Kes võis küll arvata... Teistmoodi reaalsus

Eelmisel korral jäin sinna pidama, kus oli plaanis hakata väikest pätti võõrutama rinnast. Jahhhh, jäingi endale kindlaks ja hakkama me saime koos mehe abiga. Naks ja valmis! Ei, tegelikult oli natuke keerulisem, aga ei midagi hirmsat. Kui mul oli mälestustes jens kaspari võõrutamine kevad 2007, siis see ei läinud kohe üldse. Laps karjus ja röökis vihast ja kurbusest ja paanikast üle kahe tunni,kuni lõpuks murdusin ja järele andsin, sest ei suutnud lapse piinlemist taluda. Ja nii see meil võttiski aega ligi 2 kuud, enne kui asjast asja sai. Gretekesega läks aga lihtsamini. Esimene öö oli ca 2,5 h magamata aega, aga ei midagi märkmisväärselt hullu. Laps vingerdas ja halises vaheldumisi kergunega, aga lõpuks ikkagi magas täitsa korralikult. Teine öö magas issi lapsega suures toas ja mina omakorda olin jenspoisiga magamistoas ja issil-tütrel oli vast tunnike ööst (vaheldumisi magas ja vähkres suht-koht terve öö) pahurdamist. Kolmas öö oli samuti ca tunnike issi ja emmega (vaheldumisi, sest selleks ajaks olime mõlemad juba suht sombid), aga neljas öö oli juba rõõmsam ja unerohkem nii lapsele kui ka emmele-issile. Jens kaspar samal ajal magas kui vana mees ja teda ei kõigutanud mingi tite vigin. Aga tunne pärast pikkkkka raseduste ja imetamiste perioode oli ikka ääretult vabastav ja hea. Vabadust kui palju.

Esimene nädal läks uue olukorraga harjumiseks, aga et liiga hea ei hakkaks, oli meie suur üllataja jens kaspar. Ta saadeti lasteaiast „sundpuhkusele“ köha ja nohu pärast, mis tegelikult olid juba vana nohu ja köha, aga sellest ei viitsi jahuda. Ühesõnaga meid üsnagi vihati lasteaias teiste vanemate poolt selle värgenduse pärast. Saadeti siis laps koju, et tollel täiesti haigus kallal. Kodus laps tõesti köhis, aga mitte märkmisväärselt (no me kõik teame, mis üks korralik köha on ja selline oli ka lapsel nädal varem olnud 5 päeva jutti) ja nohu ei olnud ollagi. Meie meelest täitsa tubli laps, aga tõepoolest – kuidagi kahvatu ja teistmoodi. Kui oli käimas minu 8. öö ilma grete liisa imetamata ja maailma parim asi tundus magamine, siis ärkab suurem laps keset ööd üles ja hakkab oksendama. „Säh sulle köha, mõtlesin!“ (ma ei saa sellest ikka üle, et meid süüdistati köhanohu levitamises, kui tegelikult tõi laps lasteaiast hoopis uue viiruse koju kaasa). Jens ei ole kunagi meil oksendanud, sest väiksena tal küll oli korra kõhvuiirus, aga ainult kõhulahtisuse näol. Ja siis ta nuttis ja oksendas issi abiga praktiliselt terve öö läbi, kl 1st kuni 7ni välja. Ta ei saanud aru, mis tal sealt suust küll tuleb kole asi välja. Vaene laps, aga issi oli meil hästi vapper ja kasis ja pesi ja lohutas, supermees! Mina samal ajal püüdsin gretsi vaigistada, sest tema meel läks maru kurvaks,kui kuulis vennat oksendamas ja nutmas. Aga hommikul magasime kolmekesi emme kahe lapsega laias voodis ja mõnulesime, sest haigus oli järele andnud ja olemine oli juba parem. Laps veetis terve päeva diivanil lösutades (seda on jensi elus vaid paar korda sündinud, et tema isegi haigena ei tramburaita terve päev otsa) ja nõudis vaid aeg-ajalt juua ja pissile. Nagu päris haige laps kohe. Õnneks oli õhtuks aga olemine parem ja hiiiiglaväsinud emme-issi said vaba õhtu ja lapsed leidsid sooja pesa vanaema-vanaisa juures. Õhtuks tuli jensule ka mängulust tagasi ja emme-igatsust ei olnud, sest supervanaema võttis ohjad üle :)

