Meie igapäev

Tere, kallid ja armsad!

Täna käisin sõbrannade ja Gretekesega beebikinos vaatamas filmi Julie & Julia, mis jutustas kahest naisest, kes tahtsid oma elus midagi ära teha, mis paneks neid enda üle uhkust tundma. Noorem naine hakkas selle teise naise 50ndatel välja antud kokaraamatu järgi iga päev süüa tegema ja blogis siis eelkõige söögitegemisest ja oma õnnestumistest/ebaõnnestumistes. Ta lootis ka, et see tema toidublogi võidab lugejate südamed. Kui esimene kommentaar tuli, plaksutas ta kohe käsi ja oli väga ootusärev. See oli aga tema suureks üllatuseks tema oma ema, kes kommenteeris seal, et mis krdi jamaga sa seal tegeled? Aga veelgi suuremaks üllatuseks saavutas mõne kuu pärast tema blogi suure populaarsuse ja kommentaare oli iga postituse järel kümneid ja kümneid. Kui täna seda filmi vaatasin, mõtlesin oma "fännide" peale. Huvitav, kas mu blogi üldse loetakse? :D Ema mul seda ei loe ja nii vist ongi parem :) Mees ei loe ja see on veelgi parem :D Triin, truu sõbrana, loeb ja kiidab ja vahel isegi kommenteerib. Ja mõned välismaasõbrad on tänu mu blogile mu eluga kursis. Ma ei vajagi (vastupidiselt sellele filmikangelasele) suurt lugejaskonda ja kirjutan edasi vaatamata sellele, et võibolla mõnikord kirjutangi iseendale ainult :)

Kuidas võtta meie suve mõne lausega kokku, nii et muust ka veel jõuaks rääkida?
Suvi oli tõsiselt mõnus ka enne reisi, aga no kes seda meie reisi ära jõuab kiita :D Ainuke puussepanek reisga seoses oli see, et me ei oska kumbki arvutada! Oma arvates tegime vägagi normaalse reisieelarve, aga hetke, kui asi hakkas käest ära minema, ei taha kuidagi mäletada... :D Vähemalt ei ole dilemmasid, et kuhu soojale maale sel talvel reisida, sest enne järgmist suve ei reisi me mitte kui kusagile.

Aga enne reisi oli ju palju aega lastega olla, sest suvel jens lasteaias ei käinud ja emme sai kahe lapsega päevi ja õhtuid veeta. Täitsa tore oli, aga kahtlemata väsitav. Hommikul üles, päeval olime mitu tundi kadrioru pargis, sõime pargi pingil pikniku vormis, kohtasime ühte ja teist ja kolmandat sõbrannat oma lapse/lapsega, sõime jäätist, mängisime veel natuke, vahepeal lapsed magasid vankris (oh neid õndsaid hetki), siis sai ühe või teise sõbrannaga lõunatatud kusagil välikohvikus. Mõnus oli, kui nüüd taganjärele mõelda :) Käisime ka Mailiga ja nelja! lapsega Pärnus ja veetsime seal 4 päeva ilma meeste toeta, aga kahepeale 4 lapsega ühetoalises korteris. On alles väljakutse, mõtleks nii mõnigi. Oligi :) Neli rüblikut 40 ruutmeetri peal on paras naljanumber. Aga sattusime pärnusse just siis, kui olid selle suve ühed kõige soojemad ilmad ja me veetsime enamuse osa päevast õues ja rannas ja steffanis ja lehe kohvikus ja koju jõudsime alles 8-9 paiku õhtul. Lapsed müttasid nii mis hirmus, aga keegi liiga närvi ei läinud ja kui nüüd küsida, et kas teeksin seda uuesti, siis vastus oleks jaatav. Ehk et minu hea ja halva tuju kõige määravam faktor tundub olevat ilm! Seda olen enne ja pärastki aru saanud (ei Tais ega Rivieral olnud otseselt jahe) Peale pärnut veetsime perega ühe toreda päeva sõprade juures virtsus ja siis tulime natukeseks koju, et mina lastega saaks taas tallinnast ära sõita. Seekord siis Peipsi äärde, kus veetsime hiire-pihkva ja leho vanavanemate seltsis terve nädala. Lisaks neile olid veel mõned noored sugulased sel ajal seal suvitamas, nii et mul oli lapsehoidjaid jalaga segada ja see oli üks kõige lihtsamaid nädalaid minu lastega elu ajaloos. Mees oli samal ajal tallinnas ja tegi kõvasti tööd, mille vahele ka parasjagu rattatrenni ja ühe naisevaba õhtu linna peal litutades ja sushitades tegi :)Meie aga sattusime ka maale väga hea ilmaga, nii et saime nii päikest, ujuda, mängida kui ka lõputult grillida ja chillida. väga väga mõnus oli ja taas olid meie kaaslasteks ühel päeval maili oma kahe lapsega. No maal on meil palju ruumi ja klaustrofoobiat otseselt ei tekkinud. Grete Liisa hakkas Pärnus olles esimest korda Kahruti nime hääldama: 1 a 5 kuuselt tuli tal juba "kallup" ja tänasel päeval nii me kahrutpoissi kutsumegi :)

