Hõissa pulmad!

Tere, kallis blogi ja kallid sõbrad!

Issand, kui piinlik, aga ma pole tõesti tõesti niiii kaua (poolteist kuud peaaegu) bloginu! Põhjuseid on palju, aga kõige suurem ja kurjem põhjus on olnud õhtune väsimus ja närvesöövad peavalud :( Tervis jupsib ühesõnaga ja selle üle pole mul sugugi hea meel, aga heameel on teiste ja palju toredamate asjade üle, mille kohta sõna nüüd kohe võtan :)

Aprill lõpp rõõmustas mind Enrique kontserdiga, kus tiim kerttukattimirjam olid kõvad tegijad ja pidasid sellise peo maha, et nalja oli rohkem kui nabani. Käitusid ühesõnaga nagu tõelised tiinekad ja said vähesest joogist nii lõbusaks, et nii mõnigi kontserdihuviline meile liigse lõbususe eest väikse loengu maha pidas. Aga meil oli niiii niii lõbus ja ootan juba järgmist korda, kus nn Enriquetiim laineid saab lüüa :D

Maikuus aga oli meil ka niii niii tähtis sündmus (pildid tulevad õige pea, luban!) – minu kalli abikaasa armas vend Lauri võttis naise, mulle väga väga armsa Karini. See oli see uudis, mille peale jennu kunagi ütles, et „onu lauli kulmud? Näe, mul on ka kulmud“ :D Ehk siis kommentaar selle kohta, et onu laulil tulevad pulmad. Ja nüüd ongi need läbi. Aga päev oli 30. mai ja ilm oli superhüperilus, 25 kraadi ja sinine taevas ning päike. Kuna pulma saab nii harva, siis tahtsin ka end ilusana tunda ja käisin meigis-soengus ja juba hommikust saadik oli väike pulmaärevus sees, nagu hakkaks ise abiellluma! Praami peale sõitsime kiiresti, nagu alati, aga jõudsime kenasti ja meile oli abiks meie supernanny Kaire, kes tegi meie jaoks selle pulma eriliselt meeldivaks, aidates lapsi kantseldada ja läks nendega lõpuks ise magama ja meil hakkas õige pidu pihta :)

Kõik sujus ülihästi ilma igasuguste viperusteta ja kuressaare raekojast registreerimiselt liikus pulmarong, umbes 60 inimest, pöidesse leho ja lauri vanemate sõprade turismitallu. Üliäge koht ja sinna ma tahaks suvel veel ja veel tagasi. Tõesti hästi ilus ja tore euroturismikas, kõigi mugavustega ja väga stiilne :) Söödi-joodi, aeti juttu ja tehti nalja välitelgis ning rahvast lõbustas minu uus lemmik (enrique, ära pahanda!) Margus Vaher! Ta oli ikka ülihea oma bändiga ja minu armas abikaasa oli selline tantsulõvi, et ohhhohhhooo. Tavaliselt olen mina see, kes teda igale poole veab ja tal olla ei lase, aga tol õhtul oli igatahes see eesti mees paganama lõbus ja energiline ega sarnanenud eriti keskmisele eesti mehele :D (mu mees muide pole kaugeltki keskmine eesti mees ;) . Hoidsin tast kümne küünega kinni,et keegi jumalapärast ei arvaks, et ta vaba ja vallaline on :D Pruutpaar oli imeilus ja nii harmooniline kooslus, et paremat perekonda ei saakski endale soovida, nii vedanud on mul. Hommik oli hästi pikk ja mõnus ja aeglane – kõik öised napsutajad said seljankat vitsutada ja morssi juua ning sai veel päikse käes paar tunnikest vedeleda ja mõnuleda, enne kui praami peale läksime. Et see pulma-nädalavahetus veel eriti meeldejäävaks muuta, käisime mehe ja sõpradega üle pika aja restotamas. Seekordne valik oli restoran Chedi ja kui eelmisel korral külastatud Bonaparte pälvis suht suurt kriitikat meie poolt, siis Chedist olime kõik (kusjuures täpselt sama seltskond, 6 täiskasvanut) vaimustatud. Toit oli väga hea, inerjöör kaunis ja seltskond – see oli niikuinii super. Üle pika aja sai tähtsat euromeest marekit vaadata ja patsutada ja tõdeda taaskord, et lisaks toredale perele on meil ka sama hästi sõpradega vedanud :) Kuna meie lapsehoidjal oli viimane päev enne suvepuhkust, siis kasutasime vaba aega nii kasulikult ära, et jalutasime käsikäes sellel soojal suveõhtul koju, mitte ei võtnud taksot ja see oli nii nii armas, võiks isegi öelda romantiline :) Varsti tuleb muideks pulma-aastapäev ja voh siis saab alles romantikat :D

