Tere, armas blogi ja kõikse sõbrad-sugulased.
Järsku tekkis tahtmine kirjutada. Kuigi mees pakkus tasuta massaazi välja ja puha. Aga tegelt tean, et ta pigem tahtis viisakas olla :D
Pildid on meie armsast noorpaarist Jensist ja Kirte-Leest, kui käisime neil külas ja kuidas jens sõi urmo tehtud pastat 4 portsu! Vot kus on kokk, sest meie laps pole vist mitte kunagi nii palju söönud kui tol õhtul. Veel ja veel ja veel, kisas poiss. Jens ja Kirte-Lee on nagu sukk ja saabas või nagu Jip ja Janneke (üks hirmus tore lasteraamat, mida õhtuti lapsele loeme ühest poisist ja tüdrukust, kes teevad kõike koos)Piltide autor on Kissu. Aitäh :)
Mis siis uudist? Head meelt tegi see, et kui reisilt tagasi tulime, siis oli eestis küll külm, aga läks järjest soojemaks ja vahepeal oli meie maal selline ilus sügis, et ma ahhetasin ja ohhetasin iga päev, kui kadriorus lastega jalutamas käisin. Niii mõnus sügise lõhn ja need kolla-rohe-punased lehed puudel. Hästi teraapiline, rahulik ja mõnus. Aeg-ajalt sai mõne sõpsiga koos jalutada, vahel ka täitsa rahus ja vaikuses üksi. Ja tõesti ei tulnud suurt igatsust kreeka järele. Mis on paraku nüüd peal, sest issand, kui rõve ilm meil täna siin oli koos suure tuule ja lakkamatu vihmaga. Ja inertsist vaatan ikka ja jälle reisipakkumisi kreetale ja rhodosele. Tark, eksole :D
Aga mis meil siis uudist? Lapsed kasvavad! Ülla-ülla :) Greteke sai paar päeva tagasi 8 kuuseks ja oma sünnipäeval demonstreeris kenasti, kuidas ta juba hästi roomata oskab ühest toast teise. Või see pigem käputamine, sest päris maadligi roomamise jättis see tsikk vahele. Ja hammas tuli ka just enne 8 kuuseks saamist. Päris esimene kohe. Ja nüüd nad siis järsku mängivad. St Jens mängib oma klotsidega ja autodega ja greteke tahab aga ka võtta ja uurida ning suhu pista. „äla vöta äla, mis ma sulle läägin!“ on põhiline, mida suur venna oma õekesele kostab. Ja suht kurjalt, peaks mainima. Nii palju siis sellest, et „oi kui tore, kaks väikese vahega last, neil nii vahva koos mängida“. Säh sulle, hetkel on mu elu küll üks suur laste lahutamine ja korralekutsumine ja jensi õpetamine, kuidas ikka tuleb õega arvestada ja oma asju jagada. Sest seda ta kohe üldse ei armasta teha. Korjab aga kõik oma autod kokku ja viib kusagile kaugele-kaugele ära õe eest või siis peidab oma suure auto pagasnikusse :D Jubekaval oma arvates. Ja täna pusserdas ja susserdas mingi oma mänguasjaga, aga ei saanud hakkama ja sajatas: „kulat küllll!“ Vaatasime mehega teineteisele otsa suurte silmadega ja tegime näo, et mina küll sellistest väljenditest midagi ei tea. Nii kaua, kui midagi krõbedamat sealt ei tule, pole vast hullu.
Eile tuli jens lasteaiast, hambajäljed põsel. Kes see muu ikka oli, kui mitte jennu pruut. Nad on selline armastan-kaklen-armastan paar kogu aeg olnud. No ikka seesama, et kirte-lee tahtis jennu käest autot, aga jennu kadeda poisina ei mõelnudki anda ja mis sa, naine, ikka ära teed – hambad sisse! Kellele siis ei meeldiks meest vahel hammustada või togida :D Õnneks õhtuks oli vaherahu sõlmitud ja kirte-lee võis meile külla tulla ja siis oli tralli nii palju, et grete liisagi arvas, et põrandal maas teiste lastega trallida on palju küpsem ja lõbusam tegu kui emme süles passimine. Et siis hakkab (vist) kergemaks kuidagi minema tänu sellele, et greteke toimetab põrandal rohkem. Samas on saabunud see aeg, kus on rohkem kukkumisi, näpud jäävad juba sahtlite ja uste vahele ja venna ka peedistab ja kiusab, sest „äla puutu!“ moto on number üks!