Kui olime käinud pärnus ja virtsus ja maal, vahepeale muidugi ka suvist kadriorgu ja vanalinna, oli jälle aeg pärnusse minna, kus meid tervitas selle suve palavaim nädalavahetus - augusti teine nädalavahetus, kui sooja oli 25 kraadi või enamgi. Olime leho teami suvepäevadel ühe sõbra isa suvilas pärnu jõe ääres. Sai jälle grillida kõvasti, parvesaunatada keset ööd ja minu meelest jääkülmas vees end karastada keset augustiööd ja täiskuu valvsa pilgu eest. Mis aga kõige põnevam - mind taheti sundida vesisuuskadega sõitma. Elus esimest korda. Ma ütlesin vankumatult, et mina ei sõida eluseeski vesisuuskadega, sest ma kardan seda ja mulle ei meeldi absoluutselt sellist laadi riskid. Ei taha kukkuda, ei taha pead vee alla panna ja ei taha, et ma kardaksin. Carri aga seepis ja seepis ja kui ma alguses suutsin ta veenmisele vastu panna,siis ühel hetkel andsin endalegi arusaamatult, miks ometi!, järele. Väga raske oli ikka jalgadele esialgu jääda ja arvasin, et ei saagi hakkama. Aga pusisime ja pusisime ja lõpuks olin paadi järel ja alguses poolkükkis, pärast aga päris püsti ja naeratus näol. Tegelikult ei uskunud ma küll, et tahaks ja julgeks ja saaks hakkama sellega, aga kui hakkama sain, hakkas jubedalt meeldima ja tahaks teinekordki. Sinnamaani tahtsin, kui järgmisel ja veel üleülejärgmiselgi päeval oli kogu keha niiiiiiiiiiii valus, et oleks tahtnud sanatooriumituusikut parima meelega. Aga langevarjuhüppeid ma ikkagi tegema ei lähe!

Suvel oli ka paar väga meeleolukat juubelit, mitmeid sünnipäevi ning muidugi nii mõnigi meie lattemammade naistekas või sünnipäev, nii et lõbu ja nalja jagus tervesse suvesse. Lisaks sai ühe ja teise ja kolmanda latteka (nii me end endiselt nimetame, kuigi lattede pealt mindi juba ammu üle ka muudele jookidele ;) ) juures külas käidud ja palju toredaid päevi ja õhtuid koos veedetud. Ja elo-marekiga (elomalet, nagu jens neid kutsub) rakvere aqva spa-d väisatud, mis oli väga meeldiv ja meeleolukas üritus. Võtsime nimelt kõik romantikapaketi ja saime seda romantikat mu meelest täie raha eest. Siiani mõtlen, et see oli meie suve üks kõige ägedamaid (ja muidugi romantilisemaid) nädalavahetusi, kus lapsed olid lausa 3ks päevaks lausa ära antud (enne reisi oli see meie absoluutne puhkuserekord ilma lasteta).

