Ja kolimegi :)

Küll oli meeldiv ja südantsoojendav minu eelmise sissekande kohta kommentaare lugeda. Aitäh, sõbrad! Ei läinud paari kuudki ja juba ma jälle kirjutan :)

Eelmisest korrast on umbes-täpselt kolm nädalat möödas ja nüüdseks oleme oma vana koduga hüvasti jätnud (ainult Jura ootab äratoomist tema asenduskodust). Kola sai kokku pakitud, ära visatud või uuskasutuskeskusesse viidud kolme päevaga, aga need olid ka efektiivsed ja pikad kolm päeva tookord. Lapsed olid maale saadetud ja meie aga sorteerisime, pakkisime, jagelesime asjade üle („millal sa viimati neid kingi kandsid? Ahah, 2008 suvel – minema!“... „No mis jubedus see veel on? Siin kehtib Leho ühe aasta reegel – pole kantud, järelikult minek“ ...“No palju neid mõmmisid lastel on? Kas osad lähevad tädi Misu juurde või annad ära, igatahes pooled karvased mänguasjad uude koju ei tule). Ja nii me vaidlesime ja jagelesime asjade üle, mis kaasa tulevad ja mis mitte. Igatahes võin öelda, et nii mõnigi laps võib olla tänasel päeval palju rõõmsam talle uue karumõmmi või kleidikese üle, kui meie lapsed seda olid, sest neil (mehe meelest) oli kaugelt liiga palju asju. Ja ma olen kalli kaasaga päri – meil ei ole vaja nii palju asju, et õnnelikud olla. Lõpuks peame sellepärast suurema korteri ostma, et asjad ära mahuksid! Absurd ju. Niisiis püüan edaspidi olla järjest teadlikum ja arukam tarbija ja ostelda nii vähe kui võimalik. Olles naine, pole see just teab kui lihtne, aga võin ka väita, et ega ma eriline suur shoppaja võrreldes keskmise naisega olegi. Ja pealegi külastan suurima hea meelega kasutatud riiete poode või tellin Perekoolist. Mitte, et keegi mind ründama oleks hakanud, aga kaitsesin end nii igaks juhuks ära, et selge oleks, et ega me sellepärast koli, et asjad ära mahuksid. Umbes 6 suurt prügikotitäit asju läks kas äraviskamiseks või äraandmiseks ja ses mõttes olen rahul ja rõõmus, et uude koju ei tule kaasa massiliselt mõttetut kraami ega väikseksjäänud/äratüüdanud/ammu ununenud asju.

Kui asjad pakitud ja uue kodu alumise korruse suurde magamistuppa virna laotud (kolimispoisid olid kiired ja asjalikud), võtsime meie oma kaks kohvrit, kaks kasti, lapsed ja kassi ning kolisime Hiire-Pihkva juurde elama. Ajutiselt muidugi. Alguses oli lootust, et kahe nädala pärast saab uude koju, aga kui vaadata asju veidi selgemate silmadega, siis oleks isegi pidanud aru saama, et nii ruttu ei jõua kuidagi. Esimesed päevad olid rasked. Kohanemine asenduskoduga, asendusmagamistoaga (12 m2 peal kaks last, kaks täiskasvanut, kohvrid-kastid, Leho triiksärkide ja ülikondadega stange ja kass), 3-toalise korteriga 6 peale ja erinevate päevarütmidega. Kohanemine võttis mitu päeva aega, millest esimesed kaks olid kõige-kõige raskemad. Ei ole ma harjunud elama, pead-jalad koos, lisaks veel meeletu kuumus, mis tahtis lämmatada ja pea olematu privaatsus. Aga olin piisavalt nutikas taipamaks, et kui veeta võimalikult palju aega õues lastega ja ämmal-äial jalus mitte tolgendada, saab hakkama küll. Hommikul läksime välja ca 10-11 paiku ja õhtul jõudsime koju keskmiselt kl 21. Veetsime aega siinsamas Siidisabas mänguväljakul koos sõber Trevoriga, Uue Maailma piirkonnas koos Eve-Ly & co-ga, Kadriorus (ei suutnud end ikkagi ül e paari päeva sealt eemal hoida), Viimsis sõpradel Triinul ja Ristol külas, kus veetsin lastega lausa terve päeva ja õhtu, Tornide väljakul, Nopi kohvikus, vanalinnas, Trummi basseinide juures, Kakumäe rannas jne jne. Kahest nädalast sai lõpuks kolm, aga kui see esimene shokk möödas oli, siis hakkas juba täitsa mõnus (see on võibolla liialdus, aga no siiski) ja kuna oli nii palju suhtlemist ja ringilitutamist, siis nüüd võin kinnitada, et täitsa vahva aeg on olnud. Kuna oleme elanud ämma-äiaga koos, siis on olnud pea alati võimalus lapsi nende hoolde jätta, nii et oleme saanud ka täitsa palju ringi chillida/litutada. Lisaks sellele olid lapsed vahepeal 3 päeva maal, millal pidime kolima, aga kolimine lükkus edasi. Selle aja jooksul sain tõesti end välja magada, puhata ja kohvikus käia korduvalt. Ning kuna meie väga kallis Brüsseli-Maria oli vahepeal siin, siis saime koos mitu korda väljas söömas ja niisama jalutamas käia.

