Jurmala trip

Niiii. Vaba hetk, kui grete liisa tudub rõdul (meil on uhke paarisaja kroonine rõduvanker) ja jenspoiss lasteaias. Issi rügab tööd, nagu ikka :P Üleeile käisin mehega lõunal ja ta oli meeletult-meeletult väsinud. Lühike ja nukker öö oli seljataga. Ütles siis lõunal, et teeb ühe kiire asja sutsti tööl ära ja tuleb ära koju puhkama. Et siis magab natuke, kui mina laulukooris ja lapsehoidja lastega mängib. Tulen mina laulukoorist kl 20.15. Mees oli ka just saabunud. „Pidid ju ühe pisikese asja ära tegema ja siis koju tulema“, ütlen mina. „No nüüd saigi see kiire ja pisike asi valmis“, kostab tema. Et siis tema tuleb koju puhkama :D

Ah et kuidas mul laulukooris läheb? Ikka pea iga päev mõtlen, et kas jätkata või mitte. Et kas saan hakkama või mitte. Nii ja naa. Esialgu ikka veel laulan ja täitsa tore on. Neil hetkedel vähemalt, kui tundub, et juba enam-vähem saan pihta. Laululaager ja esimene esinemine on ees, eks näis. Ei tahaks kohe alla ka anda ja oma nõrkust tunnistada. Ja minu teada ei ole me ka eesti eliitkooride kuningannakoor, nii et mu meelest võin ma seal laulda küll ja rikkuda koori mainet :D

Mees käis mul komandeeringus. Uhke sõna, kas pole? Juba kaks nädalat tagasi. Mina siis kolm päeva kahe lapsega. Läks nii, nagu ma olin ette näinud. Et oli tore ja oli raske ka. Oli pisaraid ja naeru ja nuttu ja jonni ja kiusamist ja kõike. Aga hakkama me saime ja ellu me jäime. Esmaspäeva õhtul käisid meil jensi sõbrad külas ja kokku oli neid pudinaid koos tittedega 8! Ja küll oli ikka tralli ja tagaajamist. Ja ikkagi on õige see, et poisid on juba maast madalast teise hääletämbriga ja sõjakamad. Kui tüdrukud olid suhteliselt vagurad, siis jens kaspar ja trevor olid mehed nagu mürakad. Volüüm oli päris kõva ja meie abieluvoodi sai kõva vatti :D Tavaliselt meie kuri issi ei luba jennul pidurdamatult seal hüpata, aga nüüd trallis seal terve kamp jõmpsikaid, millest issil pole aimugi, sest tema oli sel hetkel münchenis ja sõi bratwursti ja jõi õlli ja õlli ja õlli (just, chillimas ta seal tegelt kindlalt käis, mitte võimsal kinnisvaramessil. Niikuinii :D ). Ja kui see terve titekari ära läks ja ma kahe lapsega jäin, tundus, et polegi see elu ainult kahe lapsega nii raske. Lihtsalt kõik tööd lasusid ühtäkki minul. Kui muidu on meil kodutööd ja lastekantseldamistööd kenasti ära jaotatud, siis tuli mul nii koristada, kraamida, lapsed koos pessu, unejutt, siis väike küpsetamine jensile lasteaia laadale (lõpetasin südaööl), öine grete söötmine ja juba 7st üles, et jälle lapsed sööta, kasida ja jens lasteaeda. Õnneks oli seda vaid kaks hommikut ja kaks õhtut-ööd, sest muidu oleks kergelt üle jõu käinud. Kui leho kolmapäeva õhtul saabus, ei olnud muud hullu midagi, kui mul oli üleväsimusest ja vähemagamisest meeletu väsimus ja peavalu. Sain kõigega hakkama, aga ausõna, tagasi ma seda aega ei igatse ja olen rõõmus, et issi meiega kasvõi väsinuna ja ületöötanuna õhtuti ja nädalavahetustel on, sest temast on tõesti suur abi ja tugi. Ülla-ülla :D

