Filmikuu :)

Pühapäeva õhtu. Lapsed ja Mees on komandeeritud ämma juurde, et ma saaks tööd teha, koristada ja natuke blogida. Mõnus :) Tavaliselt saan küll küllaldaselt kodus olla, sest üks või kaks last on pidevalt nohus-köhas-palavikus, aga seda, et saaks päris-päris üksi olla oma kodus omaette, just väga tihti ette ei tule.

Lapsed on meil tragid olnud, aga viirused ja haiguspoisid päris mööda meist käinud pole. Keskmiselt nädal lasteaias, nädal kodus praegu sügishooajal olnud. Greteke on natuke kergemalt pääsenud, sest ta ei käi lasteaias (või on tugevam immuunsus?), aga Jenspoiss on vist sama palju alates oktoobrist olnud kodus kui lasteaias. Ja illusioone tegemata - arvatavasti jätkub selline trall aprilli keskpaigani välja.

Kuidas oma tusatuju talitsen/selle vastu võitlen, et koduseinte vahel mossi, turri ja bitchiks ära ei keera? Hetkel ei olegi see nii keeruline olnud, sest meil on imehead lapsehoidjad võtta - minu emme, Mehe ema Hiir, lapsehoidja Kaire ja õepoeg Kregor. Need on hetkel meie põhiabimehed! Kui käin tööl, tuleb üks neist neljast haigeid või terveid lapsi hoidma ja kui vaja korraks õue või linna "hingama" minna, olen ka tihti kedagi appi saanud. Kui seda mulle ei võimaldataks, oleks märksa raskem. Aga tõsiasi, et käin nüüd poole kohaga tööl, peamiselt küll õhtuti, on teinud mu elu palju mõnusamaks. Lisaks taskurahale ka emotsionaalne rahulolu, et saan oma erialast tööd teha ja seda teen täitsa rõõmuga. Vähem ei tahaks töötada, aga hetkel täiskohaga ammugi mitte :)
Töö ei ole ainuke, millega "vabal ajal" tegelen. Kuna tüdrukute punt on päris aktiivne, siis saame päris tihti kokku. Kord nädalas käivad lattemammad minu juures lõunasöögil-kesklinna kohvikus ja aeg-ajalt teeme ikka pidu ka. Mitte küll enam sellist mõõtu, nagu eelmisel talvel-kevadel, aga koduseid istumisi veiniga küll. Mitte enam nii tihti ka, aga ikkagi piisavalt, et mõnus oleks. Vahel käime väljas kohvikus ka. Viimane käik oli kohvikusse "Novell" filmiõhtule. Seal on nimelt kord nädalas, neljapäeviti, tasuta filmiõhtud ja novembrikuu filmideks on viimaste aastate pöffi publiku lemmikfilmid. Viimati näidati "Happy-go-Lucky", mis umbes aastake tagasi jooksis ka pärast pöffi Sõpruses. Minu suurtele ponnistustele vaatamata ei õnnestunud filmi kõige paremini jälgida, sest kamp koosnes 6st naisest ja ühest 3aastasest poisist, kellest enamik oli üle keskmise jutukas (mina olin vait kui sukk võrreldes teistega) ja kuigi palju filmi ei jälginud. Mina, kes ma üritasin terve filmi pingsalt aru saada, mis toimub ja mis saama hakkab, läksin aga enne filmi lõppu vetsu, sest film pandi korraks seisma (mingi tehniline rike). Kui tagasi tulin, oli film läbi :D (4 min hiljem!) ja meie lauast ei osanud keegi öelda, mis seal lõpus juhtus, sest osad olid ka vetsus ja teised jälle lobisemishoos :D Nii et niipalju siis minu filmiõhtust. Aga film oli tore ja kui kunagi mahti saan ja pihta filmile, vaatan uuesti.

