4 kuune Grete Liisa ja uue imidziga jennu

Tegelikult jäin ma juba korra gretekest tuttu pannes ka ise magama, aga ajasin end taas jalule ja siin ma siis olen. Kuna lattemammadega toimub väike kirjavahetus seoses järgmiste naistekatega (neid tulemas lausa kaks :), siis oli väike uudishimu ka arvutisse tulla. Sest ega tegelikult ma siin väga palju ei viibi. Seda on ka näha minu uuest imidzist (seda siis, et ma arvutis ei passi eriti). Nimelt olen ma suht põssa moodi roosa hetkel. No ei käinud ma rannas ega miskit, pole rannariideidki sobivas pikkuses-laiuses, vaid piisab ka niisama käruga linna peal töllerdamisest (loe: moskva terrass mailiga) ja kadrioru pargis hängimisest (mina ja mu pisem armastus). Ja nii saadaksegi põssa moodi hiiglaroosaks :P Vanakoolinaisena ei ole ma pannud ka päikesekreemi peale, sest „ahh ei mina küll ära kärssa” olen alati arvanud. Ja vot nüüd sähh sulle!

Lubasin rääkida lasteaedadest. No päris põnevad lood. Mardi lasteaeda stocki juures oleme oodatud alates augusti keskelt. Infopäeval eelmisel kolmapäeval jagati igasugu kasulikku teavet ja kuigi mind natuke hirmutas tõsiasi, et laste magamistoas on konstantselt 16 kraadi sooja ja järgmisel aastal kapitaalremondi ajal tuleb lapsed teise majja saata, siis üldine mulje oli meeldiv ja kasvataja, kes on seal 37 aastat töötanud, oli ülisõbralik ja armas. See on peamine, et lapsi hoitakse ja neist hoolitakse seal.
Aga mind hakkas huvitama hoopis üks teine lasteaed meile väga-väga lähedal, täpselt 3 minuti kaugusel, kui kiiresti vudida sinna!, kus jens kaspar ka järjekorras on. Kirte-lee sai sinna koha, aga jensi emale ei teatanud keegi, kuigi käisime kaks aastat tagasi mailiga korraga lapsi järjekorda panemas. Helistasin ja öeldi,et Jens joone all. Läksin siiski sinna infopäevale kohale (no ei mina seda asja niimoodi jäta). Ja nimekirja vaadates ei näinud jensi kusagil. Ei joone peal ega joone all. Kirte-lee taga oli veel üks nimi ja siis tuli nr 18 (nii palju võetakse mudilaste rühma) ja selle taga laiutas tühjus! Ja siis juhataja selle peale teatab, et ta eile kiiruga kirjutas seda nimekirja, et see 18 pidi kellegile juba lubatud olema. Möhhh??? Kirjutasin siis pastakaga jennu nime ka sinna taha ja teatasin, et kirte-lee ja jensi ema käisid koos lapsi registreerimas, et kuidas siis nii!? Mingit head vastust ma ei saanudki lõpuni välja, aga järgmise nädala alguses tegeleme sellega edasi. Juhataja oli väga rõõmus ja tore inimene, aga miskit on viltu läinud kas tema üleväsimuse tõttu või on seal ikkagi mingi sahker-mahker a la mõni sugulane või hea sõber sattus siiski veel kirte-lee ja jennu vahele? Kui järgmiseks teisipäevaks mingit positiivset tagasisidet sealt ei tule, lubas leho neil elu põrguks teha. Ikkagi advokaat :D Oehhhh, ma loodan, et saame ikka sõbralikult selle asja lahendatud ja meie poiss saab kodulähedale lasteaeda ilma sõjata :P Muidu oli igati tipp-topp tore ja mõnus lasteaed eriti suure ja avara aiaga. Optimistlik meel on mul endiselt alles ja kõigil nüüd pöidlad pihku, et õiglus võidaks :)