Mariaga seondub ka üks igavene prassimine :) Minu selle suve rekordlitutamine oli lausa natuke piinlikuvõitu, et sellest rääkida. Oli ilus kolmapäeva hommik. Kõigepealt läksin hommikul linna, Jens oli lasteaias, Grete Liisa minuga kaasas. Grete Liisa läks 4-5ks tunniks meie Marile ja mul vaba aeg. Kuna ma ei oska suurt midagi ilusa ilma ja vaba ajaga peale hakata, siis alustasin massaazist, millele järgnes väike allahindlusralli (ei ostnud mitte midagi). Sellele järgnes lõunasöök Viru keskuse katusel. Kuna aga see nii vägevat („vägedat“, nagu Jens ütleb) muljet ei jätnud, suundusime kohvile Wabaduse terrassile. Sealt edasi juba koos Grete Liisa (vahepeal olin ta tagasi saanud), Maria ja tema sõbrannaga lasteaeda Jensule järele ja pärast uue kodu demonstreerimist läksime Kadrioru parki jalutama. Aga jalutamine lõppes õige pea, kui tuli mõte minna Park Café-sse kooki ja siidrit nautima. Juba selleks ajaks oli piisavalt piinlik, aga lõbus ja tõdesin, et olen üks laiskvorstist elunautleja. Aga kes siis endale vabandusi ei leia, eksole. Lasteaias oli Jens maha saanud järjekorde eludraamaga, mis seisnes selles, et tema ei olnud nõus ära tulema ilma tõukerattata. Mina aga ei suutnud manageerida korraga Grete Liisat, Jensi ja tõukeratast, pluss nökats kergkäru, mis mul kaasas oli. Nii ma arvasin vähemalt. Tuli välja, et suudan küll saada hakkama kahe lapse, käru ja rattaga ja minna Gonsiori tänavalt Norde centrumini koos jalgratta seljas õndas olekus Jensuga ja kärus istuva Gretega, aga see juhtus üks teine päev ja see oli läbi Tallinna liikluse liiga närvesööv. Aga toosama päev ei olnud veel lõppenud. Olin vaid 3 korda väljas söömas/joomas käinud, sellele tuli ju lisa pakkuda. Käisime tõime lapsed Siidisappa ja peale seda tagasi linna. Seekord võtsin mehe ka kaasa :)Õigemini kutsusin ta kaasa, lausa väga hea meelega (näpud põhjas, mis teha :D). Ja külastasime minu jaoks esimest korda „IN VINO VERITAS“ nimelist söögikohta. Tõsiselt hea söök oli ja ega seltskond ka alla jäänud. Alguses arvasin, et läheme Leho, mina, Maria ja ehk Maria üks-kaks sõpra. Aga... Lisaks ühele sõbrannale liitus tolle onupoeg. Lisaks neile kahele veel üks Maria sõbranna sõber ning veidi hiljem veel üks Maria sõbranna ja lõpuks veel üks Maria sõbranna sõber. Sai nüüd vist piisavalt keeruline? Igatahes kohtusime sellel päeval/õhtul päris paljude uute vahvate inimestega ja seltskonna suurus tähendas vaid seda, et melu oli suurem. Mis sobis sooja augustikuu õhtusse ülihästi. Kui nüüd see armas romantiline restoran külastatud sai, käisime veel sipsti Hellast Hundist läbi, kus kohtasin kogemata paari sõpra ja neid kohtasin ka viimati just sealsamas Hellas Hundis. Vahepeal ei olnud ühte neist näinud poolteist kuud ja teist nädalake. Aga huvitav oli see, et nad nagu elaks seal, sest mujal neid ju ei näe :)

