Reisisellid - lastega Rhodosel. Ellujäämiskursus

Algus

Kõik algas plaaniga sõita costa del sol-ile. Õnneks või õnnetuseks lükati lend marbellale nii ebamugavale kellaajale (keset ööd), et minu asjalik ja kaalutlev mees otsustas, et sellele reisile me kindlasti mitte ei lähe, sest Jens Kaspar on väga-väga tundlik noormees ja lapsi me ei solguta. Mis sest, et naine oli öid ja öid eeltööd teinud ja hotell oli broneeritud ja hoolsasti valitud, piletid ostetud ja kindlustuski tehtud. Aga mehe otsusega olin ka mina päri ja nii asusin uut sihtkohta nillima. Kuni leidsingi. Rhodos!

Lend Rhodosele

Oi, kui põnev oli oodata seda reisi. Kuna aega eeltööks oli vähem kui nädal, siis ausalt öeldes ei osanudki ma niiväga midagi oodata ega teadnud ei kreekast ega rhodosest üleliia palju. Jaaaa, hotelli valisin suurima hoolega, nagu minu puhul kombeks. Aga kuidas siis ikkagi rhodos? Kuna mul oli rohkem kui küllalt reisikorraldaja tööst, siis otsustasin minna lihtsama vastupanu teed – võtta pakett. Vaatasin pakette küll tuneesiasse, küll hispaaniasse, aga kumbki ei tundunud piisavalt ahvatlev. Kuna hispaanias eelnevalt valitud hotell oli selleks ajaks niivõrd kalliks läinud, et enam ei tundunud ligitõmbav ja pakettreisidest ka ükski ei äratanud piisavalt huvi, siis vaatasime vahepeal tuneesia poole. Aga järsku tuli rhodos ise mulle kätte, kui üks õhtu novatoursi pakkumisi vaatasin. Mitte, et see üleliia odav oleks olnud, aga igatahes odavam kui hispaania vastava klassi hotellide paketid ja samas, kooskõlastades abikaasaga, väga huvitav sihtkoht. Olles natuke rhodose ja kreeka kohta lugenud, oli valikut lihtne teha – käinud me seal ei ole, kliima on seal paljutõotav, meri sinine ja soe, rannad kaunid ja liivased. Miks mitte? Kusjuures – rhodos ei olnud mulle kunagi pähe tulnud kui arvestatav sihtkoht meile, kes me esialgu väga vähe reisinud oleme. Enne tahtnuks ära käia ikka hispaanias, sitsiilias, portugalis, kariibidel ehk isegi... Aga tuli hoopis rhodos. Meie rhodos!

Lennata lastega. Mhhhh. Ega see mu lemmikmõte olnud, aga kuidas me sinna soojale maale muidu saaks? Esiteks – ma jubedalt kardan lennata. Lausa paanika tekib, kui lennupäev lähemale jõuab. Ja napsu ka ei saa võtta enne lendu, et uni tuleks või kuidagi chillim olla oleks. Uhhhh! Ja teiseks – lennata kaheaastasega suletud ruumis 4 tundi järjest – kelle unistus see niiväga oleks? Ja teine titt, kes tahab küll emme süles kogu aeg olla, aga samas tahaks ka silda visata ja opa-opa tehtagu nonstopina. Jennu jonnis lennukis mõõdukalt, aga seda oligi oodata ja greteke ei olnud ka teab mis kukununnu. Nii et kohale jõudes oli mõlemal, st emmel-issil, kops üle maksa ja niiiiii kopp ees. Nii et algus ei tõotanud midagi head. Lennukist väljudes ootas meid aga väga rõõmsameelne reisisaatja ja rhodose soe õhtu – umbes 28 kraadi kl 8 õhtul! Uskumatu. Ja uskumatult soe vastuvõtt hotellis. Meid juhatati kohe söögisaali õhtusöögile, mis kestis 21.30ni (ikkagi lõunamaa ja seal süüaksegi nii hilja). Meie all-inclusive puhkus võis alata. Koos päevase 30-35 kraadiga ja õhtuse 27 kraadiga.

