Uuel aastal uue hooga

Täna tabasin end jälle mõtlevat sellele, kuidas me küll saame kahe lapsega hakkama. Aeg-ajalt muide (ja mitte liiga harva) ongi tunne,et no võtke mul vanemlikud õigused ära, mina ei oska, ei jõua, ei suuda nende kahega. Üldiselt on ju kõik väga hästi ja toimib. Aga siis tulevad jälle minutid ja tunnid, kus lapsed on ja on ja ongi pahas tujus. Näiteks täna, kui tõime lapsed hiire juurest koju. "Pane mulle Pikne vilmi". "Miks"? "Sest vanaema juures vaatasime, kaks korda järjest". Kmmm. Ja vanaema tegi kaks hommikut järjest ka pannkooke. ´Ja loomulikult pelmeene. Ja lubas voodis hüpata ja karata ja üldse teha, mis süda lustib. Ja kui lapsed koju tulevad, siis nad alati saavad justkui uuesti kultuurishoki,et kodus on reeglid :D Ei võigi kõike teha ja sõnakuulmatu olla :D Hakkas pihta, et ei taheta lõunaund magada (Jensi ei panegi enam kodupäevadel, aga Gretsi küll), tahetakse küpsist kogu aeg, ja juustu ja saia ja leiba ja võid ja moosi. Lapsed on nagu Vahtramäe Emil, Lärmisepatänava Lotta ja metsavendade ristsugutis :D Ok, õhtul aga on Trevori sünnipäev ja lapsed peavad enne natuke puhata saama. Lähme siis mehega magamistuppa ja kutsume lapsed kaasa. Üks hakkab kisama, teine hakkab kisama, keegi magada ei taha, aga kuna väsimus on juba nii suur kella neljaks, siis on nad eriti jonnised ja Greteke hõõrub silmi. Käsib emmel ja issil teise tuppa minna, sikutades varrukast ja samal ajal niisuugust kisa tehes, et tatti lendab igasse suunda. Jens röögib samal ajal teises toas. Ja saate aru, lapsed kisavad ennast lõpuks magama, nii kurb, kui see ka ei ole. Issi jäi veel kõigepealt magama. Liiga kaua magada ei saa lasta, sest siis ei jääda öösel magama (Üks päev lasin jensul magada, kaua tahab, tuli poolteist tundi. Samal õhtul aga enne kl 12 magama ei jäädud, sest tal lihtsalt ei ole nii suurt unevajadust ja rahmeldab, palju rahmeldab, magamajäämine ei ole tema tugevamaid külgi). Täna siis lõunaunest tõustes läksid pasunad mõlemal jälle õitsele ja niimoodi 20 minutit järjest, enne magamist oli ju ka 20 min. Siis mõtlesin küll, et esiteks ei jaksa ma nende hulludega sünnipäevale minna, teiseks ei saa ma aru, kuidas me saime kaks last järjest :D Ja mõtlesin, et kellele on üldse "lubatud" kaks last järjest? Kas meile on? Olge te flegmaatikud, koleerikud või sangviinikud, kaks last on kaks last. Aga kui need lapsed on kaks väga emotsionaalset ja magamist vihkavad rüblikut LottaplussEmilvõrdubkangekaelsustipp, siis on vaja eelkõige kannatlikkust, ülisuurt laste armastust :D ja mis minu jaoks vist peamine - väga tugevat naise-mehe suhet. Sest kui meil seda ei oleks, siis ei oleks me juba ammu koos. Mitte, et see suhe ennast ise päev-päevalt toidaks mittemidagi tehes. Ei, tuleb töötada suhte kallal ja arutada asju, leida või võtta aega kahekesi olemiseks, sõpradega suhtlemiseks, ilma lasteta ajaveetmiseks. See kõik on teinud võimalikuks selle, et me jaksame rasketel hetkedel (neid tuleb iga jumala päev ette) vastu pidada ja mitte üksteisele kõrri karata. Olen üliõnnelik, et mul on selline fantastiline armastav ja hooliv abikaasa ja laste isa. Ma vist räägin talle iga päev, kui väga hea ja armas ta on :) Ja kui vahel meil kahel ja meil neljal ongi omavahel hirmus raske, siis lähedane, armastust ja lugupidamist täis mehe-naise suhe on see, mis jälle jalule aitab.
Kuidas ma üldse sellise jutu juurde jõudsin? Vist sellepärast, et olen nädal aega nohuste lastega kodus istunud (õnneks mitte päris, aga suurema osa ajast) ja et laste nohust veel vähe oleks olnud, olin ma ise ka mitu head päeva nohu küüsis. Nohu oli mõned päevad kohe nii kole, et ma ei saanud praktiliselt üldse magada. Kõik lapsed ronisid kohe öö hakul kaissu, et emmelt oma nohukollide vastu kaitset saada ja pikali olles oli lisaks laste nohinale ja nohu tõttu norskamise mul veel endal nina kinni ja meeletu peavalu ja alapalavik 35,5. Ehk siis mingi viirus, nagu arst arvas. See oli veel mu puhkusenädal, mille veetsin kuidagi udus. Õnneks käis mul paar päeva ema abiks ja seltsis. Mis aga paraku ei tähendanud, et ma siis teises toas oleks saanud magada või puhata. Kas panin nendega puslet kokku või lahutasin nende tülisid, sest nende aktiivsuse jaoks oli vaja kahte täiskasvanut. Lapsed olid vaatamata nohule väga reipas vormis terve see nädal. Mürgel hommikust õhtuni, vahepeale väike kisma ja hammustamine (Greteke) ja tõukamine (Jens) ja siis jälle suur armastus, kuni mõni pusletükk jälle Jennul ära kadus ja siis tuli jälle Gretekest peedistada. Grets aga on vähemalt sama kõva pähkel kui jens. Ta on üliväle. Nagu võimalus aveneb, pätsab ta Jennu Kunniauto ära ja pistab jooksu. Ja siis nad kaklevad vaese kunni pärast jupp aega, kuni jälle pisarad väljas ja tüli majas. Täna aga kakeldi Hello Kitty pärast, mis oli veelgi lõbusam :D Jens arvas, et täna tahab tema Hello Kittyt endale kaissu võtta. Ja ta ei teinud muide nalja! Sellepeale muidugi Greteke vihastas ja hakkas pirisema. Jens pakkus oma Kunni, aga see gretsile nüüd jällegi ei sobinud, kuigi päeval ajas seda väga innukalt taga. Jens Kittyt ei saanud ja nuttu oli terve Kollane tänav täis, või mis, Lärmisepa tänav ikka :)

