Meie Hispaania

Täna on minu väga kalli abikaasa sünnipäev, kus ta saab „juba nii suureks“ Jensi meelest.

Jens aitas mul isegi issile kooki teha – juustukook kirsi marmelaadi täidisega. Siin uues kodus juba minu teine juustukook ja tuli väga maitsev. Tegin kirsi marmelaadi eile valmis ja täna tegin sellest koogile peale südame. Jens ütles eile õhtul, et me võiks issile teha mingi pildiga tordi (üllatus missugune Jensi poolt!). No eelmisel aastal oli Autode multika Pikne pilt. Seekord arvas Jens, et võiks selline pilt olla, kus emme ja issi pildi peal armastavad :D Kui nüüd oma elavat fantaasiat kasutada, siis mulle tundus see natuke kohatu, nii et valisin ikkagi tordi peale süütu südamekese :) Ja Leho rõõmustas tordi üle üliväga ja mina omakorda sain mehe sünnipäevahommikul nautida omletti kuumsuitsulõhe ja päiksekuivatatud tomatite ja juustuga. Nämmmm. Päeva jooksul nägin mehekest vähe, sest ta õppis, õppis, õppis.

Aga nüüd ikkagi Hispaania juurde. Ja alustame algusest. Ehk lennusõidust.

Juba natukest aega tegelen sellega, et lennu- , kõrguse - ja muudest foobiatest üle saada. See ei ole mulle olnud absoltuutselt lihtne, aga ma teen endaga kõvasti tööd. Koos terapeudiga. Nagu Ameerikas, kus igal korralikul ameeriklasel on oma ´shrink´ . Kuna tahtsin väga reisile minna ja seekord võimaluse korral ilma (jälle ameeriklaste lemmiku) xanaxit täistopitud punnpõskedeta, tuli mul hakata ameeriklaslikult käituma. Ja kui ikka võtta see asi korraliklt ette, saab asja ka. Mina, suur kõrgusefoobik ja lendamisest ma ei räägigi, sain hakkama nii lendamisega, ilma et oleks kordagi lennukist alla hüpanud (sinna lennates käis korra see mõte peast läbi, tagasi tulles aga oli asi kordades hullem), kui ka kõrgetes kohtades matkamise ja uudistamisega. Uskumatu, aga teraapiast on ruttu kasu, kui sa seda tõesti väga ise tahad! Ega ole üleolev või liialt skeptiline (mida üks korralik eestlane küll tavaliselt on).

Lendamist ma siiski väga põlgasin ja pelgasin. Ja kui sinna minnes oli Tallinn-Kopenhagen veel päris hull, siis Kop-Barcelona oli juba suht trilla-tralla. Tagasilennu eel aga läks asi ootamatult päris hulluks ja mõtlesin juba Barca lennujaamas, et vist ei lähegi lennule. Kopenhagenis läks veelgi hullemaks ja siis pidi juba Leho mind aitama motiveerimise ja julgustamise teel. See päris üks-kaks-kolm ei käinud, aga olin ikkagi nõus lennukisse astuma. Lennukis järgnes veel hullem trall, reaalsustaju hakkas kaduma, pea käis ringi, pilt tahtis taskusse minna, värinad jne jne, aga imerohtu mees mulle nõus polnud andma ja nii ma seal piinlesingi, kuni üks hetk jälle „maapeale jõudsin“.
Tavainimese jaoks tundub lennufoobia midagi kosmosetaolist, mida on raske või võimatu hoomata. Mis mõttes kardad lennata? Mis mõttes tekivad paanikahäired? Ära paanitse! Mind mõistavad ainult need, kes on mõnes situatsioonis sedasama põdenud. Aga nagu igal medalil, on ka sellel kaks poolt. See on teinud mu maailma rikkamaks, nii jabur, kui see ka ei tunduks. Ja mõistan paljusid asju ja inimesi nende probleemide ja hingemuredega paremini kui paljud teised. Ega ilmaasjata ei räägita mulle oma südameasjadest :)

Kõrgusega on mul umbes samalaadne suhe, aga kuna tean, et saan igal hetkel ise maale tulla, on see lihtsalt kordades väiksem ja tegime mulle kõrguseteraapiat kuhjaga. Seest küll keeras nii mis hirmus,aga oi kui põnev samas!

