogi poole me ei tõtta ja tarkadest allikatest abi ei otsi, sest tean omastkäest, et Jens oli täpselt samasugune, aga ühel hetkel kasvas ta sellest välja ja nüüd ainult itsitab, kui emme-issi miilustavad :) Greteke küll tõrjub issit emme juurest ära, aga kui emmega kahekesi kodus on, siis jubedalt igatseb issit ja üldse on mõlemad lapsed suured issi fännid. Ja loomulikult ka õnneks emme fännid. Aga sõnakuulmisega on väiseid ja suuremaid probleeme mõlemal. Samuti magamajäämisega. Issi paneb Jenskarit tuttu samal ajal, kui mina maadlen Gretekesega. Ära ta mul ei luba toast minna, käsib hoopis kaissu võtta. Eks ma siis seniks võtan, kuni ta magama jääb. Laulan talle "mõmm- mõmm nutab karujõmm", kuni kurk valutab ja siis natuke veel. Siis ta küsib näiteks, et kus Lee issi on (täna käis väike Lee oma emme ja issiga külas). Vastan talle ja sellel järgneb "kus väike Lee on?" Vastan ja küsib: "Kus Lee tädi emme on?" (vist pidas tädi Evat silmas, kes on väikese Lee emme. Laps pani kaks sõna kokku lihtalt). Ja siis küsib otsast peale, kus Lee issi on :D Kui 9 korda on küsitud, kus see ja teine on ja saadud vastus, et kõik juba ammu tuduvad, on ka Greteke nõus magama jääma. Aga enne seda tuleb veel joomas käi ja "kakal" (see viimane on vaid ettekääne voodist välja saada, tegelt laiutab potis pärast vaid tühjus).

Kui nüüd kiirelt veel viimase kuu tegemised läbi võtta, siis oleme käinud korduvalt siin-seal külas, rohkelt jõulupidel käinud ja jõuluvanasid oleme kohanud lausa 5 korda. Kõigepealt L töökoha jõulupidu koos jõuluvanaga detsembri alguses, siis Jennu lasteaias jõuluvana, siis minu töökohas, siis Solarise keskuses ja lõpuks käis ka Pusil meil jõuluvana, kellele siis lauldi ja tantsiti ja nalja sai hirmus palju. Lapsed on mul kõvad lauljad, kui publikut ei ole, aga nagu tuleb mängu suurem publik, siis on suu lukkus ja emme-issi tehku nende eest tsirkust. Nii me siis L-ga laulsime koos laste jõululaule ja Mõmmi aabitsa laulu "ma olen väike, olen alles väike..." :D Paar korda tegid ka lapsed suu lahti ja siis laulsime neljakesi terved laulud peast nagu naksti.

Jõulupeod on nüüd 3 nädalat kestnud pea iga päev, aga see päris jõuluaeg oli nagu Rootsi huumorikirjanduses, kus tuleb sõita sadu kilomeetreid maha ämmade-vanaemade-tädi Lisa juurde ja kus kõik kõigiga lõpuks tülli lähevad :D Nii hull see asi ei olnud, aga pikk oli see sõit küll, üle 800 km 4 päevaga. Kõigepealt Topule meie perega, siis 25ndal Pusile L pere juurde. 26ndal käisime külastasime mu isa Tartus surnuaial ja ühtlasi käisime minu isapoolse õe külas, kus käime küll vaid paar-kolm korda aastas, aga iga kord on marumaruvahva ja aeg jookseb liigagi kiiresti. 26ndal sõitsime õhtul tagasi Pusile, kus oli lisaks L vanavanematele, kes seal elavad, veel L vanemad, Lauri-Karin lastega ja veel L onutütar Ave oma mehe ja kahe pojaga. Nii et kokku 6 last, tralli ja kisa üledoos oli aga kõva. Õnneks said lapsed vahepeal õues mürada õhtupimeduses ja nii oma üleliigset energiat välja elada. Hästi jõulune tunne oli nii Topul kui ka maal Peipsi ääres, sest lund tuli ju 26ndal kõvasti juurde ja paar miinuskraadi ka, nii et Pusil ehk Peipsi ääres õuel ilutses uhke lumememm, lund oli lastele pea põlvini ja kelgusõit käis kilkamise saatel :)Väljas olid süüdatud küünlad, lumememm naeratas laialt, säraküünlad põlesid ja kõik jõid rõõmsalt glögi - nagu treiler filmist "Üks suur ja õnnelik perekond" või "Täiuslik talveõhtu" :D
Kui 27ndal veel Kiviõlis L teise vanaema ja tädipere juures ka käidud saime, oligi 850 km seljatatud ja Eestimaa tuur tehtud ning lähimad sugulased-pereliikmed külastatud. Ilma draamade ja tülideta küll, nii et võibolla mitte nii elamusterohke kui üks korralik Itaalia sugulaste kokkutulek, aga väga idülliline küll :)
Ja meel rõõmus ja hing rahul, sest nii ilusat jõuluaega nii suure lumega pole meil olnudki. Iga aasta ütlen nii, aga see on ka tõsi! :)

Filmikuu :)

Pühapäeva õhtu. Lapsed ja Mees on komandeeritud ämma juurde, et ma saaks tööd teha, koristada ja natuke blogida. Mõnus :) Tavaliselt saan küll küllaldaselt kodus olla, sest üks või kaks last on pidevalt nohus-köhas-palavikus, aga seda, et saaks päris-päris üksi olla oma kodus omaette, just väga tihti ette ei tule.

Lapsed on meil tragid olnud, aga viirused ja haiguspoisid päris mööda meist käinud pole. Keskmiselt nädal lasteaias, nädal kodus praegu sügishooajal olnud. Greteke on natuke kergemalt pääsenud, sest ta ei käi lasteaias (või on tugevam immuunsus?), aga Jenspoiss on vist sama palju alates oktoobrist olnud kodus kui lasteaias. Ja illusioone tegemata - arvatavasti jätkub selline trall aprilli keskpaigani välja.

Kuidas oma tusatuju talitsen/selle vastu võitlen, et koduseinte vahel mossi, turri ja bitchiks ära ei keera? Hetkel ei olegi see nii keeruline olnud, sest meil on imehead lapsehoidjad võtta - minu emme, Mehe ema Hiir, lapsehoidja Kaire ja õepoeg Kregor. Need on hetkel meie põhiabimehed! Kui käin tööl, tuleb üks neist neljast haigeid või terveid lapsi hoidma ja kui vaja korraks õue või linna "hingama" minna, olen ka tihti kedagi appi saanud. Kui seda mulle ei võimaldataks, oleks märksa raskem. Aga tõsiasi, et käin nüüd poole kohaga tööl, peamiselt küll õhtuti, on teinud mu elu palju mõnusamaks. Lisaks taskurahale ka emotsionaalne rahulolu, et saan oma erialast tööd teha ja seda teen täitsa rõõmuga. Vähem ei tahaks töötada, aga hetkel täiskohaga ammugi mitte :)
Töö ei ole ainuke, millega "vabal ajal" tegelen. Kuna tüdrukute punt on päris aktiivne, siis saame päris tihti kokku. Kord nädalas käivad lattemammad minu juures lõunasöögil-kesklinna kohvikus ja aeg-ajalt teeme ikka pidu ka. Mitte küll enam sellist mõõtu, nagu eelmisel talvel-kevadel, aga koduseid istumisi veiniga küll. Mitte enam nii tihti ka, aga ikkagi piisavalt, et mõnus oleks. Vahel käime väljas kohvikus ka. Viimane käik oli kohvikusse "Novell" filmiõhtule. Seal on nimelt kord nädalas, neljapäeviti, tasuta filmiõhtud ja novembrikuu filmideks on viimaste aastate pöffi publiku lemmikfilmid. Viimati näidati "Happy-go-Lucky", mis umbes aastake tagasi jooksis ka pärast pöffi Sõpruses. Minu suurtele ponnistustele vaatamata ei õnnestunud filmi kõige paremini jälgida, sest kamp koosnes 6st naisest ja ühest 3aastasest poisist, kellest enamik oli üle keskmise jutukas (mina olin vait kui sukk võrreldes teistega) ja kuigi palju filmi ei jälginud. Mina, kes ma üritasin terve filmi pingsalt aru saada, mis toimub ja mis saama hakkab, läksin aga enne filmi lõppu vetsu, sest film pandi korraks seisma (mingi tehniline rike). Kui tagasi tulin, oli film läbi :D (4 min hiljem!) ja meie lauast ei osanud keegi öelda, mis seal lõpus juhtus, sest osad olid ka vetsus ja teised jälle lobisemishoos :D Nii et niipalju siis minu filmiõhtust. Aga film oli tore ja kui kunagi mahti saan ja pihta filmile, vaatan uuesti.

Rääkides filmidest, olen viimasel ajal päris palju filme juhtunud nägema. Kuidagi eriti hea filmikuu on olnud :) Hakkas kuu kinos Elokese sünnipäeva tähistades filmiga "Ajaränduri naine". Oli lõbus kogemus. Mehe vennanaine Karin rääkis enne,et võta ikka taskurätte hunnik kaasa, et läheb vesiseks ära niikuinii. Ok,mõtlesin ma, eks näis. Taskurätikud unustasin osta, meigi tegin koos ripsmevärvimisega pähe, pärast pidime veel minema välja sööma koos elomaletiga. Film algas rahulikult, ei ühtegi pisarat. Mõtlesin, et ahh, küll see karin on ikka täitsa naine :P Hormoonid möllavad vist, alles lõpetas pool aastat tagasi imetamise, mina olen niikuinii aastatega palju tugevamaks saanud, mis puudutab romantilisi ja emotsionaalseid filme. Poole pealt ikkagi ei ühtegi pisarat, kuigi kiskus kergelt melanhoolseks. Ja no kui pool filmi siis läbi sai, läks lahti! Pisarad tulid ja tulid, ükskõik, kui palju ma end ka vaos ei püüdnud hoida. Ja tegu oli ju poolulmekaga! Kuidas siis nii? Püüdsin reaalselt mõelda, aga ei aidanud midagi - filmi lõpuks oli tulemus peaaegu lörin, pisarad lausa lahmasid :D Pandasilmad ja punane nina.

Järgmise filimga läks paremini. Mitte, et film oleks parem olnud, aga pisaraid ka ei olnud. Film oli "Couple´s retreat" cc plazas tänapäeva sõbralike hindadega, 65 eek nägu. Viisin kalli abikaasa isadepäeva eel kinno. Film oli küll meelelahutuslik ja lõbus, aga mitte just eriti sügav. Isegi mitte võrreldes teiste taoliste hollywoodi filmidega. Jäi lahjaks ja teemat ei oldud suudetud piisavalt arendada. Igatahes ootasin palju rohkemat sellelt, ise ka ei tea, miks. No kui loogiline see on, et kui 4st paarist 3-l on abielukriis, siis lõpptulemuseks lepivad kõik ära ja elavad õnnelikult elu lõpuni? Kuigi, kui võtta natuke vabamalt, siis oli ju väga naiivselt armas lõpp.

Nädal hilem käisime sõpruse kinos, eesti kalleimas kinos tänapäeval!, vaatamas Alodóvari uut filmi "Murtud embused" Penelope Cruziga peaosas. See oli sügav, huvitav ja hästi tehtud film. Loomulikult parasjagu kurb ja traagiline, aga vähemalt nutma niiväga ei ajanud. Ja kindlasti väärt vaatamist. Meile väga meeldis, võib liigitada kultuuri alla küll :)

Ja veelgi nädal hiljem, nimelt eile, vaatasime Elioni kodukinost ehk siis elioni videolaenutusest filmi "Once", mis on ka üks 2006 a. pöffi film, Iirimaa. Vaatasin selle hinnet enne imdb.com-st ja hinne oli marukõrge - 8,1 (tavaliselt igasugused hollika komöödiad on seal 6 p ringis ja väärfilmid 7 kandis või 7,2 väga heal juhul), nii et ootused olid omajagu kõrged. Ja juba pärast paari minutit teadsin,et see on üks väga hea film. Muusikafilm, kus on vähe dialoogi ja palju muusikat. Kogu lugu on praktiliselt jutustatud läbi laulu ja muusika. Ja seda mitte sellises kerges ja kerglasel grease´i stiilis, vaid sügaval ja lõbusal-melanhoolsel moel. Film oli ühtaegu kurb ja rõõmus, aga igatahes positiivne ja väga väga ilus. Peale filmi vaatamist olen ma ikka ja jälle youtube´is soundtracki kuulanud, vt Once soundtrack (http://www.youtube.com/watch?v=NSUMYjgDO3E&feature=related). Üle pika aja selline film, mis läks sügavale-sügavale hinge ja mis tekitas nii palju emotsioone ja mõtteid :) Ehk siis veel 10 punkti ja elagu kultuur!