Peaaegu oleksin unustanud - kaua oodatud ja armastatud laulupidu ju juuni alguses. Jaaa, see oli võimas, väga võimas. Ja seal laulukaare all olla ja ise laulda on ikka nii ülev , et terve keha suriseb ja väriseb pidulikkusest ja õnnest laulda isamaast ja mesipuu poole :)

Meie suvi Eestis lõppes perepäevaga enne reisi, kui käisime neljakesi koos vembutembumaal ja lastel oli ikka väga lõbus. Jens ja issi sõitsid kardirajal kahekesi ja mõlemal oli suu kõrvuni peas :) Greteke küll veel alles poolteist, aga ka tal oli seal palju tegemist ja lusti laialt. Nagu järgmisel suvel ilm lubab, oleme seal nagu naksti tagasi.

Ja nüüd olemegi peaaegu sügises. Või no sügis mis sügis, aga ilus ja soe ja mõnus on olnud. Alguses kartsin ikka seda reisilt tagasitulekut, et tuleb masendus ja hall eestimaa sügis ei lähe kuidagi peale. Aga tegemist on nii palju olnud ja kogu aeg on kellegagi kohting või mingi väiksem või suurem üritus. Lisaks sellele hakkasin ka 3 õhtut nädalas tööl käima, nii et lapsehoidjate organiseerimist ja tõsist kompunnimist pere ja töö vahel on küll ja veel. Tööl käia on esialgu täitsa tore, aga ma ikka ja jälle tõden, et mul on tõsiselt hea meel, et ma täiskohaga tööl ei käi, sest kodus on niii hea olla. Grete Liisa hakkas kaks korda nädalas lastehoius käima ja nüüd on mul ka lõpuks enda jaoks rohkem aega. Töö konti ei murra ja üleliia palju mu vaba aega ära ei võta, nii et saan ka lihtalt olla ja sõbrannades käia, kohvikus istuda, koduseid töid teha, arstil käia, kokata... Jens on ka kenasti lasteaias käinud, aga juba on mõlemad ka väiksemat sorti köhas ja nohus olnud ja mõned plaanid on vaja olnud edasi lükata.

Lapsed kasvavad meil mis mühiseb. Jens viskab kildu nagu ikka ja ega gretekegi vennale väga alla jää. Olen vist rääkinud,et grets on meil emme suurim kohvetante. Igal hommikul passib ta peale, kuni ma endale eriti suure vahuga latte teen ja siis tuleb ja kisab: "veel kohmimahtu" ja "veel tipsist (küpsist)". Eile käisime sõbrannaga ja kahe pisitüdrukuga siis Kultuses söömas. Greteke sõi kõigepealt emme lattevahu ära ja siis ka sõbranna vahu ja kisas "veel kohvi juua!". Hommikuti, kui jensul vahel tuju paha ja pahurdab, teatab greteke alati väga kindlameelselt: "ennu jonnib", seda sellise hääletooniga, nagu tema seda kunagi ei teeks. Tegelikult on grets paras väänik ja temaga kusagil käia on ikka tihti paras piin. Kohvikus temaga hästi käia ei saa, sest lisaks kohvivahu hävitamisele tahab ta ka kätega süüa ja vehib kätega, kui miski ei kõlba ja siis pead ainult lootma, et need nõud siin ei ole villeroy bochi omad.
Jens on aga endiselt nagu Jens ikka, ei midagi uut. Üks õhtu, kui issi otsis talle pidzaamat ja andis teise komplekti püksid särgi juurde, siis jens teatas: " Need ei sobi ju üldse kokku!" Tegelikult muideks sobisid üsna hästi, lihtsalt poiss on täielik pedant mõne kohapealt. Kui bokserid on juba pool päeva jalas olnud, võib ka kuulda midagi taolist "kuule, ma tahan bokserid ära vahetada, kohe!" või pärast seda, kui uus autosärk, mis emme-issi reisllt tõid, on juba 2 tundi seljas olnud, on jälle vaja seda vahetada teise uue autosärgi vastu. Ükspäev läksime peale lasteaeda külla, siis tuli ka enne käia kodust läbi, et ruttu riided vahetada. Temaga on võimatu vaielda, sest ta teab täpselt, missugused püksid, sokid, bokserid ja särgid talle meeldivad ja kokku sobivad! Nii et kui keegi tahab, siis jensul on hunnik kasutamata riideid, mis lihtsalt ei kõlba selga panna, sest nende peal ei ole kas autosid või need on vale lõikega püksid tema jaoks. Täiesti täiesti out on särgid, millel ei olegi pilti. Ja särk peab olema ainult The Cars multika autodega särk, mitte niisama autodega särk, votnii.
Jensi muusikukarjäär on vist selleks korraks lõpusirgel. ETV-sse ta ei saanud oma passiivsuse ja ignorantsuse tõttu ja nüüd on mul tunne, et ka musamaris ta ei viitsi kaasa teha. Kodus laulab küll ja tal on kõik vajalikud oskused laulmiseks olemas, aga ta lihtsalt ei viitsi kaasa teha siis, kui on vaja teha. Paneme ta hoopis jalgpalli, äkki sobib see rahmeldamine temasugusele elava loomuga poisile rohkem. Greteke aga on meil tubli laululind ja mulle tundub, et kui üldse keegi meie lastest laulukooris hakkab käima, siis pigem on see greteke. Kuigi ma ikka loodan, et jens ka ühel hetkel oma häälepeaelda valla laseb. Temast vist tuleb ikka sooloartist, koorilaul jääb tema jaoks jamaks :D

