Minu Riviera ehk puhkus ilma lasteta :)

Tere, kallis blogi ja kallid sõbrad! Ma usun, et enamik on unustanud, et ma üldse kunagi blogi olen pidanud, aga tegelikult olin vaid suvevaheajal ja nüüd olen tagasi täies hiilguses. Kolm kuud suvevaheaega on ju ometi kõigile lubatud, mitte ainult koolilastele :)

Suvi on möödunud kiirelt ja toredalt. Lapsed kasvavad mühinal ja kõik me elame hästi. Sellest aga järgmisel korral, sest nüüd on ikkagi plaanis rääkida pisut oma suve-romantikast ehk reis Itaalia ja Prantsuse rivierale.

Reisi sai planeeritud hoolikalt ja suhteliselt pikka aega. Nagu Taist tagasi tulime märtsis, hakkas terendama mõte minna kas Hispaaniasse või Prantsusmaale. Kuna kullake Maria kiitis Prantusmaad taevani, siis jäigi Prantsusmaa seekord ja lisaks väikse boonusena 3 esimest päeva Itaalia rivieral. Ehk siis reis oli 10 päeva pikk. 10 pikka päeva ilma lasteta! Uskumatu, aga nii see oli. Ja see oli üks vahva ja äge romantikareis. Hoopis teistsugune kui eelmised reisid Jensi või Jensi-Gretega Itaaliasse, Krimmi, Rhodosele, Taisse. Mitte et need eelmised reisid oleks kuidagimoodi kehvemad olnud, aga lihtsalt teistmoodi.

Organiseerimine

Kõigepealt tuli lapsed ära „organiseerida“. Nii- ja naapidi sai arutletud, aga lõpuks jäi nii, et esimesed päevad olid lapesd vanaemade vahel ära jaotatud nii, et Greteke oli vanaema Evega ja Jens vanaema hiirega, aga neljandal päeval vanaemad-vanaisa ja lapsekesed koopereerusid ja suundusid kõik koos Peipsi äärde „puhkama“ :D Ma kartsin esialgu, et ehk ei oskagi ma midagi lasteta niiiii kaua peale hakata, aga ilma asjata muretsesin – sms-de kaudu teavitasin lapsi-vanavanemaid enda elust ja sain alati vastuseks, et lapsed on tublid ja tragid ja teevad väiksemaid või suuremaid lollusi parasjagu :) Ehk et kõik läks nii hästi, kui sai minna nii neil kui meil ja mul on tõesti tõesti ülihea meel, et meil jätkus südant lapsed maha jätta ja teineteisele ja vabale ajale pühenduda. See oli seda väärt.

Lend Tallinn-Kopenhagen-Nice ja tagasi

Uhhh, te vist teate, mida ma lendamisest arvan. Õudus! Kui lendamist ei oleks, siis ma muust ei undakski kodus, kui „kallis, lähme veel prantsue rivierale ja taisse tahaks tagasi ja malaisiast pole üldse käinud“. Ma küll räägin pidevalt reisimisest, aga kui ma veel lennukeid ka armastaks, mis siis veel saaks? Igatahes väikese imetableti laksu all ei olnud lendamine miskit hullu ja oli palju mõnusam (ja lühem!) kui Tai reis. Ma ei taha kunagi propageerida neid „imetablette“ , mis su rahulikuks ja apaatseks teevad, aga kui seda on vaja selleks, et inimene end paar korda aastas lennukisõidul täiesti relaxilt tunneks, siis mina seda hukka ei mõista (ehk et õigustan täiega oma käitumist :D ).