Kultuurist aga rääkides, vahepeal jõudsime ka mehe sünnipäevakingi realiseerida - Alenderi laulud Estonia kontserdisaalis, esitajateks Margus Vaher, Tuuli Taul, Luisa Värk ja Arno Suislepp. 2 korda võite arvata, kes oli minu absoluutne lemmik. Jah, loomulikult Margus Vaher. Ta oli igatepidi tasemel, nii oma lavalise suhtlusega kui ka lauluoskusega. Ilus, ilus oli see kontsert hästi heade sõprade ja ülikalli abikaasa seltsis ja kaunid olid need laulud. Alenderi lauludel on minu jaoks sarnane efekt eile vaadatud filmi Once lauludega - ma kuulan neid veel ja veel ja kunagi ei saa isu täis. Võin kedrata ühte laulu 10-20 korda järjest ja ikka tahaks uuesti. Nii et veel 10 punkti kultuurile ja Alenderile! Nüüd jääb vaid oodata Pöffi ja tulevat nädalat, mil läheme linnateatrisse "Hecuba pärast" vaatama. Selle kuu üritustega, mille sisse kuuluvad lisaks kinole-kontserdile ka mitmed hästi toredad külaskäigud ja sünnipäevad, jään ma 110% rahule :)

Eelmisel nädalavahetusel käisime maal L. vanaema juubelil ja nautisime maaidülli ja vanaema tehtud sööke-torte. mmmmmm... küll oli hää. Saunatasime ja ajasime juttu, koos oli terve pere, nagu jõulu ajal. Hästi armas ja tore olemine. Ja said ju kokku kõik 6 vanaema lapselast, 3 poissi ja 3 tüdrukut. Ööbima jäi sinna majja küll 4 neist, kellest siis jens on ainuke poiss. Aga lastel oli 4kesi juba maruvahva ja kuigi kõige pisem, Romi, veel natuke välja mängust jääb (ise ta ei pahanda), siis teised 3 on täielikus sõiduvees. Tallinna-Jens, marakratt lasteaiast, õpetas niuhti kombekale ja viisakale Tartu-Eliisele selgeks nii mõnegi koledama sõna ja väljendi. Kui enne seda rääkis Eliise vaid Tartu keeles, siis nüüd enam seda muret ei ole. Jens juba midagi enda teada ei jätnud. Ka gretekene hüüab meil päevas 12 korda rõõmsalt: kakaunn, kakaunn, s...unn, s.... unn. Ja siis laste omavaheline dialoog näeb hetkel välja umbes nii: Jens: "sa oled k...junn". Grete: "ei ole! ise oled!". Jens tuleb emme juurde: "Emme, Grete Liisa ütles, et ma olen k....junn". Jens edasi: "Siga oled. Põrsas!" Ja nii edasi, kuni on õhtu käes ja magamamineku aeg.

Küsisin eile jensilt, et kelleks tema tahab saada, kui ta suureks saab. Kas nagu issi, advokaadiks ehk, või nagu vanaisa, loomaarstiks, kes teeb loomad terveks. Äkki hoopis kellekski teiseks? Jens ei mõelnud kaua: "mina tahan ämblikmeheks saada!". No teadagi :D

Reedel, kui saime vaba õhtu,et igasugu rumalustest ja kildudest puhata, käisime elomaletiga meie jaoks uues restoranis "Platz". Seltskond oli loomulikult võrratu, teenindus oli väga hea ja toit oli ka üle keskmise hea. Mitte küll parim, mida saanud olen, aga ikkagi hea ja väga hea. Koht on hubane ja sõbralik, õhkkond meeldiv. Läheks sinna hea meelega tagasi küll :)

Nüüd oleme olnud kodused tänu haiguspoistele ja veetnud aega pere keskis. Eile kokkasime L-ga võidu. Tema tegi ahjupeete veisehakkliha ja sinihallitusjuustukastmega, mmmmmmõnus. Mina võtsin vastu väljakutse teha juustukooki zelatiini ja jõhvikatoormoosiga. Kartsin äpardumist, aga shokolaadiküpsiste põhi ja hõrk-hapukas kate oli ülihea kooslus ja teen seda kooki kindlasti veel. Eilne film "Once" oli nagu kirss tordil, nii et nädalavahetuse võib lugeda väga idülliliseks ja ilusaks.

GO spa vol 2: puhkus ilma lasteta

Tere, kallad!

Meil on üldiselt täitsa kenasti läinud. Jens oli nädal haige, siis nädal terve ja nüüd on jälle köhas. Ehk siis: tere, eestimaa sügis-talv! Juba praegu on kergelt kopp ees sellest süsteemist, et nädal kodusistumist, nädal normaalset elu. Aga see on alles algus.

Hugo sai üle vaadatud - nii meeletult armas. Niikaua, kui mulle keegi tittesid juurde ei hangi, on kõik korras ja hästi :D Vaikselt hakkavad välja kujunema meie järgmse pikamaareisi plaanid, samuti ülejärgmine ja üleülejärgmine sihtkoht on suht-koht paigas, nii et järgmise 5-7 aasta sisse ei mahu ühtegi regulaarset mähkuvahetust :) Küll aga oleks vaja kusagilt hiiglama suur hunnik raha hankida, sest reisikihk on nii suureks läinud, et veedan jälle oma vabad momendis reisilehekülgedel - õudne, ma olen sõltlane! Õnneks on piisavalt vähe vaba aega pere, töö ja sõprade kõrvalt, nii et üleliia palju ma netis siiski ei istu ja õhtuti tuleb nii magus uni peale, et ka öösiti ma surfamas ei käi. Aga oma unistustes alati. Ja minu ennustuse kohaselt lendame kaugele maale juba talvel 2011.Ainult natuke oodata :D

Lapsed on meil vahepeal veelgi suuremaks kasvanud ja veelgi toredamaks sirgunud. Näiteks õpetab Jens Gretele iga päev uusi rumalaid sõnu ja koos põimivad nad nendest sõnadest viisijuppe. Lausa laulukesi. Jens võtab nt mõne laulu, mida ta enam-vähem oskab - kasvõi põdral maja metsa sees - ja teeb laulukese nii ümber, et seal on sees ainult rumalad sõnad. Õnneks ptui ptui ptui ei ole veel asi läinud päris roppusteni, vaid esialgu räägivad laulud küll kehaosadest ja kehast väljatulevatest asjadest, aga mitte need kõige ropumad, vaid sellised leebemad sõnad. Aga laulud võivad kesta kaua ja grete läheb eriti leili. Olen püüdnud rakendada erinevaid meetmeid - küll rääkinud rahulikult, et selliseid sõnad on rumalad ja nendest ei tehta laule (jens veel ei tea, et tehakse ja kuidas veel!) ja et see on rumal käitumine. Mõnikord oleme minu ja minu L ka pahaseks läinud, sest kaua võib! Aga ka sellest ei ole kasu. Ühesõnaga parim vist on tõesti põhimõtselt ignoreerida niikaua, kui asi päris üle piiri ei lähe.

Jens on meil muidu selline õrnake ja kergelt pirtsakas, nagu plika või nii. Tegin oma arust väga head ja lastepärast suppi kartulist, hapukurgist, porgandist, porrust ja hakklihast. Tilli panin peale. "Ei, tilli ma küll ei söö" ja porru kohta ütles" võta need pikad jupid ära, fuihhh". Ja kui viinamarja see on seemned, siis "Mina neid kividega viinamarju ei taha!".
Ükspäev tahtsin jensile oranzi särki selga panna. "Ei, ma ei taha seda, see ei sobi minu juustega kokku" ütleb tema, poisterahvas :) Ja ükski sokipaar talle ka tavaliselt ei meeldi, sest need ei sobi küll tema soenguga, küll tema pükstega, küll tema pluusiga kokku. Päris naljakas kutt on.

Ükspäev sai gretekene kusagilt 20 senti kätte ja pistis suhu. Ma olin just esmaabi kursustel käinud ja mõtlesin, et nojah, kui nüüd kätte ei saa, hakkan kohe tegutsema. Lõpuks sain kuidagi sendikese kätte ja ütlesin jennule kergendatult: "Mõtle, kui midagi oleks juhutnud". Jens ütles selle peale: "Jaaa, siis meil ei olekski enam raha alles" :D

Lisaks kõigele muule on Jens hakanud jälgima naiste paljaid kehi (kui võimalus avaneb). Alles hljuti ei teinud ta sellest mingit numbrit, aga nüüd kommenteerib tihti. Vaatas emme rindu ja küsis: "Emme, kas sul on tita kõhus või". Mul käis jõnks läbi,et misasja, kus sa tead??? Oma arust küll ei ole!. Jens nimelt pidas tisse kuidagi kõhu osaks ja arvas, et need on päris suured :D Kui aga lapsed üks õhtu korraks Kirte-Lee vanaema juures olid, et siis seal riided ära vahetada ja seejärel sünnipäevale minna, vaatas jens pealt, kuidas maili leele peoriided selga pani. Kui kirte-lee parajasti paljas oli, olevat jens vaadanud teda imetleva pilguga ja samal ajal ütles: "Sa oled nii ilus, kui sa paljas oled"! Vot et selline poeg siis. Peab väga kontrollima hakkama, mida me täpselt kodus teeme ja ütleme, et lasteaiast meile jennu kildude kogumikku varsti pihku ei pisteta.

Kui lapsed parasjagu kildu ei viska, siis nad kas müravad, kaklevad (seda ikka juhtub päris palju kohati) või vaatavad mõmmi ja aabitsat. Nad on nagu haiged jänesed selle järele ja mulle meeldib, et nad sealt nii mõndagi kasulikku õpivad. Nt et tuletikkudega ei tohi mängida ja et rebase reinu moodi kiusata ka kedagi ei tohi (jens oli muideks lasteaias kirte-leed kiusanud, nii et pani kirte-leele seebivett ühe teise sõbraga pähe. Varsti hakatakse vanemaid lasteaeda kutsuma poja ulaka käitumise eest?). Ja tähti õpivad nad ka. Jensiga me veel ise kirjutanud ei ole, aga päris palju tähti tunneb ta juba küll ja isegi grets õpib tema kõrvalt ja on vähemalt sama suur mõmmi ja aabitsa fänn kui jens. Meil on ikka see vana hea mõmmi ja aabitsa dvd-d, aasta oli siis 1977! Ma ei tahaks olla üks nendest vanematest, kes kasutab telekat lapsehoidjana, aga samas pool tunnikest kuni tunnike päevast vaadata mu meelest täitsa harivad lastesaadet ei ole vist üleliia suur patt. Vähemalt ise ma ennast hukka ei mõista :D

