Nummimeeter on põhjas - Tere Hugo!

Lugesin just meie kallite luxemburglaste Merle ja Joonase poja Hugo sünnist ja esimesest kuust ja nagu öeldakse - nummimeeter oli täiega põhjas! Ma tõesti ei kujuta ette endale veel ühte last (lähima 6 aasta jooksul), aga no sellist tunnet, nagu täna mind valdas, ei ole ma kogenud juba kaua aega. Viimasel ajal on mind muidu beebid suhteliselt neutraalseks jätnud, ükskõik, kui armsad nad ka ei oleks. Aga homme näeme me Jonni-merle Hugo päris oma silmaga juba ära, hurraaaa.

Nii armas oli lugeda, kuidas noorte lastevanemate elu tiirleb oma kuuajase poja üle. Korraks hakkas lausa kahju,et meil L-ga on nii palju muud, millega tegelda ja korraks ei olnud ma selle üle üldse mitte niiväga rõõmus. Ja korraks, aga tõesti korraks, tuli üle saja aasta igatsus beebilõhna ja sünnituse (no just selle fiilingu ja Selle tunde järele, mis sind valdab, kui laps on kõhule pandud ja mees on su kõrval, oehh) ja esimeste nädalate järele. Kuigi ma mäletan, kui raske see kohati oli meile kui mitte just kõige harmoonilisematele inimestele. Aga tean kindlalt, et 5 aasta pärast hakkan juba pidevalt beebilõhnast unistama ja lapsevankritele järele vaatama :D Nii et 5 aastat veel chilli ja tralli ja eks siis näis, kelle Jens ja Grete endale lisaks saavad :))) Kui rohekmat ei saa, siis kiisukese või kutsupoja ikka :D

Kuidas meie Jensuke ja Greteke elavad? Nagu grete liisa pea alati ja ikka reipalt ütleb: Hästi! Ja elavadki. Hetkel küll gretekese viimane öö ja päev olnud väga nutune ja tundub, et nüüdseks on ka palavik tõusnud, aga muidu on nad mõlemad tublid ja tragid ja hästi armsad. Ja kui veel paar kuud tagasi pidin vahel kahe käega peast haarama, kui nad JÄLLE kaklesid, siis ma ei tea, kas olen immuunseks muutunud või ei pane lihtsalt tähele, aga mu meelest on nad järjest suuremad sõbrad ja kaklevad ojaaaa, aga järjest vähem. No suvi oli kohati ikka kreisi mis kreisi :). Nüüd jooksevad ja müravad ja mängivad ja trallivad ja muidugi teevad ka parasjagu palju tempe ja vempe (no suve lõpus käisime ju vembutembumaal - muidugi on vembud selged!), aga enamasti on see kõik nii vitaalsusest pulbitsev ja naerurohke ja lõbus, et nüüd ülla-ülla pean oma kohuseks agiteerida tegema kaks last järjest (mõni aeg tagasi mõtlesin ma, et seda lauset ma küll kunagi välja ei ütle) ja teie, kõige vapramad, kasvõi kolm :D

Jensil on 3 uut the cars särki. Emme-issi reisilt tõid, kui nad suve lõpus oma unelmate reisil lõuna-euroopas käisid. Jens tuleb lasteaiast koju, vahetab ühe särgi teise vastu ja kuna hiljuti lisandusid meile ka paar paari the cars "pikneboksereid", siis vahetatakse tänapäeval ka paar korda päevas boksereid. Ja küll ei sobi ühed pikad püksid ja kord jälle on sokid valed selle särgi juurde! Meil palju sõnaõigust ei ole. Ja vahel on ka juhtunud, et kui ferrari- või piknega särk on niiske, tuleb issil see fööniga kuivaks teha, sest lihtsalt ei jaksa lapse jonni ära kannatada. Nõrk, aga no vahel on närvid tähtsamad kui range kasvatus. ON ju tüüpiline eesti mees - vahetab mitu korda päevas trusse ja särke ja pükse :D Ja nüüd on lasteaiast tulnud uus vaimustus - Ämblikmees! Uhh, ma lootsin, et ämblikmees on mineviku hitt, aga ooo ei. Ja no põhiline on, et issi , osta mulle veel piknesärke ja nüüd vaja veel ämblikmehe varustust ka! Issi ütles, et emmele ei meeldi ämblikmees ja seepärast ei saa osta. Aga no teadavärk, et kui piisavalt hästi emmet painutada, siis emme on ikka megapehmo! Nüüd jennu tuleb nt uksest sisse ja teatab: "ahaaaa, ämblikmees tuli": Või " oota, ämblikmees aitab sind". Päris harjumatu, aga naljakas, kuidas laps samastab end mingi meie mõttes totaka figuuriga :D Siis ma sain siiski öelda, et vähemalt grete liisa hakkab Hello Kittyt fännama ja ma usun, et siis on enam-vähem tasakaal majas. Juba praegu on gretsil hello kitty mõningad riided, aga vähemalt ei oska ta mulle veel öelda, et kle, emme, osta see ja too hello kitty aksessuaar. Ülemistel olla avatud hiljuti lausa hello kitty pood, kust siis ajupestud lapsevanemad saavad oma pisiprintsessidele osta hirmkalleid hello kitty asjakesi. Õudukas, aga no pehmokerttu läheb kindlasti õnge, kui vesiste silmadega 3-aastane grete talt 400kroonist kittyt palub. Esialgu - õnneks! - lubatakse veel emmel valida, mida gretsile selga panna.

