Läbi haiguste tähtede poole :)

Piltide peal on näha meie vana aasta õhtust mõned värvikamad seigad - kus armastajad Elo-Marek näitavad oma tõelisi tundeid, kuidas noored mehed ja lapsed hoiavad kokku, kuidas Grets ja Kahrut kenasti teineteist leidnud on kell 2 öösel. Edasi jaanuarikuu, kui meie issi lastega lumises Kadriorus möllab ja uuemad pildid Grete Liisa sünnipäeva eelõhtul itsitades ukselävel ning sasipea-Grets oma 2. sünnipäeva hommikul koos Jensiga emmelt-issilt kingiks saadud Lotte raamatut uudistamas, Grete Liisa sünnipäeval oma issi ja kingituseks saadud haige Ponyga ja pilt,mis näitab,kuidas Jens oma pusletamisest vaimustuses on. Kõige esimene, uusim pilt, on tehtud sõbrapäeval, kui pidasime Gretekese sünnipäeva väikeste ja suurte sõpradega. Taustal Jens oma suure sõbra Margiga itsitamas.


Tere, kallad!

Kõigepealt tänud õnnesoovide eest!
Räägingi kõigepealt meie kullanupsu sünnipäevast, mida ju kaua aega ootasime. Või enne veel ühest teisest sünnast.

Enne Grete Liisa sünnipäeva sai minu väga kallis sõbranna Merja 30seks. Uskumatu, et mul nii vanad sõbrad on :D:D:D Merja ei tahtnud suurt sünnipäeva, õigemini ei tahtnud ta üldse sünnat. Pidime lapsepõlvesõbrannadega- Ardukatega- niisama natuke Radissoni 24ndal istuma ja jutustama ega tähelepanu pöörama, et sünnipäev kellelgi on :P Jajaaa. Loomulikult panime pundi kokku ja sepitsesime talle väikse üllatussünnipäeva. Ehk et kokku oli meid natuke rohkem kui kutsutud oli ja "väikse istumise" asemel tegime natuke suurema istumise natuke kõvema raha eest :D Kokku oli meid 7, nii et mõnus paras punt naisi. Üllatasime ta seal 24nda korruse baaris ära, aga peale väikest shampat ja paberpasunatega sünnipäevalapsele tuututamist (ehk pärast seda, kui olime endale piisavalt tähelepanu tõmmanud) lasime sealt jalga. Tundus ka see koht liiga kallis. Viisime Merja hoopis heasse odavasse Vertigosse :D, lounge´i ja sõime Caesarit, sushit ja napsutasime kangemaga. Ei mingit veini tol õhtul. Ma küll teadsin, mis Vertigo endast kujutab (mäletan seda mitme aasta tagust korda, kui käisime Elomaletiga seal neljakesi õhtustamas ja nelja peale läks natuke üle 5 tuhande, kuigi meie olime planeerinud tunduvalt vähem kulutada, nagu ikka :D See okli meie senise elu kõige kallim restos käik päris kindlasti). Sel korral sõime loomulikult vähem ja üritasin ka jookidega koonerdada, sest no ei jaksa maksta ju ja eelmisel korral tehti välja, seekord tuli ise sponsor olla. Aga nalja sai alles siis, kui läksin oma viimast ehk neljandat gin greibi mahlaga ( mu viimase aja armastus, teate küll) tellima ja mulle öeldi, et vabandage, aga värskelt pressitud mahl sai otsa, kas tavaline ka sobib :D Issand, ma vist manasin ikka hea "parimad ameerika koduvideod" ilme küll näkku, sest no kust krt mina pidin teadma, et mul värske mahl oli gini all? Ega see Tai ole, kus kõik, absoluutselt kõik dringid olid värske mahlaga! Ok, üritasin väärikas olla ja teha näo, et polegi kõige hullem. Pärast arvet nähes selgus, et üks väike jook maksis 125 krooni :D Not bad! Lõbus oli siiski ja tüdrukute õhtu oli mu meelest väga väga tore ja sünnipäevalaps oli rahul, mis peamine. Bon Bonist hüppasime ka läbi,aga kuna keegi väga ei jaksanud ega viitsinud tantsida, siis olin kodus juba kl 2 ja hommikuks krips-kraps, et tütrekese sünnat ette valmistama hakata.