Sealt aga algas minu uus elu :) Meile anti mehega linnaluba kuni kl 1ni öösel, ihiii :D Oleks kaumakski saanud jääda, kui oleks taibanud võtme kaasa võtta. Pidime niisiis enne hiire-pihkva juurde jõudma, kui nood magama lähevad. Aga kl 20-01 on tervelt 5 tundi vabadust, nii et ei kurtnud väga. Nagu siin eelnevas sissekandes juba uhkeldasin, on kohvik Moskvas endiselt head hinnad jookidele, -40%, nii et otsust langetada ei olnud keeruline. Koos oma muskade elo ja marekiga (jensi meelest on elomalet kui tervik, neid poolitada on kuidagi meelevaldne ta meelest) sai siis naudeldud üksteise seltskonda ja sööki-jooki nõrkemiseni :P Ja üllatuseks oli tol õhtul ka moskvas esinejad nimega Külalised. Väga lahe noorte bänd, kes teeb hip-hopi laadset muusikat eesti keeles. Nohikpaar sai isegi tantsida natuke. Ja muidugi nautida kauaigatsetud maasika margariitasid ja mojitosid. Parajalt, et mitte järgmist tähtsat päeva – lapse 1 aasta sünnipäeva – mitte maha magada. Tõsiselt chill õhtu oli ja moskva oli päris tihedalt ravast täis, nii et tekkis ikka väga hea peomeeleolu. Tähistasime ühtviisi gretekese algavat sünnipäeva kui ka „maleti“ euroopasse tööle asumist (no kallid sõbrad, pange nüüd väljarändamisele lõpuks piir!). Mind peeti küll veits nohikuks (ikka mees pidas), aga säilitasin piisavalt kaine meele, et järgmisel päeval mitte pohmelli kannatada ja oiata valust ja kahetsusest. Nii et kl 1 olime ämma-äia ja laste juures tagasi (korra küll tekkis kiusatus paluda võimalust koju ööbima minna, jättes lapsed neile, aga see oleks liiga täiuslik olnud). Hommikul oli küll veitsa peavalu ja öö ol pisut liiga lühike (lapsed nood ärkavad ju varakult), aga ei miskit hullu. Gretsi sünna võis alata. Jõudsime hommikusöögilauas mõnuleda, sööki-jooki shoppamas käia, järgmise päeva koogi valmis küpsetada ja end „värskeks meikida“ ja oligi algamas gretsu suur pidu Ema ja Lapse keskuses. 69st kutsutud oli kohal 33! Aga see oli just paras seltskond, et kahte ruumi kenasti ära mahtuda ja suuta üksteisega suhelda ka. Väga mõnus oli ja jäime igati rahule. Kui seda hullu väsimust vaid peale ei oleks tulnud. Grets sai palju vahvaid kingitusi, aga aru ta muhvigi ei saanud muidugi, et mis ja kes ja kelle sünnipäev. Jenspoiss kahjuks peole ei saanud oma äsjase kõhuviiruse tõttu, aga talle me ei rääkinud ka, et pidu on, ta teadis, et läksime mõneks tunniks jalutama gretsiga ;)