Samal ajal, kui lapsed viskasid kildu, kaklesid, musitasid ja mängisid, käisid aga vanemad vahepeal ka puhkamas. 2 ja pool päeva saaremaal, Go spa-s. Eelmisel nädalal, reedest pühapäevani ehk siis just sel ajal, kui lastel hakkas vaheaeg ja terve spa oli lällavaid ja kilkavaid lapsi täis. Meil lapsi kaasas ei olnud, aga laste kilked ka karvavõrdki ei häirinud, sest meie saime ju puhata! Alguses ma muidugi igatsesin lapsi, sest selline tunne oli, et kõigil teistel on ju lapsed kaasas ja meie ainukesene paneme rongakat, keskendudes iseendale ja oma naudingutele. Aga kui sai rahus tiibeti massaazi nautida ja enne seda väike eelroog go spa võrratus restos võtta, pärast seda aga linna minna otsima teisi saare pärleid, siis tundus, et ilma lasteta on ikka aeg-ajalt paganama mõnnnus! Reisisellidest sõbrad elo ja marek olid ka kaasas, ei olnudki hetkel ei kagu-aasias ega lõuna-ameerikas tuuritamas, vaid soostusid meiega saarde tulema. Jubelahe oli! Leidsime minu meelest sellise pärli, et jagan seda meelsasti oma sõpradega. Nimelt vinoteegi nimega Prelude, Arensburgi vastas praktiliselt. Selline hubane paigake, soolalambid ja veinikorkidest "kardinad", hästi hästi armas. Ja sommeljee oli ka hästi tore ja armas inimene. Söök oli võrratu - siia carpaccio ja ahvenafilee, magustoiduks pohla-õunakook kamajäätisega. Nii eestimaine ja suussulav, et seda lihtsalt peab minema proovima. Lisaks võtsime paar pudelit veini, mida sommeljee soovitas, nii et hiljem joodus poeveinid on meil kõik seisma jäänud ja hiljem siis kraanikausist alla lastud. Oleme vist jõudnud sinnamaani, et peame ka poest hakkama valima, mis veine osta ja mis veinid poodi jätta. Siiani oleme veine siiski natukene suvaliselt ostnud, st et alla 100krooniseid veine ei osta, aga liiga pikalt ka ei mõtle, mis veini osta. Nüüd siis oleme jõudnud snoobitsemise teisele tasemele. Ma ei tea, mis meist veel 10 aasta pärast saanud on, kui nüüd - 20ndates naine ja 30ndates mees (ihihiiii) - juba pirtsutavad ja tahavad parimat kööki ja kvaliteetveini! Oma kvaliteetsööma lõpetasime enne keskööd ja siis mängisime veel neljakesi toas Aliast, mis osutus väga meeleolukaks ja lärmakaks mänguks, aga nalja sai nabani. Teisel päeval käisime jälle spa-s, aga seekord grand rose spa-s saunatamas ja mulistamas, sest see on minu meelest vaieldamatult parim spa-osa saaremaal. Hästi mõnusalt romantiline ja loob kergelt jõulumeeleolu. Mitte, et ma seda hullult veel igatseks, aga hämar ja meeleolukas oli küll. Tollel päeval käisime kohalikus "makaronirestos" La Perlas söömas 125 krooniseid pastasid, mis olid natuke ülehinnatud,aga siiski head ja latte oli seal imehea, seda ütlesin ka rõõmsalt ettekandjale :). Õhtustasime aga GO spa restoranis. Alguses läks natsa nihu ja snoobid tallinnast pahurdasid kergelt. Olime bronninud laua neljale kl 21ks, aga meie laud oli ära antud ja siis saime kõige uksepoolsema laua, kus kõrval lapsed väga häälekalt mängisid ja mürasid. Õnneks saime head veini ja tuju läks jälle paremaks :D Ja veel paremaks läks tuju, kui saime varsti oma õige laua siiski kätte ja söök oli jällegi täiesti võrratu, nii et pärast kolme käiku ägisesime, aga siiski rahulolust. Oleme kergelt snoobistunud, aga õnneks mitte ülikriitilised, nii et ei ole mul ühtegi paha sõna öelda nende söögikohtade kohta, kus meie käisime. Kõik olid head ja nii palju kiidusõnu, nagu me seekord kuressaarde jätsime, pole me ammu jaganud mitte millelegi ega kellelegi. Vaata, mis teeb üks päris puhkusenädalavahetus inimestega, kes muidu aina töötavad ja kantseldavad lapsi. Kui panna Go spa ja Grand rose spa parimad küljed kokku, saaks lausa ideaalse spa! St siis, et spa osa kindlasti grand roselt, ülejäänu võiks olla vabalt go spa, va. go spa vannitoad tubades, sest need on küll pehmelt öeldes prostad võrreldes muuga seal. grand rose toad ja hotell ise on minu mäletamist mööda hästi armsad küll, aga seal ei ole jällegi nii head restot ja nii toredat lastetuba (mitte, et me seekord väga palju aega lastetoas oleks veetnud :D). Massaazid on go spa-s väga head, aga grand roses, mäletan, olid samuti head, kuid vist veitsa kallimad. Kuna meil õnnestus edukalt ühendada kaks väga head spa-d nii et käisime vahepeal paar tundi grand rose-s naudisklemas, siis ma viriseda ei taha ja panen oma puhkusele 5 kahe plussiga, sest see oli tänu spa-dele, seltskonnale ja söögile-joogile niii ilus ja lõbus, et sooviks seda igale sõbrale. See, mis summa me sinna seekord maha jätsime, las jääb meie enda teada, sest see ei olnud üleliia mõistlik :D Aga väga tihti me ju spa-tamas ei käi, nii et las ta olla. Mälestused jäävad, mis põhiline. Asju me ju endale väga ei taha, aga selle eest oleme superlaristajad, mis puudutab teenustesse, reismisse ja söömisse-joomisse. Ülla-ülla :)

Tagasi kodus olen käinud paar korda väljas söömas ja sõbranntamas laste kasvatamise ja töölkäimise vahepeale. Üks õhtu oli ses mõttes eriti äge, et sain nii süüa (Spiritis, väga hea!) ja ka kinno sõbrannadega. Vaatasime suht naistekat "Ugly Truth". Mina võin ju aeg-ajalt veidi otsekohene ja kriitiline olla, aga vot see film mulle jälle meeldis. Oli küll hollywood ja palju igasuguseid rohkem ja vähem intelligentsemaid nalju, aga no naersin nii, et silmad olid mitu korda ikka täitsa märjad ja kõht oli ka kõveras. Film oli iseensest küll lihtsakoeline nagu seda laadi romantilised komöödiad tavaliselt ju on, aga ikkagi mitte sisutühi ja veel vähem igav. Kogu aeg sai nalja, ka nn kurvematel hetkedel. Ja muidugi filmi peategelased - Katherine Heigl ja Gerald Butler - olid võrratud. Gerald no eriline kena mees mu meelest! http://www.forumcinemas.ee/movie/5044/ Kui mul päriselus simarõõme ei ole, siis mõned filmisilmarõõmud on ju igale abielunaiselegi lubatud, onju :)

Minu päris silmarõõm teeb siin kenal päiksepaistelisel pühapäevalõunal tööd, aga lähen võtan tal nüüd tagumikust kinni ja sunnin seltskondlik olema, sest kohe on välismaa pakikene brüsselist siin ja meil :) Ühed väga kallad väljamaalased Merle ja Joonas on äsja üle vaadatud, nüüd on aeg teise välismaa-silmarõõmu käes - Maria! Oleme juba ammu aega plaaninud mehega brüssel-luxemburg tripi teha, aga millal sa teed, kui üks kogu aeg töötab ja teine kogu aeg kas töötab, tegeleb köhapoistega või on kinos ja vaatab gerald butlerit :D
Nii et kui Muhhamed mäe juurde ei tule, siis tulevad mäed hoopis Muhhamedi juurde :)

Nummimeeter on põhjas - Tere Hugo!

Lugesin just meie kallite luxemburglaste Merle ja Joonase poja Hugo sünnist ja esimesest kuust ja nagu öeldakse - nummimeeter oli täiega põhjas! Ma tõesti ei kujuta ette endale veel ühte last (lähima 6 aasta jooksul), aga no sellist tunnet, nagu täna mind valdas, ei ole ma kogenud juba kaua aega. Viimasel ajal on mind muidu beebid suhteliselt neutraalseks jätnud, ükskõik, kui armsad nad ka ei oleks. Aga homme näeme me Jonni-merle Hugo päris oma silmaga juba ära, hurraaaa.

Nii armas oli lugeda, kuidas noorte lastevanemate elu tiirleb oma kuuajase poja üle. Korraks hakkas lausa kahju,et meil L-ga on nii palju muud, millega tegelda ja korraks ei olnud ma selle üle üldse mitte niiväga rõõmus. Ja korraks, aga tõesti korraks, tuli üle saja aasta igatsus beebilõhna ja sünnituse (no just selle fiilingu ja Selle tunde järele, mis sind valdab, kui laps on kõhule pandud ja mees on su kõrval, oehh) ja esimeste nädalate järele. Kuigi ma mäletan, kui raske see kohati oli meile kui mitte just kõige harmoonilisematele inimestele. Aga tean kindlalt, et 5 aasta pärast hakkan juba pidevalt beebilõhnast unistama ja lapsevankritele järele vaatama :D Nii et 5 aastat veel chilli ja tralli ja eks siis näis, kelle Jens ja Grete endale lisaks saavad :))) Kui rohekmat ei saa, siis kiisukese või kutsupoja ikka :D

Kuidas meie Jensuke ja Greteke elavad? Nagu grete liisa pea alati ja ikka reipalt ütleb: Hästi! Ja elavadki. Hetkel küll gretekese viimane öö ja päev olnud väga nutune ja tundub, et nüüdseks on ka palavik tõusnud, aga muidu on nad mõlemad tublid ja tragid ja hästi armsad. Ja kui veel paar kuud tagasi pidin vahel kahe käega peast haarama, kui nad JÄLLE kaklesid, siis ma ei tea, kas olen immuunseks muutunud või ei pane lihtsalt tähele, aga mu meelest on nad järjest suuremad sõbrad ja kaklevad ojaaaa, aga järjest vähem. No suvi oli kohati ikka kreisi mis kreisi :). Nüüd jooksevad ja müravad ja mängivad ja trallivad ja muidugi teevad ka parasjagu palju tempe ja vempe (no suve lõpus käisime ju vembutembumaal - muidugi on vembud selged!), aga enamasti on see kõik nii vitaalsusest pulbitsev ja naerurohke ja lõbus, et nüüd ülla-ülla pean oma kohuseks agiteerida tegema kaks last järjest (mõni aeg tagasi mõtlesin ma, et seda lauset ma küll kunagi välja ei ütle) ja teie, kõige vapramad, kasvõi kolm :D

Jensil on 3 uut the cars särki. Emme-issi reisilt tõid, kui nad suve lõpus oma unelmate reisil lõuna-euroopas käisid. Jens tuleb lasteaiast koju, vahetab ühe särgi teise vastu ja kuna hiljuti lisandusid meile ka paar paari the cars "pikneboksereid", siis vahetatakse tänapäeval ka paar korda päevas boksereid. Ja küll ei sobi ühed pikad püksid ja kord jälle on sokid valed selle särgi juurde! Meil palju sõnaõigust ei ole. Ja vahel on ka juhtunud, et kui ferrari- või piknega särk on niiske, tuleb issil see fööniga kuivaks teha, sest lihtsalt ei jaksa lapse jonni ära kannatada. Nõrk, aga no vahel on närvid tähtsamad kui range kasvatus. ON ju tüüpiline eesti mees - vahetab mitu korda päevas trusse ja särke ja pükse :D Ja nüüd on lasteaiast tulnud uus vaimustus - Ämblikmees! Uhh, ma lootsin, et ämblikmees on mineviku hitt, aga ooo ei. Ja no põhiline on, et issi , osta mulle veel piknesärke ja nüüd vaja veel ämblikmehe varustust ka! Issi ütles, et emmele ei meeldi ämblikmees ja seepärast ei saa osta. Aga no teadavärk, et kui piisavalt hästi emmet painutada, siis emme on ikka megapehmo! Nüüd jennu tuleb nt uksest sisse ja teatab: "ahaaaa, ämblikmees tuli": Või " oota, ämblikmees aitab sind". Päris harjumatu, aga naljakas, kuidas laps samastab end mingi meie mõttes totaka figuuriga :D Siis ma sain siiski öelda, et vähemalt grete liisa hakkab Hello Kittyt fännama ja ma usun, et siis on enam-vähem tasakaal majas. Juba praegu on gretsil hello kitty mõningad riided, aga vähemalt ei oska ta mulle veel öelda, et kle, emme, osta see ja too hello kitty aksessuaar. Ülemistel olla avatud hiljuti lausa hello kitty pood, kust siis ajupestud lapsevanemad saavad oma pisiprintsessidele osta hirmkalleid hello kitty asjakesi. Õudukas, aga no pehmokerttu läheb kindlasti õnge, kui vesiste silmadega 3-aastane grete talt 400kroonist kittyt palub. Esialgu - õnneks! - lubatakse veel emmel valida, mida gretsile selga panna.

