Pühapäeva õhtu. Lapsed ja Mees on komandeeritud ämma juurde, et ma saaks tööd teha, koristada ja natuke blogida. Mõnus :) Tavaliselt saan küll küllaldaselt kodus olla, sest üks või kaks last on pidevalt nohus-köhas-palavikus, aga seda, et saaks päris-päris üksi olla oma kodus omaette, just väga tihti ette ei tule.
Lapsed on meil tragid olnud, aga viirused ja haiguspoisid päris mööda meist käinud pole. Keskmiselt nädal lasteaias, nädal kodus praegu sügishooajal olnud. Greteke on natuke kergemalt pääsenud, sest ta ei käi lasteaias (või on tugevam immuunsus?), aga Jenspoiss on vist sama palju alates oktoobrist olnud kodus kui lasteaias. Ja illusioone tegemata - arvatavasti jätkub selline trall aprilli keskpaigani välja.
Kuidas oma tusatuju talitsen/selle vastu võitlen, et koduseinte vahel mossi, turri ja bitchiks ära ei keera? Hetkel ei olegi see nii keeruline olnud, sest meil on imehead lapsehoidjad võtta - minu emme, Mehe ema Hiir, lapsehoidja Kaire ja õepoeg Kregor. Need on hetkel meie põhiabimehed! Kui käin tööl, tuleb üks neist neljast haigeid või terveid lapsi hoidma ja kui vaja korraks õue või linna "hingama" minna, olen ka tihti kedagi appi saanud. Kui seda mulle ei võimaldataks, oleks märksa raskem. Aga tõsiasi, et käin nüüd poole kohaga tööl, peamiselt küll õhtuti, on teinud mu elu palju mõnusamaks. Lisaks taskurahale ka emotsionaalne rahulolu, et saan oma erialast tööd teha ja seda teen täitsa rõõmuga. Vähem ei tahaks töötada, aga hetkel täiskohaga ammugi mitte :)
Töö ei ole ainuke, millega "vabal ajal" tegelen. Kuna tüdrukute punt on päris aktiivne, siis saame päris tihti kokku. Kord nädalas käivad lattemammad minu juures lõunasöögil-kesklinna kohvikus ja aeg-ajalt teeme ikka pidu ka. Mitte küll enam sellist mõõtu, nagu eelmisel talvel-kevadel, aga koduseid istumisi veiniga küll. Mitte enam nii tihti ka, aga ikkagi piisavalt, et mõnus oleks. Vahel käime väljas kohvikus ka. Viimane käik oli kohvikusse "Novell" filmiõhtule. Seal on nimelt kord nädalas, neljapäeviti, tasuta filmiõhtud ja novembrikuu filmideks on viimaste aastate pöffi publiku lemmikfilmid. Viimati näidati "Happy-go-Lucky", mis umbes aastake tagasi jooksis ka pärast pöffi Sõpruses. Minu suurtele ponnistustele vaatamata ei õnnestunud filmi kõige paremini jälgida, sest kamp koosnes 6st naisest ja ühest 3aastasest poisist, kellest enamik oli üle keskmise jutukas (mina olin vait kui sukk võrreldes teistega) ja kuigi palju filmi ei jälginud. Mina, kes ma üritasin terve filmi pingsalt aru saada, mis toimub ja mis saama hakkab, läksin aga enne filmi lõppu vetsu, sest film pandi korraks seisma (mingi tehniline rike). Kui tagasi tulin, oli film läbi :D (4 min hiljem!) ja meie lauast ei osanud keegi öelda, mis seal lõpus juhtus, sest osad olid ka vetsus ja teised jälle lobisemishoos :D Nii et niipalju siis minu filmiõhtust. Aga film oli tore ja kui kunagi mahti saan ja pihta filmile, vaatan uuesti.
Rääkides filmidest, olen viimasel ajal päris palju filme juhtunud nägema. Kuidagi eriti hea filmikuu on olnud :) Hakkas kuu kinos Elokese sünnipäeva tähistades filmiga "Ajaränduri naine". Oli lõbus kogemus. Mehe vennanaine Karin rääkis enne,et võta ikka taskurätte hunnik kaasa, et läheb vesiseks ära niikuinii. Ok,mõtlesin ma, eks näis. Taskurätikud unustasin osta, meigi tegin koos ripsmevärvimisega pähe, pärast pidime veel minema välja sööma koos elomaletiga. Film algas rahulikult, ei ühtegi pisarat. Mõtlesin, et ahh, küll see karin on ikka täitsa naine :P Hormoonid möllavad vist, alles lõpetas pool aastat tagasi imetamise, mina olen niikuinii aastatega palju tugevamaks saanud, mis puudutab romantilisi ja emotsionaalseid filme. Poole pealt ikkagi ei ühtegi pisarat, kuigi kiskus kergelt melanhoolseks. Ja no kui pool filmi siis läbi sai, läks lahti! Pisarad tulid ja tulid, ükskõik, kui palju ma end ka vaos ei püüdnud hoida. Ja tegu oli ju poolulmekaga! Kuidas siis nii? Püüdsin reaalselt mõelda, aga ei aidanud midagi - filmi lõpuks oli tulemus peaaegu lörin, pisarad lausa lahmasid :D Pandasilmad ja punane nina.
