närvipundar-õnneseen :P

Kallis blogi, ammu pole kuulnud-näinud :)

Jah, praegugi on grets emmel süles ja mõtleb, kas hakata kohe kisama või vaataks enne natuke ringi ja siis laseks kisa valla. Jennu, emme ja tita kuulavad kolmekesi Kõige suurema sõbra cd-d ja emme üritab kaasa laulda. Eriti lemmik on meil kessu ja tripi laul, tipi-täpi kommisöömise laul ja kasper, jesper jonatani lugu, kus kõik on mustust-tolmu täis ja keegi end ei pese. Ja vot seda laulu pidi emme ketrama oma 4 korda järjest, nii et varsti laulan juba ise, ei pea elektrit kulutama :P

Täna mõtlesin, et kas mul on siis raske elu või mitte :D No seda mõtlen lausa iga päev ja korduvalt. Vahel tundub, et ikka paganama raske on toime tulla. Nii iseendaga, lastega kui terve maailmaga. Katus sõidab, hormoonid möllavad, tuju käib üles-alla-kõrvale-põiki-risti! Kuidagimoodi ei oska nii olla, et oleks rahul ja rõõmus ja naudiks elu kogu aeg. Eiiii, ikka on vaja närvi minna iga asja peale ja leida, et kõik teised on tublid ja saavad igas olukorras hakkama ja et kuidas mina siis ei saa??? Aga läheb natuke aega mööda ja siis jälle tundub, et pole hullu, ikka saan ju hakkama. Eriti siis, kui keegi miski toreda uudise teatab või kui lahedate inimestega kohtun. Ja seda ma teen iga päev. Ehk siis oma sõpradega. Rääkimisteraapia on parim teraapia (ülejäänutest allpool). Ja siis, sõprade või pere keskis, tundub ühtäkki, et mitte lihtsalt "pole hullu", vaid et ikka väga mõnus on. ja ilus. Ja õnnelik olemine. Vot sulle, kus labiilik välja kukkunud. Ja mina olin see, kes rasedana nagu ei tundnud miskit erilist muudatust, pea kogu aeg oli rõõmus ja päikseline olla. Nüüd olen aga labiilik, nagu jennu :D Või siis on jennu nagu emme? Viimasel ajal olen hakanud meest õhtuti kiusama ja "asju" välja pressima. Esialgu piirdun massaaziga. Mõnna viis õhtut lõpetada!

Kuidas aega niimoodi planeerida, et midagi teha jõuaks? Kui lõpuks lapsed magavad (grets öökullina ju ca 23-24 paiku), siis ei mina jaksa ei lugeda ega telkut vaadata. viimasel ajal muidugi on mul lemmik ajaviitekirjandus küll - kokaraamatud :D neid jaksan sirvida küll ja küll ja vaatan pilte. Teate - omamoodi teraapia lausa mulle, samamoodi nagu sõbrad,blogiminem, massaaz ja kõige parema sõbra cd kuulamine ikka ja jälle (kuidas tipp ja täpp hea tujuga komme söövad ja kui tuju kurb, siis jälle söövad komme. nagu mina!!!) Aga jah, kokaraamatuid vaatan ma ikka kordades rohkem kui ise sealt midagi teen ihii. Ok, koogiküpsetamisele ma vastu panna ei saa ja eile tegin taas kooki. Aga mu armas abikaasa on piisavalt maiasmokk, et alles ei jää midagi. ja ikka leidub keegi, kellele kooki pakkuda, sest titemammasid, kes läbi vupsavad, ikka leidub :)

Kui jens kaspar käis eelmisel nädalal taas lasteaias, siis nädala lõpupoole tuli jälle hirmus köha ja ka nohu ja taas komandeeriti vanem laps tädi tinnu juurde maale (ok, sakusse). Seal siis käidi saunas ja määriti tärpentiinisalviga ja mentoolisalviga. Ja kindlasti veedeti vahvalt aega, sest jennu oli väga rõõmus, kui talle eile järele läksime. Aga tuli ka hea meelega koju, nii et komandeeringutes jennu puhul midagi negatiivset ei tähelda (meest parema meelega komandeeringutesse ei laseks :D ). Kui jennu kaks ööd ära oli, õnnestus meil natuke paremini magada. Oleks veelgi paremini õnnestunud, kui gretsil jätkuvalt nohu ei oleks. Keset ööd käin kolle otsimas (ninast esialgu) ja nina puhastamas ja siis on väike preili hästi kuri ja pahane tükk aega ja peame natuke aega teises toas veetma. Aga kuna meil varast ärkajat kodus polnud, saime mõlemal hommikul 9-10ni magada, hurraaa! See kulus niiväga ära. Tõdesime mehega mõlemad, et kvaliteetne uni on hea tuju retsept number üks! Oli ikka teine tunne küll pärast kahte viimast ööd, kui jennu köhis kui hobune ja keegi meist eriti magada ei saanud. Vähemalt mitte hästi. Kui nüüd õhtud ka rahumeelsemad oleksid (ikka paar-kolm tundi on rahutut aega ja pallil hüppamist-tantsimist-kiigutamist, et gretsil hea oleks), võiksime lausa hõisata. Aga esialgu on veel raske ja keeruline ja väsitav, oi kui väsitav! Aga külas olles läheb see gaasiaeg kuidagi vähem valusalt üle, sest samal ajal saab ikkagi juttu ajada ja kordamööda gretsiga trallitades ei tundugi see nii nii hull.

Neljapäeval, kui ka jennu kodus oli, käisid kaks sõpsi külas ja taas suundusime kadriorgu. Käisime latte macchiattot joomas ja juustukoogiga end poputamas. Kui elu on raske (no võrreldes varasemaga on natuke raskem jahhhh :D ), siis peab end poputama ja nii palju, et sellest hea või parem hakkaks. ja kook ja kohv teeb ju head, eksju. Ja nii ei pea ka kaalu pärast muretsema, see on stabiilne :D Kommid on hääd, aga kook veel parem! Ja jennu, grets ja mirell tudusid samal ajal akna all. Mirell üks hetk avastas, et tahab ka seltskonda ja seda ta ka sai - võtsime ta ka naiste sekka.

Ka reedel sai kooki (sõpside juures külas) ja laupäeval samuti (sõpside juures saunaõhtul, mis tähendas, et mehed käisid saunas, naised rääkisid lastest). Eile oli oht, et jääme ilma koogita, siis tegingi ise :D Kuna kooki jäi järele, saab täna kah! NO mis nii elul viga, eksju :) Tegelikult pidime reedel ise külalisi võõrustama. Aga... Läksin hommikul juba gretsiga ema ja lapse keskusesse beebipäevale, sealt otse linna sõpsiga sööma ja sealt teise sõpsi triinu ja Poisu juurde külla. Ja tundus nii vahva "ära" olla, nii et kutsusime end ise hoopis külla. Koos gaasides väiksema lapsega. Pererahval kaidil-karpal oli ka kolmanda lapse soov, aga pärast õhtut meiega enam vist mitte :D

Kui eelmisel nädalal käisin gretsiga koos moskvas ja massaazis, siis homme plaan juuksurisse minna värvima-lõikama, seega päris pikalt kohe. Aga ilma temata ka ju veel ei saa ja keset päeva ammugi mitte. Huvitav, kuidas seekord läheb.

Jennul on igav. Nõuab saia. Ja uua. Ja ogutit. Ja piima. Võid tahab peale. Aga grets jäigi tuttu. Emme süles on nii hääää.