Jens on meil ikka selline huumorimeelega kutt nagu ennegi. Emme ostis koju küpsist ja pani need riiuli peale laste eest ära, et siis jao kaupa neid jagada, mitte laste meele järgi 10 kaupa sisse sööta. Jens vaatab neid ja küsib issi käest: "Huvitav, kas need küpsised on söömiseks või niisama vaatamiseks"? :)

Kuna juba sünnitushaiglas pandi paika, et Jens ja Kirte-Lee on paras paar, siis Kirte-Lee käib aeg-ajalt meil ikka külas. Ükspäev mängisid ja Lee ei tahtnud üldse koju minna. Trampis jalgu ja karjus. Tegi ikka päris draamat, nagu üks korralik naine. Ei tahtnud enam emmet ega issit ja tahtis ainult Jensi. Küsisin siis lõpuks, et kas sa tahad meile Jensi juurde kolida? "Jaaa". Mina siis, et aga siis pead jennu pruudiks saama. Muidugi olid lapsed sellega nõus ja mõni aeg hiljem teataski jens, et kui kirte-lee tema pruudiks saab, siis kolib ta meie juurde elama. Kõik on paigas, nagu öelddu. No mis mul saab selle vastu olla, et mul kahe aktivisti asemel kolm (ja mitte vähe) rüblikut on :D

Armas abikaasa hüüab minu ema "ämmakeseks". Nüüd tuleb jennul ka aeg-ajalt see sõna huultele: "Ämmakene, mis sa teed seal"? ütleb ta alati hästi hella ja õrna häälega :)

Ükspäev läks jennule vanaema lasteaeda järele (minu ema, st tibivanaema). Üks jennu sõber hüüab: Jennu, sulle tuli vana... ei, vanem õde järele. OI, kuidas mu ema selle üle rõõmustas ja siiani räägib sellest, naer suul.

Grete Liisa patrab ka nii et seda nägu. Väga pikki arutelusid veel ei tule, aga kõik saab öeldud, mis vaja öelda on. Tihti jäetakse kas verbid ära ("mina ka latsteaeda" või "emmel ka hästi") või siis küsisõna ära ("issi on" või "jennu läks") või mõni muu lauseosa, aga emme saab siiski kõigest aru. Emme ja issi kõrval on Gretekesele vennakene sama tähtis ja kallis ja vennata tema ei taha ega saa. Kuigi grets on paras emmekas, siis vahel, kui jens läheb lasteaeda, hakkab ta nutma ja ütleb, et tema kaaaaa. Tema veel jennuga ühes lasteaias ei käi, aga teisipäeva hommikuti, kui emme on tööle ära jooksnud, viib iss alguses jenskari lasteaeda ja siis grete liisa Ema ja Lapse keskusesse hoidu terveks päevaks. Kui ta ise siis lõpuks tööle jõuab, tundub talle, et tänaseks on päeva kõige raskem osa läbi :) Eks see töö ja pere ühildamine paras kompunn on, sest Greteke veel lasteaias ei käi ja siis tuleb oma jõududega hakkama saada. Iss aga on õhtuti kaua tööl, nii et ka tema ei saa aidata. Siis ongi nii, et mina käin 4 õhtut tööl (teisipäeval küll hommikul ka) ja iga õhtu on meil erinev abiline: ämmakene, kaire, hiireke ja neljapäeval taas ämmakene. L võtab minu siis kl 19 v 19.30 auto peale ja kimame koju. Pikkkad on need minu mehekese päevad, aga olen sellega juba enam-vähem leppinud, et minu mees ei hakka tõenäoliselt kunagi selliseks abikaasaks-issiks, kellel kl 17 pastakas kukub ja pere juurde tõttab. Töö iseloom on selline, et 8st töötunnist päevas ei piisa. On olemas raamat: Loobuda või leppida? Ikka leppida, arvab pehmokerttu :D Niikaua, kui mees on hea abikaasa ja lapsed teda armastavad ja tema neid ning õhtused unejutud on issi rida, siis miks ma peaksin pahandama? Ja ka vannitab hea meelega tema lapsi. Ja kui naine läheb reede õhtul vahel naistekale, siis võib ka juhtuda nii, et issi kõigepealt annab lastele süüa, siis paneb vanni, siis loeb unejuttu ja kõige lõpuks paneb kaks musirulli tuttu ka (või siis vastupidi - panevad musirullid issi tuttu).

Sellel kõige suuremal musirullil oli aga kaks nädalat tagasi 30. sünnipäev. Juubel ju natuke isegi. Tema ei tahtvat pidada. Või tahtvat, aga kuna nizza reis oli "mõnevõrra ekspensiivne", siis otsutas mees oma juubeli aasta või mõned edasi lükata. Loobuda või leppida antud otsusega? No näiliselt ikka leppida :) Aga naine ei ole tal niisama naine, vaid nutikas naine :D Nii et korraldasime talle sõpradega nii vahva ja meeldejääva üllatuspeo, et mees oli peaaegu pisarateni liigutatud. Orgunn kestis minu poolt kaks nädalat ja tulemuseks oli ideaalselt välja kukkunud sünnipäevapidu meie omas kodus. Kutsutud oli ca 30 L. sõpra, aga kohale said tulla pooled. Ja mahtusime kenasti ära, ruumi jäi kõvasti ülegi. Kui lapsed olid hiirekese juurde toimetatud, läksime me mehega kohvikusse veidikene tähistama. Õhtul oli plaanitud klubitama minna, enne seda aga mõtlesime väheke niisama kahekesi chillida ja väikse napsugi võtta. Kuna teadsin, et kl 20 on kõik kodus valmis, pidin sisustama mehel 2 tundi. Üle tunni olime kohvikus, siis käisime selveris ja oi, kui väga oli naisel vaja üht ja teist ja kolmandat asja ja sukapükse oli ka "hädasti" kohe vaja. Kl 8 tuli sms, et kõik on valmis ja tulimegi koju. Koridoris enne ukse lahti keeramist ütlesin mehele, et tead, mul on sulle üks jutt. Tegin siis ukse lahti ja välja kargas 14 sõpra hüüdega: "Palju õnne". Tuba oli täis õhupalle hästi ilusate sõnumitega ja mõtetega (siiamaani need õhupallid veel laes) Enamik soovis ikka lasteõnne ja pereõnne :D Mõni kiitis meest tema iluduse ja headuse eest ja mõni arvas, et ta on maailma parim L. Mina olen kõigega nõus :) Sõbrad olid igaüks ise midagi lauale valmistanud või küpsetanud ja naine tellis mehele punase autokujulise kohupiima-martsipanitordi "L 30" (edaspidi lühendan oma mehe palvel tema nime lihtsalt "L"-ks). Sööki-jooki ja head tuju jätkus keskööni, sealt edasi mindi kes koju, kes klupsi Privet ja ülimõnus ja tore ja lahe sünnapidu oli.

Viimasel ajal on päris palju olnud (lisaks tööle ja perele) igasuguseid väljaskäimisi. Mitte küll palju võrreldes vallaliste ja lasteta peredega, aga meie mõistes palju. Oleme saanud käia natuke nii teatris, kinos kui ka niisama väljas söömas või chillimas. Eelmisel nädalal käisime nt kolmapäeval sõpradega teatris ja laupäeval terve perega tartus Lotte etendusel. Enne seda sain sõpsiga kokku ja ta ütles, et ära unistagi sinna pikale etendusele (kokku üle 2 h) koos grete liisaga minna, et tulgu ma kohe tema juurde kohvile. No ei ma raatsinud kohe etendusest loobuda, kuigi mõte sõbrannaga sõbrannatada paar tundi tundus ka väga ahvatlev. AGa riskisime väiksema rübliku ka kaasa võtta ja tavaliselt on ta vägagi rahutu ega jaksa pikalt kuskil istuda, aga no imesid ikka sünnib - vaatasid mõlemad jensiga vapralt kaks vaatust lõpuni ja ilma suuremate intsidentideta (ühe korra palus grete liisa kakale, aga hiljem vetsus tuli välja,et muidugi valehäire - tüdruk tahtis lihtsalt elu põnevamaks teha). Jens lasi paar korda sellise puuksu, et mõtlesin tükk aega, et kes krt teatris niimoodi peereteda suudab? Küllap mõni tartu tegelane :D Jens küsis ka etenduse ajal issi käest kogu aeg väga valju häälega küsimusi stiilis "miks lottel nii suur nina ei ole nagu raamatus" ja "kus bruno nüüd läks", aga see oli vähemalt mulle pigem lõbus kui tüütu. Nii et võib öelda, et lisaks the cars autode kultusele ja ämblikmehefenomenile ning tulevasele hello kitty tüdrukule on meil kodus lausa 4 Lotte fänni ja see on nii üliarmas :) Ja mina kui vahel ebarealistlikult (ja endalegi vahel väheke tobedana tunduv) optimistlikkusele kalduv sinisilm tõdesin, et tasub ikkagi olla optimistlik. Nii et kes ei riski, see shampust ei joo!

Meie igapäev

Tere, kallid ja armsad!

Täna käisin sõbrannade ja Gretekesega beebikinos vaatamas filmi Julie & Julia, mis jutustas kahest naisest, kes tahtsid oma elus midagi ära teha, mis paneks neid enda üle uhkust tundma. Noorem naine hakkas selle teise naise 50ndatel välja antud kokaraamatu järgi iga päev süüa tegema ja blogis siis eelkõige söögitegemisest ja oma õnnestumistest/ebaõnnestumistes. Ta lootis ka, et see tema toidublogi võidab lugejate südamed. Kui esimene kommentaar tuli, plaksutas ta kohe käsi ja oli väga ootusärev. See oli aga tema suureks üllatuseks tema oma ema, kes kommenteeris seal, et mis krdi jamaga sa seal tegeled? Aga veelgi suuremaks üllatuseks saavutas mõne kuu pärast tema blogi suure populaarsuse ja kommentaare oli iga postituse järel kümneid ja kümneid. Kui täna seda filmi vaatasin, mõtlesin oma "fännide" peale. Huvitav, kas mu blogi üldse loetakse? :D Ema mul seda ei loe ja nii vist ongi parem :) Mees ei loe ja see on veelgi parem :D Triin, truu sõbrana, loeb ja kiidab ja vahel isegi kommenteerib. Ja mõned välismaasõbrad on tänu mu blogile mu eluga kursis. Ma ei vajagi (vastupidiselt sellele filmikangelasele) suurt lugejaskonda ja kirjutan edasi vaatamata sellele, et võibolla mõnikord kirjutangi iseendale ainult :)

Kuidas võtta meie suve mõne lausega kokku, nii et muust ka veel jõuaks rääkida?
Suvi oli tõsiselt mõnus ka enne reisi, aga no kes seda meie reisi ära jõuab kiita :D Ainuke puussepanek reisga seoses oli see, et me ei oska kumbki arvutada! Oma arvates tegime vägagi normaalse reisieelarve, aga hetke, kui asi hakkas käest ära minema, ei taha kuidagi mäletada... :D Vähemalt ei ole dilemmasid, et kuhu soojale maale sel talvel reisida, sest enne järgmist suve ei reisi me mitte kui kusagile.

Aga enne reisi oli ju palju aega lastega olla, sest suvel jens lasteaias ei käinud ja emme sai kahe lapsega päevi ja õhtuid veeta. Täitsa tore oli, aga kahtlemata väsitav. Hommikul üles, päeval olime mitu tundi kadrioru pargis, sõime pargi pingil pikniku vormis, kohtasime ühte ja teist ja kolmandat sõbrannat oma lapse/lapsega, sõime jäätist, mängisime veel natuke, vahepeal lapsed magasid vankris (oh neid õndsaid hetki), siis sai ühe või teise sõbrannaga lõunatatud kusagil välikohvikus. Mõnus oli, kui nüüd taganjärele mõelda :) Käisime ka Mailiga ja nelja! lapsega Pärnus ja veetsime seal 4 päeva ilma meeste toeta, aga kahepeale 4 lapsega ühetoalises korteris. On alles väljakutse, mõtleks nii mõnigi. Oligi :) Neli rüblikut 40 ruutmeetri peal on paras naljanumber. Aga sattusime pärnusse just siis, kui olid selle suve ühed kõige soojemad ilmad ja me veetsime enamuse osa päevast õues ja rannas ja steffanis ja lehe kohvikus ja koju jõudsime alles 8-9 paiku õhtul. Lapsed müttasid nii mis hirmus, aga keegi liiga närvi ei läinud ja kui nüüd küsida, et kas teeksin seda uuesti, siis vastus oleks jaatav. Ehk et minu hea ja halva tuju kõige määravam faktor tundub olevat ilm! Seda olen enne ja pärastki aru saanud (ei Tais ega Rivieral olnud otseselt jahe) Peale pärnut veetsime perega ühe toreda päeva sõprade juures virtsus ja siis tulime natukeseks koju, et mina lastega saaks taas tallinnast ära sõita. Seekord siis Peipsi äärde, kus veetsime hiire-pihkva ja leho vanavanemate seltsis terve nädala. Lisaks neile olid veel mõned noored sugulased sel ajal seal suvitamas, nii et mul oli lapsehoidjaid jalaga segada ja see oli üks kõige lihtsamaid nädalaid minu lastega elu ajaloos. Mees oli samal ajal tallinnas ja tegi kõvasti tööd, mille vahele ka parasjagu rattatrenni ja ühe naisevaba õhtu linna peal litutades ja sushitades tegi :)Meie aga sattusime ka maale väga hea ilmaga, nii et saime nii päikest, ujuda, mängida kui ka lõputult grillida ja chillida. väga väga mõnus oli ja taas olid meie kaaslasteks ühel päeval maili oma kahe lapsega. No maal on meil palju ruumi ja klaustrofoobiat otseselt ei tekkinud. Grete Liisa hakkas Pärnus olles esimest korda Kahruti nime hääldama: 1 a 5 kuuselt tuli tal juba "kallup" ja tänasel päeval nii me kahrutpoissi kutsumegi :)