Käin lastega taas musamaris ja eelmisel reedel oli grete liisa lausa suurte laste tunnis kaasas, kuna issi (krt ja põrgu, vahel on ikka mehed väljavihastavad küll) unustas ära, et tema kohus ja lubadus on võtta grete igal reedel ja chillida temaga linnas või kontoris tund aega, kuni emme pojaga muusikatunnis on. Grete ei ole ju enam niisama pamp, kes viitsib olla ühe koha peal terve tunni – ta tahab ju liikuda ja roomata ja nõksutada ja igemeid sügades natuke vinguda. Vot aga siis olingi seal kahe lapsega ja üritasin teha näo, et just nii peabki olema ja kahe lapsega koos rassimine on mu kõige suurem hobi üldse :D Aga hakkama saime ja pärast sai issi ka teada, mida naine temast arvab. Seda veel ta enda sünnipäeval :D Aga sellegipoolest toimus õhtul väike sünnipäeva tähistamine ja mõrvarlikud pilgud naise poolt jäid päisesse päeva. Parim kink oli sõps urmo poolt kingitud Lego klotsid, kuhu peale kirjutatud 4+ ehk kõlbulik alates neljast eluaastast :) . Me ei ole veel lahti teinud, sest mine tea, kas äkki liiga keeruline pole?
Aga muusika juurde tagasi minnes – pereema alustas nüüd ka lauljakarjääri. Hakkasin kaks korda nädalas laulukooris käima. Lihtne, kaspole? Seda mõtlesin minagi enne, kui sellest uksest sisse astusin. Aga kohe ruttu sai selgeks, et ei ole tegu niisama uinamuina kooriga, vaid actually kõik oskavad laulda ja paljud laulavad noodist ja dirigendi esitatud küsimused a la millises kooris sa laulnud oled? Ja kas sa nooti tunned, teid pildi selgeks – ma sobinuks rohkem koduperenaiste keldrikorrusel korraldavasse naljakoori. Sest ma täiega sakin :D Aga no anname mulle võimaluse vähemalt proovida. On raske, on, aga kui ei pinguta, siis ei saagi asja. Lähima kahe kuu jooksul siis selgub ehk , kas saan esinema ja laulupeole ja üldse hakkama või siis mitte. Ka kobad võivad teinekord areneda, eksju :) Aga mõte laulmisest mulle meeldib ja midagi täiesti uut ja huvitavat minu jaoks. Ehk siis perekond Musamarid meil siin :)
Teine suur ja hästi tore asi meie elus on see, et leidsin meile lapsehoidja ajaks, kui ma ise lõõritamas olen. Kaire nimeks ja on ta üliõpilane. Ja rohkem vedada ei saagi, mul tunne. Grete oli meil ju siiani megamemmekas ja üldiselt kisas teistega. Kaire aga tuli ja juba teisel korral läks neil suhteliselt hästi. Nüüd, kaks nädalat hiljem, on nad kõik kolmekesi suured sõbrad ja grete liisa lepib kenasti. Natuke küll on emmeigatsus, aga mitte midagi hirmsat. Ja mul siis natuke seda OMA aega, mida ma nii kangesti olen igatsenud. Niiii mõnus. Ja tänu Kairele õnnestus ka ära näha Seks ja linna film, mis oli mu jaoks üle ootuste hea. Nii et taas kord tõden, kui tähtis on see, et saad vahetevahel natuke eemale kodust ja perest ja teha seda, mida ise tahad ja hing ihkab. Siis on süda rahul ja ise ka rõõmsam ja rõõsam. Olen seisukohal, et õnnelikel vanematel on õnnelikud lapsed. Kui saad piisavalt „hingamisruumi“, siis ei ole ka raske õnnelik olla. Kes see ikka tahaks endale närvilist ja mossis ning torisevat emmet või abikaasat, kes kunagi endale elada ei saa ja oma aeg on nullilähedane? (no ega mina ometi kunagi närvipundar ole ju, ihihiiii).
Ootan põnevusega järgmist nädalat, kus mu kallis abikaasa on kolm päeva komandeeringus ja mina lastega täitsa omapäi. Praegu on jens 3 päeva lasteaiast köha-nohu pärast kodus olnud ja ütleks, et õhtuks olen suht otu ja kutu omadega ja tahaks ainult puhata ja mängida. Juhe koos ja katus sõidab. Aga kui siis ei ole ka õhtul seda tuge ja „patja“, kelle sisse nutta ja halada, mis siis saama hakkab? Loodan, et saan ilma närvivapustuseta hakkama ja võtan mehe kolmapäeva õhtul vastu rõõmsal näol, mitte ei anna talle pasunasse mittemillegi eest. Kõike võib minu puhul oodata Õnneks on plaanis sel ajal end sotsiaalses sfääris eeskujulikuna näidata, külas käia, ise naistekas korraldada ja muidugi lõõritada. Nagu ööbik, teate mind küll :D
Lõpetuseks üks väike nali jennult. Üks hommik oleme koos vannitoas ja jennu hakkab nutma: "Emme, punnid! Vöta äla!" Laps läks paanikasse, et tal kaks paraja suurusega punni rinna peal. Aga need ju tissid, mis sa laps muretsed :)))
No comments:
Post a Comment