Esmamulje

Peale autorendis sebimist (mina pikutasin pingil, kuni armas mees pikas järjekorras seisis, et auto kätte saada lõpuks) ja gps-iga sina peale saamist jõudsime oma esimesse sihtkohta Ventimigliasse, mille kohta olin vaid lugenud-kuulnud, et armas väike linnake. Ja seda see oli – meie meelest tõsiselt armas koht! Enne kui hotelli otsima läksime, istutasime end ühes kesklinnas söögikohas maha ja sõime kõhu täis, sest olime niiiiiiiii näljased. Sai kohe natuke nalja ka. Kuna olen suur päikesefänn, istusin päikese kätte sööma, väljas oli ca 32 kraadi sooja. Ettekandjast tädike muigas lõbusalt ehk et küsis kehakeeles, kas ma tõesti mõtlen päikese käes süüa keset päeva! Ma noogutasin ja vastasin iglise keeles, et ma armastan päikest. Ta muigas uuesti. 2 minutit hiljem kobisin ma ära varju ja naeratasin tädile resigneerunult :D

Kui olime kõhu täis söönud, jalutasime natuke ventimiglias ringi ja asusime oma hotelli otsima. See oli kusagil kõrgel mäe otsas ja meie GPS ei olnud meiega kuigi hea sõber ja ausalt öeldes lõpuni välja ei saanudki meist päris häid sõpru. Tom tom, mis meil itaalias kaasas oli (nimeks panime tal Paavo) oli igatahes palju parem sõber meile kui seekordne navi Garmin (meie nimi talle Leenu). Leenu pani ikka täiega mööda vahepeal ja ei olnud tal kordagi piinlik :D Pärast mitut telefonikõne hotelli vastuvõttu ja väikest tüdimust, leidsime siiski oma hotellikese üles ja see oli vapustav! Pisike armas 20 toaga vanaaegne maja. Lisaks superilus vaade mitmesaja meetri kõrguselt mäelt merele ja mägedele, basseinike, imeilus rohelusse ja lilledesse uppuv aiake koos terrassiga ja väliterrass kohvitamiseks ja söömiseks. Lisaks välijõusaal vaatega vahemerele. „Täitsa normaalne hütt“, nagu mees ütles ägedate hotellide ja majade kohta :D. Sinna mäkke saamisega oli muidugi omajagu tegemist, sest meie rendiautol Peugeot 207 ei olnud kaugeltki mitte võimsuselt sarnane meie tavapärase volvoga. Ei tahtnud ta kuidagi mäest üles minna ja seda oli meil vaja teha ju korduvalt, sest tegemist oli rivieraga, kus pidev mäest üles-alla sõitmine oli suht tavaline. 5 km serpentiini, üksjagu kerttu kiljumist ja iga kurvi peal tuututamist olime hotellis kohal. Sõit oli hirmus, aga häääästi ilus. Paar korda oli surmahirm ja kõhus hakkas keerama iga kord, aga ikkagi oli äge :D Lahe masohhist olen ikka.

Ilm ja vesi

No mis siin lisada – ärkad hommikul üles – 28 kraadi, lõpetad hommikusöögi – 31 kraadi. Õhtul kell 9 oli 27 kraadi ja öösel kell 2 läks ikka ära päris külmaks – 23 kraadi! Vesi oli ca 27 kraadi, asuursinine (nagu piltidelt näha ja meie fotokas ei liialda värvidega) ja üldiselt väga väga puhas ja läbipaistev, nii et oli lausa lust ujuda ja mürada mehega lainetes :D Päike paistis pea kogu aeg ja kui üks päev oligi pilves, siis pilve vahelt piilus ikka ja lõpptulemuseks oleme tervelt pruunid, mitte grillkana-pruunid ega ärakõrvetatud pruunid :)

Hotellid

Hotell nr 1-st ma juba rääkisin. Kui keegi hakkab minema itaalia rivierasse ja peatub rannikul, siis seda hotelli võin iga kell soovitada (pilt hotellist ja basseinist lisatud) kui üliromantilist ja kõrgetasemeist hotelli väga hea köögiga. Seejuures ei olnud see ka üle mõistuse kallis selle kohta, mis sa sealt nägid ja said – 137 Euri kahene tuba koos hommikusöögiga. Hotelli pidas perekond, nii et sama mees, kes aitas meil kohvrit üles tuppa tassida, oli õhtul restoranis meie ettakandja ja vastuvõtus meid tervitanud mees (kellega saime täitsa sõpsideks) oli samuti õhtul ettekandja nr 2. Hommikukohviks võisid näitks valida ülimaitsva cappucino ja samuti sai lisaks munapudrule, singile, juustule jne ka iseküpsetatud koogikesi, keeksi, croissante ja isetehtud 6 erinevat moosi hommikusöögi kõrvale. Tai mõistes imeväike valik, aga lõuna-euroopa st itaalia ja prantuse mõistes oli hommikusöök ikka olalaaa kui rikkalik ja nii hea.