Kui olime käinud pärnus ja virtsus ja maal, vahepeale muidugi ka suvist kadriorgu ja vanalinna, oli jälle aeg pärnusse minna, kus meid tervitas selle suve palavaim nädalavahetus - augusti teine nädalavahetus, kui sooja oli 25 kraadi või enamgi. Olime leho teami suvepäevadel ühe sõbra isa suvilas pärnu jõe ääres. Sai jälle grillida kõvasti, parvesaunatada keset ööd ja minu meelest jääkülmas vees end karastada keset augustiööd ja täiskuu valvsa pilgu eest. Mis aga kõige põnevam - mind taheti sundida vesisuuskadega sõitma. Elus esimest korda. Ma ütlesin vankumatult, et mina ei sõida eluseeski vesisuuskadega, sest ma kardan seda ja mulle ei meeldi absoluutselt sellist laadi riskid. Ei taha kukkuda, ei taha pead vee alla panna ja ei taha, et ma kardaksin. Carri aga seepis ja seepis ja kui ma alguses suutsin ta veenmisele vastu panna,siis ühel hetkel andsin endalegi arusaamatult, miks ometi!, järele. Väga raske oli ikka jalgadele esialgu jääda ja arvasin, et ei saagi hakkama. Aga pusisime ja pusisime ja lõpuks olin paadi järel ja alguses poolkükkis, pärast aga päris püsti ja naeratus näol. Tegelikult ei uskunud ma küll, et tahaks ja julgeks ja saaks hakkama sellega, aga kui hakkama sain, hakkas jubedalt meeldima ja tahaks teinekordki. Sinnamaani tahtsin, kui järgmisel ja veel üleülejärgmiselgi päeval oli kogu keha niiiiiiiiiiii valus, et oleks tahtnud sanatooriumituusikut parima meelega. Aga langevarjuhüppeid ma ikkagi tegema ei lähe!

Suvel oli ka paar väga meeleolukat juubelit, mitmeid sünnipäevi ning muidugi nii mõnigi meie lattemammade naistekas või sünnipäev, nii et lõbu ja nalja jagus tervesse suvesse. Lisaks sai ühe ja teise ja kolmanda latteka (nii me end endiselt nimetame, kuigi lattede pealt mindi juba ammu üle ka muudele jookidele ;) ) juures külas käidud ja palju toredaid päevi ja õhtuid koos veedetud. Ja elo-marekiga (elomalet, nagu jens neid kutsub) rakvere aqva spa-d väisatud, mis oli väga meeldiv ja meeleolukas üritus. Võtsime nimelt kõik romantikapaketi ja saime seda romantikat mu meelest täie raha eest. Siiani mõtlen, et see oli meie suve üks kõige ägedamaid (ja muidugi romantilisemaid) nädalavahetusi, kus lapsed olid lausa 3ks päevaks lausa ära antud (enne reisi oli see meie absoluutne puhkuserekord ilma lasteta).

Peaaegu oleksin unustanud - kaua oodatud ja armastatud laulupidu ju juuni alguses. Jaaa, see oli võimas, väga võimas. Ja seal laulukaare all olla ja ise laulda on ikka nii ülev , et terve keha suriseb ja väriseb pidulikkusest ja õnnest laulda isamaast ja mesipuu poole :)

Meie suvi Eestis lõppes perepäevaga enne reisi, kui käisime neljakesi koos vembutembumaal ja lastel oli ikka väga lõbus. Jens ja issi sõitsid kardirajal kahekesi ja mõlemal oli suu kõrvuni peas :) Greteke küll veel alles poolteist, aga ka tal oli seal palju tegemist ja lusti laialt. Nagu järgmisel suvel ilm lubab, oleme seal nagu naksti tagasi.

Ja nüüd olemegi peaaegu sügises. Või no sügis mis sügis, aga ilus ja soe ja mõnus on olnud. Alguses kartsin ikka seda reisilt tagasitulekut, et tuleb masendus ja hall eestimaa sügis ei lähe kuidagi peale. Aga tegemist on nii palju olnud ja kogu aeg on kellegagi kohting või mingi väiksem või suurem üritus. Lisaks sellele hakkasin ka 3 õhtut nädalas tööl käima, nii et lapsehoidjate organiseerimist ja tõsist kompunnimist pere ja töö vahel on küll ja veel. Tööl käia on esialgu täitsa tore, aga ma ikka ja jälle tõden, et mul on tõsiselt hea meel, et ma täiskohaga tööl ei käi, sest kodus on niii hea olla. Grete Liisa hakkas kaks korda nädalas lastehoius käima ja nüüd on mul ka lõpuks enda jaoks rohkem aega. Töö konti ei murra ja üleliia palju mu vaba aega ära ei võta, nii et saan ka lihtalt olla ja sõbrannades käia, kohvikus istuda, koduseid töid teha, arstil käia, kokata... Jens on ka kenasti lasteaias käinud, aga juba on mõlemad ka väiksemat sorti köhas ja nohus olnud ja mõned plaanid on vaja olnud edasi lükata.

Lapsed kasvavad meil mis mühiseb. Jens viskab kildu nagu ikka ja ega gretekegi vennale väga alla jää. Olen vist rääkinud,et grets on meil emme suurim kohvetante. Igal hommikul passib ta peale, kuni ma endale eriti suure vahuga latte teen ja siis tuleb ja kisab: "veel kohmimahtu" ja "veel tipsist (küpsist)". Eile käisime sõbrannaga ja kahe pisitüdrukuga siis Kultuses söömas. Greteke sõi kõigepealt emme lattevahu ära ja siis ka sõbranna vahu ja kisas "veel kohvi juua!". Hommikuti, kui jensul vahel tuju paha ja pahurdab, teatab greteke alati väga kindlameelselt: "ennu jonnib", seda sellise hääletooniga, nagu tema seda kunagi ei teeks. Tegelikult on grets paras väänik ja temaga kusagil käia on ikka tihti paras piin. Kohvikus temaga hästi käia ei saa, sest lisaks kohvivahu hävitamisele tahab ta ka kätega süüa ja vehib kätega, kui miski ei kõlba ja siis pead ainult lootma, et need nõud siin ei ole villeroy bochi omad.
Jens on aga endiselt nagu Jens ikka, ei midagi uut. Üks õhtu, kui issi otsis talle pidzaamat ja andis teise komplekti püksid särgi juurde, siis jens teatas: " Need ei sobi ju üldse kokku!" Tegelikult muideks sobisid üsna hästi, lihtsalt poiss on täielik pedant mõne kohapealt. Kui bokserid on juba pool päeva jalas olnud, võib ka kuulda midagi taolist "kuule, ma tahan bokserid ära vahetada, kohe!" või pärast seda, kui uus autosärk, mis emme-issi reisllt tõid, on juba 2 tundi seljas olnud, on jälle vaja seda vahetada teise uue autosärgi vastu. Ükspäev läksime peale lasteaeda külla, siis tuli ka enne käia kodust läbi, et ruttu riided vahetada. Temaga on võimatu vaielda, sest ta teab täpselt, missugused püksid, sokid, bokserid ja särgid talle meeldivad ja kokku sobivad! Nii et kui keegi tahab, siis jensul on hunnik kasutamata riideid, mis lihtsalt ei kõlba selga panna, sest nende peal ei ole kas autosid või need on vale lõikega püksid tema jaoks. Täiesti täiesti out on särgid, millel ei olegi pilti. Ja särk peab olema ainult The Cars multika autodega särk, mitte niisama autodega särk, votnii.
Jensi muusikukarjäär on vist selleks korraks lõpusirgel. ETV-sse ta ei saanud oma passiivsuse ja ignorantsuse tõttu ja nüüd on mul tunne, et ka musamaris ta ei viitsi kaasa teha. Kodus laulab küll ja tal on kõik vajalikud oskused laulmiseks olemas, aga ta lihtsalt ei viitsi kaasa teha siis, kui on vaja teha. Paneme ta hoopis jalgpalli, äkki sobib see rahmeldamine temasugusele elava loomuga poisile rohkem. Greteke aga on meil tubli laululind ja mulle tundub, et kui üldse keegi meie lastest laulukooris hakkab käima, siis pigem on see greteke. Kuigi ma ikka loodan, et jens ka ühel hetkel oma häälepeaelda valla laseb. Temast vist tuleb ikka sooloartist, koorilaul jääb tema jaoks jamaks :D

Kui jens räägib meil juba nagu vana mees, siis ka gretekesel tuleb iga päevaga aina uusi sõnu. Nüüd, 1 aasta 7 kuuselt paneb ta juba 3 sõna vabalt ritta. Küsimusi veel ei moodusta, aga kui tahab teada, kuhu nt issi läks, siis küsib "Issi läks"? või "Ennu on" " ei taha latsteaeda" on ka väga selge, sest emmega kodus olla ja linnapeal kohvivahtu söömas käia või sõbranna juures mööbeldamas käia on ju palju lõbusam. Ta on selles papagoistaadiumis, kus kordab kõik järele, mis sõna sa talle õpetad. Vahel on tulnud isegi "mina" juba, kuid tavaliselt on laused veel ilma verbita: "veel piima". "Kuidas laps küsib, greteke?" "Palu veel piima", ütleb siis laps rõõmsalt. Kui emme kusagile liiga kauaks lobisema või istuma jääb, läheb gretekesel kohe kulm kortsu ja käsutab "Lämme". Ja kuna ta veel sõnadega ei oska liiga palju selgeks teha, siis kõige rohkem meeldib talle kätega vehkida ja see on niiii naljakas. Nagu väike itaallanna, temperamentne ja nunnu :D

Minu suureks rõõmuks hakkab mulle enam ja enam tunduma, et lapsed on hakanud omavahel paremini läbi saama. Suvel oli mu meelest kaklemist rohkem kui midagi muud ja pasun oli pidevalt õitsel küll ühe, küll teise suust. Küll nad tõukasid üksteist, grets hammustas, jens lükkas, grets tiris juustest, jens hakkas nutma ja tuli kaebama, grets hammustas veel ja veel... aga nüüd on üha enam müramist ja jooksmist ja sellist tegelust, kus kõik ei tipne ainult suure tüli ja kraaklemisega. Näiteks viimastel päevadel lähevad mõlemad jennu tuppa jennu voodisse ja issi loeb neile mõlemale korraga raamatut. Enne luges aint jennule ja grets tuli emmega teise tuppa voodisse ja emme laulis talle. Nüüd loeb issi ära ja siis tuleb lauluaeg. Lapsed on nõus niimoodi voodit jagama, et ei nääkle ega kakle, mis saab veel toredam olla? Siis tudub jens oma toas, grete tõstan meie voodi kõrvale pulgavoodisse. Ja kes on öösel mu kaisus , kui korra külge keeran? 2 pikne mcqueeni autot ja loomulikult ei keegi muu kui jens :D Kuidagi hiilib keset ööd niimoodi külje alla, et me ei pane tähelegi (veel kuu aega tagasi tuli suure kisaga oma toast keset ööd) ja nii me magamegi hommikuni. Beebi-jens kaisus ja greteke oma pulgavoodis :) Veel kuu aega tagasi olime hommikuks kõik neljakesi ühes voodis, aga selge edasiminek on seegi, et nüüd on hommikuks meid tavaliselt "vaid" 3 meie abieluvoodis :D

Mälestusi Rivieralt

Minu Riviera ehk puhkus ilma lasteta :)

Tere, kallis blogi ja kallid sõbrad! Ma usun, et enamik on unustanud, et ma üldse kunagi blogi olen pidanud, aga tegelikult olin vaid suvevaheajal ja nüüd olen tagasi täies hiilguses. Kolm kuud suvevaheaega on ju ometi kõigile lubatud, mitte ainult koolilastele :)

Suvi on möödunud kiirelt ja toredalt. Lapsed kasvavad mühinal ja kõik me elame hästi. Sellest aga järgmisel korral, sest nüüd on ikkagi plaanis rääkida pisut oma suve-romantikast ehk reis Itaalia ja Prantsuse rivierale.