Kerttu Leho Barcelona

Aga siiski nüüd reisi juurde. Lennuk läks Tallinnast taas 6.40 Kopenhageni kaudu, nagu mainitud (sama lend, mis eelmisel aastal), mis tähendas, et eelneval ööl saime magada umbes 3.5 tundi, kuna poole ööni pakkisime, otseloomulikult. Kopenhagenis käisime lennujaamas oma lemmikkohvikus (krrrrt, kui kallis seal kõik oli, latte ligi 6 euri ja Leho burger 18 euri!) ja hellitasime end kvaliteetse hommikusöögiga (lubasin end premeerida oma edusammude tõttu), et siis edasi kihutada. Nagu lennukist maha saime, läks elu ilusaks. Takso viis meid meie kesklinna hotelli, küsis selle eest ilget raha, aga oi, kui mugav see kõik oli pärast närvesöövat lennureisi. Ja hotellist hakkasime vallutama linna. Hotelli valiku tegin tänu Tripadvisori ja booking.com´i kommentaaridele ja see oli väga korralik, indeed. Kesklinnas, kaunis arhitektuur, korralikud toad, katusebassein. Ei midagi wow!-sarnast (ärahellitatud snoob, võiks eneseirooniliselt öelda), aga kõik toimis. Vihastas ehk ainult see, et triikrauda nad ei laenanud! ja pesupesemis- ja triikimisteenus oli hinnatasemelt komöödiateater: nt pükste või seeliku pesemine ja triikimine maksis 10 euri tükk :D No selle raha eest saad HM-st juba uue seeliku! Krt, kus on röövlid. Loomulikult ei kasutanud me seda teenust, vaid hiilisime nurgataguseid mööda (st. pesime käsitsi ise hädavajalikud asjad). Siinkohal meenub Tais sarnane olukord, kus tahtsime raha kokku hoida ja viisime hotelli lähedal asuvasse pesupesemispunkti. Tagasi saime terve hunniku endisi valgeid asju, mis nüüdseks olid kõik heleroosa tooni saavutanud. Kokkuhoid missugune :D

Aga vallutada oli Barcelonas palju. Issand, kui ilus linn see on! Armusime kohe alguses ära ja ei jõua ära oodata aega, kui saab sinna jälle tagasi. Arhitektuuriliselt pakub see silmailu pea igal meetril. Lisaks on põnev ja mitmekülgne. Meie hotell asus täpselt sellise koha peal, et La Rambla (peatänav) asus umbes 20 min kõnni kaugusel, Gaudi maja 15 min kaugusel ja mere äärde ehk 30-35 min. Ja kui varasematel aastatel oleme olnud mõõdukad jalgsirändajad, siis sel aastal tegime kõik tagasi. Jalad olid palavusest paistes juba pärast esimest lõunasööki, aga see ei takistanud veel 11 päeva vantsimist. Küll plaastriga, küll papudega, parematel päevadel jälle lahtiste kingadega (kui need jalga läksid). Sammulugeja oli kaasas ja täitis oma funktsiooni kenasti – juba esimesel päeval tegime ca 20 000 sammu. Parematel päevadel tuli 26 000 sammu ära, rekord oli 28 000 , mis teeb u 18 km. Palavuse ja paistes jalgadega on see päris tubli. Ja jah, pärast sellist päeva oli plaastrist väga abi :D . Reisi lõpus oli näha, et jalgadel oli palju aega veedetud – jalad olid saavutanud omapärase kuju – nagu oleks keegi trenni teinud! Nüüd on see ammu juba jälle unustatud, otseloomulikult.