Pärast lapse pidu anti mulle 2 h aega toibumiseks ja edasi jätkus pidu Moskvas (ülla-ülla) ja nüüd enam mitte gretsi sünna, vaid Merja, kes sai 23 (nagu me kõik :D ). Selle ea kohta on ta muideks täitsa asjaliku jutuga ja laps juba 3ne, nii et kiire tsikk. Moskvasse mehi ei võetud, nii et armas abikaasa pidi jääma kahe titega üksi koju ja nad ka kuidagi maeiteamisnipiga ka magama saama ja ise selle juures kuidagi õnnelikuks ja tasakaalukaks jääma :D Olgu, palju edu talle, aga mina läksin peole! Naisi oli 6 ja muidugi läks mõnusaks naistekaks kätte ära. Oli vein, ja veel üks vein, ja siis tuli vahuvein, siis tuli mojito, siis maasika margariita ja siis juba väheke hägune, mis siis edasi tuli :D Väsimus, alamagamine ja aastatepikkune (sada aastat vähemalt!) kuival olemine tegi oma töö ja seega hakkas nii hästi pähe, et sai rohkem nalja kui mõnel inimesel aasta jooksul kokku :D Alguses arvas nohikkerttu, et viisakas on minna koju ehk kl 12ks, sest väsinud peaga mina edasi Privésse ega mujale ei ole nõus minema. Kl 12 olime alles moskvas täies hoos ja mingist kojuminekust ei olnud juttugi. Peale seda aga ei viitsinud keegi kella vaadata ja suunduti privesse, seal võeti üliäge Supermöll kolme peale (umbes supikausitäis boolilaadset koksi,kuhu oli kokku kogutud nii mõnigi alkoholitüüp ja mis maitses natuke nagu maasika margariita, imehea!). Peale seda läks elu nii lõbusaks, et naljal ja naerul enam pausi ei olnud ja kui koju jõudsin, teatas mees, et kell on pool 4 :D Mitte etteheitvalt ega pahaselt, aga väga rõõmsalt ja musilikult, sest naine oli üliarmas oma konditsioonis olnud. Katimerjakerttu kooslus oli tõesti nagu Kuldne Trio ja see õhtu oli lihtsalt kõigi naeruteraapiate vanaema! Teised tüdrukud tüdinesid vist meist ära ja läksid poolepealt koju :D

Järgmist hommikut ja päeva ma enam kunagi tagasi ei igatse, aga õhtuks sain niivõrd vormi, et pidasime ka perega grete liisa peo väärikalt ära ja oli väga lõbus ja uhke olla :)

Et teile tunne ei jääks, et ma nüüd muud peale pidutsemise ei teegi, siis päris nii see ka ei ole. Aga kuna see on minu jaoks ikka päris-päris uutmoodi elu (unustatud vana õigemini), siis olen tõesti õnnelik ja rahulolev. Isegi kui lapsed on aeg-ajalt tatised-köhased või oksendavad, siis suudan sellega paremini leppida, kui tean, et tuleb reede või laupäev, kus mind kas üksi või koos mehega lastakse välja „tuulduma“ ja seal kaovad kõik mured. See on imeline tunne, kui tead, et kuskil paistab päike ja see päike on täiesti tuntav ja reaalne! Ei tekita siis see kodusistumine sellist stressi, nagu ta vanasti tekitas.
Küpsetan ja kokkan ikkagi mõõdukates kogustes ja kui midagi kokkan, siis ikka täieliku ja suurima hea meelega. Viimase nädala jooksul olen teinud 4 magusat kooki ja ühe soolase piruka, nii et not bad! Ja kui varem pelgasin meeletult zelatiini ja põgenesin selle eest, siis nüüd toimetan sellega kui parima sõbraga ja täitsa hästi kukub välja ja kooke armastan ma niiiiiiiväga teha :) Kissul tuli ülihea idee hakata ka kokandusblogima, aga siis ma ju muud elu ei saagi elada, kui ainult kokkan ja blogin :D