Reisi sai planeeritud hoolikalt ja suhteliselt pikka aega. Nagu Taist tagasi tulime märtsis, hakkas terendama mõte minna kas Hispaaniasse või Prantsusmaale. Kuna kullake Maria kiitis Prantusmaad taevani, siis jäigi Prantsusmaa seekord ja lisaks väikse boonusena 3 esimest päeva Itaalia rivieral. Ehk siis reis oli 10 päeva pikk. 10 pikka päeva ilma lasteta! Uskumatu, aga nii see oli. Ja see oli üks vahva ja äge romantikareis. Hoopis teistsugune kui eelmised reisid Jensi või Jensi-Gretega Itaaliasse, Krimmi, Rhodosele, Taisse. Mitte et need eelmised reisid oleks kuidagimoodi kehvemad olnud, aga lihtsalt teistmoodi.

Organiseerimine

Kõigepealt tuli lapsed ära „organiseerida“. Nii- ja naapidi sai arutletud, aga lõpuks jäi nii, et esimesed päevad olid lapesd vanaemade vahel ära jaotatud nii, et Greteke oli vanaema Evega ja Jens vanaema hiirega, aga neljandal päeval vanaemad-vanaisa ja lapsekesed koopereerusid ja suundusid kõik koos Peipsi äärde „puhkama“ :D Ma kartsin esialgu, et ehk ei oskagi ma midagi lasteta niiiii kaua peale hakata, aga ilma asjata muretsesin – sms-de kaudu teavitasin lapsi-vanavanemaid enda elust ja sain alati vastuseks, et lapsed on tublid ja tragid ja teevad väiksemaid või suuremaid lollusi parasjagu :) Ehk et kõik läks nii hästi, kui sai minna nii neil kui meil ja mul on tõesti tõesti ülihea meel, et meil jätkus südant lapsed maha jätta ja teineteisele ja vabale ajale pühenduda. See oli seda väärt.

Lend Tallinn-Kopenhagen-Nice ja tagasi

Uhhh, te vist teate, mida ma lendamisest arvan. Õudus! Kui lendamist ei oleks, siis ma muust ei undakski kodus, kui „kallis, lähme veel prantsue rivierale ja taisse tahaks tagasi ja malaisiast pole üldse käinud“. Ma küll räägin pidevalt reisimisest, aga kui ma veel lennukeid ka armastaks, mis siis veel saaks? Igatahes väikese imetableti laksu all ei olnud lendamine miskit hullu ja oli palju mõnusam (ja lühem!) kui Tai reis. Ma ei taha kunagi propageerida neid „imetablette“ , mis su rahulikuks ja apaatseks teevad, aga kui seda on vaja selleks, et inimene end paar korda aastas lennukisõidul täiesti relaxilt tunneks, siis mina seda hukka ei mõista (ehk et õigustan täiega oma käitumist :D ).

Esmamulje

Peale autorendis sebimist (mina pikutasin pingil, kuni armas mees pikas järjekorras seisis, et auto kätte saada lõpuks) ja gps-iga sina peale saamist jõudsime oma esimesse sihtkohta Ventimigliasse, mille kohta olin vaid lugenud-kuulnud, et armas väike linnake. Ja seda see oli – meie meelest tõsiselt armas koht! Enne kui hotelli otsima läksime, istutasime end ühes kesklinnas söögikohas maha ja sõime kõhu täis, sest olime niiiiiiiii näljased. Sai kohe natuke nalja ka. Kuna olen suur päikesefänn, istusin päikese kätte sööma, väljas oli ca 32 kraadi sooja. Ettekandjast tädike muigas lõbusalt ehk et küsis kehakeeles, kas ma tõesti mõtlen päikese käes süüa keset päeva! Ma noogutasin ja vastasin iglise keeles, et ma armastan päikest. Ta muigas uuesti. 2 minutit hiljem kobisin ma ära varju ja naeratasin tädile resigneerunult :D

Kui olime kõhu täis söönud, jalutasime natuke ventimiglias ringi ja asusime oma hotelli otsima. See oli kusagil kõrgel mäe otsas ja meie GPS ei olnud meiega kuigi hea sõber ja ausalt öeldes lõpuni välja ei saanudki meist päris häid sõpru. Tom tom, mis meil itaalias kaasas oli (nimeks panime tal Paavo) oli igatahes palju parem sõber meile kui seekordne navi Garmin (meie nimi talle Leenu). Leenu pani ikka täiega mööda vahepeal ja ei olnud tal kordagi piinlik :D Pärast mitut telefonikõne hotelli vastuvõttu ja väikest tüdimust, leidsime siiski oma hotellikese üles ja see oli vapustav! Pisike armas 20 toaga vanaaegne maja. Lisaks superilus vaade mitmesaja meetri kõrguselt mäelt merele ja mägedele, basseinike, imeilus rohelusse ja lilledesse uppuv aiake koos terrassiga ja väliterrass kohvitamiseks ja söömiseks. Lisaks välijõusaal vaatega vahemerele. „Täitsa normaalne hütt“, nagu mees ütles ägedate hotellide ja majade kohta :D. Sinna mäkke saamisega oli muidugi omajagu tegemist, sest meie rendiautol Peugeot 207 ei olnud kaugeltki mitte võimsuselt sarnane meie tavapärase volvoga. Ei tahtnud ta kuidagi mäest üles minna ja seda oli meil vaja teha ju korduvalt, sest tegemist oli rivieraga, kus pidev mäest üles-alla sõitmine oli suht tavaline. 5 km serpentiini, üksjagu kerttu kiljumist ja iga kurvi peal tuututamist olime hotellis kohal. Sõit oli hirmus, aga häääästi ilus. Paar korda oli surmahirm ja kõhus hakkas keerama iga kord, aga ikkagi oli äge :D Lahe masohhist olen ikka.

Ilm ja vesi

No mis siin lisada – ärkad hommikul üles – 28 kraadi, lõpetad hommikusöögi – 31 kraadi. Õhtul kell 9 oli 27 kraadi ja öösel kell 2 läks ikka ära päris külmaks – 23 kraadi! Vesi oli ca 27 kraadi, asuursinine (nagu piltidelt näha ja meie fotokas ei liialda värvidega) ja üldiselt väga väga puhas ja läbipaistev, nii et oli lausa lust ujuda ja mürada mehega lainetes :D Päike paistis pea kogu aeg ja kui üks päev oligi pilves, siis pilve vahelt piilus ikka ja lõpptulemuseks oleme tervelt pruunid, mitte grillkana-pruunid ega ärakõrvetatud pruunid :)

Hotellid

Hotell nr 1-st ma juba rääkisin. Kui keegi hakkab minema itaalia rivierasse ja peatub rannikul, siis seda hotelli võin iga kell soovitada (pilt hotellist ja basseinist lisatud) kui üliromantilist ja kõrgetasemeist hotelli väga hea köögiga. Seejuures ei olnud see ka üle mõistuse kallis selle kohta, mis sa sealt nägid ja said – 137 Euri kahene tuba koos hommikusöögiga. Hotelli pidas perekond, nii et sama mees, kes aitas meil kohvrit üles tuppa tassida, oli õhtul restoranis meie ettakandja ja vastuvõtus meid tervitanud mees (kellega saime täitsa sõpsideks) oli samuti õhtul ettekandja nr 2. Hommikukohviks võisid näitks valida ülimaitsva cappucino ja samuti sai lisaks munapudrule, singile, juustule jne ka iseküpsetatud koogikesi, keeksi, croissante ja isetehtud 6 erinevat moosi hommikusöögi kõrvale. Tai mõistes imeväike valik, aga lõuna-euroopa st itaalia ja prantuse mõistes oli hommikusöök ikka olalaaa kui rikkalik ja nii hea.

Pärast kolmandat päeva oli hirmus kahju oma esimesest romantikaparadiisist välja kolida ja prantsumaale ära sõita. Seal ootas meid ees teine hotell St. Maximis – Best Westerni ketti kuuluv Hotel Montfleuri. Merevaatega tuba oli 161 euri öö ja oli küll kallivõitu, aga väga hea jällegi.Mitte nii heade vaadetaga ja mitte nii romantiline kui itaalia hotell, aga üks parimaid hotelle, kus euroopas olnud oleme, siiski. Bassein ja aiake koos punutud toolide ja laudadega ja lisaks sai Maria kogemata upgrade´i sviiti või de luxe tuppa, kus meil (kuna veetsime ju kogu aeg koos aega) oli oma hängimispaik – maria ülisuur rõdu, mis mahutas lisaks kahele päevitamistoolile ka ühe lauakese, ühe punutud diivani ja tooli. Hiiglamasuur rõdu oli ja vaade otse basseinile ja aiale, hästi armas :) Ka see hotell tegi meie tuju heaks ja läheks sinnagi tagasi ja julgeks ka kõige parematele sõpradele soovitada.
Viimased kolm ööd ööbisime aga sõbranna Maria sõbranna üüritud korteris Nice kesklinnas ja nõnda saime endale uue sõbra, Hanna. Kolm erinevat piirkonda, kolm erinevat ööbimist, mis tegi selle reisi väga elamusterohkeks ja mitmekesiseks.

Seltskond

Reis oli meil päris mitmekülgne, sest alustasime ju oma reisi kahekesi mehega, aga kolmanda päeva õhtul võtsime Maria (kes tuli Lõuna-Itaaliast itaalia keele kursustelt) rongijaamas vastu ja sellest ajast saadik olime kuldne trio. Kuni ta kaks päeva enne meie lahkumist brüsselisse lendas ja siis olime jälle kahekesi (hanna oli päeval koolis) või siis kolmekesi hannaga. Ehk et saime olla mehega kahekesi, mis teeb suhtele väga suure pai ja hoiab seda värskena :) Ja rohkemakesi koos olles oli jälle vaheldus ja häästi hästi tore ja lõbus ja mariaga reisida on lausa lust. Ei ole meil mingeid pingeid ega nähvamisi ega solvumisi, vaid ainult positiivsed emotsioonid. Ainuke „tüli“ oli meie neljandal õhtul ehk maria teisel õhtul meiega, kui sõitsime Itaaliast Prantsusmaale. Ma igatsesin meie itaalia hotelli ja itaalia atmösfääri ja mägesid ja loodust nii väga taga, et hakkasin rääkima, et tahan tagasi itaaliasse. Ise pole veel õieti prantsumaad näinudki (varemalt olime käinud vaid pariisis ja strasbourgis), aga juba tuututab, et itaalia on „minu“ maa ja tahan tagasi „koju“ ehk itaaliasse :D. Maria püüdis siis mind veenda, et olgu ma nüüd nädal aega prantsusmaal ära ja siis räägime sellest edasi. Ma jäin endale jäära moodi kindlaks ja ütlesin,et ma tean, et itaalia meeldib rohkem ja ärge teie vaielge :D Maria ütles jälle, et kuidas ma saan nii väita, kui ma ei ole veel eriti prantsumaad näinudki. Ma ütlesin, et saan küll, sest nii ma tunnen. Minu abikaasa ütles vahele, et täiesti mõttetu vestlus :D Lõpuks jätsime järele, sest muidu oleks läinud äkki naiste-kätshiks. Pärast nädalakest prantsusmaal võin julgelt öelda, et Prantsumaa on minu uus „üks lemmikutest topis itaalia ja rhodose kõrval ja tai järel“, nii et ma hakkasin tõepoolest prantsusmaad armastama (maria võit)! Kui nüüd veel seltskonnast rääkida, siis õige põnevaks läks prantsumaal, kui jõudsime Nice´i meie reisi 7ndal päeval. Leho kaks sõbrannat olid ka sinna jõudnud ja käisime ühisel restoõhtul – minu Musi ja 5 naist! ehk mina, Maria, Hanna ja need kaks tüdrukut. Kelner viskas nalja, et „ you lucky man“ jne ja muidugi oli mu mees või sees. Naljatasime vastu, et meil nii käibki. L ja kaks naist oli igapäevane „rütm“, sellest pole mõtet väga rääkidagi :)