Pärast kolmandat päeva oli hirmus kahju oma esimesest romantikaparadiisist välja kolida ja prantsumaale ära sõita. Seal ootas meid ees teine hotell St. Maximis – Best Westerni ketti kuuluv Hotel Montfleuri. Merevaatega tuba oli 161 euri öö ja oli küll kallivõitu, aga väga hea jällegi.Mitte nii heade vaadetaga ja mitte nii romantiline kui itaalia hotell, aga üks parimaid hotelle, kus euroopas olnud oleme, siiski. Bassein ja aiake koos punutud toolide ja laudadega ja lisaks sai Maria kogemata upgrade´i sviiti või de luxe tuppa, kus meil (kuna veetsime ju kogu aeg koos aega) oli oma hängimispaik – maria ülisuur rõdu, mis mahutas lisaks kahele päevitamistoolile ka ühe lauakese, ühe punutud diivani ja tooli. Hiiglamasuur rõdu oli ja vaade otse basseinile ja aiale, hästi armas :) Ka see hotell tegi meie tuju heaks ja läheks sinnagi tagasi ja julgeks ka kõige parematele sõpradele soovitada.
Viimased kolm ööd ööbisime aga sõbranna Maria sõbranna üüritud korteris Nice kesklinnas ja nõnda saime endale uue sõbra, Hanna. Kolm erinevat piirkonda, kolm erinevat ööbimist, mis tegi selle reisi väga elamusterohkeks ja mitmekesiseks.

Seltskond

Reis oli meil päris mitmekülgne, sest alustasime ju oma reisi kahekesi mehega, aga kolmanda päeva õhtul võtsime Maria (kes tuli Lõuna-Itaaliast itaalia keele kursustelt) rongijaamas vastu ja sellest ajast saadik olime kuldne trio. Kuni ta kaks päeva enne meie lahkumist brüsselisse lendas ja siis olime jälle kahekesi (hanna oli päeval koolis) või siis kolmekesi hannaga. Ehk et saime olla mehega kahekesi, mis teeb suhtele väga suure pai ja hoiab seda värskena :) Ja rohkemakesi koos olles oli jälle vaheldus ja häästi hästi tore ja lõbus ja mariaga reisida on lausa lust. Ei ole meil mingeid pingeid ega nähvamisi ega solvumisi, vaid ainult positiivsed emotsioonid. Ainuke „tüli“ oli meie neljandal õhtul ehk maria teisel õhtul meiega, kui sõitsime Itaaliast Prantsusmaale. Ma igatsesin meie itaalia hotelli ja itaalia atmösfääri ja mägesid ja loodust nii väga taga, et hakkasin rääkima, et tahan tagasi itaaliasse. Ise pole veel õieti prantsumaad näinudki (varemalt olime käinud vaid pariisis ja strasbourgis), aga juba tuututab, et itaalia on „minu“ maa ja tahan tagasi „koju“ ehk itaaliasse :D. Maria püüdis siis mind veenda, et olgu ma nüüd nädal aega prantsusmaal ära ja siis räägime sellest edasi. Ma jäin endale jäära moodi kindlaks ja ütlesin,et ma tean, et itaalia meeldib rohkem ja ärge teie vaielge :D Maria ütles jälle, et kuidas ma saan nii väita, kui ma ei ole veel eriti prantsumaad näinudki. Ma ütlesin, et saan küll, sest nii ma tunnen. Minu abikaasa ütles vahele, et täiesti mõttetu vestlus :D Lõpuks jätsime järele, sest muidu oleks läinud äkki naiste-kätshiks. Pärast nädalakest prantsusmaal võin julgelt öelda, et Prantsumaa on minu uus „üks lemmikutest topis itaalia ja rhodose kõrval ja tai järel“, nii et ma hakkasin tõepoolest prantsusmaad armastama (maria võit)! Kui nüüd veel seltskonnast rääkida, siis õige põnevaks läks prantsumaal, kui jõudsime Nice´i meie reisi 7ndal päeval. Leho kaks sõbrannat olid ka sinna jõudnud ja käisime ühisel restoõhtul – minu Musi ja 5 naist! ehk mina, Maria, Hanna ja need kaks tüdrukut. Kelner viskas nalja, et „ you lucky man“ jne ja muidugi oli mu mees või sees. Naljatasime vastu, et meil nii käibki. L ja kaks naist oli igapäevane „rütm“, sellest pole mõtet väga rääkidagi :)