Järgmise filimga läks paremini. Mitte, et film oleks parem olnud, aga pisaraid ka ei olnud. Film oli "Couple´s retreat" cc plazas tänapäeva sõbralike hindadega, 65 eek nägu. Viisin kalli abikaasa isadepäeva eel kinno. Film oli küll meelelahutuslik ja lõbus, aga mitte just eriti sügav. Isegi mitte võrreldes teiste taoliste hollywoodi filmidega. Jäi lahjaks ja teemat ei oldud suudetud piisavalt arendada. Igatahes ootasin palju rohkemat sellelt, ise ka ei tea, miks. No kui loogiline see on, et kui 4st paarist 3-l on abielukriis, siis lõpptulemuseks lepivad kõik ära ja elavad õnnelikult elu lõpuni? Kuigi, kui võtta natuke vabamalt, siis oli ju väga naiivselt armas lõpp.
Nädal hilem käisime sõpruse kinos, eesti kalleimas kinos tänapäeval!, vaatamas Alodóvari uut filmi "Murtud embused" Penelope Cruziga peaosas. See oli sügav, huvitav ja hästi tehtud film. Loomulikult parasjagu kurb ja traagiline, aga vähemalt nutma niiväga ei ajanud. Ja kindlasti väärt vaatamist. Meile väga meeldis, võib liigitada kultuuri alla küll :)
Ja veelgi nädal hiljem, nimelt eile, vaatasime Elioni kodukinost ehk siis elioni videolaenutusest filmi "Once", mis on ka üks 2006 a. pöffi film, Iirimaa. Vaatasin selle hinnet enne imdb.com-st ja hinne oli marukõrge - 8,1 (tavaliselt igasugused hollika komöödiad on seal 6 p ringis ja väärfilmid 7 kandis või 7,2 väga heal juhul), nii et ootused olid omajagu kõrged. Ja juba pärast paari minutit teadsin,et see on üks väga hea film. Muusikafilm, kus on vähe dialoogi ja palju muusikat. Kogu lugu on praktiliselt jutustatud läbi laulu ja muusika. Ja seda mitte sellises kerges ja kerglasel grease´i stiilis, vaid sügaval ja lõbusal-melanhoolsel moel. Film oli ühtaegu kurb ja rõõmus, aga igatahes positiivne ja väga väga ilus. Peale filmi vaatamist olen ma ikka ja jälle youtube´is soundtracki kuulanud, vt Once soundtrack (http://www.youtube.com/watch?v=NSUMYjgDO3E&feature=related). Üle pika aja selline film, mis läks sügavale-sügavale hinge ja mis tekitas nii palju emotsioone ja mõtteid :) Ehk siis veel 10 punkti ja elagu kultuur!
Kultuurist aga rääkides, vahepeal jõudsime ka mehe sünnipäevakingi realiseerida - Alenderi laulud Estonia kontserdisaalis, esitajateks Margus Vaher, Tuuli Taul, Luisa Värk ja Arno Suislepp. 2 korda võite arvata, kes oli minu absoluutne lemmik. Jah, loomulikult Margus Vaher. Ta oli igatepidi tasemel, nii oma lavalise suhtlusega kui ka lauluoskusega. Ilus, ilus oli see kontsert hästi heade sõprade ja ülikalli abikaasa seltsis ja kaunid olid need laulud. Alenderi lauludel on minu jaoks sarnane efekt eile vaadatud filmi Once lauludega - ma kuulan neid veel ja veel ja kunagi ei saa isu täis. Võin kedrata ühte laulu 10-20 korda järjest ja ikka tahaks uuesti. Nii et veel 10 punkti kultuurile ja Alenderile! Nüüd jääb vaid oodata Pöffi ja tulevat nädalat, mil läheme linnateatrisse "Hecuba pärast" vaatama. Selle kuu üritustega, mille sisse kuuluvad lisaks kinole-kontserdile ka mitmed hästi toredad külaskäigud ja sünnipäevad, jään ma 110% rahule :)
Eelmisel nädalavahetusel käisime maal L. vanaema juubelil ja nautisime maaidülli ja vanaema tehtud sööke-torte. mmmmmm... küll oli hää. Saunatasime ja ajasime juttu, koos oli terve pere, nagu jõulu ajal. Hästi armas ja tore olemine. Ja said ju kokku kõik 6 vanaema lapselast, 3 poissi ja 3 tüdrukut. Ööbima jäi sinna majja küll 4 neist, kellest siis jens on ainuke poiss. Aga lastel oli 4kesi juba maruvahva ja kuigi kõige pisem, Romi, veel natuke välja mängust jääb (ise ta ei pahanda), siis teised 3 on täielikus sõiduvees. Tallinna-Jens, marakratt lasteaiast, õpetas niuhti kombekale ja viisakale Tartu-Eliisele selgeks nii mõnegi koledama sõna ja väljendi. Kui enne seda rääkis Eliise vaid Tartu keeles, siis nüüd enam seda muret ei ole. Jens juba midagi enda teada ei jätnud. Ka gretekene hüüab meil päevas 12 korda rõõmsalt: kakaunn, kakaunn, s...unn, s.... unn. Ja siis laste omavaheline dialoog näeb hetkel välja umbes nii: Jens: "sa oled k...junn". Grete: "ei ole! ise oled!". Jens tuleb emme juurde: "Emme, Grete Liisa ütles, et ma olen k....junn". Jens edasi: "Siga oled. Põrsas!" Ja nii edasi, kuni on õhtu käes ja magamamineku aeg.