Barcelona on imeline linn, nagu juba vist ütlesin :D Need kitsad tänavad, tohutult ilus arihtektuur, sepistatud rõdud (vahtisin, suu ammuli, ja tegin igast võimalikust rõdust pilt), Gaudi uskumatult äge arhitektuur, Ciutadella park (nagu Kadrioru park, aga 1000 korda võimsam :D), Mont Juic, Park Güell (tänud, Maria!), Gaudi maja ja katus (teraapia), Mont juicil Poble Espanol (kunstkülake, mis jäljendab Hispaania erinevate maakondade arhitektuuri. Väga hea ja ilusa ülevaate saab ja kaunis jalutamine). Ja no loomulikult see purskkaevushow koos tulede ja muusikaga – hinge lõi kinni, kui kaunis see oli. See oli vist üks ilusamaid asju üldse, mida oma elus siiani näinud olen. Laste sünd oli sama ilus. Kuigi vist natuke teistmoodi, kui aus olla :) Kui keegi nüüd läheb peale seda lugemist kunagi Barcelonasse ja julgeb purskkaevushow ära jätta, siis jääb ta väga paljust ilma. Me käisime 4 päevaga ikka väga palju kohti Barcelonas läbi, kaasa arvatud Picasso muuseum ja linnatuur Buss Turisticoga pluss umbes kokku 50 km kõndimist, aga kõnd Mont Juici otsa purskkaeve vaatama oli kõige-kõige ja kõiki neid ville ja rakke tuhat korda väärt :)

Kui üldse midagi negatiivset Barcelona kohta öelda, siis vast tolle teoreetiline kuritegelikkus. Turiste on roppu moodi palju, muidugi. Aga augusti lõpus/septembri alguses ei saanud enam väga kurta. Gaudi majja sissepääsuks tuli meil nt 15 minutit järjekorras seista kardetud 2 tunni asemel. Ja Bus Turistico, millega sõitsime, ei olnud ka pea kunagi puupüsti täis või no sinna oli võimalik ikkagi peale saada septembri alguses. Juulis-augustis on lood märksa teravamad, olen aru saanud. Nii et jällegi pean tunnistama, et paganama hea aeg oli minemiseks. Igal pool sai täiesti normaalselt ringi vaadata ja täielikku rüselemist kohtas vähe. Oma väärisasju ja kotte tuli aga valvsalt hoida. Kaidil korra isegi varastati kott ära, kui nad öösel mere ääres käisid, aga Kaidi, kes samal ajal valmistus ka maratoniks (nüüd juba ammu joostud ja edukalt 42 km läbitud!), jooksis pätile järele ja sai oma koti kätte. On vast naine :D

