viirusepoisid

Lapsed jälle kõik kodus ja nn puhkus läbi :) Mis ei olnudki väga puhkuse moodi, sest tuleb välja, et ka ühe lapsega on tegemist rohkem kui küllalt. Ja seda enam, et tegemist on nohuse-köhase kuuajase põnniga. Öösel tuli käia mitu korda nina puhastamas tatipumbaga, mis preilile miskipärast eriti ei meeldinud. Ja õhtuti, kui emme on täitsa suss omadega, ei arva preilna üldsegi mitte, et võiks tuttu jääda. Vaja hoopis pahurdada kuni ca 1ni öösel välja. Aga ei midagi hullu, sest hommikul päästab mind endiselt kohv :)

Jennu olla tubli laps tinnu juures olnud. Komandeering kestis seekord 3 päeva ja kui lapsele järele läksime, siis oli tuju hea ja meel rõõmus. Mis veel paremat saab olla? Tinnu on meil nagu maa-vanaema - selline poputav ja soe ja mõnus :) Kuna vanaemad elavad mõlemad tallinnas, siis laste tädid on kas täis- või poole kohaga maakad :D Saku ei ole küll päris maa-maa, aga võrreldes kesklinna korteriga on sealne õhustik ikka üsna teine. Ja lapsele mõjub vahelduseks väga kosutavalt. Las "vanaemad" poputavad. Jõulujärgsel ajal oli jennu teise "vanaema" juures topul, sealgi meeldis talle kohutavalt, aint et nn vanaemad ei taha kuidagi last tagasi anda. Õnneks oli mul eile advokaat kaasas, nii et kui vaidlemiseks või lapse pärast kähmlemiseks oleks läinud, oleksin mina ehk ikka võitnud.

Kui nüüd vaid lapsed terveks saaksid-jääksid!Muud ma ei soovigi. Ja et ma ise ka päris haigusele alla ei annaks. Praegu küll juba teist päeva pea paks, tuikav valu, nohu ja kurk valutab. Aga ikkagi püüan (veel) rõõmsat meelt säilitada ja loodan, et homme õhtusele naistekale-sünnale saan minna ikka paariks tunniks. See nii tähtis üritus - maili sünna :) Maili tähistab ettenägelikult meie kõrvaltänava creperie kohvikus, juhuks kui pean jooksma tissi andma :D Vot kus sõbrad, eksju :) Meie igakuine või iga kolme nädala tagant peetavad naistekad on nagu aamen kirikus - neist ei tahaks loobuda. Titemähkmetele, pudrukeetmisele ja piimaplekkidele peab ikka mingit vaheldust ka olema! Mis sest, et seda vaid paaiks tunniks, asi seegi :) Eile nt käisin tsikkide ja abikaasaga (teist korda nädala jooksul ronis üksi 3 naise sekka) upup-is lõunatamas ja kui tavaliselt oled juba harjunud sööma hästi kiiresti ja sageli kas titte kiigutades, tissi otsas hoides või püstijalu, siis eile sai peaaegu rahus süüa ja teistmoodi miljöös, nii et lõunasöök mitte ainult ei tundunud hea, vaid lausa oivaline :) Ja upup on kuidagi hästi õdus ja vaikne, sobib täitsa hästi lapsega perele. Üle pika aja kadriorus jalutada oli ka omaette elamus - hingata sisse kadrioru lõhna, olla õues! NO sai korrakski seda luksust nuusutatud, sest täna oma tõbise olekuga ei lähe vist kusagile. Gretsil oli lisaks hilisele magamaminemisele ca tunniajane kisa (vist gaasid) täna öösel, nii et ei saa öelda, et ma end kaunina ja värskena kui lill praegu tunneksin. Aga tuletan endale ikka ja jälle meelde, et ma ei ole ainuke, kellel raske on. Ja tõsi see on, et needsamad raskused on ka millegi jaoks head.

Aga tore on see, et Grets kasvab nagu mühiseb. Suure lapse nägu on peas ja naeratab ja teeb toredaid krutskeid oma näoga :) Jubearmas! Ja kuigi põsed on pontsikud, tundub, et lohuke on põses, nagu vennakesel :) Olgu see haigusteaeg nii jube kui tahes, aga oma lapsed on ikka niii niiii kihvtid ja armsad. Jennu tuleb ja teeb kogu aeg emmele ja titale pai-kalli-musi ja kui issi on kodus, siis issi vastu ollakse samuti helde. Kui neid kahte vaatan, siis juba näen vaimusilmas, kui tore neil hakkab kahekesi olema. Ja koos emme-issi, vanaemade-vanaisaga ja maa"vanaemadega" :D