Küsisin eile jensilt, et kelleks tema tahab saada, kui ta suureks saab. Kas nagu issi, advokaadiks ehk, või nagu vanaisa, loomaarstiks, kes teeb loomad terveks. Äkki hoopis kellekski teiseks? Jens ei mõelnud kaua: "mina tahan ämblikmeheks saada!". No teadagi :D
Reedel, kui saime vaba õhtu,et igasugu rumalustest ja kildudest puhata, käisime elomaletiga meie jaoks uues restoranis "Platz". Seltskond oli loomulikult võrratu, teenindus oli väga hea ja toit oli ka üle keskmise hea. Mitte küll parim, mida saanud olen, aga ikkagi hea ja väga hea. Koht on hubane ja sõbralik, õhkkond meeldiv. Läheks sinna hea meelega tagasi küll :)
Nüüd oleme olnud kodused tänu haiguspoistele ja veetnud aega pere keskis. Eile kokkasime L-ga võidu. Tema tegi ahjupeete veisehakkliha ja sinihallitusjuustukastmega, mmmmmmõnus. Mina võtsin vastu väljakutse teha juustukooki zelatiini ja jõhvikatoormoosiga. Kartsin äpardumist, aga shokolaadiküpsiste põhi ja hõrk-hapukas kate oli ülihea kooslus ja teen seda kooki kindlasti veel. Eilne film "Once" oli nagu kirss tordil, nii et nädalavahetuse võib lugeda väga idülliliseks ja ilusaks.
Sunday, November 22, 2009
Sunday, November 1, 2009
GO spa vol 2: puhkus ilma lasteta
Tere, kallad!
Meil on üldiselt täitsa kenasti läinud. Jens oli nädal haige, siis nädal terve ja nüüd on jälle köhas. Ehk siis: tere, eestimaa sügis-talv! Juba praegu on kergelt kopp ees sellest süsteemist, et nädal kodusistumist, nädal normaalset elu. Aga see on alles algus.
Hugo sai üle vaadatud - nii meeletult armas. Niikaua, kui mulle keegi tittesid juurde ei hangi, on kõik korras ja hästi :D Vaikselt hakkavad välja kujunema meie järgmse pikamaareisi plaanid, samuti ülejärgmine ja üleülejärgmine sihtkoht on suht-koht paigas, nii et järgmise 5-7 aasta sisse ei mahu ühtegi regulaarset mähkuvahetust :) Küll aga oleks vaja kusagilt hiiglama suur hunnik raha hankida, sest reisikihk on nii suureks läinud, et veedan jälle oma vabad momendis reisilehekülgedel - õudne, ma olen sõltlane! Õnneks on piisavalt vähe vaba aega pere, töö ja sõprade kõrvalt, nii et üleliia palju ma netis siiski ei istu ja õhtuti tuleb nii magus uni peale, et ka öösiti ma surfamas ei käi. Aga oma unistustes alati. Ja minu ennustuse kohaselt lendame kaugele maale juba talvel 2011.Ainult natuke oodata :D
Lapsed on meil vahepeal veelgi suuremaks kasvanud ja veelgi toredamaks sirgunud. Näiteks õpetab Jens Gretele iga päev uusi rumalaid sõnu ja koos põimivad nad nendest sõnadest viisijuppe. Lausa laulukesi. Jens võtab nt mõne laulu, mida ta enam-vähem oskab - kasvõi põdral maja metsa sees - ja teeb laulukese nii ümber, et seal on sees ainult rumalad sõnad. Õnneks ptui ptui ptui ei ole veel asi läinud päris roppusteni, vaid esialgu räägivad laulud küll kehaosadest ja kehast väljatulevatest asjadest, aga mitte need kõige ropumad, vaid sellised leebemad sõnad. Aga laulud võivad kesta kaua ja grete läheb eriti leili. Olen püüdnud rakendada erinevaid meetmeid - küll rääkinud rahulikult, et selliseid sõnad on rumalad ja nendest ei tehta laule (jens veel ei tea, et tehakse ja kuidas veel!) ja et see on rumal käitumine. Mõnikord oleme minu ja minu L ka pahaseks läinud, sest kaua võib! Aga ka sellest ei ole kasu. Ühesõnaga parim vist on tõesti põhimõtselt ignoreerida niikaua, kui asi päris üle piiri ei lähe.
Jens on meil muidu selline õrnake ja kergelt pirtsakas, nagu plika või nii. Tegin oma arust väga head ja lastepärast suppi kartulist, hapukurgist, porgandist, porrust ja hakklihast. Tilli panin peale. "Ei, tilli ma küll ei söö" ja porru kohta ütles" võta need pikad jupid ära, fuihhh". Ja kui viinamarja see on seemned, siis "Mina neid kividega viinamarju ei taha!".