Kui nüüd jonn ja kaklemine välja arvata, siis oli samas täitsa mõnus kodus olla ja mitte tööd teha :) Ja kuulata pealt, mida siis kaks pätakat omavahel räägivad.
Üks hommik. Jens ja Greteke on vannitoas. Kuna emmel meeletult pea valutas ja nohu tappis, palusin Jennul õeke riidest lahti võtta, ära pissitada ja tagasi emme juurde tuua. Poiss tegi kõik selle ära ja sai hästi palju kiita. Natuke hiljem jälle vannitoas. Jensil on ämblikmehe bokserid, kus ämblikmees peaks käima pepu peal. Muidugi paneb jens kõik bokserid tagurpidi jalga, sest kõik tähtsad tegelased, nagu Pikne või Ämblikmees, peavad ju ees olema, et neid imetleda saaks! Näitab siis oma Ämblikehe boksereid Gretsile ja küsib: "Kas sulle meeldivad need?" Grets viisaka tüdrukuna jaatab, mis tal üle jääb. "Tahad, ma ostan sulle ka sellised sünnipäevaks?" pakub Jens :D. Ja lisaks lubas Jens veel õele sünnipäevaks osta Ämblikmehemaski, mis veelgi toredam :D

Täna küsis Jens, mis süüa issi teeb. Issi lubas kanaga pastat teha. Jens: "Ei taha kanaga pastat. Tahan makaronidega pastat!"

Aga kõige armsam oli üks hommik, kui ma veel täitsa hädine ja haige ka olin. Jens tuli järsku minu juurde ja ütles hästi nunnult ja südamlikult: "Tead emme, ma armastan sind niiii väga" :) Midagi nii ilusat ei ole ükski laps mulle veel enne öelnud.

Kui nüüd laste teemast eemale minna, siis vahepeal tuli ju uus aasta. Ja meile tuli see samas rahulikult,samas lärmakalt ja lõbusalt. Külalisi oli meil tervelt 7 ja lapsi koos meie lastega 4. Marek ja Leho kokkasid, nagu alati :) Mehed tegid Ratatouille´d ja veisesisefileed ja mina panustasin õuna-juustukoogiga, millele tegin küpsise-lehmakommi-või põhja (ilgelt nämm) ja õuna-kaneeli kastme. Autor Anni Arro. Suure juustukoogifännina nautisin seda kooki väga. Meile oli lisaks Kissule, Elomaletile ja Jennu pruudi Kirte-Lee perele külla veel tulnud meie lemmik Brüselitädi Maria. Kartis ta küll, et hakkame niikuinii öösel mängu Paras paar mängima,aga seekord läks tal õnneks- jutuvada oli nii suur ja juttu jätkus nii kauaks, et mängust ei tulnud midagi välja. Midagi erilist ei teinudki, rääkisime juttu, sõime-jõime, ajasime liiga siivutut juttu pool ööd, vaatasime natuke telkut, aga õhtu möödus väga kiiresti ja vähemalt mul oli hirmus lõbus (ei tea, kas seltskond oli nii hea või hoopis Gin-greibimahl? :D). Keegi tülli ei läinud, kuigi teemad olid väga intrigeerivad ja kohati isegi provotseerivad. Kõik jäid sõpradeks ja armastus kestab edasi :) Lapsed jäid magama kl 2 ja kl 3, rongavanemad lasid lastel rakette vaadata ja külaliste seljas ratsutada (marek pidi Pikne autot ja igast muid tegelasi joonistama jennule veel kell 2 öösel).