Lisaks suurele perele ja kõikidele eesti ja välismaa sõpradele (tervitan eurosõpru ja kõhukonni ja tallinnatarturakvere sõpru ja soovilaul mõelge ise välja :) ) on mul ju veel üks „pere“ – minu lattemammadest sõbrannad. Mees ütles ükspäev juba sarkastilis-irooniliselt, et hakkab mu naistega veedetud õhtutunde kirja panema ja tasapisi mulle neid tunde tagasi tegema, kuigi ta arvas, et ta ei jõua mulle eluseeski järele :D Njahh, tuleb möönda, et veedan suhteliselt palju aega „oma Naistega“ , nii päeval kui ka õhtuti, nii lastega kui ka ilma, aga väga harva on seal seltskonnas mõni mees :D Ikka naised ja naised, kuuldub kodus minu suust. Küll me käime kõik katil külas, nii eelpeol kui ka after-partyl, küll tuleb ette ühe või teise juures kudrutamisi, ühine tervisejooksul/kõnnil (staminal oma tiimiga!) osalemine , ühiseid beebikinos käimisi, kerttu juures lõunaid, kohvikus käimisi, booliõhtuid (nendest väga rääkida enam ei julge :D ) ja ka, ülla-ülla!, kultuursemaid õhtuid. Homme näiteks läheme 9 naist GEP-i vaatama ja kuna üks naine pidi kahjuks ära ütlema, siis on leho seal 9 naisega :D Saab meeleolukas olema. Otseloomulikult on aftekas pärast kati juures, kuhu paraku ükski mees, ka mitte minu L (L nagu Love, nagu ma vahel naljatan :D ), tulla ei saa. Mehed on kodus ja panevad lapsi magama. Vähemalt tundub elu lõpuks suhteliselt õiglasena: lisaks päevatööle on issidel nüüd ka õhtu- ja öötöö – panna lapsi magama ja öösel vaadata, et lutt oleks suus ja lapsed magaksid nagu beebid! Ahjaaa – mitte ainult minul ei ole naistekad, vaid ka mu mehel :D Lisaks homsele östrogeenipahvakule NO99s on tal järgmisel nädalal plaan 3 naisega (ah mingid tema teised naised) minna kellegi suvilasse inside-peole. Ja enne seda firma suvepäevad, nii et pole ka tal midagi liiga palju nuriseda :D Sel ajal veedan mina muidugi aega „oma Naistega“.

Vahepeale teateid tegelikkusest kah :D Elan ikka koduemme elu – st lisaks paljudele laulukooriproovidele ja mitmele esinemisele (ohh, oleme tublid ja päris palju kiidusõnu saanud ja laulupeole saime ka, juhuuuuu!) veetnud palju aega lastega ja mitte niisama lastega, vaid kaklevate kismikutega! Ükspäev ütles mulle sõber jüri, et temal ei ole sellepärast rohkem kui üks laps, et ta loeb minu blogi kahelapsekasvatamisest :D Tegelikult nii hull asi ei ole. On palju hullem! :D Ei, ma vabandan jüri ja kõigi teiste ees, kellele on jäänud mulje, nagu elaks ma ühes suures õuduses (tegelt vist sellist muljet siiski ei jää, sest lisaks lapsekantseldamisele on mu elus päris palju seltsi-ja õueelu ka). Lapsed on toredad ja ma armastan neid üliväga. Mis aga ei tähendaks, et nad alati sõnakuulelikud ja nupsikud oleksid. Viimasel ajal on mulle hakanud tunduma, et see väiksem, Greteke, on veel sõjakam kui jennu. Kisub vennalt asju ära, jookseb nendega minema, karjub, kui talt neid tagasi tahad saada ja kõige tipuks hammustab valimatult sind kas kätte, õlga või selga! Ja seda kohe nii süstemaatiliselt, et täna on ta näiteks hammustanud nii venda, vanaisa kui ka emmet! Ja see on valus. Mu ema ütles täna,et tema neid küll kahekesi korraga hoida ei taha, et jagagu me nad ära, kui kuskile ära läheme. Vot sellised lapsed :D Kui külla läheme, on sõda ja kisa garanteeritud juba esimese viie minuti jooksul ja ma üldse ei imesta ausalt öeldes, kui sõbrad meid väga külla ei kutsu enam viimasel ajal :P