Selgus, et tibununnu haigeks jäänud - larüngiit. Kõripõletik, hingamisraskused, väike palavik. Meeletu närvipinge. Magamata ööd ja hirm, et äkki laps lämbub ära. Aga kõik läks kenasti ja nädala pärast oli laps juba rõõsa ja roosa. Sünnipäevapidu lükati küll edasi, aga emme tegi tordi ja külas käisid sünnipäeva eelõhtul kodus Elomalet ja tädi Kissu. Laps oli rõõmus ja lõbus, ei mingeid erilisi märke haigusest. Ainult hingas nagu auruvedur. Jens aga palus Marekil joonistada "The cars" filmst tuttav veoauto Mack. Marek joonistas seda natuke teistmoodi kui issi mõned päevad enne seda. Lihtsalt pilt oli teine, millelt ta maha joonistas. Jens sai nii vihaseks ja tuju läks ära, et tatti pritsis igalt poolt. Õnneks leebus Jens pärastpoole, kui Marek näitas talle oma vana head trikki, kuidas ta oskab ühe näpu endal ära võtta ja siis jälle tagasi panna. See trikk töötab alati, isegi suured tüdrukud kihistasid naerda :D Elomalet kinkisid aga Gretsile hästi toreda lasteraamatu: Epp Petrone "Marta varbad". Selline armas raamat, kus sees pisikesed leheküljepikkused lood tema enda tütrekese juhtumistest ja ütlemistest. Gretsile läheb väga hästi peale ja kui enne kaheaastaseks saamist ta pigem siples niisama kui kuulas, siis nüüd kuulab ta suure huviga ja meil on see raamat loetud kaanest kaaneni kordades läbi, mõnda lugu lausa paarkümmend korda, nii et tal hakkavad lood pähe jääma :) Kui laps kasvab suuremaks,siis võid võtta läbiloetud raamatu järel järgmise, aga nii väikse puhul on hea, et ta üldse kuulaks ja kui laps tahab sama raamatut mitu kuud järjest, siis miks mitte. Tore, kui tekib raamatu lugemise või esialgu kuulamise, traditsioon ja oskus :)

Grete Liisa päris sünnipäev ei jäänud samuti mitte tähistamata. Emme tegi jälle juustukoogi. Kusjuures hirmus hirmus hea tuli. Philadelphia ja valge shokolaadi ja vaarikatega täidis ja põhjaks oli Digestive ja kakaopulber ja metsapähklid. Täiesti suussulav ja ülihea ja tegemine käis nagu naks :) Ja veel naksimini hävis. Vanaemad-vanaisa ja tädi misu ja onu Mait ja Jonts tulid ikka külla ja laps sai kingitusi ja jälle vihises kui auruvedur, aga oli rõõmus. Ja sünnipäev ei jäänud haiguse tõttu ära, vaid toimus lausa kaks õhtut järjest, kuigi vaikselt ja rahulikult :)

Veel üks poolmagamata öö emmel, aga pärast neljandat päeva hakkas juba paremaks minema. Kaks nädalat hiljem, sõbrapäeval, tegime sünnipäeva ikka ära. Kuigi jah, siis oli Gretsil just nohu arenemas ja peale sünnipäevapidu oli ka köha platsis. Siian köhib ja natuke nohu (nüüd nädal) ja sellele on juurde tulnud ka kõhugripp - kõht on lahti ja täna öösel oli oksendanud (oli just saadetud Jensiga koos Topule Misu juurde "tuulduma" üheks päevaks-ööks). Nii et kui jaanuar algas Jensi köhade-nohude-väikse palavikuga, siis veebruar on olnud Grete Liisa haiguste päralt. Raske, raske on see talv olnud meile haiguste mõttes. Leho on nüüd üle nädala olnud tõbine ja mina samuti. Nohus olen olnud viimased 9 päeva ja alles täna õhtul tunnen, et tervis tuleb :)