Itaalia vs Prantsusmaa

Kui nüüd järgmiseks reisiks läheb ja ma saan jälle valida Prantsusmaa ja Itaalia vahel, siis arvatavasti teen sama, mis seekordki – osa aega Itaalias ja osa prantsumaal. Täiesti täiuslik puhkus. Üldiselt peetakse heaks tooniks, kui inimene oskab kahe hea vahel valida (oleme ju oma elus nii mõnegi tähtsa otsuse pidanud vastu võtma ;) ) , aga kui see rivieral juba võimalik on (meie esimene peatuspaik itaalias, ventimiglia, asub riviera pealinnast nice´st vaid ca 50 km kaugusel), siis miks mitte näpistada parimad palad nii itaaliast kui ka prantsusmaalt. Järgmine kord ainult tahaks teha 50:50 ajajaotust. Itaalia ja Prantsuse riviera on ühelt poolt väga sarnased, teisalt jälle väga erinevad. Itaalia on tunduvalt mägisem ja ses mõttes ka põnevamate ja ilusamate vaadetega. Aga samas Prantsusmaa, mis asub täiesti itaalia külje all ei jää üldse alla itaalia vaadetele ja on nii niii kaunis oma mägilinnakese Eze´iga ( a ´must´ visit, nagu igal pool öeldakse, fantastiline!). Eze on keskaegne mägilinnake, mis oli nii hingematvalt ilus, et jalad tõrkusid sealt ära tulemast. Ühel siinsel pildil on ka sealne nr 1 hotell, loss kõrgel mäe otasas miljonivaatega prantsuse rivierale, Chateau d´Eze vms. Öö selles hotellis algab alates 800 euri :P Kui palju ma ka ei anunud oma meest, et pls jääme siia ööks, siis ülla-ülla, tema ütles, et seekord mitte! Milline pettumus :D See-eest kohvitasime ja õlletasime me Eze´is ja ühes kenas väikses kohvikus kulutas mu kallis mees väikse 0,33 l Heinekeni peale 8 euri. See pole veel midagi – selles samas lossi moodi hotellis maksis pearoog 88 euri :D (ei-ei, me ei einestanud seal) Pole paha! Aga see vaade, mis sealt hotellist avaneb, on arvatavasti selline, et ihukarvad mitte ainult ei tõuse püsti, vaid sa värised vaimustusest mitu päeva :)

Lisaks Eze linnakesele oli meie lemmikuteks prantuse pool Ville Franche oma imekauni asuursinise ja laevadesse uppuva rannakesega, Antibes Juan les Pins oma imekauni linna ja jällegi superrandadega ja oivalise promenaadiga ja melu ja shopping ja kõik see, mis ühes korralikus kuurortis lisaks ilule peab olema (üks prantslaste lemmik!) . Nice meeldib neile, kellele meeldib suurem melu ja suurlinna elu-olu ja shopping ning resto-resto küljes kinni. Ilus arhitektuur ja tõeliselt kena linn. Ja niiiiiiiii sinist vett võib ainult unenäos näha. Itaalias käisime lisaks ventimigliale San Remos ja Alassios. San Remo oli kena, aga ei midagi liiga erilist, Alassio oli aga hästi kaunis ja armas oma promenaadi ja laevadega (no neid laevakesi ja jahte ja kaatreid nägime me küll igas peatuspaigas vähemal või rohkemal hulgal) ja hästi ilusa liivarannaga. Monacos käisime ka ära ja jäime rahule, aga nagu St Tropezigi kohta ütlen – liiga fancy (st tropez mitte oma ilu poolest, vaid oma kuulsuse poolest fancy) ja üles haibitud. On palju ilusamaid ja armsamaid kohti, kuigi mitte üks halb sõna monaco ilu kohta. Tore oli seal ära käia ja kui järgmine kord sealkandis oleme, siis tahaksin veel minna ja seal kauem aega veeta, sest aega jäi liiga väheseks (jooksime tunni ajaga enam-vähem tiiru peale, sest maria tuli lennukile viia)

St Maxime, kus me kolm päeva peatusime ja sealt väljasõite tegime, oli aga selline väiksem ja rahulikm kuurortike, ka ilusa sadamaga ja armsa pisikese vanalinnaga. Aga hästi pisike ja erilist melu seal õhtuti polnud. Leidsime sealt aga oma reisi kõige lemmikuma restorani, La Roulette, kus käisime lausa kaks õhtut söömas, sest leho käis niimoodi peale, et ei raatsinud talle „ei“ öelda. Õhtusöök kahele (koos veiniga) läks ca 80 euri, aga see oli seda väärt, igat eurot! St Maximist paarkümmend km lõunasse jääb meie kõigi poolt armastatud St Tropez. Ja armastame me seda linnakest vist kunagise hitt-sarja pärast? Igatahes minu ettekujutus St tropez-st oli kui millestki väga shikist ja ägedast. Sõitsime sinna maximist laevaga ja see oli väga ilus sõit muidugi, sest jahid ja kaatrid on neil sealkandis ikka vägevad – paarkümmend miljonit eurot maksev jaht ei olnud just kõige haruldasem. Ja päikeseloojang ja jahid – ahhetamapanev oli see muidugi. Aga st tropez ise oli tegelikult samasugune väike kohake nagu st maxime, kus meie peatusime. Melu oli suurem, aga koht ise väike. Oli ilus küll, aga oma reisil nägime ilusamaid paiku (eelpool nimetatud eze, ville franche, alassio, antibes juan les pins). Koomiline oli see linn aga küll – ühel pool laiutasid kõvad mehed oma autodega tee peal või chillisid oma ülikallitel jahtidel, samal ajal kui teisel pool teed olid kohvikud täis inimesi, kelle toolid olid kõik pööratud enese-armastajate poole :D See oli mu meelest täitsa lõbus. Koomiline, aga meelelahutuslik. Meie astusime ka ühesse sellisesse lounge sisse, kus kõik toolid olid ainult sadama poole, aga mu mees tundis, et tema ei ole mingite rikkurite imetleja ja tulime sealt siiski ära. Käisime ka st tropez rannas. Rand nagu rand ikka, aga üldse mitte nii ilus, kui meie teised „pärlid“, mis leidsime ja vesi polnud ka nii puhas. Rahvast oli seal rannas suhteliselt vähe. Aga seal oli väga ilus lounge. Võtsime seal siis istet ja tahtsime igaüks ühe dringi võtta. Toodi meile menüüd. Üks drink, sõltumata sisust, maksis 15 euri. Tõusime resoluutselt püsti ja astusime väärikal sammul minema :D 8 eurine Heineken oli juba liig mis liig, aga no 15 euri ühe suvalise dringi eest! (ja tihti ei teinud nad ka üldse nii häid drinke). Kõige kallim drink reisil oli mul 12 euri, aga ka see on juba natuke ülemõistuse. 15 euri, ehk 450 EEK kahe peale oleks ikka liiga naljakas juba :D See ei tähenda muidugi, et meie söögieelarve väga madal oleks olnud. Õhtusöök kahele läks meil ikkagi igal õhtul 60-80 Euri maksma koos veiniga ja lisaks veel paar drinki õhtu kohta :P Lõunasöögiks sõime tavaliselt midagi kergemat ja odavamat. Panini (maksis ka 4-6 euri tükk) oli meie absoluutne lemmik ja kui hommikusööki liiga tõsiselt võtsime, siis vahel oli lõunaks vaid üks kogukas ja rammus jäätis :)

Söök-jook

Nagu ülalpool juba kirjas oli, oli kõik ropult ropult kallis. Arvatavasti läks meil päevasele söögile-joogile va 100 euri või rohkem. Ja me ei laristanud. Sõime lõunal vähe ja õhtul rohkem, aga mitte üleliia palju (tavaliselt). Alko-reisile rivierale väga minna ei saa (alkohoolikud hoidke kusagile ida-euroopasse), sest a la kõige lihtsam majavein oli 20 euri pudel. Üks aperitif alla, pudel veini kahe peale ja üks drink peale (ainult mõnikord) ja oligi 40-50 euri läinud :D Aga seda teadsime me ette ja ega väga ei põdenud. Eelarve läks meil lõhki, aga elame üle :) Meile meeldib hästi süüa ja juua ja oleme patused, ma tean. Aga reisimine on nauding ja meie jaoks on ka hea söök-jook ja laitmatu serveering üks osa reisist (eriti kui see on lasteta reis!), nii et mis valikuid meil oli? Vahel läks meil söögiga paremini ja vahel natuke halvemini, aga süüa saime hästi alati, kui mitte väga hästi või lausa võrratult. Mõne restorani olin ma enne juba netis välja otsinud, mõne leidsime kobapeale ja üldiselt tasub ikka eeltööd teha nii hotellidega, linnadega, randadega kui ka restoranidega. Sõime kõike head ja paremat, mida prantuse ja itaalia köögil on pakkuda, nagu igasuguseid valgeid kalu, tuunikala, kõikvõimalikke mereande alates merekarpidest lõpetades hiidkrevettide ja kaheksajalgadega, fois gras´d (mehe lemmik), tiramisu, creme brule, kalaravioolid, mereannipasta, carpaccio jne. Püüdsime süüa seda toitu, mida igapäevaselt siin, eestis, ei söö ja ega see raske olnudki, sest eestis olles me üleliia tihti restos ei käi. Aga noored gurmaanid oleme me juba küll ja oleme arutanud, et tulevikus hakkame spa- ja gurmaanireise tegema, kui juba veidike halli juustes ja jalad enam ei kannata 10 km päevas maha vantsida :)


Rannad

Rannad olid nii itaalias kui prantsusmaal esmaklassilised (tegime muidugi ka eeltööd, kuid mõningased „pärlid“ leidsime rannikut mööda autoga sõites koba peale ja neid vaateid ja emotsioone ei unusta juba kunagi). Nagu piltidelt näha on, on vesi hästi sinine, asuursinine lausa (kust muidu selle piirkonna nimigi, Cote d´Azur, tuleb) ja üldiselt puhas ja läbipaistev. Juba ainult randade pärast tasub sinna tagasi minna, sest olgu see läänemeri kui kallis ja omane meile kui tahes, siis ausalt öeldes seal rivieral ei tulnud küll kordagi mõttesse läänemerd igatseda. Lihtsalt nii kordades ilusam ja soojem ja sinisem on seal see vesi.

Lõpetuseks

Pärast Taid oli tunne, et mina ei taha enam kunagi kusagile mujale minna, ainult Kagu-Aasia sobib , aga tegelikult on see Riviera ikka üks üliilus paik ja nagu Taissegi, tahaks ma sinna tagasi minna nii randade kui ka atmösfäri kui ka kliima pärast. Lisaks sellele on ka arhitektuur väga ilus, inimsed rõõmsameelsed ja vastavalt meeleolule ja temperamendile leiad endale sobiva kuurortikese, sest mitte kõik kuurortid ei ole liiga suure meluga. Ja veel üks pluss võrreldes Taiga – sinna saab ruttu ja kergelt ja piletid ei ole liiga kallid (3900 kr edasi-tagasi pilet per face). Et seal liiga kallis oli, see on siililegi selge :D Et St Maximist St tropezi sõitsime autoga (alla 20 km) tund ja natuke peale, sellest tuleb üle olla ja mitte närvi minna. Ja kui sind ei aja närvi, et lisaks ummikutele on igal pool nii kitsas ja gps ei tee sinuga koostööd ja 20 km sõidad tund või kaks, siis on see sihtkoht just sinule :) Minul ja mu kallil abikaasal oli see nagu Honeymoon nr 3 ja kui ma saaks,läheks sinna homnepäev tagasi ja võtaks lapsed, pere ja sõbrad ka kaasa.

Hõissa pulmad!

Tere, kallis blogi ja kallid sõbrad!

