"karjäärimutt"

Oleme Gretsiga siin laste- ja arvutitoas kahekesi - Grets sellepärast, et ta jennut oma võimaliku nutuga üles ei ärataks ja mina seetõttu, et ei saa ju enne teise tuppa magama minna, kui grets kavatseb kunagi ehk tuttu jääda!? Issi tuli ka abiks ja opatab lapsukest. Kl on 23.30 õhtul, aga noorem laps ei tudu. Ärkas kl 17 ja vahepeal on vaid tukastanud autos. Ehk siis "teeb jennut", st milleks aega raisata magamisele? Ok, päeval magas kenasti, lausa ligi 5 h järjest, aga nii väiksed lapsed kui tema (kohe kolm nädalat) peaksid palju tihemini magama ja üle 2 h järjest mitte üleval olema, olen kuulnud. Kohe huvitav teada, millal täna gaasitrall lõpeb?

Mees siin seljataga kommenteerib hetkel mu blogimist, arvates, et "ehk ei peaks iga issanda päev blogima, kui aega on niigi näpuotsaga!?" Aga vot iga issanda õhtu on vaja netis autosid uurida-puurida, see on küll mõistlikult kulutatud aeg! Aga mees (mehed) ei hiilga alati just kõige kõrgema emotsionaalse intelligentsusega, pean taaskord tõdema (julgen seda kirja panna, kuna tean, et minu mees ei komista mu blogi otsa kunagi ihii). Tundub, et issi mõttekäigud olid nii läbimõeldult pikad ja väsitavad, et grets jäigi tuttu :D (kell on 23.37). Issi sai tuttu ja emme kõrvad puhata :) ("ähvardasin", et kui ta veel palju kommenteerib minu toiminguid ja ka blogimist mh., siis teen tast öösel siivutuid pilte ja panen blogisse üles :D )

Kui eile oli väsitav kahelapsepäev, siis täna ühe lapsega olles tundub köki-möki. Käisin isegi auras lõunatamas üle pika aja. Grets tudus ja tudus ja tudus, nii et jõudsin veel shopata ka tükk aega ja kulutasin enda peale mõnuga. See on see, kui linnaluba antakse üle pika-pika aja (neljapäevast montonis veedetud pooltundi pigem mitte meenutada) Aga seda oli mulle vaja. Tänapäeval tundub isegi lõunatamine viru keskuses suure vaheldusena :D
Eilset kõige-kõige esimest päeva üksi koos kahe lapsga võib lugeda kordaläinuks. Kui eelmisel päeval teha ka lõunasöök valmis jennule (issi tegi), siis ei ole üldse mingit suurt muret. Peaasi, et ei pea end lõhki rabeleme kokkamise, koristamise, triikimise, imetamise, mähkutamise jne näol. Ei, seda ma ei teinud. "Teen nii vähe, kui vähegi võimalik ja nii palju kui hädavajalik", nii kõlab minu moto ja seda üritan järgida, et õnnelik olla ja õnnelikuks-rahulolevaks jääda. Lõunasööki saab kenasti selveri soojaletist või asian aromast kah, eriti, kui kokkamine käiks laste heaolu arvelt. Või võiks praegu blogimise asemel hoopis köögis vaaritada? :) Kui kallis abikaasa ahju korda teeb, siis küpsetan taas, luban seda. Osad juba teavad seda lõbusat ahjulugu. Laupäeval siis tahab mees koduski tubli mees olla. Muidugi ta ongi mul tubli, käib jennuga kadriorus jalutamas, loeb õhtuti muinasjuttu, keedab "matalooni ja belbeeni", käib tabasalus ujumas (ja jennu teeb muudki seal eksole :D ). Aga vaja ikkagi see va ahjuukse klaas puhtaks küürida, sinna vahele aja jooksul kogunenud igasugu huvitavat plägu. Suure ponnistuse tulemusena õnnestus tal lõpuks kogu uks eest ära nikerdada. Sai ka pestud-küüritud,aga vot no tagasi enam ei saa, hinged olid lukku läinud ja pliidi juhis ei vasta meie pliidile :P Ok, eest ära võtad, aga kes ukse koos klaasiga tagasi paneb? Või jääbki sinna nüüd auk? Kassil hea pesa teha. On mõni vabatahtlik ehk? Kui mõelda, kes mu blogi loevad aeg-ajalt, siis ei lattemammad,it-tüdrukud, eurotõlkijad ega ka maailmarändurid kaugel lõuna-ameerikas pretendeeri töömeesteks. Paraku. AGa mina tahan pirukat! Ja kooki ka. Tuleb konstateerida, et mu mees on endale väga õige elukutse valinud, ega ta vist aasta remondimehe tiitlit endale saaks :D Aga igati lõbus on teda jälgida, kui ta koduseid remonditöid teeb, itsitada aga ei tohi, siis äkki paneb pahaks. Aga salaja itsitan ikkagi :)

Ega ma siis täna aint pitsatanud, lattetanud ja shopanud. Ohh eii. Hindasin oma võimeid kõrgelt, kui lubasin oma õpilastele jätkata rootsi keele tundide andmist kodus pärast tita sündi. Eelmisel nädalal läks veel hästi, sest siis ei olnud kaks nädalat kukkunud. Siis ju grets magas terve aja, kui õpilased (ja kes iganes külalised, kes tulid enne, kui laps sai kahe nädalaseks) siin olid. Alates 2 nädala sünnipäevast aga vaatepilt muutus ja enam ei magata tervet päeva maha. Täna tegin tundi nii, et osa aega oli ta mul kätel ja kiigutasin-kõigutasin teda siis rütmiliselt, samal ajal nina paberis jälgimas, kuskaugel oma tekstide-sõnavaraga oleme. Õnneks hea hulk aega tegeles vanaema lapselapsega, nii et miskit saime ikka tehtud. Isegi üllatavalt palju, kui piinlikult aus olla. Nii et järgmine nädal jälle. Hoogsalt ja optimistlikult. Vaatamata sissepõimitavale titekisale ja piimaplekkidele riietel :) Ikka edasi!