Kerttu Leho Faehlmanni

Nagu Vicky, Christina Barcelona. Aga ehk vahega, et mitte nii siivutu ;)

Nüüd oleks ju õige aeg reisist rääkida või kuidas? Aga oh ei, ei ole veel valmis nii palju kirjutama. Või kui kirjutama kukun, ei saa kuidagi pidama. Ja siis keegi ei jaksa mu memuaare läbi lugeda. Aga püüan end kokku võtta ja varsti-varsti ära rääkida, mis me kõik nägime ja mida tegime. Nii palju võin paljastada, et nii üliäge oli, et ma siiani säran ja naeratan (vahele mõned kõuepilved ka, aga see käib naisterahva loomuse juurde).

Sel ajal, kui Leho ja Kerttu reisil olid... Lapsed olid üks ühe vanaema, teine teise vanaema juures ja vahepeal vanaemad vahetasid lapsi ja vahepeal olid mõlemad lapsed emma-kumma vanaemaga (ja vanaisaga seal, kus vanaisa pakkuda oli võimalik). Kõik said kenasti hakkama, ainult et lapsed olid kordamööda või koos haiged ja nii oli ka vanavanemate elu mitte just kõige lihtsam. AGa kuulsime aina, kuidas nad olid meil tublikesed, mis peamine :)

Koju jõudsime eelmise reede hilisõhtul. Lend oli minu meelest jube! (täiesti tavaline lend tavalise inimese jaoks, aga mina pidin ära surema, reisipostituses räägin pikemalt). Aga kui jalg maale astus ja lennujaama jõudsime, tuli väike rõõmupisar küll silma. Et ellu jäin loomulikult :D Oi, mul on mehega vedanud. Tal ei ole lihtne sellise kõrguse- ja lennufoobikuga, kes pool teed Kopenhagenist Tallinnasse vaikselt nutta tihub ja palub luba xanaxit võtta (aga ei võtnud, hurraaa!). Seda kõike tänu oma suurepärasele terapeut-abikaasale, kes mulle terve reisi vältel pidevalt teraapiat tegi. Lennujaamas aga ootasid meid sõbrad Kissu & co, kes meid, reisiselle, ka koju sõidutasid hilisõhtusel tunnil ja kohe ka mõned reisimuljed endalegi said. Ei jõudnud aga hommikut ära oodata, millal lapsi nägi. Nad olid Hiire juures öösel. Ohh neid kilkeid ja kallistusi-musisid. See oli pea sama vahva tunne nagu peale sünnitust, kui laps sulle kõhu peale pandi (sünnitus ise nii vahva ei olnud muidugi :D). Lapsed näitasid sel hommikul nii palju armastust välja, et sellest jätkuks kogu külale jõuludeni. Ja siis tulime tagasi oma uude koju. Kus me nüüd sätime ja putitame ja töömehed käivad ja putitavad ja meie käime endiselt mööda sisustus- ja ehituspoode. Kolm kuud järjest täielikku koduehitust/-sisustust, aga vasrsti on ka kodu niivõrd valmis, et hakkame külalisi vastu võtma. Kõik edeneb kenasti ja iga päevaga läheb aina kenamaks ja kenamaks. Näiteks kardinad. Täna pani Leho ka magamistuppa kardinad üles ja nüüd on see üks väike, hubane ja nunnu tuba, koos kahe puupüsti täis stangega (meie "garderoob" hetkel) ja kahe seinast väljaulatuva juhtmega, mille otsa kunagi lambid peaksid tulema. Õige pea, sest lampe (ja palju muud) käisime valimas eile. Ja täna tegime kodukaunistamist 5 tundi järjest. Küll oli mõnus! Ilma igasuguse irooniata - mulle pole ealeski varem niimoodi meeldinud koristada ja sättida nagu praegu. Uskumatu, mida üks uus kodu inimesega teha võib.

Täna käisid meil ka esimesed ametlikud külalised külas. St veini ja lõuna/-õhtusöögiga koos toimus korteri sisseõnnistamise pidu. Täiesti spontaanselt. Hommikul saatsin Elomarekile ja Elole (nii neid Grets nimetab) sõnumi, et oleme täna kodused (lapsi vaja tuulte ja nohude eest hetkel hoida) ja võtame hea meelega vastu külasid. Ja nad tulid lühivisiidile, mis kujunes ootamatult ligi 5tunniseks koosolemiseks :) Koos fantastilise pardifileega punaveinikastmes koos kartulipüree ja mustade ploomidega. Kokk oli Marekpoiss. Missugune kokapoisist sõber meil on! Vedanud mõnel ikka (ikka meil, ikka meil) ;) Lapsed olid väga õnnelikud, sest kui eelmisel nädalal Elomarek ja Elo meile külla ei tulnud, hakkas Jens sellepeale nutma :) Nii väga armastab ta meie sõpru. Nüüd aga oli rõõm seda suurem. Ja issi õpetas Jensule uue laulu ka, algne tekst Põdralmajalt, mida Jennu-Grete kogu aeg otsast lõpuni meil kodus laulavad! Ta küll laulis seda pooleldi naljaga ja mõtlematult vaid korra ja juba järgmisel korral vahetas teksti viisakaks, aga pojale sellest ühest korrast piisas. Nii et vaadake ette, mida te kodus räägite või mis nalju teete. Meie oma kodus peame nüüd iga lauset jälgima hakkama, tuleb välja.

/.../ "Puuksutas ja õltsi jõi, paljaid naisi koju tõi"/.../. Kohutav mees! :D Ja Jensul jäi ühe korra peale kohe meelde ja laulis seda ülejäänud õhtu väga rõõmsameelselt. Homme läheb kindlasti lasteaeda ja laulab rühmaõpetajale ka, mida talle kodus issi õpetas. Ise õnnest lõhki minemas. Ja emme-issi kutsutakse kohale, et aru anda.

Hommikul tahtis Jens aga teada, kuhu tädi K. teine (ehk eelmine) mees kadus. Siis pidime talle selgitama, et vahel on nii, et emmed-issid või tädid-onud võtavad endale uue mehe või naise. Siis ta muidugi tahtis teada, millal ta endale uue issi saab :D

Nüüd aga meie oma üht lemmiksarja "Cuuplingut" vaatama (mis, muideks, hiilgab just oma kahemõtteliste ja allapoole vööd naljadega). Hea, et meil rohkem lapsi pole, sest äkki pole me ikka veel lasteks valmis :D

Aga nüüd