Ja süüa saime hästi Barcelonas. Ma enne reisi muretsesin,et äkki Hispaanias ei saa nii hästi süüa kui Tais või Itaalias või kasvõi Prantsusmaal. Ja esimene lõunsöök oligi päris kehvapoolne. Aga õhtul läks juba paremini. Kuna ei julgenud teist korda samasse söögiämbrisse astuda, võtsime tapaseid koju kaasa ja tegime meie hotellitoas väikse mõnusa õhtusööma koos jamon´i (prosciutto) ja kitsejuustude ja veiniga. Kuulsad paellad jätsime järgmisteks päevadeks. Hommikusööki sõime siin ja seal kohvikus, kus kohalikudki käisid. Ei kõmpinud selleks päris kesk-kesklinna, vaid võtsime mõne koha, mis oli meie hotellile lähedal. Näiteks teisel hommikul kohe läksime kohta, kus laud oli koristamata. Ettekandja tuli, pühkis käega puru maha ja pärast sirgeldas meile käsitsi mingi arve. Kusjuures toit oli jumala maitsev ja rahvale see koht meeldis. Lihtsalt tuli tahes-tahtmata meelde seik, kus Vertigos tüüp tuli purukorjamisvidinaga lauda ja tsahh-tsahh tegi lina juba pärast kolme leivapurukübet laitmatult puhtaks. Hispaanias aga vabalt käega laks-laks puru põrandale ja käib küll :D
Kui käia ja külastada restorane huupi, võib minna nii hästi kui ka halvasti. Õnneks päris halvasti läks meil vaid esimesel lõunal, kui astusime sisse suhteliselt madalama hinnaklassiga kohta, kus ei toidule ega teenidusele ei omistatud just liiga palju tähtsust. Tuunikala oli nagu tallanahk ja kalmaarid olid nii ära friteeritud, et sama hästi oleks see võinud olla kustukumm rasvas ja taignas, maitsest vahet polnud tunda. Aga ülejäänud kordadel läks meil järjest paremini ja kolmandal-neljandal õhtul saime ikka päris-päris head süüa ja sugugi mitte Michelini tärnidele kandideerivates kohtades. Väga säästukat söömist ei teinud, aga liiga ka ei prassinud. Veini aga jõime küll pea iga päev ja tavaliselt kamba peale ehk nelja peale kaks pudelit. Arved olid kolmandiku võrra odavamad (või isegi poole võrra! Vahel) kui samaväärsetes kohtades Lõuna-Prantsusmaal. Nii et peale Prantsusmaad reisida Hispaanisse on rahakoti mõttes puhas rõõm :) Hinna ja kvaliteedi suhte üle üldiselt nuriseda ei saanud ja harva tekkis tunne,et nüüd on nöörimine. Loomulikult panustasime meie Lehoga kalale ja mereandidele – igasugused mõnusad värsked grillitud valged kalad, kaheksajalad, kammkarbid, merekarbid, teod, krevetid. Teiste sõnadega megahead asjad! Karpa, meie sõber ja reisikaaslane, pidi muidugi esialgu enam-vähem okserefleksiga võitlema, kui meid igasuguseid molluskeid söömas pidi vahtima, aga reisi lõpuks harjus ära selle „jõledusega“ :) Õnneks on Hispaania piisavalt sõbralik maa, et ka meie Karpa söödud sai. Liha, pastat, saia ja korralikku lihast burgerit oli igas korralikus kohas saadaval. Muidugi juhtus ka, et sattusime kohta, kus tavaliselt turist ei satu ja menüü oli ainult hispaania keeles. Keegi meist hispaania keelt peale paari käibeväljendi nagu Muchas gracias ja una cerveza ja vino blanco ja café con leche pur favor eriti ei osanud ning nii sai ka huupi tellitud. Näiteks sai Kaidi mingi verikäki moodi toidu ja supipuljongi ja kui Leho tellis cappucino, toodi talle hispaaniapäraselt espresso hunniku vahukoorega, mis nägi välja naeruväärne. Leho tõstis viisakalt selle hiiglasliku vahukooremütsi kõrvale ja järele jäi pisike tilk kanget kohvi :D Kelner siis küsis, et What´s wrong, sir? Leho siis kenasti selgitas, et tavaliselt pakutakse cappucinot piimavahuga. Ahaaaaa, no siis peate tellima cappucino italiano, selgitas imearmas pruunisilmne kaanepoisi välimusega kelner ;) Daaaa, when in Spain... No kust meie pidime seda kõike teadma? Aga kelner oli nii armas, et tõi Lehole uue cappucino ja päris piiamavahuga ja puha. Küll me olime õnnelikud siis. Ja läksime samasse kohta õthul tagasi. Loomulikult oli siis juba uus kelner ja üldsegi enam mitte nii kaunis :P