Jens on meil ikka selline huumorimeelega kutt nagu ennegi. Emme ostis koju küpsist ja pani need riiuli peale laste eest ära, et siis jao kaupa neid jagada, mitte laste meele järgi 10 kaupa sisse sööta. Jens vaatab neid ja küsib issi käest: "Huvitav, kas need küpsised on söömiseks või niisama vaatamiseks"? :)

Kuna juba sünnitushaiglas pandi paika, et Jens ja Kirte-Lee on paras paar, siis Kirte-Lee käib aeg-ajalt meil ikka külas. Ükspäev mängisid ja Lee ei tahtnud üldse koju minna. Trampis jalgu ja karjus. Tegi ikka päris draamat, nagu üks korralik naine. Ei tahtnud enam emmet ega issit ja tahtis ainult Jensi. Küsisin siis lõpuks, et kas sa tahad meile Jensi juurde kolida? "Jaaa". Mina siis, et aga siis pead jennu pruudiks saama. Muidugi olid lapsed sellega nõus ja mõni aeg hiljem teataski jens, et kui kirte-lee tema pruudiks saab, siis kolib ta meie juurde elama. Kõik on paigas, nagu öelddu. No mis mul saab selle vastu olla, et mul kahe aktivisti asemel kolm (ja mitte vähe) rüblikut on :D

Armas abikaasa hüüab minu ema "ämmakeseks". Nüüd tuleb jennul ka aeg-ajalt see sõna huultele: "Ämmakene, mis sa teed seal"? ütleb ta alati hästi hella ja õrna häälega :)

Ükspäev läks jennule vanaema lasteaeda järele (minu ema, st tibivanaema). Üks jennu sõber hüüab: Jennu, sulle tuli vana... ei, vanem õde järele. OI, kuidas mu ema selle üle rõõmustas ja siiani räägib sellest, naer suul.

Grete Liisa patrab ka nii et seda nägu. Väga pikki arutelusid veel ei tule, aga kõik saab öeldud, mis vaja öelda on. Tihti jäetakse kas verbid ära ("mina ka latsteaeda" või "emmel ka hästi") või siis küsisõna ära ("issi on" või "jennu läks") või mõni muu lauseosa, aga emme saab siiski kõigest aru. Emme ja issi kõrval on Gretekesele vennakene sama tähtis ja kallis ja vennata tema ei taha ega saa. Kuigi grets on paras emmekas, siis vahel, kui jens läheb lasteaeda, hakkab ta nutma ja ütleb, et tema kaaaaa. Tema veel jennuga ühes lasteaias ei käi, aga teisipäeva hommikuti, kui emme on tööle ära jooksnud, viib iss alguses jenskari lasteaeda ja siis grete liisa Ema ja Lapse keskusesse hoidu terveks päevaks. Kui ta ise siis lõpuks tööle jõuab, tundub talle, et tänaseks on päeva kõige raskem osa läbi :) Eks see töö ja pere ühildamine paras kompunn on, sest Greteke veel lasteaias ei käi ja siis tuleb oma jõududega hakkama saada. Iss aga on õhtuti kaua tööl, nii et ka tema ei saa aidata. Siis ongi nii, et mina käin 4 õhtut tööl (teisipäeval küll hommikul ka) ja iga õhtu on meil erinev abiline: ämmakene, kaire, hiireke ja neljapäeval taas ämmakene. L võtab minu siis kl 19 v 19.30 auto peale ja kimame koju. Pikkkad on need minu mehekese päevad, aga olen sellega juba enam-vähem leppinud, et minu mees ei hakka tõenäoliselt kunagi selliseks abikaasaks-issiks, kellel kl 17 pastakas kukub ja pere juurde tõttab. Töö iseloom on selline, et 8st töötunnist päevas ei piisa. On olemas raamat: Loobuda või leppida? Ikka leppida, arvab pehmokerttu :D Niikaua, kui mees on hea abikaasa ja lapsed teda armastavad ja tema neid ning õhtused unejutud on issi rida, siis miks ma peaksin pahandama? Ja ka vannitab hea meelega tema lapsi. Ja kui naine läheb reede õhtul vahel naistekale, siis võib ka juhtuda nii, et issi kõigepealt annab lastele süüa, siis paneb vanni, siis loeb unejuttu ja kõige lõpuks paneb kaks musirulli tuttu ka (või siis vastupidi - panevad musirullid issi tuttu).