Uuel aastal on aga enne nohu ja pärast nohu ka asju tehtud. Käisime sõpradel kaidil-karpal külas ja megaargpüks Kerttu sai hakkama saunatamisega koos lumehangega. See tähendab, et visati leili, higistati ja siis joosti läbi toa ja koridori õue, visati end kõhuli lumehange (miinus 9 oli kindlasti), kisati korralikult, tagasi sauna. Kerttu ja kaidi kisa oli aga nii suur, et Greteke ehmus ära ja pistis ka kisama. Ohh seda emmet küll. Pärast seda viisime lapsed hiire ja hiire mehe :D juurde ja ise läksime "suhte kallal töötama" ehk kinno - "500 päeva armastust". Kerge romantiline draama,aga mu meelest ületas see kõik minu ootused. Ootasin toredat ja vallatut filmi, aga mu meelest olid seal mõned kohad, mis olid lausa väga head ja näitlejatöö oli ka köitev. Sel nädalavahetusel aga jahtis mind üks omamoodi väljakutse, film "Avatar". Teadsin,e t kallis abikaasa tahab seda kindlasti näha, aga no alati valib naine filmi ja sellised filmid jäävad siis miskipärast ukse taha. Rääkisin reedel pool tundi Kissule, kuidas mina ei lähe massiga kaasa ja mina seda avatari küll jumala eest vaatama ei lähe, sest "mulle lihtsalt ei meeldi fantaasiafilmid, kohe üldse ei meeldi". Mis sest, et kõik kiidavad, vot mulle lihtsalt ei meeldi mingid hõljuvad olevused, kes meenutavad nagu inimesi, aga samas ei ole ju ka inimesed. Mõttetuuuuu! Helistasin siis sõber Reelile ja ajasin talle sama juttu. Tema aga olevat filmi näinud ja hakkas jälle üks suur kiidulaul pihta, kuidas ma ikka pean minema vaatama seda ja kuidas see ületab kõik mu ootused. Mis ootused, mul ei ole mingeid ootusi. Jäin endale kindlaks ja tahtsin mehele maha müüa hoopis "Coco enne Chaneli", mõnus naistekas :D. Kui mees aga koju tuli, lipsas mul suust välja lause, mida ma ise ei kontrollinud: "Musi, me lähme Avatari vaatama". Issand, kust see tuli??? Ja mõeldud-tehtud. Kõigepealt istusime ligi kaks tundi Anni Arro "Komeedis" ja siis valmistusin juba magama jäämiseks kinos, aga siiski andsin filmile võimaluse. Esimesed 10-15 min olid täitsa ok,no mitte küll igavad. Aga no siis hakkas pihta ja läks niii põnevaks, et ma tundsin, et mu pulss lõhkeb. Elasin julmalt kaasa, surusin oma küüned mütsi ja panin aeg-ajalt salli silmade ette ja vaatasin mehele otsa. Ta ühe korra küsis ka: "Noh, on piinlik ka sellepärast, et sa nii eelarvamustega olid?" No muidugi oli ja kuidas veel. Pärast filmi olime mõlemad täiesti sügavalt lummatud ja enam-vähem sõnatud.Film tekitas nii palju emotsioone, et me olime kl 3ni öösel üleval ja ajasime juttu (küll mitte ainult filmi teemal, aga film tegi seda niikuinii). Kuidas see kõik võimalik on!? Ja kuidas nad nii teevad, et inimene mõtleb 100 korda filmi jooksul, kas ta pulss lõhkeb või mitte ja kas ta saab üldse filmi lõpuni vaadata või peab minema vererõhku mõõtma? Üliäge film ja teen siinkohal kõigile kohustuslikuks. Seda ei saa lihtsalt vaatamata jätta (ütleb naine, kes väitis, et eluseeski ei meeldi talle "sellised" filmid).

Kuna eilseks ei olnud veel tibud oma tervist täielikult tagasi saanud, saime meie kaks endale veel ühe vaba õhtu! Ja see kulus ära pärast nohu-ja peavalutralli. Käisime Jossi sünnal, kuhu oli kogunenud peaaegu terve L-poolne sõpruskond, v.a merle-jonn, keda väga igatseme endiselt. Kuna ei olnud vaja laste pärast muretseda, sai seda enam kõigiga suheldud, nalja visatud, komplimente üksteisele tehtud ja õhtut nauditud. Ja siis ma mõtlesin, et juba sellepärast ei saaks mina näiteks oma mehest lahku minna, et meil on maailma toredaimad sõbrad. Mitte ainult minu sõbrad või tema sõbrad, aga ka meie ühised sõbrad. Ma ei suudaks neist lihtsalt ilma jääda. Siinkohal oleks paslik anda uusaastalubadus: hoian oma meest ja meie armastust :)