Ükspäev tahtsin jensile oranzi särki selga panna. "Ei, ma ei taha seda, see ei sobi minu juustega kokku" ütleb tema, poisterahvas :) Ja ükski sokipaar talle ka tavaliselt ei meeldi, sest need ei sobi küll tema soenguga, küll tema pükstega, küll tema pluusiga kokku. Päris naljakas kutt on.
Ükspäev sai gretekene kusagilt 20 senti kätte ja pistis suhu. Ma olin just esmaabi kursustel käinud ja mõtlesin, et nojah, kui nüüd kätte ei saa, hakkan kohe tegutsema. Lõpuks sain kuidagi sendikese kätte ja ütlesin jennule kergendatult: "Mõtle, kui midagi oleks juhutnud". Jens ütles selle peale: "Jaaa, siis meil ei olekski enam raha alles" :D
Lisaks kõigele muule on Jens hakanud jälgima naiste paljaid kehi (kui võimalus avaneb). Alles hljuti ei teinud ta sellest mingit numbrit, aga nüüd kommenteerib tihti. Vaatas emme rindu ja küsis: "Emme, kas sul on tita kõhus või". Mul käis jõnks läbi,et misasja, kus sa tead??? Oma arust küll ei ole!. Jens nimelt pidas tisse kuidagi kõhu osaks ja arvas, et need on päris suured :D Kui aga lapsed üks õhtu korraks Kirte-Lee vanaema juures olid, et siis seal riided ära vahetada ja seejärel sünnipäevale minna, vaatas jens pealt, kuidas maili leele peoriided selga pani. Kui kirte-lee parajasti paljas oli, olevat jens vaadanud teda imetleva pilguga ja samal ajal ütles: "Sa oled nii ilus, kui sa paljas oled"! Vot et selline poeg siis. Peab väga kontrollima hakkama, mida me täpselt kodus teeme ja ütleme, et lasteaiast meile jennu kildude kogumikku varsti pihku ei pisteta.
Kui lapsed parasjagu kildu ei viska, siis nad kas müravad, kaklevad (seda ikka juhtub päris palju kohati) või vaatavad mõmmi ja aabitsat. Nad on nagu haiged jänesed selle järele ja mulle meeldib, et nad sealt nii mõndagi kasulikku õpivad. Nt et tuletikkudega ei tohi mängida ja et rebase reinu moodi kiusata ka kedagi ei tohi (jens oli muideks lasteaias kirte-leed kiusanud, nii et pani kirte-leele seebivett ühe teise sõbraga pähe. Varsti hakatakse vanemaid lasteaeda kutsuma poja ulaka käitumise eest?). Ja tähti õpivad nad ka. Jensiga me veel ise kirjutanud ei ole, aga päris palju tähti tunneb ta juba küll ja isegi grets õpib tema kõrvalt ja on vähemalt sama suur mõmmi ja aabitsa fänn kui jens. Meil on ikka see vana hea mõmmi ja aabitsa dvd-d, aasta oli siis 1977! Ma ei tahaks olla üks nendest vanematest, kes kasutab telekat lapsehoidjana, aga samas pool tunnikest kuni tunnike päevast vaadata mu meelest täitsa harivad lastesaadet ei ole vist üleliia suur patt. Vähemalt ise ma ennast hukka ei mõista :D
Samal ajal, kui lapsed viskasid kildu, kaklesid, musitasid ja mängisid, käisid aga vanemad vahepeal ka puhkamas. 2 ja pool päeva saaremaal, Go spa-s. Eelmisel nädalal, reedest pühapäevani ehk siis just sel ajal, kui lastel hakkas vaheaeg ja terve spa oli lällavaid ja kilkavaid lapsi täis. Meil lapsi kaasas ei olnud, aga laste kilked ka karvavõrdki ei häirinud, sest meie saime ju puhata! Alguses ma muidugi igatsesin lapsi, sest selline tunne oli, et kõigil teistel on ju lapsed kaasas ja meie ainukesene paneme rongakat, keskendudes iseendale ja oma naudingutele. Aga kui sai rahus tiibeti massaazi nautida ja enne seda väike eelroog go spa võrratus restos võtta, pärast seda aga linna minna otsima teisi saare pärleid, siis tundus, et ilma lasteta on ikka aeg-ajalt paganama mõnnnus! Reisisellidest sõbrad elo ja marek olid ka kaasas, ei olnudki hetkel ei kagu-aasias ega lõuna-ameerikas tuuritamas, vaid soostusid meiega saarde tulema. Jubelahe oli! Leidsime minu meelest sellise pärli, et jagan seda meelsasti oma sõpradega. Nimelt vinoteegi nimega Prelude, Arensburgi vastas praktiliselt. Selline hubane paigake, soolalambid ja veinikorkidest "kardinad", hästi hästi armas. Ja sommeljee oli ka hästi tore ja armas inimene. Söök oli võrratu - siia carpaccio ja ahvenafilee, magustoiduks pohla-õunakook kamajäätisega. Nii eestimaine ja suussulav, et seda lihtsalt peab minema proovima. Lisaks võtsime paar pudelit veini, mida sommeljee soovitas, nii et hiljem joodus poeveinid on meil kõik seisma jäänud ja hiljem siis kraanikausist alla lastud. Oleme vist jõudnud sinnamaani, et peame ka poest hakkama valima, mis veine osta ja mis veinid poodi jätta. Siiani oleme veine siiski natukene suvaliselt ostnud, st et alla 100krooniseid veine ei osta, aga liiga pikalt ka ei mõtle, mis veini osta. Nüüd siis oleme jõudnud snoobitsemise teisele tasemele. Ma ei tea, mis meist veel 10 aasta pärast saanud on, kui nüüd - 20ndates naine ja 30ndates mees (ihihiiii) - juba pirtsutavad ja tahavad parimat kööki ja kvaliteetveini! Oma kvaliteetsööma