See, et Grets ja Jens vaheldumisi või korraga tõbised või haiged on olnud, ei tähenda, et meil lõbus poleks olnud. Emmet on muidugi parasjagu ka närvi aetud ja piire katsetatud, aga sellest ma täna ei räägigi mitte. Greteke räägib meil iga päevaga järjest paremini ja paremini. Mõlemad panevad puslesid kokku nii et seda nägu ja Jensil on nüüd mitu uut The cars puslet. 60 tükine on täitsa hästi käppas, samuti 3x49 tk, kus kõik tükid segamini, nii et nüüd võtame järgmise, 100 tükise, ette. Grets pusib aga juba 25seid ja 37seidki. Saab hakkama! Lapsi ikka alahinnatakse, kui kirjutatakse karbi peale 5+, aga tegelikult paneb alla 4ne vabalt kokku. Samas lapsed on ju erinevad ja erinevate huvidega. Mina naudin neid hetki, kus Jens istub ja mõtleb ja laob oma puslesid. On rahu ja vaikus ja laps on õnnelik, kui hakkama saab :)
Grete Liisa on meil endiselt meeletult armukade, nagu Jens oli väiksemana. Eriti aga emme peale. Emme ei või Jensi liiga palju nunnutada, teisi lapsi sülle võtta, aga ka mitte issiga miilustada. Ikka juhtub, et emme ja issi kallistavad ja musitavad, ka laste ees. Grets tuleb meie juurde ja käsutab: "Issi! Ära musita emmet! Ei tohi!". Emme: "Miks mitte"? Grete: "Sellepärast"

Ükspäev oli mul punane vest kadunud. Üritasin siis Grete käest küsida, et ei tea, kus emme punane vest võiks olla, ega sa ei tea? "
Grete: "Äkki Jesse võttis ära"? Muideks, lapsed ei peedista vaid üksteist ja oma vanemaid, vaid Grete Liisa ajab Jesset pidevalt taga ja "See on minu tool, Jesse, mine ära" ja "Jesse võttis minu palli ära" ehk käib kaebamine nii üksteise kui ka Jesse peale :D

Grete Liisa on meil üks maias tüdruk. Kui Jens palub meil issit, et tehku ta makaronidega pastat, siis Grete Liisa sööb meil ka muud. Sõime kenasti hakklihakastme tatrapudruga ära ja kuna lapsu sünnipäevatorti jäi järele, sõime ka suure tüki martsipani-kohupiimatorti peale. Lõpetanud hea ja rammusa torditüki söömise, teatab Grets: "Ma tahan magustoitu nüüd" :)

Kui nüüd veel Jensist rääkida, siis nägin ükspäev bussipeatuses tema kasvatajat ja ta hakkas kohe Jensi kiitma. Milline tubli ja tragi poiss ja et ehitab selliseid vägevaid moodustisi klotsidest. Asi läks lausa nii kaugele, et nemad olevat arutanud, et Jens on parim 3 aastane, keda nemad kunagi nii hästi ehitamas näinud on. Et Jensist tuleb kindlasti arhitekt :D Kiidulaul kiidulauluks, ikkagi oli seda tore kuulda,kuigi tean, et lasteaias on väga palju hästi tublisid lapsi :) Rääkisin seda juttu siis vanaema Evele edasi, aga Jens kuulis pealt ja pasun läks lahti. "Ei ole arhitekt! Ei taha... Mina saan Ämblikmeheks!" Ja mina olin juba vaikselt lootnud, et ämblikmeheteema hakkab natuke üle minema.

Kultuurist ka. Seda ei ole väga olnud :D Haigete laste kõrvalt liiga palju aega ei ole leidnud, et kusagil käia, aga sõpradel külas ja väljas söömas - seda küll :) Ühe korra käisime vahepeal kinos ka - George Clooney ja film "Up in the air". Esiteks - see mees on ülisharmantne ja võluv, teiseks - film oli mu meelest tõesti hea. Huvitav ja mõtlema panev ja üllatuseks - ka ootamatu lõpuga. Ei olnudki oodatud iluast ja armsat lõppu. Natuke isegi pettusin, sest oli õnneliku lõpu ootus, aga tegelikult oli see just asja mõte, et oleks huvitavam! Ja George Clooney kohta veel niipalju, et ta oskab ka pagana hästi näidelda ja tema näos oli mõni nii pagana hea ilme, et see läks vägagi korda. Ja selle filmi suur pluss on selle dialoog - päris vürtsikas ja ägeda huumoriga. Minge vaatama :) Kinoskäigule Artises eelnes loomulikult traditsiooniline "Komeedi" kohviku külastus mehega kahekesi. See oli palju palju mõnusam kui need ärajäänud kultuurisündmused, sest minu mees on nii kallis ja meie koosveedetud aeg on minule väga väärtuslik kvaliteetaeg.