Kui aga kokkamisest ja pereemaks olemisest vaheldust otsida,siis ka sel nädalavahetusel oli seda ja oi kui küllaga! Reedel oli meie traditsiooniline naistekas Kati juures, kuhu seekord oli kutsutud tavapärasest rohkem naisi, kokku 11 naist 8 asemel. Ja kohal oli 9! Täielik naistekas ja jällegi ülimalt meeleolukas ja lõbus. Kui esmane plaan oli nii 23 paiku hiljemalt koju jõuda, siis läks nii, et viimased pläkutised jõudsid alles kl 2 oma meeste kaissu. Ja minu ülimõistev ja üliarmastav mees ootas mind taas ja kui iga vähegi naiselik naine ei vaataks sellele hästi, kui mees poole öö ajal laekub, lõhnad juures, siis minu L (L nagu Love :D ) oli kui sulavõi. Tubli tüdruk tarbis veini ja pina coladat mõistikult ja eilset päeva horisontaalses asendis ei veetnud :D

Laupäev möödus pere keskis, ainult, et jens oli topul tädi misu juures ja tundus,et ta oli seal vägagi õnnelik, sest saime täna kätte väga rõõmsameelse ja särasilmse poja. Peale eilset jalutamist ja pisikest puhkamist ootas meid ees pikk õhtu lasteta. Meie armas lapsehoidja Kaire saabus meile enne kl 19 ja meie suundusime kinno vaatama filmi „Mässajate tänav“. Karm, ma ütlen! Algas enam-vähem lootusrikkalt, aga kruvis ja kruvis ikka pinget üles ja lõpuks oli nii hirmus ja närviline ja pingeline, et tahtnuksin saalist välja joosta, aga kuna meie kohad olid keskel, siis oleks see väheke ebamugav olnud. Aga kahe lapse emana oli teatud kohti filmi lõpust nii talumatu vaadata, et tundsin, et hakkan minestama. Õnneks suutsin end koguda ja jäi meelemärkusele. Aga hirmus oli küll. Samas oli film hea ja näitlejatöö suurepärane, nii et ikkagi soovitan, vaatamata vastakatele emotsioonidele. Üks märkus Kissult oli küll õige – pärast sellise filmi vaatamist tundub omaenese elu nagu paradiis! Ja ka – tegelikult olgem ausad – on ka selle filmi vaatamata mul tunne, et nii mu abikaasa, lapsed, pere kui ka sõbrad teevad minust ülimalt õnneliku inimese :)

Et mitte originaalitseda, läksime eile peale filmi Moskvasse (koomiline, aga tõsi), et paar dringikest võtta ja natuke süüa ja sõberjoonasega juttu puhuda. Leho muutus kuidagi nii hardaks ja oli selgelt kõrvalt näha, kuidas ta joonast igatseb ja kui väga hästi ta end tunneb oma parima sõbraga olles. Kui mehed muidu on nagu mehed ikka, veidi reserveeritud aeg-ajalt ja asjalikud, siis väike alkohol teeb ikka imetegusid – nad olid kui filmist oma kallistamiste ja vestlustega ja mina tundsin end oma kahe armsa mehega ülimalt hästi Mul vedas, et mul avanes võimalus veeta õhtu nii armsas seltskonnas ja merlel on vedanud, et tal selline mees on!
Taas oli seltskond lõbus ja rahvast palju. Meie lauda saabusid veel kaks sõpra ja kihinat oli veelgi rohkem. Ja kui rahvast on palju, siis tekib tunne, et koht on seda väärt ;) Ahjaa, vahepeal tantsisin kahe mehega ja ülejäänud tantsupõrand oli tühi.Päris naljakas oli, nagu kahemehepidaja või midagi taolist. Olen ju pigem harjunud jonnivate-karjuvate tittedega, tatiste ninadega ja mähkulaadungitega kui kahe mehega!
Koju jõudsime kl 2, nagu trendiks meil on :)

Täna me moskvas ei käinud, aga sõbrad käisid külas ja sellega pandi punkt toredale nädalale ja ideaalsele nädalavahetusele. Pere ja sõbrad on selline aare, et ma vahel ei jõua ära imestada, kui hästi mul on vedanud :)