Itaalia vs Prantsusmaa

Kui nüüd järgmiseks reisiks läheb ja ma saan jälle valida Prantsusmaa ja Itaalia vahel, siis arvatavasti teen sama, mis seekordki – osa aega Itaalias ja osa prantsumaal. Täiesti täiuslik puhkus. Üldiselt peetakse heaks tooniks, kui inimene oskab kahe hea vahel valida (oleme ju oma elus nii mõnegi tähtsa otsuse pidanud vastu võtma ;) ) , aga kui see rivieral juba võimalik on (meie esimene peatuspaik itaalias, ventimiglia, asub riviera pealinnast nice´st vaid ca 50 km kaugusel), siis miks mitte näpistada parimad palad nii itaaliast kui ka prantsusmaalt. Järgmine kord ainult tahaks teha 50:50 ajajaotust. Itaalia ja Prantsuse riviera on ühelt poolt väga sarnased, teisalt jälle väga erinevad. Itaalia on tunduvalt mägisem ja ses mõttes ka põnevamate ja ilusamate vaadetega. Aga samas Prantsusmaa, mis asub täiesti itaalia külje all ei jää üldse alla itaalia vaadetele ja on nii niii kaunis oma mägilinnakese Eze´iga ( a ´must´ visit, nagu igal pool öeldakse, fantastiline!). Eze on keskaegne mägilinnake, mis oli nii hingematvalt ilus, et jalad tõrkusid sealt ära tulemast. Ühel siinsel pildil on ka sealne nr 1 hotell, loss kõrgel mäe otasas miljonivaatega prantsuse rivierale, Chateau d´Eze vms. Öö selles hotellis algab alates 800 euri :P Kui palju ma ka ei anunud oma meest, et pls jääme siia ööks, siis ülla-ülla, tema ütles, et seekord mitte! Milline pettumus :D See-eest kohvitasime ja õlletasime me Eze´is ja ühes kenas väikses kohvikus kulutas mu kallis mees väikse 0,33 l Heinekeni peale 8 euri. See pole veel midagi – selles samas lossi moodi hotellis maksis pearoog 88 euri :D (ei-ei, me ei einestanud seal) Pole paha! Aga see vaade, mis sealt hotellist avaneb, on arvatavasti selline, et ihukarvad mitte ainult ei tõuse püsti, vaid sa värised vaimustusest mitu päeva :)

Lisaks Eze linnakesele oli meie lemmikuteks prantuse pool Ville Franche oma imekauni asuursinise ja laevadesse uppuva rannakesega, Antibes Juan les Pins oma imekauni linna ja jällegi superrandadega ja oivalise promenaadiga ja melu ja shopping ja kõik see, mis ühes korralikus kuurortis lisaks ilule peab olema (üks prantslaste lemmik!) . Nice meeldib neile, kellele meeldib suurem melu ja suurlinna elu-olu ja shopping ning resto-resto küljes kinni. Ilus arhitektuur ja tõeliselt kena linn. Ja niiiiiiiii sinist vett võib ainult unenäos näha. Itaalias käisime lisaks ventimigliale San Remos ja Alassios. San Remo oli kena, aga ei midagi liiga erilist, Alassio oli aga hästi kaunis ja armas oma promenaadi ja laevadega (no neid laevakesi ja jahte ja kaatreid nägime me küll igas peatuspaigas vähemal või rohkemal hulgal) ja hästi ilusa liivarannaga. Monacos käisime ka ära ja jäime rahule, aga nagu St Tropezigi kohta ütlen – liiga fancy (st tropez mitte oma ilu poolest, vaid oma kuulsuse poolest fancy) ja üles haibitud. On palju ilusamaid ja armsamaid kohti, kuigi mitte üks halb sõna monaco ilu kohta. Tore oli seal ära käia ja kui järgmine kord sealkandis oleme, siis tahaksin veel minna ja seal kauem aega veeta, sest aega jäi liiga väheseks (jooksime tunni ajaga enam-vähem tiiru peale, sest maria tuli lennukile viia)