Nädal hiljem käisime tradtisionaalselt valentinipäevapeol meie sõprade Kaidi-Karpa juures. Igal aastal korraldab Kaidi sõbrapäevapeo, kus kohal pea kõik L-poolsed sõbrad, kes parasjagu Luxemburgis ei ela ega muidu kuskil ringi reduta :) Seekord oli ca 15 inimest ja pidu oli väga lõbus ja kärarohke, nagu alati. Räägiti hästi palju juttu, söödi snäkke, joodi drinke (lapsed olid kodust ära ja neil on maja), tantsiti (seal on meid rohkem diskol nähtud kui Tallinna ööklubides) ja saadi hästi palju nalja. Kuna Leho tervis läks järsult halvaks, siis kahjuks pidime oma meeldiva sõprade-õhtu katkestama enne kl 2 (vapramad pidid 7ni vastu :D),aga tähtis on kvaliteet, mitte kvantiteet, tavatseme end lohutada.

Vahepeal saatsime oma kallid Elomaleti Indoneesiasse reisile (kui seda loete, andke teada) ja järgmine külaskäik oli üks väike mõnus naistekas sel reedel, kus sai tüdrukutega kõik naisteteemad vist läbi arutatud ja vaatamata massiivsele nohule sai nii palju naerdud, et suuäärseid kortsukesi on nüüd kaks korda rohkem :) Issi tegeles samal ajal kodus lastega ja veetis nendega tegusa ja lõbusa õhtu. Ja kui eile tädi Misu lapsed Topule puhkama viis, saime veel ühe õhtu - ilma lasteta. Jälle käisime Kaidi-Karpa juures. Mängisime oma kuulsat "Paras paar" mängu, vaidlesime nii mis hirmus, naersime kõhulihased krampi (see paaride mäng on küll ainult mäng, aga alati muutub see kuidagi hasardiks ja paari omavaheline vaidlemine ja naljaga pooleks nägelemine on väga meelelahutuslik, pean tõdema) ja lõpuks saime teada, kellel on armukade paariline, kes flirdib igapäevaselt ja kellele meeldib roosa pesu ;)

Ja tähistasime oma tulevase reisi suurepärast plaani - Barcelona septembris. Lennupiletid ostetud, marsruut enam-vähem selge, hotellid bronnitud.Kaaslased needsamad sõbrad, 11 päeva lastest ja Eestist eemal. Minu suurim ülesanne - leida meile majutus - on tehtud. Peatume kolmes kohas. Kõigepealt 4 päeva-ööd Barcelonat. Vaatamisväärsused, head söögikohad, rannad, õhtune meelelahutus. Hotell on hästi ilus ja stiilne, katusebasseiniga ja lausa 4* sama raha eest, kui saime Rivieral 3 tärnikest. Seejärel suundume Costa Bravale, kus on meil oma sõpradele väike üllatus plaanis. Sellest rääkida siinkohal ei saa, sest siis ei oleks see enam üllatus ;) ööbime Llafranc´i külas, ühes pisikeses armsas ja romantilises perehotellis. Sealt edasi liigume aga paarsada kilomeetrit, Costa Doradale, kus oleme viimased 4 päeva reisist ja külastame lähedal asuvaid kenasid kohti ja külakesi. Muidugi ka randu ja häid söögikohti. Viimane hotell on erinevalt eelmisest aga suur ja rahvarohke, suurte basseinide ja katusebasseinidega (lastevaba tsoon) ning päev ja õhtu läbi kestvate meelelahutusprogrammidega, nii et kolm täiesti erinevat hotelli erinevais kohtades ja erineva suunitlusega. Kui kellelgi on aga Barcelona ja selle ümbruse kohta soovitusi, siis andke tulla - olen hästi põnevil :) Samuti olen põnevil selle meie üllatuse pärast, mida pean sõprade eest varjama pool aastat! Aga üllatus on uhke ja hää ;)

Selle reisi planeermine on võtnud mult juba nii mõnegi õhtu,aga see on nii tore, sest niimoodi saan üle olla sellest talvepimedusest ja haigustest, mis on mu tegelikult üht või teistviisi ära kurnanud, ega ma muidu oleks ise ka tatihaigusesse jäänud. Kui aga õhtuti saab "põgeneda" Barcelonasse, siis läheb tuju paremaks ja suunurgad õige kõrgele :) Tulemas on ju meie esimene reis Hispaaniasse.

Üks väike reisiplaan on veel - Brüssel-Luxemburg - ja tean, et meie sõbrad Jonn ja Merle väga ootavad meid ning Mariale olen lubanud külla minna viimased kolm aastat, aga lubada on veel vara. Aga optimistliku inimesena ütlen, et lootust on rohkem kui 50% :) Ja kuna veeklaas on pooltäis, siis järelikult tuleme! Ja kui mitte sel aastal, siis järgmisel kindlasti!