Aga muidu on mõlemad hästi tublid ja arenevad eakohaselt :D Jens käib nüüd etv laulukoori ettevalmistuskursustel ja 4. korral oli nõus ilma emmeta minema. Kui esimesed kolm korda oli väga emme-lähedane ja arglik,siis neljandal korral oli koos sõprade kirte-lee ja sarah´ga nii hoogu läinud, et meile teatati, et lapsi, kes lolliltavad, nad vastu paraku võtta ei saa. Vot sulle lauljakarjäär – mina siin juba unistasin lapse tulevikust koit toome või margus vaheri populaarsusastmes :D Jennu räägib endiselt kogu aeg ainult autodest ja mootorratastest. Vanaema tõi talle itaaliast suure ja ägeda mudelmotika ja ta on nüüd eriti õnne täis, sest nädal varem tõi tädi misu talle päris ehtsa ferrarimudelauto veneetsiast! Magab ta nii,et ühes käes on ferrari ja teises motikas (küll mitte see suur). Ja täna teatas ta, et kui ta suureks saab, siis ostab ta mootorratta, mopeedi ja motika :D Ime veel, et ta tsiklit ei taha! Küsisin siis, et mismoodi ta ostab, tööle tuleb ju minna. Ta ütles, et lähebki tööle. Küsisin,et mis tööd ta tegema hakkab. „Hähh, mitte mingit“, teatas ta naerdes. Selline tulevik siis – laulukarjääri ei viitsi teha, tööle läheb, aga midagi seal ei tee, aga motika, mopeedi ja mootorrattaga vurab küll ringi :)

Greteke veel esialgu niisuguseid pirne ei viska, aga tema „pärl“ on vastata küsimusele „kuidas sul läheb, Grete Liisa“ hästi ilmekalt ja peanoogutusega „Hässs- ti“ ja iga kord üliõnnelikult, nii et ma järeldan,et mul on õnnelikud lapsed :) Sõnu tuleb 1 aasta 4 kuusel juba päris hästi, ma usun, et varsti on 100 sõna täis. ´issi´ on meil viimase aja lemmiksõna ´hästi´ kõrval ja venna kohta ütleb ´ennu´ ja jesse on ´esse´, nii et lähim perekond on selge. Üks välismaa sõna on ka „ischuaaa“, mis tõlgituna siis ´ istuda ´:). Mul on raske seda tunnistada, aga mulle hakkab tunduma, et grete liisa on veel suurem rüblik kui jens, kui see üldse võimalik on. Et siiski ei ole elus alati tasakaalu, nagu ma alguses naiivselt lootsin – et ohhh mul on küll väänikpräänikust poja, aga küll tütreke tuleb siis flegmast rõõmurull. Rõõmurull küll, aga milline temperament ja äkilisus! :D Tundub, et greteke hakkab ka pretendeerima jensi mootorsõidukitele tulevikus, kuna kõigi kolmega on ju jennul raske ise toime tulla :)

Tagasi veel titeteema juurest korra pulmajutu juurde. Nimelt oleme hakanud iga nädal pulmas käima :) Juba ootan,et millal see järgmine pulmakutse postkasti vupsab! Eelmisel venna pulm, sel nädalavahetusel mehe esimese elukaaslase, Andrese pulm (nüüd on mõlemad endale naised leidnud ja hoiavad sirget joont :D ). See oli üks hoopiski teistlaadi pulm – registreerimine tartu perbüroos ja siis sõideti pulmarongis pruudi vanemate koju vaste-kuustes põlvamaal. Seal oli siis grillpidu koos sõprade ja sugulastega. Istuti varjualuses ja võeti kõvasti napsu (irrrrmus külm oli) ja lauldi kitarri saatel. Muidugi ei puudunud pulmast ka pulmatort – hiiglaslik küpsisetort maasikatega, mmmmm... Mina tuntud külmavaresena lõdisesin mitu head tundi, olenemata sellest, et kohalikust poest sai aiakindad ostetud :D Kestis see lõbus pidu kindlapeale varaste hommikuktundideni koos järjest valjema laulu ja lõbusamate nootidega, aga kuna meil oli hea võimalus ennast välja magada (lapsekesed olid ämma-äia juures), siis valisime karske tee (st mees valis) ja sõitsime ööseks tartusse hotelli Dorpat. Küll oli see üks mõnus ja hea otsus, sest saime terve öö rahulikult magada ja hommikul ei pidanud ka üle pika-pika aja lastele järele kiirustama ega ise süüa tegema, vaid peale sööki käisin veel pikas massaazis, vastsel abielupaaril tartus külas ja veel toomemäel jalutamas ja romantikat tegemas. Vot selline hästi hästi armas ja mõnus nädalavahetus oli taaskord. Oma kalli abikaasaga :)