Hotell ja all-inclusive

Hotelli valisin niisiis suure pühendumisega ja otsustasin väikese kuurorti Ixia kasuks suurepärase hotelliga Atlantica Princess, 4 *. Ja kuna olime äsja käinud jennuga rootsis ja söönud siin-seal ja pidanud kannatama jennu elu jonnihoogusid, siis tundus lihtsaim lahendus võtta all-inclusive. St et passimegi kõik toidukorrad hotellis, sööme end paksuks ja laseme lapsel süüa seda, mida hing ihaldab. Ikkagi puhkus ju. Hotelli kohta olin netis lugenud ainult head ja paremat ja kriitikat väga vähe. Tundus kuidagi liiga hea, et olla tõsi. Et kas siis usaldada tripadvisorit või mitte (www.tripadvisor.com) ? Aga täpselt nii hea see hotell oligi. Otsast lõpuni mu meelest. Söögivalik oli hiiglaslik, sisaldades issandteabmida ja veelgi rohkem. Hommikusöögiks oli mustmiljon võimalust, aga mina õppisin sööma reisil peekonit :) Iga päev kas omlett ja peekon või munapuder ja peekon, mmmmm... Ei kartnud ma ei rasva ega süsivesikut, sest lisaks munale-peekonile sai juba hommikul vitsutada koogikesi ja keeksikesi, mida me ka rõõmsalt tegime. Ei puudunud lõuna-õhtusöögivalikust ka muidugi friikad, pizzad, donutsid ega muffinid, ei rasvased vorstikesed ega kreemikoogikesed. Loomulikult olid esindatud ka mitmesugused lihatoidud – lammas, kana, siga, kreeklaste feta juust oma täies hiilguses ja kividega oliivid, mmmmm.... Olen jah juba piisavalt vana, et osata hinnata häid oliive :) Mitte neid purgi sisse pandud plönne, mida eestis rõõmsalt ostame :P Väga suur valik oli ka taimetoitlastele, ameeriklastele (nimetatud friikad, pizzad, rasvavorstid, donutsid ja kreemikalorikoogid), lastele (jogurtid, puuviljad, kartulipuder, lihapallid, jäätis ja makaronid igas pikkuses ja laiuses, lipsukesed ja lindikesed), emmedele (salatid ja juustud, koogikesed ja munajapeekon , mida vanasti põlati ära :D ) ja issidele (õlts ja kokteilid, veinike ja lammas-siga-kana ning muidugi koogikesed, mida sai emmekesega koos süüa :) ). Kõige selle suuure-suuuure valiku juures (enamik jäi mainimata), mida sõi jens kaspar 7 hommikut-lõunat-õhtut? Ta õppis väga kiiresti ära, et kui üks toit ei meeldi, saab järgmise, sest selle eest oli issi ju maksnud. Iga päev söödi siis natuke makaroni, aga jumala pärast ära kastet pane, siis saad lapse käest peapesu ja jonn ulatub ateenani välja! Paljast keedumakaroni (missest, et oli igasugu häid lihasid ja mõnusaid kastmeid-lisandeid!), natuke brokkolit ja ohtralt viinamarju. Loomulikult pugistati mõnuga saia ja leiba. Võiga ja võita. No pagan – issi plekib end haigeks ja poeg sööb keedumakarone! Aga kuna ei tahtnud iga pagana kord suurt skandaali ja laamendamist, siis olime kannatlikud ja toredad lapsevanemad, nutt kurgus, aga naeratus vapralt näol, ning lasime lapsel süüa, mida tahab, peaasi, et natukenegi soolast toitu sööks. Kaua sa jaksad talle pakkuda erinevaid häid ja toitvaid rooge, kui ta ikka ja jälle selle vihaga ära saadab ja nõuab „makalooooni“. Issi-emme ise vähemalt sõid ja sõid ja kes jõi, kes mitte. Kaks korda tellisin endale isegi Pina Colada dringiks, 2 korda! Kuna ise tervet ära ei saanud mõjuvatel põhjustel juua, siis suutsin pool ära juua ja see kah asi. Leho sai siis itsitsada oma naise üle, „issand, mis joodik naine mul on, joob niii palju. Ei tea, kas sellise joogilembese naisega enam siia hotelli lastaksegi. Mõtle, terve õhtu peale ligi pool kokteili!“. Ahjaaaa, ja kui meie arvasime, et meie oleme suured sööjad, siis kaugel sellest. Britid, sommid ja skandinaavlased olid hoopis tegijamad. Mida paksem, seda tihemini jaksati leti juures juurde laadimas käia. Ja lemmikud ei olnud loomulikud kreeka suurepärased liha- ja salatiroad, vaid ikka friikad ja pizzad ja donutsid! Õudne. Kui kl 15 lõppes lõunasöök, siis kl 16.30 oli käes „afternoon tea“ aeg. Ja ikka need samad õgardid jooksid kohe koogi järele. Tõdesime, et meie oleme kehvikud eestlased, ei jaksa süüa ega midagi 5 korda päevas :D