Kui nüüd juba kaunidusest rääkida, siis ega ainult mehed seal ilusad polnud! Naised olid ka väga väga ilusad üldiselt ja millised juuksed! Ma ei tea, mida ma teeks selliste tumedate säravate paksude juuste nimel! Ja uskumatu, millised rinnad seal naistel on. Pole ime, et mees oli minuga nõus rannas käima :D Kuhu iganes sa vaatad või ei vaata, on paljad pruunid rinnad platsis. Kena kujuga ja absoluutselt vormis. Eestlasliku kadedusega väitsin muidugi korduvalt, et kõigil on need lastud panna :D Kui nüüd loogiliselt mõelda, siis mõnel vist ikka olid päris oma omad ka. Küll nad seal siis patseerisid oma kaunite juuste ja paljaste rindadega ringi, kehastades puhast täiuslikkust. Sünnitagu ära (veel parem, kaks korda!) , siis räägime edasi :D Meie seltskonna mehed igaljuhul on mõlemad nõus veel Hispaaniasse minema, ja mitte ainult kultuuri ja arhitektuuri tõttu, eksole :)

Reisiseltskond
Kui eelmistel aastatel on meil mitu korda seltsiks olnud osalise ajaga Maria, siis seekord olid reisikaaslased sõbrad Kaidi-Karpa. Musitajad, nagu neid teiste sõnadega kirjeldada võiks :) Kui alguses olime kõik veidi skeptilised, et kuidas see kambakesi reisimine 12 päeva järjest välja näeb (teada ju on, et alles reisides saad teada, missugune on su kaaslase loomus), siis praktiliselt kohe, teisel päeval, saime kuidagi väga hea süsteemi. Veetsime osa aega koos, osa lahus. Kuna ööpäevarütmid meil alati ei ühtinud, ärkasime eriaegadel ja ka huvid olid väheke erinevad. Kaidi-Karpa nt käisid tihti hommikuti jooksmas, meie aga panustasime magamisele. Nemad tegid õhtuti enne õhtusööki aeg-ajalt siestat, millest jälle meie ei hoolinud. Nii me siis leidsimegi endale rütmi, kus põhiline oli, et õhtuks saame kokku ja jalutame ning sööme õhtusööki koos. Mis algas meil vahel kl 20.00, vahel 23.30. Vastavalt vajadustele :) Hispaania juures ehk vahemeremaade juures üldse on puhas rõõm see, et kui lähed õhtusöögile enne südaööd, saad veel suure tõenäosusega süüa. Ja enne kl 20.30 ei söö seal keegi õhtust. Kui oma purskkaevushowlt tulime, jõudsimegi alles kesklinna kell 23, nii et õhtusöögi lõpetasime umbes 00.30 :D. Ja meil oli maru vahva seltskond – kuigi aeg-ajalt läksime vägagi tuliselt vaidlema ja palju ei jäänud puudu, et oleksime üksteist löönud, lõppes iga õhtu ikkagi sõpradena ja vaidlemine ja erimeelsused tegid selle reisi veelgi värvikamaks. Lõbusate ja positiivsete inimestega on lausa lust reisida! Kui kõik saavad piisavalt hingamisruumi ja teha asju, mis talle rõõmu pakuvad, ongi reis kordaläinud. Osa ajast paarikesi, osa mitmekesi ja sellest kujuneb täiuslik puhkus.