lõpetasime enne keskööd ja siis mängisime veel neljakesi toas Aliast, mis osutus väga meeleolukaks ja lärmakaks mänguks, aga nalja sai nabani. Teisel päeval käisime jälle spa-s, aga seekord grand rose spa-s saunatamas ja mulistamas, sest see on minu meelest vaieldamatult parim spa-osa saaremaal. Hästi mõnusalt romantiline ja loob kergelt jõulumeeleolu. Mitte, et ma seda hullult veel igatseks, aga hämar ja meeleolukas oli küll. Tollel päeval käisime kohalikus "makaronirestos" La Perlas söömas 125 krooniseid pastasid, mis olid natuke ülehinnatud,aga siiski head ja latte oli seal imehea, seda ütlesin ka rõõmsalt ettekandjale :). Õhtustasime aga GO spa restoranis. Alguses läks natsa nihu ja snoobid tallinnast pahurdasid kergelt. Olime bronninud laua neljale kl 21ks, aga meie laud oli ära antud ja siis saime kõige uksepoolsema laua, kus kõrval lapsed väga häälekalt mängisid ja mürasid. Õnneks saime head veini ja tuju läks jälle paremaks :D Ja veel paremaks läks tuju, kui saime varsti oma õige laua siiski kätte ja söök oli jällegi täiesti võrratu, nii et pärast kolme käiku ägisesime, aga siiski rahulolust. Oleme kergelt snoobistunud, aga õnneks mitte ülikriitilised, nii et ei ole mul ühtegi paha sõna öelda nende söögikohtade kohta, kus meie käisime. Kõik olid head ja nii palju kiidusõnu, nagu me seekord kuressaarde jätsime, pole me ammu jaganud mitte millelegi ega kellelegi. Vaata, mis teeb üks päris puhkusenädalavahetus inimestega, kes muidu aina töötavad ja kantseldavad lapsi. Kui panna Go spa ja Grand rose spa parimad küljed kokku, saaks lausa ideaalse spa! St siis, et spa osa kindlasti grand roselt, ülejäänu võiks olla vabalt go spa, va. go spa vannitoad tubades, sest need on küll pehmelt öeldes prostad võrreldes muuga seal. grand rose toad ja hotell ise on minu mäletamist mööda hästi armsad küll, aga seal ei ole jällegi nii head restot ja nii toredat lastetuba (mitte, et me seekord väga palju aega lastetoas oleks veetnud :D). Massaazid on go spa-s väga head, aga grand roses, mäletan, olid samuti head, kuid vist veitsa kallimad. Kuna meil õnnestus edukalt ühendada kaks väga head spa-d nii et käisime vahepeal paar tundi grand rose-s naudisklemas, siis ma viriseda ei taha ja panen oma puhkusele 5 kahe plussiga, sest see oli tänu spa-dele, seltskonnale ja söögile-joogile niii ilus ja lõbus, et sooviks seda igale sõbrale. See, mis summa me sinna seekord maha jätsime, las jääb meie enda teada, sest see ei olnud üleliia mõistlik :D Aga väga tihti me ju spa-tamas ei käi, nii et las ta olla. Mälestused jäävad, mis põhiline. Asju me ju endale väga ei taha, aga selle eest oleme superlaristajad, mis puudutab teenustesse, reismisse ja söömisse-joomisse. Ülla-ülla :)
Tagasi kodus olen käinud paar korda väljas söömas ja sõbranntamas laste kasvatamise ja töölkäimise vahepeale. Üks õhtu oli ses mõttes eriti äge, et sain nii süüa (Spiritis, väga hea!) ja ka kinno sõbrannadega. Vaatasime suht naistekat "Ugly Truth". Mina võin ju aeg-ajalt veidi otsekohene ja kriitiline olla, aga vot see film mulle jälle meeldis. Oli küll hollywood ja palju igasuguseid rohkem ja vähem intelligentsemaid nalju, aga no naersin nii, et silmad olid mitu korda ikka täitsa märjad ja kõht oli ka kõveras. Film oli iseensest küll lihtsakoeline nagu seda laadi romantilised komöödiad tavaliselt ju on, aga ikkagi mitte sisutühi ja veel vähem igav. Kogu aeg sai nalja, ka nn kurvematel hetkedel. Ja muidugi filmi peategelased - Katherine Heigl ja Gerald Butler - olid võrratud. Gerald no eriline kena mees mu meelest! http://www.forumcinemas.ee/movie/5044/ Kui mul päriselus simarõõme ei ole, siis mõned filmisilmarõõmud on ju igale abielunaiselegi lubatud, onju :)
Minu päris silmarõõm teeb siin kenal päiksepaistelisel pühapäevalõunal tööd, aga lähen võtan tal nüüd tagumikust kinni ja sunnin seltskondlik olema, sest kohe on välismaa pakikene brüsselist siin ja meil :) Ühed väga kallad väljamaalased Merle ja Joonas on äsja üle vaadatud, nüüd on aeg teise välismaa-silmarõõmu käes - Maria! Oleme juba ammu aega plaaninud mehega brüssel-luxemburg tripi teha, aga millal sa teed, kui üks kogu aeg töötab ja teine kogu aeg kas töötab, tegeleb köhapoistega või on kinos ja vaatab gerald butlerit :D
Nii et kui Muhhamed mäe juurde ei tule, siis tulevad mäed hoopis Muhhamedi juurde :)
Meil on üldiselt täitsa kenasti läinud. Jens oli nädal haige, siis nädal terve ja nüüd on jälle köhas. Ehk siis: tere, eestimaa sügis-talv! Juba praegu on kergelt kopp ees sellest süsteemist, et nädal kodusistumist, nädal normaalset elu. Aga see on alles algus.