Hotell oli kena, personal oli hästi sõbralik ja armas ning alati rõõmus. Kuna grete liisa on sellised mõnusas vanuses ja emme kõhukotis olles muud ei teegi, kui naeratab igale näole, siis oli greteke eriline lemmik, sest suuremaid lapsi oli väga palju, aga temasuguseid suhteliselt vähe. Kõhukottides lapsi rohkem ei olnud näha, nii et greteke oli eriline hitt terve reisi ajal. Ja mitte ainult hotellis, vaid igal pool tuldi selle meie kübarakesega preili juurde tuti-pluti tegema, nii et nii mõnigi kord (ausalt!) tundus mulle, et meid aetakse ehk mõne kuulsa paariga segi? Aga kuna leho ei ole päris brad pitt ja minul jääb angelina jolie siresäärsusest ja prunthuulest kah natuke puudu, siis vist on tegelikkus see, et kreeklased lihtsalt jumaldavad pisikesi lapsi! Katsuti ja tehti pai ja küsiti gretekeselt, kuidas tal läheb :D Ja mitte ainult naised, vaid igas vanuses mehedki! Kes ütles, et ilus laps, kes ninnunännutas, üks vanem onu võttis grete liisa lausa sülle. Kui alguses ei suutnud ma seda ära imestada, siis reisi lõpuks harjusin juba täitsa ära, et minu tütar on kõigi kreeklaste (ja nii mõnegi turisti) laps :) Ja naljakas, aga ei ajanud see mind närvi, vaid võtsin seda kui loomulikkust. Ju siis kübarakesed, kleidikesed ja kaval naeratus oli see, mis kõiki nii ära võlus.

Kuigi meil oli broneeritud standard room, saime peretoa, mis oli juuubesuur koos kahekohalise voodi ja nariga! Nari oli väga kasulik, kuna saime sinna oma riideid laotada :)

Ja siis olid hotellis ka igasugused aktiviteedid. Hommikul nt õues noolemäng ja vesiaeroobika. Arvake, kes võttis vesiaeroobika tunnist ka kaks korda osa :D Tundub naeruväärne, aga seal olles tuleb nautida elu ja hetke ja igati lõbus oli seal vees karja naiskadega hüpelda ja karelda (ütleme nii, et trenniks seda nimetada ei saa, sest olen käinud mitu aastat vesiaeroobikas ja see seal oli lihtsalt fun). Ja õhtuti oli showprogramm: küll jukebox, küll karaoke, küll einemised ja live-bändid. Aga eeskujulik kahelapseperekond läks tavaliselt sel ajal juba oma tuppa, sest ei saa mainimata jätta, et meie issi on kanaissi :D Lisaks sellele, et „öösel me küll ei lenda!“ ei ole ka õhtul peale 10 lubatud lastega õues õhtuprogrammi nautida, sest „lastele on vaja reziimi“. Meie pere emme on aeg-ajalt issi, sest ta on niiiiiiiiiiii pagana asjalik ja tark. Ja mina ikka ja jälle imestan, kuidas üks mees nii tarka paneb :D Isegi puhkuse ajal on üliotsusekindel. Ja ma pean oma abikaasast lugu. Mina – jääraplika! Paar korda lubati mul küll pool tunnikest showprogrammi kiigata, aga see oli ka kõik :P