Costa Brava

Kui 4 päeva Barcas kappamist läbi sai, võtsime oma rendiauto ja kimasime u 100 km põhja, Costa Dauradasse Llafranch´i külla. Seal ootas meid imeline väike 12 toaga perehotell, perenaine ja peremees ja imelised vaated mäe otsast vahemerele. See oli peale Barcelonat nagu rusikas silmaauku – rahulik, idülliline, ei mingit kära ega möllu. Toad olid romantilises stiilis kujundatud, hästi hubased ja armsad. Hoopis midagi muud kui suurlinna suur hotell. See oli täpselt sama hea hotell nagu eelmisel aastal kogetud samalaadne väike ilus perehotell Itaalia Rivieral, kus veetsime täiuslikku aega. Nagu paradiisi oleks sattunud. Sättisime end basseini äärde sisse, mees tellis kohvi, mahla ja sangria ja sirutasime esimest korda reisi jooksul varbaid. Tõotas tulla rahulik päev. Ja siis tuli meie üllatus :) Kell oli siis juba nii 4 paiku pärastlõunal, kui olime hotellis olnud nii tunnike või nii. Kaidi-Karpa kibelesid juba kaunisrajale (nimetasime nii neid ekskursioone, kuhu Karpa meid viis), juba liikvele, aga meie olime neist neljast kappamispäevast surmani väsinud :D Ja siis, out of nowhere, tulid Joonas, Merle ja Hugo meie basseini poole, kus oma varbaid leotasime ja lattet nautisime. Kaidi kargas püsti, lõi käsi kokku ja lausus lihtsalt: „Ah see siis ongi see Üllatus“. Olin seda saladuses hoidnud 8 kuud :) Ja kui olin vihjanud, et üllatus tuleb, olid nemad mõelnud, et küllap üllatame neid mõne eriti hea veiniga. Üllatus meeldis üliväga kõigile ja nii veetsime kolme perega aega ligi kolm päeva. Kaks ühist superhead õhtusööki ja kaks lõunasööki. Vahepeal tegime kaunisradu eraldi,siis jälle saime kokku ja veetsime ühiselt aega. Ei mingeid „oleme kogu aeg ninapidi koos, nii on kõige parem“ põhimõtet. Igaüks tegi, mida tahtis ja alati leppisime kokku, et hiljemalt õhtusöögi ajaks koguneme valitud restorani :) Täielik superhästi sujuv süsteem oli. Kuna Huugs oli sel ajal veel nädal vähem kui aastane, ei saanud me teda kuidagi oma 10 kilomeetrilisele kaunisrajale kaasa kutsuda. Ta tegi küll oma esimesed sammud just meie ühinemispäeval :), kuid kaunisrada oleks ehk liiga paljuks läinud :) Leho küll üritas ka kaunisrajast ära nihverdada, süües kõhu hommikusöögil maksimumini punni, et ma teda ei piinaks, aga ei, naine järele ei andnud ja vedasin mehe kõrgustesse kaunisvaateid kogema. Meie kaunisrada kestis täpselt 3 h koos ujumis- ja pildistamispausidega ja tagasi tulles oli kõht üles-alla palavusega kõndimisest päris tühi. Ja miks võttis 10 km ligi 3 h? Kuna mina, naine, tahtsin ju iga viie meetri taga pilti teha. Ja uskuge mind, seal oli, mida pildistada! Nii hingematvalt kaunid vaated, et pisar tuli silma. Lõpuks oli mees must surmani tüdinenud mu fotograafiahulluse tõttu. No kes normaalne inimene pildistaks ühte sama vaadet 10 korda järjest. Ja pärast sorteerides ei raatsinud peaaegu ühtegi päikeseloojangu- ega merepilti maha ka veel võtta. Kuigi kardan kõrgust rohkem veel kui hiiri (ja neid kardan jubedalt!), sain hakkama ja kuigi paar korda hakkas päris halb ja keeras kõhus mis hirmus, sain hirmust võitu ja nautisin meie matka 100%. Sain küll päiksepiste moodi asjanduse koos kõigi lisadega (palavikku küll ei tulnud), aga põdesin selle suhteliselt leebelt läbi. Kaidi-Karpa käisid mingil ekstreemsemal kaunisrajal meie Llafranchi külast Tamariusse, kus tuli läbida keerulisem rada ja alati mitte liiga turvaline ronimine, sain aru. Aga 5 tunniga tegid ära. Meie olime sellised linnavurlematkajad, nemad aga pärissportlased :) Kuid minu jaoks oli see vurlerada ka juba piisavalt ekstreemne, sest kõrgusekartja jaoks oli nii see kui ka Gaudi maja katusel patseerimine supersooritus. Nii et olen enda üle uhke mis uhke :) Benjit ma hüppama ei hakka, kõrgele mägedesse ei matka, aga teinegi kord püüan väikeste kõrgustega maadelda ja ega ma muidu nii kenasid pilte poleks saanud.