Kui jens räägib meil juba nagu vana mees, siis ka gretekesel tuleb iga päevaga aina uusi sõnu. Nüüd, 1 aasta 7 kuuselt paneb ta juba 3 sõna vabalt ritta. Küsimusi veel ei moodusta, aga kui tahab teada, kuhu nt issi läks, siis küsib "Issi läks"? või "Ennu on" " ei taha latsteaeda" on ka väga selge, sest emmega kodus olla ja linnapeal kohvivahtu söömas käia või sõbranna juures mööbeldamas käia on ju palju lõbusam. Ta on selles papagoistaadiumis, kus kordab kõik järele, mis sõna sa talle õpetad. Vahel on tulnud isegi "mina" juba, kuid tavaliselt on laused veel ilma verbita: "veel piima". "Kuidas laps küsib, greteke?" "Palu veel piima", ütleb siis laps rõõmsalt. Kui emme kusagile liiga kauaks lobisema või istuma jääb, läheb gretekesel kohe kulm kortsu ja käsutab "Lämme". Ja kuna ta veel sõnadega ei oska liiga palju selgeks teha, siis kõige rohkem meeldib talle kätega vehkida ja see on niiii naljakas. Nagu väike itaallanna, temperamentne ja nunnu :D

Minu suureks rõõmuks hakkab mulle enam ja enam tunduma, et lapsed on hakanud omavahel paremini läbi saama. Suvel oli mu meelest kaklemist rohkem kui midagi muud ja pasun oli pidevalt õitsel küll ühe, küll teise suust. Küll nad tõukasid üksteist, grets hammustas, jens lükkas, grets tiris juustest, jens hakkas nutma ja tuli kaebama, grets hammustas veel ja veel... aga nüüd on üha enam müramist ja jooksmist ja sellist tegelust, kus kõik ei tipne ainult suure tüli ja kraaklemisega. Näiteks viimastel päevadel lähevad mõlemad jennu tuppa jennu voodisse ja issi loeb neile mõlemale korraga raamatut. Enne luges aint jennule ja grets tuli emmega teise tuppa voodisse ja emme laulis talle. Nüüd loeb issi ära ja siis tuleb lauluaeg. Lapsed on nõus niimoodi voodit jagama, et ei nääkle ega kakle, mis saab veel toredam olla? Siis tudub jens oma toas, grete tõstan meie voodi kõrvale pulgavoodisse. Ja kes on öösel mu kaisus , kui korra külge keeran? 2 pikne mcqueeni autot ja loomulikult ei keegi muu kui jens :D Kuidagi hiilib keset ööd niimoodi külje alla, et me ei pane tähelegi (veel kuu aega tagasi tuli suure kisaga oma toast keset ööd) ja nii me magamegi hommikuni. Beebi-jens kaisus ja greteke oma pulgavoodis :) Veel kuu aega tagasi olime hommikuks kõik neljakesi ühes voodis, aga selge edasiminek on seegi, et nüüd on hommikuks meid tavaliselt "vaid" 3 meie abieluvoodis :D