Ja mis põhiline – hotellil oli kaks superkena basseini ja aiaala. Väiksem lastele ja suurem kõigile. Seal me siis sulistasime ja mulistasime, nii et seda nägu. Jennule panime kätised külge, mida ta alguses väga vihkas, aga lõpuks hakkas isegi ise suplema nendega ja oli kui kala vees. Grete liisale ostsime titeka ujumisrõnga, kus ta sai ise sees istuda ja sulistada. Greteke ka väga nautis nii meres kui ka basseinis suplemist. Vesi oli mõlemas muidugi natuke liiga soe, et olla karastav: nii 27 kraadi tuuri.

Lapsed ja reisimine

Enne reisi mõtles nii mõnigi, et mida te sinna reisile kahe lapsega ikka ronite? Te ju ise ei saa üldse nautida ega puhata, aina kantseldate lapsi. Peate neid kasima ja jonni välja kannatama. Ja nii see suures osas ka tõesti oli. Oli hetki, kus mõtlesin: „ no mida paganat me mõtlesime, et nii väikeste lastega siia tulime, peame ju kogu aeg neil järel jooksma“. Ja „ kuidas see jennu suudab nii palju jonni endast välja saada ja kas grete liisa ei võiks rohkem viitsida vankris ja põrandal olla, miks ta kogu aeg selline emmekas on???“ Aga need olid vaid loetud korrad. Palju enam mõtlesin ja tundsin ma, kui õnnelik ma seal rhodosel olen selles päikeses ja rõõmsas õhkkonnas. Et mul on kaks toredat last, kes teineteisele nalja teevad. „ ma teen geeteliisale nalja“ on jennu lemmiklausung. Grete Liisa tahtis ka jennu pisikese mudelautoga mängida. Issi ostis siis jennule uue auto,punavalge mini cooperi nagu jonnil-merlel on :) Aga siis tundus ka see auto jennule kõige-kõige kallim ja ka seda ei raatsitud gretele anda, ega ka seda vanemat autot. „Need on minu autod, mis ma sulle läägin, äla vöta neid äla!“ „Mis ma sulle läägin“ on jennu lemmiklause ja seda öeldakse grete liisale väga asjalikul suurevennalikul toonil :D
Ja „geeteliisa istub öppima“ (jens teatas uhkusega, kuidas grete liisa õpib istuma). Kui suunasin jensi teiste laste poole mängima, siis tema teatas „ need on võõlad poisid, ma ei taha nendeda mändida“) Vot nii oligi, et jennut teised lapsed ei huvitanud absoluutselt mitte! Ta oli kas issi ja emmega või tegi õekesele klouni. Ja tõepoolest ei olnud meil suurt mahti omaette ajakirju või raamatut lugeda või pikki diskussioone suhete ja elu üle arutada. Aga me saime keskenduda oma perele ja oma lastele. Ilma sõpradega samal ajal pläkutades või dringiuimas itsitades. Vaid meie kaks ja meie armsad lapsed. See oli seda väärt! Ja ikka leidus ju hetki, kus mõlemad lapsed magasid või olid tegevuses ja saime puhata ja päevitada (mees rohkem varjutas kui päevitas). Ja kas me hetkel oskaksimegi nii puhata, et lihtsalt siruli maas ja varbad taeva poole? Ega vist :D