Vahepeal käisime veel tartus perega. St meie pere ja minu ema. Ilmaga meil vedas, sest oli ju nädalavahetus kuiv ja soe ja loomulikult sai siis palju aega õues veedetud. Alustuseks külastasime minu isa surnuaial ja viisime talle lilli. Sinna oli tulnud ka minu õde Kristel (isa esimene tütar). Jensil aga oli väga lõbus surnuaial, sest seal sai ringi vudida ja umbes 7 haua peal ilusad rehamustrid ära rikutud. Nagu poistele kombeks. Kuna surnuaias häält ei ole ilus tõsta, sai issi vaid lapsel sabas sörkida. Vähemalt sel aastal ei olnud tarvis veel 2, 2 aastasele lapsele seletada, miks tal ainult üks vanaisa on ja mis koht see selline veel oli, kus käisime. Aga küll jõuab. Pärast läksime kristeli-märdi juurde grillima. Nendel on oma maja aiaga, mõnsa. Ja kas saab veel toredam olla miski sellest, et meie lapsed on täpselt ühe vanused. Jens siis mõned päevad Matust noorem. Aga matu on muidugi palju pikem, nii et jens on tema kõrval lausa päkapikk oma ca 90 cm pikkusega. Ja kui öeldakse, et kaheaastased veel ei mängi omavahel, siis jama jutt. Mõtlesid seal erinevaid mänge välja ja tegelesid omavahel nii et vähe pole. Ja üle pika aja läks päev nii mööda, et Jennu kedagi ei peedistanud ja sai rahulikult olla ja jutustada, lapsed rõõmsatujuliselt ringi sibamas ja naljatamas. Kui tore on omada boonusõde ja boonus õepoega. Hakkasime ju alles suhtlema siis, kui lapsed olid nii 7 kuud vanad. On küll kahju neist kaotatud aastatest, aga parem hilja kui mitte kunagi ja seda enam on meil tagasi teha  Nii et mul on kaks vahvamast vahvat õde lapsepõlvest saati (tinnu vaeseke sai vatti ja vilet minuga, sest pidi tema ju mind alalõpmata hoidma ihii) ja üks boonusõde nüüdseks poolteist aastat.
Ööseks läksime maale peipsi äärde ja saime ka vanaema-vanaisaga natuke lobiseda ja pühapäeva hommikul sõitsime tartu tagasi, et jennu suurt sõpsi ja sugulast eliiset külastada. Hängisime tartu linnas ja mõnnasime tundide viisi küll mänguplatsil ja küll raekojaplatsil. Käisime söömas ka ja nägime boonusena merlit ja co. Ja ka nendega saime hängida, kuigi alles kaks päeva varem käisime merliga koos leena sünnal restoranis ja puha. Sellega tuleb meelde, et jennul on uus kild. Kui sõitsime laupäeval tartu poole, teatab tema rõõmsalt: „Ei lähe lestolani, tujutad sa ette” (restorani ja kujutad ette täiskasvanute keeles). Ma ei tea, kust ta selle võttis, aga me ilgelt naersime ja nüüd ta autos muud ei räägigi, kui seda oma kildu. Mida iganes ta ütleb, siis „tujutad sa ette” tuleb kohe järele. Sellised täiskasvanute väljendid on hakanud jutu sisse tulema, nii et hirnu end herneks aeg-ajalt. Aga seda, et ta jens kaspar Pihkva on, ei tunnista ta endiselt. Tema on Jens. Poiss. Vanaisa olevat pihkva. Selles on tal õigus, aga tema väidab, et ei emme ega issi ega õde ega tema ole pihkva. Ehk on see nii seetõttu, et vanaisa me hüüamegi pihkvaks :) Ja täna potentsiaalsest uuest lasteaiast ära tulles ütles ta juhatajale „tädiii, tsau!”. No täitsa huumorimees meil. Linde hüüab tibudeks ja hommikul ärgates võib juhtuda, et esimene asi, mida küsib, on „Tuss vanaema läts?” :D

Jensil on silm sinine (uus imidz niisiis). Esimest korda elus on tõsine paistetus ja silm on sinilillakollakashall. Hüppasid eliisega tartus voodi peal ja „onu lauli” lubas neid jälgida. Aga ega sa kogu aeg jaksa eksole ja nii see juhtus, et jennu hüppas aknalaua vastu ja nii se läks. Esimene õhtu oli silm praktiliselt kinni, aga tänaseks on silm juba peaaegu täitsa lahti, ainult kärn on veel silma juures. Aga mis õige mees see ilma armideta on, eksju :)

Jahh, jensist oleks küll ja veel rääkida, aga meil on ka teine laps. Grete Liisa sai vahepeal 4 kuud vanaks hurraaa ja palju õnne. Ja tibu (või tiisu, nagu jennu ütleb) strateegilised mõõtmed on 6390 gr ja 65 cm. Mida teeb üks neljakuune? Keerab end seljalt kõhule, vaatab oma käsi-jalgu ja räägib meeletult-meeletult. Nagu jennu, aga mingis huvitavas võõrkeeles esialgu. Vaat kus geniaalne, eksju. Ja kiilakas on ta ka meil peaaegu (nagu professor). Kui paar nädalat tagasi oli plikal juukseid küll ja veel, siis nüüd on mõni hõre karv pea peal. Ja need hoiavad end kenasti kukeharja moodi püsti. Aga irrrmus armas on ta ja naerab hästi palju. Rõõmus laps taas, julgen öelda. Ja eriti fännab ta oma rullis silmaga venda. Nagu hommikul vennat näeb, läheb nägu naerule. Aga nagu emme vaateväljast eemale läheb, on jälle moss lahti ja nutt lagedal. Ses mõttes jennu moodi, et too oli eriline emmekas. Aga vat mis nüüd sellest memmekast saanud on, kes hommikul kisab vanaema taga ja iga päev küsib, kas lähme vanaema-vanaisa juurde :D Ja grete liisa on oma käitumist parandanud – enam ei tõusta 5-6 vahel, vaid „lausa” 7ni lastakse emmel tududa. Vahel isegi 8ni, kui eriti luksust emmele soovitakse. Nii et mida suve poole, seda magusamaks elu läheb (ptui ptui ptui). Vahel on ka krdi raske, aga sellest ehk mõni teine kord. Praegu on mõnus puhkus saaremaal tulemas ja tädi misu nõudis vanemat last endale topule, nii et homme alustame oma reisi kõigepealt topule ja sealt laupäeval edasi saaremaale GO spa-sse mõnulema ja end hellitada laskma. Ja täna rääkisin eloga ja ütlesin, et võtan ka keha trimmiva massaazi lisaks sünkroonmassaazile neljal käel. Ta ütles sellepeale, et oligi juba aeg, sest kaua nad peavad vaatama igalt poolt lotendavat kerttut :D Et järgmisel nädalal pean neile ette näitama täitsa uue ja trimmis keha. Vot sulle, kus alles väljakutse!

Aga mitte ainult jennu ja elo ei tee kildu. Leho küsis täna mult autos, et kaua ma kavatsen oma rootsi keele tunde veel suvel anda. No sõbralikult küsis loomulikult, sest ta mul hea ja armas mees (ja kõikide mu sõbrannade meelest ka musterissi ja tegelikult on jah igati väärt mees-issi!). Ma siis vastasin, et järgmine nädal viimane tund (pane tähele, et teen tööd kord nädalas 2 tundi). Ta ütles seepeale, et ohh ongi aeg, inimene peab puhkama ka. Maivõi :D:D:D Hirnusin end seekord tõesti herneks, sest Look who´s talking now.