häid uudiseid

Tere, tere!

Jaaa, jälle palju aega mööda läinud, millal viimati kirjutasin. Aga kordan end , taas!, krt ei jõua! :) Ja miks ei jõua? Ma ei tea! Aga see selleks.

Mis siis uudist? Suur uudis on see, et meie suured sõbrad, vandersellid, Elo ja Marek on tagasi, hurraaaa! Nagu lubatud, käisimegi neil 18. mail lennujaamas vastas ja seal nad olidki – Elo kaunis nagu ikka, Marek ka täitsa nunnu, aint et „natsa” metsavenna moodi oma pikkade hipijuustega :D Aga arusaadav, et 4 kuud lõuna-ameerikas teeb oma töö :P Aga oli ikka rõõmus meel neid näha küll. Ja ei jätkunud meil viisakust neid rahulikult koju jätta reisiväsimust välja puhkama. Ei, meie kutsusisime end kohe mareki juurde külla samal õhtul. Mine tea, äkki teatavad nädala pärast juba uuesti, et nendel plaanis pooleks aastaks või nii näiteks aafrikasse loomakesi vaatama minna. Aga loodame väga, et nüüd nad pikalt paiksed ja tulevad meiega ikka jaanipäeva pidama maale :) Meil ju nüüd suur volvoauto nagu jennu ütleb, nii et saame neid pagasnikus hästi transportida.

Enne lennujaama minekut käisime maal eelmisel nädalavahetusel. Eliise 1 aasta sünnipäeval. Viisime Lissele nukukäru ja roosade juustega nuku. Jennu ja eliise on maruvahvad koos. Esialgu siis jennu veel kahe väikse plikaga, aga varsti-varsti on lisandumas veel üks, siis läheb pulliks lahti. Aga maal olemine tegi ihule ja hingele head küll, värske õhk ja rahu ja mõnus seltskond pluss terve hulk neid, kes lapsi aitasid kantseldada. See on omaette luksus praegu. Sest… ma ikka ja jälle tunnen, et oma aega ei ole peaaegu üldse. Kui õhtul tahakski lugeda või arvutis olla natukene, siis lihtsalt ei jaksa. Iga päev on mõte, et täna leian selle aja endale vaikuses ja rahus, aga nagu lapsed tuttu saame, hakkab ka minu silm kinni vajuma. Mees siis müksab, et kuule, mine tuttu. Mina vastu – ei taha! Endal juba silm loojas. Nagu jennu, kes põikleb ja puskleb magamamineku vastu üldiselt. Aga üks õhtu tegime tõesti väikest romantikat. Viisime reedel jennu hiirele magamisajaks ja laenutasime endale video – Kõht ette (knocked up). Tuli vaid grets tuttu saada. Ka see õnnestus enne 22, nii et tundus, et selle väikse filmikesi ju ikka jõuame ära vaadata. Olin tubli abikaasa ja tegin meile rabarberi-maasikakisselli ja vahukoore-kohupiimapasta-valge shokolaadi kreemi (issand kui hea) ja nii me siis maiustasime ja vaatasime filmi. Kui äge! Tegelikult ju mitte midagi erilist, aga kui jaksad-saad seda endale lubada imeharva, siis on see tõeline luksus ja eriline fiiling koos magustoidu ja küünaldega puha :) Aint et ülla-ülla, ikka mul vajus silm aeg-ajalt kinni ja jäin isegi paar korda magama :D No ei ole ma enam õhtuinimene! Film oli aga tore ja soovitan teilegi, aga jätke meelde – kui rasestuda ei taha, siis kasutage kondoomi!!! (vaat, kes nüüd räägib :P )

Teine hea uudis sel nädalal oli, et jennu saab sügisest lasteaeda, hurraaa! Mardi lasteaed stockmanni kõrval. Nii et päev otsa saan shopata stockis ja siis võtan lapse ja jalutan koju :D Ja mees võib ka kergendatult hingata, sest mitu tuhat krooni lasteaia peale kuus on varsti minevik. Loodetavasti, sest enne tuleb seal järgmisel nädalal infopäeval ära käia ja veenduda, et tahame sinna ikka oma last panna. Aga uudis on vahva, eksole :)

Meil hakkavad kujunema suveks reisi- ja muud plaanid. Esialgu on meie pikimad reisid kahe lapsega olnud haapsalu, saaremaa ja peipsi pluss ühe lapsega stockholmi kruiis, mis just kõige paremini ei läinud, aga ka mitte midagi hullu. Aga suve esimene välisreis on plaanitud jurmalasse (spa,ikka spa), teine rootsi sõprade juurde augusti alguses ja kolmas, see õite magus, on plaanis septembri alguses lõuna-hispaaniasse, costa del sol´i, marbella  See tuleb küll pigem selline lebopuhkus, aga küll jõuab kultuuri ja ja pikki jalgsirännakuid ilusates kohtades ka nautida. 20 aasta pärast, kui lapsed suured ja lapselapsi veel pole? :P Just arutasime mailiga ükspäev, et millal algab see nn kergem elu? Kas tõesti 20 aasta pärast, kui oleme kuldses keskeas??? Kui just grete liisa ei tule veitsa enne seda ega teata, et teate- emps ja paps, mul on teile väike uudis! Ja hea vanaema ma ometi plaanin ju olla  Aga endiselt unistan rasketel hetkedel (ja neid ei ole mitte vähe, uskuge mind), et tuleb aeg, kui saame kaks armsat last viia vanaema hiire või mõne teise vanaema või tädi juurde, ise minna chillima. Kõigepealt kinno, siis sõpradega õhtusöögile. Ja siis mõned dringid ja äkki isegi diskole (mis see veel on? :D ). Või siis olla ilma lasteta lihtsalt õhtu läbi kodus. Kahekesi. Teha head süüa, vaadata head filmi video pealt ja rääkida kahekesi juttu. Tundub äge. On, mida oodata. Peaasi, et ei unune kondoome osta :D

Grete Liisa tegi täna toreda asja – keeras end selja pealt kõhu peale. Ma kohe plaksutasin ja kilkasin :) Varsti hakkab juba istuma ja siis käima ja siis ongi selline papagoi nagu meie jens kaspar. Sveta rääkis mulle hea nalja. Et ta olevat lasteaias ühele vene tüdrukule midagi vene keeles öelnud, midagi sarnast „ära kühvelda liiva liivakastist välja”. Aga vene keeles loomulikult. Ja jens kaspar, papagoina, oli selle suhteliselt autentselt järele korranud :D No küll ma oleks naerda saanud. Nii ta teeb ka kodus kogu aeg, nii et viimane aeg on hakata oma sõnavara ja lausekasutust kontrollima hakata. Ja autos sõites kommenteerib jens absoluutselt kõike, mida ta näeb: Kiilabi auto, tuletõlje auto, dziipauto (no kõik vähegi suuremad autod on dziibid ta meelest), autopõnnu (tädi misul on põrnikas, selle järgi teab), issi volvo auto (kusjuures volvosid tunneb hästi!). Ziguliauto on ka ära õpetatud, kuigi neid näeb linna peal vähe. Aga samuti meeldivad talle väga mootorrattad ja mopeedid. Kuna nuki ei tee neil veel väga hästi vahet, siis ta ütleb igaks juhuks mõlemad: „ näe, mootollatas. Bepeed (st mopeed)”. Et üks kahest on ikka õige, väga kaval!

Tahaks ju veel rääkida, aga mees ei luba. Nimelt on meil koristamispäev ja jätsin mehe üksi koristama. Mees on aluspükstes ja küürib vannitoa põrandat. Pagan, kui hea vaatepilt :))=