Aga issi meil töötab tõesti kui töömesilaste pealik. Ja naine kodus turtsub ja plärtsub, sest „mõtle oma tervisele ja oma lastele ja meeste elueale!“ Üleeile, kui jensil järel käisin lasteaias, küsis too kõva ja selge häälega: „tas issi tuleb meile täna ta tülla“? :D No vot, issid, olge rohkem lastega ja siis nad ei mõtle, et issi käib neil ainult külas. Kasvataja kuuldes ja puha öeldi seda. Siis emme selgitas, et esialgu elab issi endiselt meiega ja tuleb kindlasti õhtul koju. Sellepeale võeti lihtne otsus vastu – laupäeval läheb emps üksi või gretega katile külla naistekale ja issil on see rõõm tegelda oma pojaga ja selgitada talle, et issi ei käi külas, vaid ongi päris meie oma :D

Käisime vahepeal väiksel reisul. Jurmala Spa hotellis. Kaks ööd ja päeva, nii et reede võeti lausa vabaks. Kamp oli meil vahva – mina, mees ja greteke, sõpsid elo ja marek ning veel ühed sõbrad aastase pojaga. Kaks autotäit rahvast siis. Teised sõbrad tulid hummeriga, vabsee äge seltskond, ahh :D Vaba reedene hommik algas juba armsalt – elo-marek tulid meile hommikusöögile ja siis me kõik koos startisime. Jens jäi küll vanaemade juurde, aga ta ju armastab neid, nii et ei olnud ei meie ega tema kurvad. Sõit oli pikk, kuid lõbus seltskond ei teinud seda kindlasti mitte igavaks. Esimene halb üllatus ootas meid riia linnas, mis teadupärast hiilgab oma ummikutega. Nii ka seekord, nii et kalils abikaasa jäi oma oodatud massaazist ilma. Ajaoptimistid, nagu alati. Üks pisike söögipeatus oli kõik, mis teel jurmalasse endale lubasime. Tuba oli meil kena, nagu alati ja tuju hea. Ja mind ootas samuti kaua-oodatud massaaz. Võtsin mõlemale õhtule ühe massaazi – esimeseks oli russian spa massage ja laupäeva õhtuks kuumade kividega kehamassaaz. Pikad ja paljutõotavad, kumbki 80 minutit. Russian spa massage´i tegi härra Sergej. Ok, mees. Ma eelistaksin, et võõrad mehed minu paljast keha ei katsu, aga kui nii, siis nii :D Panin need pisikesed massaazi-stringid jalga ja kähku lauale, et võõras mees mind väga ei näeks :D Ja siis see hakkas. Esiteks oli kõdi, ma ei tea, miks. Pidin pool aega naeru kinni hoidma. Ja ülejäänud pool aega mõtlesin, et kas ma tõesti tellisin endale erootilise massaazi, püha jumal??? Mitte ainult tagumik ei masseeritud põhjalikult läbi, vaid ka reie siseküljed ja alakõht. Rindadest mindi enam-vähem mööda, aga kes on kunagi lubanud minu strateegilisi kohti katsuda ja neid masseerida erootiliste liigutustega ja pikalt??? Naudinguks seda massaazi nimetada on palju öeldud, aga elu värvikaim massaazikogemus oli küll. Enam-vähem nagu günekoloogi juures käies, sest ta ei pidanud ka paljuks jalgu venitada igatpidi (I mean: igatpidi – harki-kokku-ringitame), nii et ükshetk olin ma, jalad laiali (küll ühe kaupa, aga ikkagi) , nagu günekoloogitoolil, nõutu ja piinlikkusest maa alla vajunud :D Tulevikus aga kavatsen enne toolile minemist kindlasti uurida, mis massaaz see täpsemalt on. Kirjelduses tundus väga süütu ja lõõgastav...