Rääkides filmidest, olen viimasel ajal päris palju filme juhtunud nägema. Kuidagi eriti hea filmikuu on olnud :) Hakkas kuu kinos Elokese sünnipäeva tähistades filmiga "Ajaränduri naine". Oli lõbus kogemus. Mehe vennanaine Karin rääkis enne,et võta ikka taskurätte hunnik kaasa, et läheb vesiseks ära niikuinii. Ok,mõtlesin ma, eks näis. Taskurätikud unustasin osta, meigi tegin koos ripsmevärvimisega pähe, pärast pidime veel minema välja sööma koos elomaletiga. Film algas rahulikult, ei ühtegi pisarat. Mõtlesin, et ahh, küll see karin on ikka täitsa naine :P Hormoonid möllavad vist, alles lõpetas pool aastat tagasi imetamise, mina olen niikuinii aastatega palju tugevamaks saanud, mis puudutab romantilisi ja emotsionaalseid filme. Poole pealt ikkagi ei ühtegi pisarat, kuigi kiskus kergelt melanhoolseks. Ja no kui pool filmi siis läbi sai, läks lahti! Pisarad tulid ja tulid, ükskõik, kui palju ma end ka vaos ei püüdnud hoida. Ja tegu oli ju poolulmekaga! Kuidas siis nii? Püüdsin reaalselt mõelda, aga ei aidanud midagi - filmi lõpuks oli tulemus peaaegu lörin, pisarad lausa lahmasid :D Pandasilmad ja punane nina.

Järgmise filimga läks paremini. Mitte, et film oleks parem olnud, aga pisaraid ka ei olnud. Film oli "Couple´s retreat" cc plazas tänapäeva sõbralike hindadega, 65 eek nägu. Viisin kalli abikaasa isadepäeva eel kinno. Film oli küll meelelahutuslik ja lõbus, aga mitte just eriti sügav. Isegi mitte võrreldes teiste taoliste hollywoodi filmidega. Jäi lahjaks ja teemat ei oldud suudetud piisavalt arendada. Igatahes ootasin palju rohkemat sellelt, ise ka ei tea, miks. No kui loogiline see on, et kui 4st paarist 3-l on abielukriis, siis lõpptulemuseks lepivad kõik ära ja elavad õnnelikult elu lõpuni? Kuigi, kui võtta natuke vabamalt, siis oli ju väga naiivselt armas lõpp.

Nädal hilem käisime sõpruse kinos, eesti kalleimas kinos tänapäeval!, vaatamas Alodóvari uut filmi "Murtud embused" Penelope Cruziga peaosas. See oli sügav, huvitav ja hästi tehtud film. Loomulikult parasjagu kurb ja traagiline, aga vähemalt nutma niiväga ei ajanud. Ja kindlasti väärt vaatamist. Meile väga meeldis, võib liigitada kultuuri alla küll :)

Ja veelgi nädal hiljem, nimelt eile, vaatasime Elioni kodukinost ehk siis elioni videolaenutusest filmi "Once", mis on ka üks 2006 a. pöffi film, Iirimaa. Vaatasin selle hinnet enne imdb.com-st ja hinne oli marukõrge - 8,1 (tavaliselt igasugused hollika komöödiad on seal 6 p ringis ja väärfilmid 7 kandis või 7,2 väga heal juhul), nii et ootused olid omajagu kõrged. Ja juba pärast paari minutit teadsin,et see on üks väga hea film. Muusikafilm, kus on vähe dialoogi ja palju muusikat. Kogu lugu on praktiliselt jutustatud läbi laulu ja muusika. Ja seda mitte sellises kerges ja kerglasel grease´i stiilis, vaid sügaval ja lõbusal-melanhoolsel moel. Film oli ühtaegu kurb ja rõõmus, aga igatahes positiivne ja väga väga ilus. Peale filmi vaatamist olen ma ikka ja jälle youtube´is soundtracki kuulanud, vt Once soundtrack (http://www.youtube.com/watch?v=NSUMYjgDO3E&feature=related). Üle pika aja selline film, mis läks sügavale-sügavale hinge ja mis tekitas nii palju emotsioone ja mõtteid :) Ehk siis veel 10 punkti ja elagu kultuur!