Sellel kõige suuremal musirullil oli aga kaks nädalat tagasi 30. sünnipäev. Juubel ju natuke isegi. Tema ei tahtvat pidada. Või tahtvat, aga kuna nizza reis oli "mõnevõrra ekspensiivne", siis otsutas mees oma juubeli aasta või mõned edasi lükata. Loobuda või leppida antud otsusega? No näiliselt ikka leppida :) Aga naine ei ole tal niisama naine, vaid nutikas naine :D Nii et korraldasime talle sõpradega nii vahva ja meeldejääva üllatuspeo, et mees oli peaaegu pisarateni liigutatud. Orgunn kestis minu poolt kaks nädalat ja tulemuseks oli ideaalselt välja kukkunud sünnipäevapidu meie omas kodus. Kutsutud oli ca 30 L. sõpra, aga kohale said tulla pooled. Ja mahtusime kenasti ära, ruumi jäi kõvasti ülegi. Kui lapsed olid hiirekese juurde toimetatud, läksime me mehega kohvikusse veidikene tähistama. Õhtul oli plaanitud klubitama minna, enne seda aga mõtlesime väheke niisama kahekesi chillida ja väikse napsugi võtta. Kuna teadsin, et kl 20 on kõik kodus valmis, pidin sisustama mehel 2 tundi. Üle tunni olime kohvikus, siis käisime selveris ja oi, kui väga oli naisel vaja üht ja teist ja kolmandat asja ja sukapükse oli ka "hädasti" kohe vaja. Kl 8 tuli sms, et kõik on valmis ja tulimegi koju. Koridoris enne ukse lahti keeramist ütlesin mehele, et tead, mul on sulle üks jutt. Tegin siis ukse lahti ja välja kargas 14 sõpra hüüdega: "Palju õnne". Tuba oli täis õhupalle hästi ilusate sõnumitega ja mõtetega (siiamaani need õhupallid veel laes) Enamik soovis ikka lasteõnne ja pereõnne :D Mõni kiitis meest tema iluduse ja headuse eest ja mõni arvas, et ta on maailma parim L. Mina olen kõigega nõus :) Sõbrad olid igaüks ise midagi lauale valmistanud või küpsetanud ja naine tellis mehele punase autokujulise kohupiima-martsipanitordi "L 30" (edaspidi lühendan oma mehe palvel tema nime lihtsalt "L"-ks). Sööki-jooki ja head tuju jätkus keskööni, sealt edasi mindi kes koju, kes klupsi Privet ja ülimõnus ja tore ja lahe sünnapidu oli.

Viimasel ajal on päris palju olnud (lisaks tööle ja perele) igasuguseid väljaskäimisi. Mitte küll palju võrreldes vallaliste ja lasteta peredega, aga meie mõistes palju. Oleme saanud käia natuke nii teatris, kinos kui ka niisama väljas söömas või chillimas. Eelmisel nädalal käisime nt kolmapäeval sõpradega teatris ja laupäeval terve perega tartus Lotte etendusel. Enne seda sain sõpsiga kokku ja ta ütles, et ära unistagi sinna pikale etendusele (kokku üle 2 h) koos grete liisaga minna, et tulgu ma kohe tema juurde kohvile. No ei ma raatsinud kohe etendusest loobuda, kuigi mõte sõbrannaga sõbrannatada paar tundi tundus ka väga ahvatlev. AGa riskisime väiksema rübliku ka kaasa võtta ja tavaliselt on ta vägagi rahutu ega jaksa pikalt kuskil istuda, aga no imesid ikka sünnib - vaatasid mõlemad jensiga vapralt kaks vaatust lõpuni ja ilma suuremate intsidentideta (ühe korra palus grete liisa kakale, aga hiljem vetsus tuli välja,et muidugi valehäire - tüdruk tahtis lihtsalt elu põnevamaks teha). Jens lasi paar korda sellise puuksu, et mõtlesin tükk aega, et kes krt teatris niimoodi peereteda suudab? Küllap mõni tartu tegelane :D Jens küsis ka etenduse ajal issi käest kogu aeg väga valju häälega küsimusi stiilis "miks lottel nii suur nina ei ole nagu raamatus" ja "kus bruno nüüd läks", aga see oli vähemalt mulle pigem lõbus kui tüütu. Nii et võib öelda, et lisaks the cars autode kultusele ja ämblikmehefenomenile ning tulevasele hello kitty tüdrukule on meil kodus lausa 4 Lotte fänni ja see on nii üliarmas :) Ja mina kui vahel ebarealistlikult (ja endalegi vahel väheke tobedana tunduv) optimistlikkusele kalduv sinisilm tõdesin, et tasub ikkagi olla optimistlik. Nii et kes ei riski, see shampust ei joo!