Hugo sai üle vaadatud - nii meeletult armas. Niikaua, kui mulle keegi tittesid juurde ei hangi, on kõik korras ja hästi :D Vaikselt hakkavad välja kujunema meie järgmse pikamaareisi plaanid, samuti ülejärgmine ja üleülejärgmine sihtkoht on suht-koht paigas, nii et järgmise 5-7 aasta sisse ei mahu ühtegi regulaarset mähkuvahetust :) Küll aga oleks vaja kusagilt hiiglama suur hunnik raha hankida, sest reisikihk on nii suureks läinud, et veedan jälle oma vabad momendis reisilehekülgedel - õudne, ma olen sõltlane! Õnneks on piisavalt vähe vaba aega pere, töö ja sõprade kõrvalt, nii et üleliia palju ma netis siiski ei istu ja õhtuti tuleb nii magus uni peale, et ka öösiti ma surfamas ei käi. Aga oma unistustes alati. Ja minu ennustuse kohaselt lendame kaugele maale juba talvel 2011.Ainult natuke oodata :D
Lapsed on meil vahepeal veelgi suuremaks kasvanud ja veelgi toredamaks sirgunud. Näiteks õpetab Jens Gretele iga päev uusi rumalaid sõnu ja koos põimivad nad nendest sõnadest viisijuppe. Lausa laulukesi. Jens võtab nt mõne laulu, mida ta enam-vähem oskab - kasvõi põdral maja metsa sees - ja teeb laulukese nii ümber, et seal on sees ainult rumalad sõnad. Õnneks ptui ptui ptui ei ole veel asi läinud päris roppusteni, vaid esialgu räägivad laulud küll kehaosadest ja kehast väljatulevatest asjadest, aga mitte need kõige ropumad, vaid sellised leebemad sõnad. Aga laulud võivad kesta kaua ja grete läheb eriti leili. Olen püüdnud rakendada erinevaid meetmeid - küll rääkinud rahulikult, et selliseid sõnad on rumalad ja nendest ei tehta laule (jens veel ei tea, et tehakse ja kuidas veel!) ja et see on rumal käitumine. Mõnikord oleme minu ja minu L ka pahaseks läinud, sest kaua võib! Aga ka sellest ei ole kasu. Ühesõnaga parim vist on tõesti põhimõtselt ignoreerida niikaua, kui asi päris üle piiri ei lähe.
Jens on meil muidu selline õrnake ja kergelt pirtsakas, nagu plika või nii. Tegin oma arust väga head ja lastepärast suppi kartulist, hapukurgist, porgandist, porrust ja hakklihast. Tilli panin peale. "Ei, tilli ma küll ei söö" ja porru kohta ütles" võta need pikad jupid ära, fuihhh". Ja kui viinamarja see on seemned, siis "Mina neid kividega viinamarju ei taha!".
Ükspäev tahtsin jensile oranzi särki selga panna. "Ei, ma ei taha seda, see ei sobi minu juustega kokku" ütleb tema, poisterahvas :) Ja ükski sokipaar talle ka tavaliselt ei meeldi, sest need ei sobi küll tema soenguga, küll tema pükstega, küll tema pluusiga kokku. Päris naljakas kutt on.