Llafranhis ja selle lähistel oli meil aega ka rannatada. Küll mitte tundide viisi, aga piisavalt selleks, et juba tuhmunud jume tagasi saada ja vahemerd nautida. Mõni päev laineteta, mõni päev suurte lainetega, mis bikiinid vägisi ära tõmbasid. Nalja kui palju. Rannamõnusid nautides tuli aeg-ajalt isegi laste igatsus. Kui tore neil oleks seal olnud mängida! Samas siis oleks kõik pikad linnaekskursioonid pidanud ära jääma, rääkimata natuke ohtlikest kaunisradadest. Lastele lubasime rannareisi küll, aga siis teemegi puhtalt perepuhkuse ilma 26 000 sammuga päevadeta (soovituslik päevanorm on 10 000 sammu tervislikku eluviisi silmas pidades). Kui end õigesti meelestada, saab see ka väga tore olema.

Costa Daurada ja Tarragona
Kui Jonn-Merle-Huugs lennujaama ära olid viidud ja öises Gironas käidud (väga ja vana linn Costa Braval), tuli aga oma ideaalne Costa Brava maha jätta ja viimane peatuspaik oli meil Costa Daurada kuurort Salou. Ja sealt tuli ka reisi esimene ja viimane kultuurishokk. Tulla siseturismile orienteeritud sihtkohast, rahulikust Llafranchist (kuurorti keskuses oli küll paras möll ja melu, kuid 1 km eemal hotellis oli idüllide idüll) otse Salousse, turistigettosse, on ikka paras shokk meiesugustele. Hotelli jõudes oli meid „tervitamas“ mustmiljon briti ja vene ülekaalulist turisti, kes lärmakate laste järel järjekodsele söömale ruttasid. Rahvast oli meeletult palju. Ise valisin selle sihtkoha ja selle hotelli, nii et loomulikult olin endas ja oma valikus väga väga pettunud ja pidin peaaegu pillima hakkama ja emmet appi karjuma :) Hotellis oli umbes 500 tuba (vs 12, mis meil Llafranchis oli), kõik oli nii lärmakas ja sagiv, tuba oli liiga liiga kullane ja karrane, koridore puhastati rõvedalt haisvate keemiatega, hommikusöögikohv oli vastik, mahl joodamatu. Kus olid ülessätitud vanaprouad ja kenasti istuvates pükstes vanahärrad nagu Costa Braval? Ei, ainult lühkarites paksude kõhtudega mehed ja rasvaimu ihkavad mammid :D Õudne!!! Aga kaua sa ikka masendad ennast. Tund pärast saabumist võtsime tee kohalikku keskusesse, mere äärde uudistama. Appiiii! Seal oli tonnide viisi putkasid, mis müüsid igast träni, mida keegi ei taha eluseeski osta (no kujutage ette, et ostetakse) ja harva kohtasid seal mõnda hispaanlast. Ehk et olin meile lõppsihtkohaks valinud kõige turistikama koha, mis võimalik. Leho võrdles seda Tenerifega. Mis iseenesest ei ole ju midagi katastrofaalset, kui sa oled sellega arvestanud. Aga mina tahtsin nunnut puhkust! Kui lastega läheme, siis mudiugi olen nõus Tenerifele minema,aga lastega puhkus ongi teine asi, siis võibki olla lärmakas ja sada mänguväljakut (nagu seal oli) teevad ainult rõõmu. Aga kui kõht on tühi, tundubki kõik sada korda hullem kui tegelikult on. Aga nüüd läheb aina lõbusamaks. Võtsime siis platsi sisse ühes paljudest söögikohtadest, mis juba kõrvalt vaadates ei tundunud sajandi söök olevat. Aga ei hullu, söök oli täitsa ok. Aga joogid :D Salous (Costa Dauradas käib palju vene turiste) on kombeks,et üks baar trumpab teise üle oma kokteili kaunistustega. Mojito ei paistnud kõigi meetripikkuste kõrte, sulgede, vihmavarjude ja kanaarilindude alt väljagi. Ja siis tuli täpp ´i´ peale – kõige lõpuks süüdati suur paks tordiküünal su kokteili peal ja toodi see niimoodi nagu sünnipäevatort sulle lauda :D:D:D Uskuge mind, et Leho pidi ära surema selle naeru ja piinlikkuse kätte. Ja nii igas kohas ja iga joogiga, üks uhkem kui teine. Täielik klounaaz. Ja ma olen Tais käinud ehk näinud uhkeid kokteile. See siin oli sada korda hullem tsirkus kui Tai kuurortis. Igatahes läks tuju mitu korda paremaks ja nalja oli nabani. Neljandal päeval öises Salous kõndides leidsime, et pole häda midagi – kui natuke keskusest palmide alleel mööda merd edasi kõndida, on ju lausa väga kena! Lihtsalt kurb, et seal niiiii palju koledaid hotelle ja miljon turisti on, kes tahavad träni osta ja maitsetuid briti ja ameerika pubisid külastada.