St Maxime, kus me kolm päeva peatusime ja sealt väljasõite tegime, oli aga selline väiksem ja rahulikm kuurortike, ka ilusa sadamaga ja armsa pisikese vanalinnaga. Aga hästi pisike ja erilist melu seal õhtuti polnud. Leidsime sealt aga oma reisi kõige lemmikuma restorani, La Roulette, kus käisime lausa kaks õhtut söömas, sest leho käis niimoodi peale, et ei raatsinud talle „ei“ öelda. Õhtusöök kahele (koos veiniga) läks ca 80 euri, aga see oli seda väärt, igat eurot! St Maximist paarkümmend km lõunasse jääb meie kõigi poolt armastatud St Tropez. Ja armastame me seda linnakest vist kunagise hitt-sarja pärast? Igatahes minu ettekujutus St tropez-st oli kui millestki väga shikist ja ägedast. Sõitsime sinna maximist laevaga ja see oli väga ilus sõit muidugi, sest jahid ja kaatrid on neil sealkandis ikka vägevad – paarkümmend miljonit eurot maksev jaht ei olnud just kõige haruldasem. Ja päikeseloojang ja jahid – ahhetamapanev oli see muidugi. Aga st tropez ise oli tegelikult samasugune väike kohake nagu st maxime, kus meie peatusime. Melu oli suurem, aga koht ise väike. Oli ilus küll, aga oma reisil nägime ilusamaid paiku (eelpool nimetatud eze, ville franche, alassio, antibes juan les pins). Koomiline oli see linn aga küll – ühel pool laiutasid kõvad mehed oma autodega tee peal või chillisid oma ülikallitel jahtidel, samal ajal kui teisel pool teed olid kohvikud täis inimesi, kelle toolid olid kõik pööratud enese-armastajate poole :D See oli mu meelest täitsa lõbus. Koomiline, aga meelelahutuslik. Meie astusime ka ühesse sellisesse lounge sisse, kus kõik toolid olid ainult sadama poole, aga mu mees tundis, et tema ei ole mingite rikkurite imetleja ja tulime sealt siiski ära. Käisime ka st tropez rannas. Rand nagu rand ikka, aga üldse mitte nii ilus, kui meie teised „pärlid“, mis leidsime ja vesi polnud ka nii puhas. Rahvast oli seal rannas suhteliselt vähe. Aga seal oli väga ilus lounge. Võtsime seal siis istet ja tahtsime igaüks ühe dringi võtta. Toodi meile menüüd. Üks drink, sõltumata sisust, maksis 15 euri. Tõusime resoluutselt püsti ja astusime väärikal sammul minema :D 8 eurine Heineken oli juba liig mis liig, aga no 15 euri ühe suvalise dringi eest! (ja tihti ei teinud nad ka üldse nii häid drinke). Kõige kallim drink reisil oli mul 12 euri, aga ka see on juba natuke ülemõistuse. 15 euri, ehk 450 EEK kahe peale oleks ikka liiga naljakas juba :D See ei tähenda muidugi, et meie söögieelarve väga madal oleks olnud. Õhtusöök kahele läks meil ikkagi igal õhtul 60-80 Euri maksma koos veiniga ja lisaks veel paar drinki õhtu kohta :P Lõunasöögiks sõime tavaliselt midagi kergemat ja odavamat. Panini (maksis ka 4-6 euri tükk) oli meie absoluutne lemmik ja kui hommikusööki liiga tõsiselt võtsime, siis vahel oli lõunaks vaid üks kogukas ja rammus jäätis :)