Ükspäev sai gretekene kusagilt 20 senti kätte ja pistis suhu. Ma olin just esmaabi kursustel käinud ja mõtlesin, et nojah, kui nüüd kätte ei saa, hakkan kohe tegutsema. Lõpuks sain kuidagi sendikese kätte ja ütlesin jennule kergendatult: "Mõtle, kui midagi oleks juhutnud". Jens ütles selle peale: "Jaaa, siis meil ei olekski enam raha alles" :D
Lisaks kõigele muule on Jens hakanud jälgima naiste paljaid kehi (kui võimalus avaneb). Alles hljuti ei teinud ta sellest mingit numbrit, aga nüüd kommenteerib tihti. Vaatas emme rindu ja küsis: "Emme, kas sul on tita kõhus või". Mul käis jõnks läbi,et misasja, kus sa tead??? Oma arust küll ei ole!. Jens nimelt pidas tisse kuidagi kõhu osaks ja arvas, et need on päris suured :D Kui aga lapsed üks õhtu korraks Kirte-Lee vanaema juures olid, et siis seal riided ära vahetada ja seejärel sünnipäevale minna, vaatas jens pealt, kuidas maili leele peoriided selga pani. Kui kirte-lee parajasti paljas oli, olevat jens vaadanud teda imetleva pilguga ja samal ajal ütles: "Sa oled nii ilus, kui sa paljas oled"! Vot et selline poeg siis. Peab väga kontrollima hakkama, mida me täpselt kodus teeme ja ütleme, et lasteaiast meile jennu kildude kogumikku varsti pihku ei pisteta.
Kui lapsed parasjagu kildu ei viska, siis nad kas müravad, kaklevad (seda ikka juhtub päris palju kohati) või vaatavad mõmmi ja aabitsat. Nad on nagu haiged jänesed selle järele ja mulle meeldib, et nad sealt nii mõndagi kasulikku õpivad. Nt et tuletikkudega ei tohi mängida ja et rebase reinu moodi kiusata ka kedagi ei tohi (jens oli muideks lasteaias kirte-leed kiusanud, nii et pani kirte-leele seebivett ühe teise sõbraga pähe. Varsti hakatakse vanemaid lasteaeda kutsuma poja ulaka käitumise eest?). Ja tähti õpivad nad ka. Jensiga me veel ise kirjutanud ei ole, aga päris palju tähti tunneb ta juba küll ja isegi grets õpib tema kõrvalt ja on vähemalt sama suur mõmmi ja aabitsa fänn kui jens. Meil on ikka see vana hea mõmmi ja aabitsa dvd-d, aasta oli siis 1977! Ma ei tahaks olla üks nendest vanematest, kes kasutab telekat lapsehoidjana, aga samas pool tunnikest kuni tunnike päevast vaadata mu meelest täitsa harivad lastesaadet ei ole vist üleliia suur patt. Vähemalt ise ma ennast hukka ei mõista :D
Samal ajal, kui lapsed viskasid kildu, kaklesid, musitasid ja mängisid, käisid aga vanemad vahepeal ka puhkamas. 2 ja pool päeva saaremaal, Go spa-s. Eelmisel nädalal, reedest pühapäevani ehk siis just sel ajal, kui lastel hakkas vaheaeg ja terve spa oli lällavaid ja kilkavaid lapsi täis. Meil lapsi kaasas ei olnud, aga laste kilked ka karvavõrdki ei häirinud, sest meie saime ju puhata! Alguses ma muidugi igatsesin lapsi, sest selline tunne oli, et kõigil teistel on ju lapsed kaasas ja meie ainukesene paneme rongakat, keskendudes iseendale ja oma naudingutele. Aga kui sai rahus tiibeti massaazi nautida ja enne seda väike eelroog go spa võrratus restos võtta, pärast seda aga linna minna otsima teisi saare pärleid, siis tundus, et ilma lasteta on ikka aeg-ajalt paganama mõnnnus! Reisisellidest sõbrad elo ja marek olid ka kaasas, ei olnudki hetkel ei kagu-aasias ega lõuna-ameerikas tuuritamas, vaid soostusid meiega saarde tulema. Jubelahe oli! Leidsime minu meelest sellise pärli, et jagan seda meelsasti oma sõpradega. Nimelt vinoteegi nimega Prelude, Arensburgi vastas praktiliselt. Selline hubane paigake, soolalambid ja veinikorkidest "kardinad", hästi hästi armas. Ja sommeljee oli ka hästi tore ja armas inimene. Söök oli võrratu - siia carpaccio ja ahvenafilee, magustoiduks pohla-õunakook kamajäätisega. Nii eestimaine ja suussulav, et seda lihtsalt peab minema proovima. Lisaks võtsime paar pudelit veini, mida sommeljee soovitas, nii et hiljem joodus poeveinid on meil kõik seisma jäänud ja hiljem siis kraanikausist alla lastud. Oleme vist jõudnud sinnamaani, et peame ka poest hakkama valima, mis veine osta ja mis veinid poodi jätta. Siiani oleme veine siiski natukene suvaliselt ostnud, st et alla 100krooniseid veine ei osta, aga liiga pikalt ka ei mõtle, mis veini osta. Nüüd siis oleme jõudnud snoobitsemise teisele tasemele. Ma ei tea, mis meist veel 10 aasta pärast saanud on, kui nüüd - 20ndates naine ja 30ndates mees (ihihiiii) - juba pirtsutavad ja tahavad parimat kööki ja kvaliteetveini! Oma kvaliteetsööma lõpetasime enne keskööd