Teised külalised

Hotell oli paksult täis lastega peresid, nii et tundsime end kui kodus  Paljudel oli üks või kaks last ja igas vanuses. Ja oli üsnagi tore näha, et ega ainult meie lapsed jonni. Keegi ei vaadanud viltu jonnivale lapsele, sest seal ollakse kõige sellega harjunud. Ja kui hotellis on lapsed pigem reegel kui erand, siis ma ei kujutakski ette, kuidas me seal mehega kahekesi oleksime olnud, selles titekarjas! Oli muidugi ka söömist armastavaid naisi-mehi, mõni üksik noor vallaline või vallatu, aga ei ühtki lällavat ega räuskavat hotellikülalist meie silm ei haaranud. Ehk oli see seetõttu, et hotell oli keskmisest kallim. Või jälle juhus? Pugigu kui palju tahes, aga see ei häiri. Ise teavad, kas peavad oma kehast lugu või mitte. Aga kui keegi hakkaks all-inclusive paketti kurjalt ära kasutama ja räuskama, siis see ajaks küll vihale. Aga kõik oli soliidne ja parasjagu. Ei olnud liiga vaikne, ei liiga lärmakas. Lihtsalt perfektne. Ja muidugi oli korduvalt tunne, nagu oleks jälle rootsimaale sattunud, sest kõige rohkem kuuldus rootsi keelt, millelel järgnes inglise ja soome keel. Britte oli seal kõvasti, aga tundus, et terve rootsi oli korraga sinna hotelli trüginud. Karaokel, mida kuulasin 40 minutit, oli selle aja jooksul tervelt 2 rootsikeelset laulu. No mul polnud rootslaste vastu midagi, aga sõpsitama ka kellegagi ei hakanud. Naeratusi ja teretusi sai ühe ja teisega ikka vahetatud, aga nagu öeldud – kvaliteetaeg oma perega, see on ka omaette väärtus ja luksus.

Ilm

+ 30-35 päeval, 25-27 õhtul nagu öeldud. See ei olevat päris tavapärane, aga sel aastal kuidagi joppas nii, et septembris veel nii kuum. Higi tilkus kella 6ni õhtul, siis hakkas normaalne :) Aga huvitav, miks siia 10kraadisesse eestisse tulles juba on tunne, et tahan tagasi? :) Ühtegi korda ei saanud jalga ei pikki pükse ega selga pikka varrukat. 7 päeva jooksul ei näinud mitte ühtegi pilve, mitte pilveraasukest ka. See on erakordne, aga tõsi. Sest rhodos on kreeka saartest kõige päikselisemate ilmadega saar.

Rhodos

Pole sõnu – võrratu! Ma ei osanud seda isegi oma unenägudes näha, et mulle seal nii meeldima hakkab. Suur sõbranna eve-ly juba ammu rääkis, kuidas tema tahab sinna minna, aga ma tõesti ei osanud midagi sellest arvata. Nüüd, peale reisi, tean ma, et see on üks mu lemmikpaikadest üldse! Kui itaaliast tulime eelmisel aastal, oli mul tunne, et itaallased ja toscana on ületamatud, aga nüüd, rhodoselt tulles, on itaalial kõva konkurrent. Ja kui itaallased on soojad ja sõbralikud, siis kreeklased on ülisoojad ja üliarmsad. Naeratavad ja naudivad elu. Vapustavalt sõbralikud. Või meil lihtsalt vedas? Vot ei tea, aga sinna ma tagasi pean saama ja tean, et saan ka. Järgmisel korral aga võtaksin hea meelega sõpru ka kaasa :) Kõige muljetavaldavam oli muidugi saarekese rahvas, aga rhodos tervikuna on väga kena ja huvitav – millised vaated, ohhh. Türkiissinine vesi ja kaljused liivarannad (eeltöö käigus välja uuritud parimad rannad), iidne akropol ja rodose vanalinn oma kivimüüri ja terrassikohvikutega. Vot needsamad terrassikohvikud olid midagi sellist, mida ma varem näinud ei ole. Päris vähe me ei unistanud sellest, et saaksime kahekesi seal kõrgel teisel või kolmandal korrusel terrassil istuda valgustatud hilises rodose linnas, juues kokteile ja süües kreeka salatit ja nautida vaateid ja seda melu, mis rhodose pealinnas valitses. Täielik chill kuubis. Meil õnnestus seal lapsed magama kärutada ja ka üks drink teha (mis sest, et alkovaba, ikkagi drink!) ja natuke süüa. Rhodose pealinn rodos on niisiis mu üks vaieldamatult lemmikute hulka kuuluv linnake oma 100 000 elanikuga (tartu suurune umbes). Nii romantiline ja vana ja ilus. Tahaks veel ja veel ja veel sinna minna. Ja istuda neis vanalinna kohvikutes ja kudrutada ja lihtsalt vaadata inimesi ja nautida hetke :)