Söök-jook

Nagu ülalpool juba kirjas oli, oli kõik ropult ropult kallis. Arvatavasti läks meil päevasele söögile-joogile va 100 euri või rohkem. Ja me ei laristanud. Sõime lõunal vähe ja õhtul rohkem, aga mitte üleliia palju (tavaliselt). Alko-reisile rivierale väga minna ei saa (alkohoolikud hoidke kusagile ida-euroopasse), sest a la kõige lihtsam majavein oli 20 euri pudel. Üks aperitif alla, pudel veini kahe peale ja üks drink peale (ainult mõnikord) ja oligi 40-50 euri läinud :D Aga seda teadsime me ette ja ega väga ei põdenud. Eelarve läks meil lõhki, aga elame üle :) Meile meeldib hästi süüa ja juua ja oleme patused, ma tean. Aga reisimine on nauding ja meie jaoks on ka hea söök-jook ja laitmatu serveering üks osa reisist (eriti kui see on lasteta reis!), nii et mis valikuid meil oli? Vahel läks meil söögiga paremini ja vahel natuke halvemini, aga süüa saime hästi alati, kui mitte väga hästi või lausa võrratult. Mõne restorani olin ma enne juba netis välja otsinud, mõne leidsime kobapeale ja üldiselt tasub ikka eeltööd teha nii hotellidega, linnadega, randadega kui ka restoranidega. Sõime kõike head ja paremat, mida prantuse ja itaalia köögil on pakkuda, nagu igasuguseid valgeid kalu, tuunikala, kõikvõimalikke mereande alates merekarpidest lõpetades hiidkrevettide ja kaheksajalgadega, fois gras´d (mehe lemmik), tiramisu, creme brule, kalaravioolid, mereannipasta, carpaccio jne. Püüdsime süüa seda toitu, mida igapäevaselt siin, eestis, ei söö ja ega see raske olnudki, sest eestis olles me üleliia tihti restos ei käi. Aga noored gurmaanid oleme me juba küll ja oleme arutanud, et tulevikus hakkame spa- ja gurmaanireise tegema, kui juba veidike halli juustes ja jalad enam ei kannata 10 km päevas maha vantsida :)


Rannad

Rannad olid nii itaalias kui prantsusmaal esmaklassilised (tegime muidugi ka eeltööd, kuid mõningased „pärlid“ leidsime rannikut mööda autoga sõites koba peale ja neid vaateid ja emotsioone ei unusta juba kunagi). Nagu piltidelt näha on, on vesi hästi sinine, asuursinine lausa (kust muidu selle piirkonna nimigi, Cote d´Azur, tuleb) ja üldiselt puhas ja läbipaistev. Juba ainult randade pärast tasub sinna tagasi minna, sest olgu see läänemeri kui kallis ja omane meile kui tahes, siis ausalt öeldes seal rivieral ei tulnud küll kordagi mõttesse läänemerd igatseda. Lihtsalt nii kordades ilusam ja soojem ja sinisem on seal see vesi.

Lõpetuseks

Pärast Taid oli tunne, et mina ei taha enam kunagi kusagile mujale minna, ainult Kagu-Aasia sobib , aga tegelikult on see Riviera ikka üks üliilus paik ja nagu Taissegi, tahaks ma sinna tagasi minna nii randade kui ka atmösfäri kui ka kliima pärast. Lisaks sellele on ka arhitektuur väga ilus, inimsed rõõmsameelsed ja vastavalt meeleolule ja temperamendile leiad endale sobiva kuurortikese, sest mitte kõik kuurortid ei ole liiga suure meluga. Ja veel üks pluss võrreldes Taiga – sinna saab ruttu ja kergelt ja piletid ei ole liiga kallid (3900 kr edasi-tagasi pilet per face). Et seal liiga kallis oli, see on siililegi selge :D Et St Maximist St tropezi sõitsime autoga (alla 20 km) tund ja natuke peale, sellest tuleb üle olla ja mitte närvi minna. Ja kui sind ei aja närvi, et lisaks ummikutele on igal pool nii kitsas ja gps ei tee sinuga koostööd ja 20 km sõidad tund või kaks, siis on see sihtkoht just sinule :) Minul ja mu kallil abikaasal oli see nagu Honeymoon nr 3 ja kui ma saaks,läheks sinna homnepäev tagasi ja võtaks lapsed, pere ja sõbrad ka kaasa.