Pärast seda õhtut ma enam kunagi ei joo pärast suurepärast veini kanget inglise siidrit! See on lubadus. Järgmisest päevast ei taha ma igatahes mitte midagi rääkida. Ülejärgmise päeva õhtul veetsime suurepärase õhtu koos sõpradega 6-käigulisel õhtusöögil koduses miljöös ja veini jõin nii mõõdukalt, et endal ka oli uhke tunne ;) Ja see õhtusöök, see oli fantastiline. Ja kuna meiega koos olid külas ka meie tulevased reisisemud Kaidi-Karpa, ei pääsenud me mingil juhul Vabanki külastamisest. Seal aga nägime kahte inimest, kellega olime ootamatult kolmapäeval koos hänginud. Tallinn on väike linn :)

Veel üks meeldejäävamaid päevi oli 3. august, kui käisime Lehoga kahekesi Mika kontserdil Tallinna lauluväljakul. Samal päeval olin veetnud rohkelt aega lastega ja ausalt öeldes päris väsinud ega mõelnud eriti eelseisvale kontserdile. Aga sinna jõudes tiris mu nooruslik mees mu kohe lavale päris lähedale ja nii me tõstsime lavaesise keskmist vanust kõmaki mitme pügala võrra  Aga see oli seda kõike väärt! Mika oli niiiiiii krdi hea, et mul pole sõnu. Ja eestlased, need meie külmad ja kalgid ja reserveeritud eestlased särasid suurest rõõmust, hüppasid ja möllasid ja laulsid kaasa. See oli uskumatu, mis lava ees toimus ja ma tahaks seda veel. See on tõesti see kontsert, mis jääb mulle kõige paremini üldse meelde ja siiani elu parim kontsert. Mika isa oli nii soe ja sõbralik ja easy-going, et teda ei saa lihtsalt mitte armastada. Ja kui kunagi veel õnnestub, siis tema kontserdile lähen veel. Raudselt.

Ja siis nädalavahetus lastega Pärnus. Käisime Leho töökaaslasel külas Pärnu jõe ääres, kus toimusid teami suvepäevad. Umbes 20 täiskasvanut ja 10 last. Kõigepealt käisime lastega Pärnu rannas, sel suvel esimest korda. Ujusime ja mõnulesime. Sõime itaalia restoranis Si Si (absoluutne kohustuslik söögikoht, kui Pärnus oleme) ja siis sõitsime suvepäevadele. Oh, kus sai ujuda. Ma arvan, et nende kahe päeva jooksul käisin paarkümmend korda veel kindlasti, kui mitte rohkem. Ujusin ise ja ujutasime lapsi. Ja parvesaunast otse jõkke ja siis jälle natuke niisama ja jälle vette ja sauna ja vette. Jões oli vesi natuke jahedam kui meres, aga siiski mitte üleliia jahutav, vaid pigem soe. Kuigi vesi oli üle pea, saime lastega hakkama, pannes neile rõngad ümber ja kätised käte ümber. Ja telkisime esimest korda elus terve perega  Me ei ole kumbki eriline telgiinimene nüüd, täiskasvanuna, aga mu meelest oli nii tore, et tahaks juba jälle. Tegemist oli ka selle suve ühe palavaima päevaga/ööga, kus õhtul hiljagi oli ligi 30 kraadi ja Narva-Jõesuus mõõdeti mu teada 35,4 kraadi sel päeval. Nii et ega telgis kuigi jahutav magada ei olnud, aga parem ikka kui toas. Ja lastele meeldis, mis peamine. Kuna meie saunatasime ja ajasime juttu ligi 4ni, siis suurt magada sel ööl ei saanudki, aga ega siis nii kaunist suve nagu see tänavune saa raisku ometi lasta :)

Eelmisel nädalavahetusel käisime Peipsi ääres, mis oli samuti idülliline ja õdus. Terve pere oli koos ja lapsed mängisid ja kilkasid neljakesi nagu viimati juulikuus Kuressaares. Saime sauna (seekord ei kütnud Leho ja sai isegi lava peal juttu rääkida :D) ja saime jutustada. Kariniga lobisesime õues terrassil kl 2ni öösel. Ootan juba järgmist korda, kui saab niimoodi pikalt lobiseda.

Nüüd aga oleme seekord viimast ööd Siidisabas ja homme peaksime ööbima esimest korda oma uues kodus. Täna saime suure töö tehtud (9,5 h puhast tegutsemist) ja mööbli enam-vähem õigetesse kohtadesse laotatud. Küll on seal hea olla. Nii hea, nagu mul veel kunagi kusagil mujal pole olnud. Kohe algusest on kodu tunne ja selline tunne, nagu seal me peamegi olema. See ongi meie Kodu :)