ja siis mängisime veel neljakesi toas Aliast, mis osutus väga meeleolukaks ja lärmakaks mänguks, aga nalja sai nabani. Teisel päeval käisime jälle spa-s, aga seekord grand rose spa-s saunatamas ja mulistamas, sest see on minu meelest vaieldamatult parim spa-osa saaremaal. Hästi mõnusalt romantiline ja loob kergelt jõulumeeleolu. Mitte, et ma seda hullult veel igatseks, aga hämar ja meeleolukas oli küll. Tollel päeval käisime kohalikus "makaronirestos" La Perlas söömas 125 krooniseid pastasid, mis olid natuke ülehinnatud,aga siiski head ja latte oli seal imehea, seda ütlesin ka rõõmsalt ettekandjale :). Õhtustasime aga GO spa restoranis. Alguses läks natsa nihu ja snoobid tallinnast pahurdasid kergelt. Olime bronninud laua neljale kl 21ks, aga meie laud oli ära antud ja siis saime kõige uksepoolsema laua, kus kõrval lapsed väga häälekalt mängisid ja mürasid. Õnneks saime head veini ja tuju läks jälle paremaks :D Ja veel paremaks läks tuju, kui saime varsti oma õige laua siiski kätte ja söök oli jällegi täiesti võrratu, nii et pärast kolme käiku ägisesime, aga siiski rahulolust. Oleme kergelt snoobistunud, aga õnneks mitte ülikriitilised, nii et ei ole mul ühtegi paha sõna öelda nende söögikohtade kohta, kus meie käisime. Kõik olid head ja nii palju kiidusõnu, nagu me seekord kuressaarde jätsime, pole me ammu jaganud mitte millelegi ega kellelegi. Vaata, mis teeb üks päris puhkusenädalavahetus inimestega, kes muidu aina töötavad ja kantseldavad lapsi. Kui panna Go spa ja Grand rose spa parimad küljed kokku, saaks lausa ideaalse spa! St siis, et spa osa kindlasti grand roselt, ülejäänu võiks olla vabalt go spa, va. go spa vannitoad tubades, sest need on küll pehmelt öeldes prostad võrreldes muuga seal. grand rose toad ja hotell ise on minu mäletamist mööda hästi armsad küll, aga seal ei ole jällegi nii head restot ja nii toredat lastetuba (mitte, et me seekord väga palju aega lastetoas oleks veetnud :D). Massaazid on go spa-s väga head, aga grand roses, mäletan, olid samuti head, kuid vist veitsa kallimad. Kuna meil õnnestus edukalt ühendada kaks väga head spa-d nii et käisime vahepeal paar tundi grand rose-s naudisklemas, siis ma viriseda ei taha ja panen oma puhkusele 5 kahe plussiga, sest see oli tänu spa-dele, seltskonnale ja söögile-joogile niii ilus ja lõbus, et sooviks seda igale sõbrale. See, mis summa me sinna seekord maha jätsime, las jääb meie enda teada, sest see ei olnud üleliia mõistlik :D Aga väga tihti me ju spa-tamas ei käi, nii et las ta olla. Mälestused jäävad, mis põhiline. Asju me ju endale väga ei taha, aga selle eest oleme superlaristajad, mis puudutab teenustesse, reismisse ja söömisse-joomisse. Ülla-ülla :)
Tagasi kodus olen käinud paar korda väljas söömas ja sõbranntamas laste kasvatamise ja töölkäimise vahepeale. Üks õhtu oli ses mõttes eriti äge, et sain nii süüa (Spiritis, väga hea!) ja ka kinno sõbrannadega. Vaatasime suht naistekat "Ugly Truth". Mina võin ju aeg-ajalt veidi otsekohene ja kriitiline olla, aga vot see film mulle jälle meeldis. Oli küll hollywood ja palju igasuguseid rohkem ja vähem intelligentsemaid nalju, aga no naersin nii, et silmad olid mitu korda ikka täitsa märjad ja kõht oli ka kõveras. Film oli iseensest küll lihtsakoeline nagu seda laadi romantilised komöödiad tavaliselt ju on, aga ikkagi mitte sisutühi ja veel vähem igav. Kogu aeg sai nalja, ka nn kurvematel hetkedel. Ja muidugi filmi peategelased - Katherine Heigl ja Gerald Butler - olid võrratud. Gerald no eriline kena mees mu meelest! http://www.forumcinemas.ee/movie/5044/ Kui mul päriselus simarõõme ei ole, siis mõned filmisilmarõõmud on ju igale abielunaiselegi lubatud, onju :)
Minu päris silmarõõm teeb siin kenal päiksepaistelisel pühapäevalõunal tööd, aga lähen võtan tal nüüd tagumikust kinni ja sunnin seltskondlik olema, sest kohe on välismaa pakikene brüsselist siin ja meil :) Ühed väga kallad väljamaalased Merle ja Joonas on äsja üle vaadatud, nüüd on aeg teise välismaa-silmarõõmu käes - Maria! Oleme juba ammu aega plaaninud mehega brüssel-luxemburg tripi teha, aga millal sa teed, kui üks kogu aeg töötab ja teine kogu aeg kas töötab, tegeleb köhapoistega või on kinos ja vaatab gerald butlerit :D
Nii et kui Muhhamed mäe juurde ei tule, siis tulevad mäed hoopis Muhhamedi juurde :)
Subscribe to:
Posts (Atom)