Peale massaazi suundusime hotelli restosse, kus jõin kiiresti ühe väga maitsva maasika margariita, et massaazivapustusest üle saada :D Mul küll rinnalaps kaasas, aga polnud midagi parata – greteke pidi 3 tundi õhust ja armastusest ja beebipudrust elama :) Kuna plika hakkas meil end oktoobri alguses püsti ajama, siis nüüd tal on huvitavam iseendaga. Väiksed sinikad siin-seal, aga ikkagi laps on tegus ja rõõmus ja emme saab natuke rohkem aega iseendale. Natuke mängisid juba 1, 3 aastase Erich- iga ka kahekesi, samal ajal kui suured sõid ja jõid (no see maasika margariita jäi ka ainukeseks alkoholiks reisi jooksul). Pärast oli veel after party sõprade de luxe toas, kus oli rohkelt ruumi 6le täiskasvanule ja kahele lapsele. Ja laud, kuhu snäkid ja veinid toetada. Küll jõuab väljas restotamas-dringitamas ja diskotamas ka käia, aga praegu oli ka tubane party koos kallite sõpradega päris lahe ja meeleolukas.

Teine päev möödus suures osas spa-tades- saunatades. Mõnus on seal spa-osas see pool-bar, kus saad siis pukkidel istuda ja kokteili libistada. Nii alkoholiga kui ilma, nii et kedagi ei diskrimineerita. Ja õhtupoole käisime linnas idamaade toitu söömas, kohvi (või õlli) joomas ja pärast massaazi väike puhkus ja taas tubane hotelli-party. Neil õhtutel lapsed küll normaalsel ajal magama ei saanud, aga õnneks ei käi need lapsed veel lasteaias ja reziimi ära ei rikkunud selle kahe õhtuga. Ühtegi isikut lastekaitsest ka õnneks kaasas ei olnud, kes näpuga vibutama oleks hakanud :D Tagasiteel tegime väikse shoppingupeatuse riias ja pärast pärnus veel ühise õhtusöögi. Mõnna, mõnna, mõnna oli!

Kui nüüd lätlaste miinustest rääkida, siis neid on ka. Mäletavasti oli meie eelmine reis kreekase. Nagu koit ja hämarik on kreeka ja läti ja kreeklased ja lätlased. Lätlased juba niisama sulle heast peast naeratama ei hakka. Kui juhtub mõni lätlane sulle nareatama, siis teeb see kohe südame soojaks ja tahaks kõigile rääkida :D Kreeklased aga naeratasid ja särasid kogu aeg ja kogu aeg tegi see südame soojaks. Aga oleme me ju ka enne lätis käinud ja õnneks ei tulnud ei nende külm suhtumine ega ka teeninduskvaliteet meile üllatusena. See ei tähenda muidugi, et kõik lätlased on külmad ja tõsised. Kindlasti mitte, aga üleliia särav üks keskmine läti teenindaja küll pole. Millal enne on tuldud eestisse ja vaadatud – ohoooo, milline rõõmus rahvas meil on! Käige lätis ära ja veendute, et eestis toimib suhtlemine ja teenindamine palju paremini :D Ikkagi arvan, et tagasi lätti lähme kindlasti. Kui mitte sel aastal, siis järgmisel või ülejärgmisel kindlasti. Sest meie reisike oli ütlemata vahva, lõbus ja naljakas. Ja kui kaks viimast reisu oleme teinud kahe lapsega, siis nüüd, ühe lapsega reisides, tundus see lausa sanatooriumis käimisena! Oli küll pingelisi hetki, aga vähe. Grete veel jonnida ei oska ja nutta ta ka kaua ei viitsi-taha. Ära ta kusagile ei jookse ja kellelegi tuupi ei tee :D Et siis teie, ühelapsevanemad ja veel lasteta tuvikesed, nautige, kuniks võimalik. Ja need, kel kaks last juba olemas või teine „pirukas ahjus“, võtke aega kahekesi olemiseks või kasvõi puhake kord ühest, kord teisest lapsest ja näete, et elu võib kohati lausa kerge olla :)