Kuna Salou ammendas end kahe tunniga (ka rannas oli seal hordide viisi turiste), sõitsime juba järgmisel päeval lähedal asuvasse imelisse Tarragonasse. See on absoluutne ´must´, kui olete Costa Dauradal puhkamas. Vanad roomaaegsed kaitsemüürid ja amfiteater on ainult väike osa sellest ilusast väga vanast linnast. Karpa tegi meile kaunisraja, mida mööda kõndisime umbes 5 tundi :) Õhtul hilja rampväsinuna jõudsime oma Salousse tagasi, et järgmisel hommikul taas ekskursioonile minna. Sedakorda veetsime päeva lahus – Tuvikesed läksid Valenciasse, meie kõndisime mere äärt mööda kõrvalasuvasse kuurortisse Cambrils. Muidu sarnane kuurort nagu meie oma, aga vähem turiste ja vaiksem ja ilusamad majad ja vähem hotelle ja imehead restoranid. Kuna rand oli 10 km pikk, siis leidis igalt poolt sellise koha, kus rahvast väga palju ei olnud. Ja Lonely Planet, meie väga truu reisikaaslane, soovitas meile ühe ülihea restorani, kus tegime mehega kahekesi reisi kõige kallima eine :) Hommikul kõndisime 8 km Cambrilsi, õhtul 8 km tagasi, vahepeal rand ja lõunatamine ja jalutamine ja õhtusöök. Öösel tagasijõudnuna olime väga rahul ja pärast kolmandat päeva tundus Costa Daurada juba väga äge paik. Rannad on küll Braval ägedamad ja kaljusemad, aga Dauradal jälle hästi liivased ja lastega perede jaoks ideaalsed. Cambrils on küll üsna elav kuurort, aga kordades rahulikum kui see meetriste kõrte ja paabulindudega koksidega Salou :D

Neljandal Daurada päeval sõitsime jälle matkama ja käisime läbi kaunisraja linnuvaatlusalal koos teiste linnusõpradega :D Tegelikult ei tea ma lindudest ei ööd ega mütsi, aga LP ja Karpa koos kokkupandud kaunisrada oli väga tore ja leidsime ranna, kus oli peale meie veel umbes 10 inimest (vs rand, kus peale meie oli veel u 769 000 inimest).

Viimase õhtu veetsime ka Cambrilsis ühes hästi heas restoranis koos värskete mereandide ja valge veiniga ning panime oma imelisele reisile väärika lõpu :) Reis oli väga kordaläinud ja meie reisiseltskond, kaasa arvatud JonnMerleHuugs, olid sellised musirullid ning tegid selle reisi meeldejäävaks ja lõbusaks :) Hispaania on taas kord koht, kuhu tahan kindlasti tagasi. Ja kindlasti varsti lähme ka, sest seal oli tõesti ülimõnus olla.
Aga vahepeal tuleb ära käia jälle Itaalias ja Korful ja Kagu-Aasias. Ja muidugi Londonis :)