Kultuurist aga rääkides, vahepeal jõudsime ka mehe sünnipäevakingi realiseerida - Alenderi laulud Estonia kontserdisaalis, esitajateks Margus Vaher, Tuuli Taul, Luisa Värk ja Arno Suislepp. 2 korda võite arvata, kes oli minu absoluutne lemmik. Jah, loomulikult Margus Vaher. Ta oli igatepidi tasemel, nii oma lavalise suhtlusega kui ka lauluoskusega. Ilus, ilus oli see kontsert hästi heade sõprade ja ülikalli abikaasa seltsis ja kaunid olid need laulud. Alenderi lauludel on minu jaoks sarnane efekt eile vaadatud filmi Once lauludega - ma kuulan neid veel ja veel ja kunagi ei saa isu täis. Võin kedrata ühte laulu 10-20 korda järjest ja ikka tahaks uuesti. Nii et veel 10 punkti kultuurile ja Alenderile! Nüüd jääb vaid oodata Pöffi ja tulevat nädalat, mil läheme linnateatrisse "Hecuba pärast" vaatama. Selle kuu üritustega, mille sisse kuuluvad lisaks kinole-kontserdile ka mitmed hästi toredad külaskäigud ja sünnipäevad, jään ma 110% rahule :)

Eelmisel nädalavahetusel käisime maal L. vanaema juubelil ja nautisime maaidülli ja vanaema tehtud sööke-torte. mmmmmm... küll oli hää. Saunatasime ja ajasime juttu, koos oli terve pere, nagu jõulu ajal. Hästi armas ja tore olemine. Ja said ju kokku kõik 6 vanaema lapselast, 3 poissi ja 3 tüdrukut. Ööbima jäi sinna majja küll 4 neist, kellest siis jens on ainuke poiss. Aga lastel oli 4kesi juba maruvahva ja kuigi kõige pisem, Romi, veel natuke välja mängust jääb (ise ta ei pahanda), siis teised 3 on täielikus sõiduvees. Tallinna-Jens, marakratt lasteaiast, õpetas niuhti kombekale ja viisakale Tartu-Eliisele selgeks nii mõnegi koledama sõna ja väljendi. Kui enne seda rääkis Eliise vaid Tartu keeles, siis nüüd enam seda muret ei ole. Jens juba midagi enda teada ei jätnud. Ka gretekene hüüab meil päevas 12 korda rõõmsalt: kakaunn, kakaunn, s...unn, s.... unn. Ja siis laste omavaheline dialoog näeb hetkel välja umbes nii: Jens: "sa oled k...junn". Grete: "ei ole! ise oled!". Jens tuleb emme juurde: "Emme, Grete Liisa ütles, et ma olen k....junn". Jens edasi: "Siga oled. Põrsas!" Ja nii edasi, kuni on õhtu käes ja magamamineku aeg.

Küsisin eile jensilt, et kelleks tema tahab saada, kui ta suureks saab. Kas nagu issi, advokaadiks ehk, või nagu vanaisa, loomaarstiks, kes teeb loomad terveks. Äkki hoopis kellekski teiseks? Jens ei mõelnud kaua: "mina tahan ämblikmeheks saada!". No teadagi :D

Reedel, kui saime vaba õhtu,et igasugu rumalustest ja kildudest puhata, käisime elomaletiga meie jaoks uues restoranis "Platz". Seltskond oli loomulikult võrratu, teenindus oli väga hea ja toit oli ka üle keskmise hea. Mitte küll parim, mida saanud olen, aga ikkagi hea ja väga hea. Koht on hubane ja sõbralik, õhkkond meeldiv. Läheks sinna hea meelega tagasi küll :)

Nüüd oleme olnud kodused tänu haiguspoistele ja veetnud aega pere keskis. Eile kokkasime L-ga võidu. Tema tegi ahjupeete veisehakkliha ja sinihallitusjuustukastmega, mmmmmmõnus. Mina võtsin vastu väljakutse teha juustukooki zelatiini ja jõhvikatoormoosiga. Kartsin äpardumist, aga shokolaadiküpsiste põhi ja hõrk-hapukas kate oli ülihea kooslus ja teen seda kooki kindlasti veel. Eilne film "Once" oli nagu kirss tordil, nii et nädalavahetuse võib lugeda väga idülliliseks ja ilusaks.