Issand, kui piinlik, aga ma pole tõesti tõesti niiii kaua (poolteist kuud peaaegu) bloginu! Põhjuseid on palju, aga kõige suurem ja kurjem põhjus on olnud õhtune väsimus ja närvesöövad peavalud :( Tervis jupsib ühesõnaga ja selle üle pole mul sugugi hea meel, aga heameel on teiste ja palju toredamate asjade üle, mille kohta sõna nüüd kohe võtan :)

Aprill lõpp rõõmustas mind Enrique kontserdiga, kus tiim kerttukattimirjam olid kõvad tegijad ja pidasid sellise peo maha, et nalja oli rohkem kui nabani. Käitusid ühesõnaga nagu tõelised tiinekad ja said vähesest joogist nii lõbusaks, et nii mõnigi kontserdihuviline meile liigse lõbususe eest väikse loengu maha pidas. Aga meil oli niiii niii lõbus ja ootan juba järgmist korda, kus nn Enriquetiim laineid saab lüüa :D

Maikuus aga oli meil ka niii niii tähtis sündmus (pildid tulevad õige pea, luban!) – minu kalli abikaasa armas vend Lauri võttis naise, mulle väga väga armsa Karini. See oli see uudis, mille peale jennu kunagi ütles, et „onu lauli kulmud? Näe, mul on ka kulmud“ :D Ehk siis kommentaar selle kohta, et onu laulil tulevad pulmad. Ja nüüd ongi need läbi. Aga päev oli 30. mai ja ilm oli superhüperilus, 25 kraadi ja sinine taevas ning päike. Kuna pulma saab nii harva, siis tahtsin ka end ilusana tunda ja käisin meigis-soengus ja juba hommikust saadik oli väike pulmaärevus sees, nagu hakkaks ise abiellluma! Praami peale sõitsime kiiresti, nagu alati, aga jõudsime kenasti ja meile oli abiks meie supernanny Kaire, kes tegi meie jaoks selle pulma eriliselt meeldivaks, aidates lapsi kantseldada ja läks nendega lõpuks ise magama ja meil hakkas õige pidu pihta :)

Kõik sujus ülihästi ilma igasuguste viperusteta ja kuressaare raekojast registreerimiselt liikus pulmarong, umbes 60 inimest, pöidesse leho ja lauri vanemate sõprade turismitallu. Üliäge koht ja sinna ma tahaks suvel veel ja veel tagasi. Tõesti hästi ilus ja tore euroturismikas, kõigi mugavustega ja väga stiilne :) Söödi-joodi, aeti juttu ja tehti nalja välitelgis ning rahvast lõbustas minu uus lemmik (enrique, ära pahanda!) Margus Vaher! Ta oli ikka ülihea oma bändiga ja minu armas abikaasa oli selline tantsulõvi, et ohhhohhhooo. Tavaliselt olen mina see, kes teda igale poole veab ja tal olla ei lase, aga tol õhtul oli igatahes see eesti mees paganama lõbus ja energiline ega sarnanenud eriti keskmisele eesti mehele :D (mu mees muide pole kaugeltki keskmine eesti mees ;) . Hoidsin tast kümne küünega kinni,et keegi jumalapärast ei arvaks, et ta vaba ja vallaline on :D Pruutpaar oli imeilus ja nii harmooniline kooslus, et paremat perekonda ei saakski endale soovida, nii vedanud on mul. Hommik oli hästi pikk ja mõnus ja aeglane – kõik öised napsutajad said seljankat vitsutada ja morssi juua ning sai veel päikse käes paar tunnikest vedeleda ja mõnuleda, enne kui praami peale läksime. Et see pulma-nädalavahetus veel eriti meeldejäävaks muuta, käisime mehe ja sõpradega üle pika aja restotamas. Seekordne valik oli restoran Chedi ja kui eelmisel korral külastatud Bonaparte pälvis suht suurt kriitikat meie poolt, siis Chedist olime kõik (kusjuures täpselt sama seltskond, 6 täiskasvanut) vaimustatud. Toit oli väga hea, inerjöör kaunis ja seltskond – see oli niikuinii super. Üle pika aja sai tähtsat euromeest marekit vaadata ja patsutada ja tõdeda taaskord, et lisaks toredale perele on meil ka sama hästi sõpradega vedanud :) Kuna meie lapsehoidjal oli viimane päev enne suvepuhkust, siis kasutasime vaba aega nii kasulikult ära, et jalutasime käsikäes sellel soojal suveõhtul koju, mitte ei võtnud taksot ja see oli nii nii armas, võiks isegi öelda romantiline :) Varsti tuleb muideks pulma-aastapäev ja voh siis saab alles romantikat :D

Lisaks suurele perele ja kõikidele eesti ja välismaa sõpradele (tervitan eurosõpru ja kõhukonni ja tallinnatarturakvere sõpru ja soovilaul mõelge ise välja :) ) on mul ju veel üks „pere“ – minu lattemammadest sõbrannad. Mees ütles ükspäev juba sarkastilis-irooniliselt, et hakkab mu naistega veedetud õhtutunde kirja panema ja tasapisi mulle neid tunde tagasi tegema, kuigi ta arvas, et ta ei jõua mulle eluseeski järele :D Njahh, tuleb möönda, et veedan suhteliselt palju aega „oma Naistega“ , nii päeval kui ka õhtuti, nii lastega kui ka ilma, aga väga harva on seal seltskonnas mõni mees :D Ikka naised ja naised, kuuldub kodus minu suust. Küll me käime kõik katil külas, nii eelpeol kui ka after-partyl, küll tuleb ette ühe või teise juures kudrutamisi, ühine tervisejooksul/kõnnil (staminal oma tiimiga!) osalemine , ühiseid beebikinos käimisi, kerttu juures lõunaid, kohvikus käimisi, booliõhtuid (nendest väga rääkida enam ei julge :D ) ja ka, ülla-ülla!, kultuursemaid õhtuid. Homme näiteks läheme 9 naist GEP-i vaatama ja kuna üks naine pidi kahjuks ära ütlema, siis on leho seal 9 naisega :D Saab meeleolukas olema. Otseloomulikult on aftekas pärast kati juures, kuhu paraku ükski mees, ka mitte minu L (L nagu Love, nagu ma vahel naljatan :D ), tulla ei saa. Mehed on kodus ja panevad lapsi magama. Vähemalt tundub elu lõpuks suhteliselt õiglasena: lisaks päevatööle on issidel nüüd ka õhtu- ja öötöö – panna lapsi magama ja öösel vaadata, et lutt oleks suus ja lapsed magaksid nagu beebid! Ahjaaa – mitte ainult minul ei ole naistekad, vaid ka mu mehel :D Lisaks homsele östrogeenipahvakule NO99s on tal järgmisel nädalal plaan 3 naisega (ah mingid tema teised naised) minna kellegi suvilasse inside-peole. Ja enne seda firma suvepäevad, nii et pole ka tal midagi liiga palju nuriseda :D Sel ajal veedan mina muidugi aega „oma Naistega“.

Vahepeale teateid tegelikkusest kah :D Elan ikka koduemme elu – st lisaks paljudele laulukooriproovidele ja mitmele esinemisele (ohh, oleme tublid ja päris palju kiidusõnu saanud ja laulupeole saime ka, juhuuuuu!) veetnud palju aega lastega ja mitte niisama lastega, vaid kaklevate kismikutega! Ükspäev ütles mulle sõber jüri, et temal ei ole sellepärast rohkem kui üks laps, et ta loeb minu blogi kahelapsekasvatamisest :D Tegelikult nii hull asi ei ole. On palju hullem! :D Ei, ma vabandan jüri ja kõigi teiste ees, kellele on jäänud mulje, nagu elaks ma ühes suures õuduses (tegelt vist sellist muljet siiski ei jää, sest lisaks lapsekantseldamisele on mu elus päris palju seltsi-ja õueelu ka). Lapsed on toredad ja ma armastan neid üliväga. Mis aga ei tähendaks, et nad alati sõnakuulelikud ja nupsikud oleksid. Viimasel ajal on mulle hakanud tunduma, et see väiksem, Greteke, on veel sõjakam kui jennu. Kisub vennalt asju ära, jookseb nendega minema, karjub, kui talt neid tagasi tahad saada ja kõige tipuks hammustab valimatult sind kas kätte, õlga või selga! Ja seda kohe nii süstemaatiliselt, et täna on ta näiteks hammustanud nii venda, vanaisa kui ka emmet! Ja see on valus. Mu ema ütles täna,et tema neid küll kahekesi korraga hoida ei taha, et jagagu me nad ära, kui kuskile ära läheme. Vot sellised lapsed :D Kui külla läheme, on sõda ja kisa garanteeritud juba esimese viie minuti jooksul ja ma üldse ei imesta ausalt öeldes, kui sõbrad meid väga külla ei kutsu enam viimasel ajal :P

Aga muidu on mõlemad hästi tublid ja arenevad eakohaselt :D Jens käib nüüd etv laulukoori ettevalmistuskursustel ja 4. korral oli nõus ilma emmeta minema. Kui esimesed kolm korda oli väga emme-lähedane ja arglik,siis neljandal korral oli koos sõprade kirte-lee ja sarah´ga nii hoogu läinud, et meile teatati, et lapsi, kes lolliltavad, nad vastu paraku võtta ei saa. Vot sulle lauljakarjäär – mina siin juba unistasin lapse tulevikust koit toome või margus vaheri populaarsusastmes :D Jennu räägib endiselt kogu aeg ainult autodest ja mootorratastest. Vanaema tõi talle itaaliast suure ja ägeda mudelmotika ja ta on nüüd eriti õnne täis, sest nädal varem tõi tädi misu talle päris ehtsa ferrarimudelauto veneetsiast! Magab ta nii,et ühes käes on ferrari ja teises motikas (küll mitte see suur). Ja täna teatas ta, et kui ta suureks saab, siis ostab ta mootorratta, mopeedi ja motika :D Ime veel, et ta tsiklit ei taha! Küsisin siis, et mismoodi ta ostab, tööle tuleb ju minna. Ta ütles, et lähebki tööle. Küsisin,et mis tööd ta tegema hakkab. „Hähh, mitte mingit“, teatas ta naerdes. Selline tulevik siis – laulukarjääri ei viitsi teha, tööle läheb, aga midagi seal ei tee, aga motika, mopeedi ja mootorrattaga vurab küll ringi :)

Greteke veel esialgu niisuguseid pirne ei viska, aga tema „pärl“ on vastata küsimusele „kuidas sul läheb, Grete Liisa“ hästi ilmekalt ja peanoogutusega „Hässs- ti“ ja iga kord üliõnnelikult, nii et ma järeldan,et mul on õnnelikud lapsed :) Sõnu tuleb 1 aasta 4 kuusel juba päris hästi, ma usun, et varsti on 100 sõna täis. ´issi´ on meil viimase aja lemmiksõna ´hästi´ kõrval ja venna kohta ütleb ´ennu´ ja jesse on ´esse´, nii et lähim perekond on selge. Üks välismaa sõna on ka „ischuaaa“, mis tõlgituna siis ´ istuda ´:). Mul on raske seda tunnistada, aga mulle hakkab tunduma, et grete liisa on veel suurem rüblik kui jens, kui see üldse võimalik on. Et siiski ei ole elus alati tasakaalu, nagu ma alguses naiivselt lootsin – et ohhh mul on küll väänikpräänikust poja, aga küll tütreke tuleb siis flegmast rõõmurull. Rõõmurull küll, aga milline temperament ja äkilisus! :D Tundub, et greteke hakkab ka pretendeerima jensi mootorsõidukitele tulevikus, kuna kõigi kolmega on ju jennul raske ise toime tulla :)

Tagasi veel titeteema juurest korra pulmajutu juurde. Nimelt oleme hakanud iga nädal pulmas käima :) Juba ootan,et millal see järgmine pulmakutse postkasti vupsab! Eelmisel venna pulm, sel nädalavahetusel mehe esimese elukaaslase, Andrese pulm (nüüd on mõlemad endale naised leidnud ja hoiavad sirget joont :D ). See oli üks hoopiski teistlaadi pulm – registreerimine tartu perbüroos ja siis sõideti pulmarongis pruudi vanemate koju vaste-kuustes põlvamaal. Seal oli siis grillpidu koos sõprade ja sugulastega. Istuti varjualuses ja võeti kõvasti napsu (irrrrmus külm oli) ja lauldi kitarri saatel. Muidugi ei puudunud pulmast ka pulmatort – hiiglaslik küpsisetort maasikatega, mmmmm... Mina tuntud külmavaresena lõdisesin mitu head tundi, olenemata sellest, et kohalikust poest sai aiakindad ostetud :D Kestis see lõbus pidu kindlapeale varaste hommikuktundideni koos järjest valjema laulu ja lõbusamate nootidega, aga kuna meil oli hea võimalus ennast välja magada (lapsekesed olid ämma-äia juures), siis valisime karske tee (st mees valis) ja sõitsime ööseks tartusse hotelli Dorpat. Küll oli see üks mõnus ja hea otsus, sest saime terve öö rahulikult magada ja hommikul ei pidanud ka üle pika-pika aja lastele järele kiirustama ega ise süüa tegema, vaid peale sööki käisin veel pikas massaazis, vastsel abielupaaril tartus külas ja veel toomemäel jalutamas ja romantikat tegemas. Vot selline hästi hästi armas ja mõnus nädalavahetus oli taaskord. Oma kalli abikaasaga :)