Kolmeks päevaks rentisime ka rendiauto . Punane Suzuki. Nii naljakas ja kole auto, et kohe lõbus oli. Ja kärutasime mööda saart ringi. Käisime pisikestes külakestes elu ja olu kaemas ja hingematvalt kenades randades päevitamas ja ujumas. Elus ei ole ma niii sinist ja puhast vett näinud. Käisime ekskursioonil ühel pisitillukesel naabersaarel, mille rand on maailma 50 puhtaima veega ranna hulgas! Kristallselge ja sinirohekaunistkaunim! Ja nii rahulik ja chill. Väike saareke, vähe turiste (vahelduseks rhodosele, kus turiste jätkub kõvasti). Sõitsime mõõdukalt, sest ilusate ilmadega üleliia palju autos veeta ei taha. 2 h päevas oli maksimum, mis autos veetsime. Loomulikult olid päevad pikad ja all-inclusive lõunad tulid piknikukorvis kaasa. See oli muidugi pisike korvike, aga rannas piknikku teha ei olnud ka sugugi paha mõte :) Aint et kolmandal päeval enam ei viitsinud seda sama korvi sisu süüa ja käisime rannakohvikus söömas ja nii ka neljandal. Ega see, et sul on kõik hinnas pakett saa sind sundida terve päeva hotellis istuma, see on selge. Et veest liiga väheks ei jääks jumala eest, käisime ka ühes ütlemata vahvas veepargis, kus veetsime 6 tundi. Aga see aeg kadus nii kiiresti ära, et igale poole ei jõudnudki. Kui veeparki hakati sulgema, avastasime, et terve üks osa veepargist jäi käimata :D Soojad soovitused – Faliraki water park. Kes on serenas käinud, see seal oli tuhat korda ägedam serenast. Mäe peal vaatega merele ja linnale, võimas! Ja igasugused ägedad ja ägedamad liumäed, lainetebassein, lazy river ( minu vaieldamatu lemmik, kus istud rõnga sees ja lased väiksed veevoolul edasi kanda, ümbruseks rohelised palmid. Täielik ülim chill. Gretele ka meeldis, aga jennu meelest liiga uinamuina. No surprise!) Ja lainebasseinis oli ka lahe rõngaga hulpida lainetes. Aint et seal pidin lapsed issiga kaldale jätma, sest tittesid sinna lainete ajal ei lubatud. Aga küll said tited sulpsata küll ja veel laste alal, mis oli ka täitsa suur. Ja seal pidi emme jennuga 50 korda järjest liumäest alla laskma, sest jennu üksi ei libisenud ja pistis röökima. Kuna ka issi ei libisenud (kuidas siis nii, et ainult emme libiseb?), siis olingi mina see, kes lapsega trallitas seal vahetpidamata. Sinna läks 2 tundi sellest 6st kindlasti. Aga peaasi, et jens oli rõõmus. Oli meil ju hotellis küll ägedad basseinid ja meri igal pool koos vapustavate randadega, aga siiski oli päev veepargis ka igati nauditav ja väärt päev. Pärast pisikest veepargipizzasöömat, mis oli tegelt täitsa hää, oli see õhtune hotelliõhtusöök eriti oodatud, sest kaua see pizza ikka kõhus püsib.
Nii et rannad ja külakesed, linnakesed ja veepark, jalutamine ja mulistamine, päevitamine ja trallitamine. Rhodosele küll tiiru peale ei teinud, aga ilma selletagi nägime ja tegime piisavalt palju, et saab öelda, et oleme rhodost näinud. Kaunis. Kaunis on see saareke.

Ja see reis jääb igaveseks mu mälusse kui üks väga lähendav ja perekeskne, kohati keeruline ja kannatlikkust nõudev, kuid samas – just perfect.