Uutmoodi elu

Tere, sõbrad! Mismõttes uutmoodi elu? Aga ongi, täitsa erinev sellest, mis oli näiteks aasta tagasi. Lubage meenutada, et siis oli küll preilna päevauni 4-5 h järjest!, aga mis õhtul toimus, on parem mitte meenutada. Emmel-issil juuksed ja närvid krussis, suu kõver ja kulm kortsus, sest 2 last peres tundus ikka parasjagu hullumaja. Gaasid-gaasid-gaasid, ainult süles (või tissi otsas) ja vanem laps oli just ära õppinud, kuidas emmet paldiski maanteele saata, ainult et kuidagi saime ikka hakkama ja jäime kõik kokku ja ühtegi last ära ei andnud ja meest välja ei visanud :P
Mis nüüd on muutunud? Kaks last ajavad meid endiselt hulluks :D Ja ikka veel oleme kõik koos ja kohati isegi maruõnnelikud, surprise-surprise. Et äkki on nii, et kui laste esimese aasta oled üle elanud, siis järgnevad 60 või 70 läheb juba ludinal? Jens jonnib endiselt, aga mu meelest vähem kui vanasti ja temaga saab juba üsna tihti läbirääkimisi pidada. Mõnipäev on ta täitsa nagu suur laps – arukas ja mõistev ja niii nunnu. Siis jälle nagu fuuria ja jonnipunn ja nukitsamees kokku. Kui jens on nii ja naa, siis grets üldiselt vaid naa :D Näitab aga iseloomu ja on kannatamatu ja püsimatu ning teeb aina lollusi ja pahandusi :) Kaklevad vennaga nii mis kole. Grets tahab tema autosid ja muid asju ära võtta, jookseb siis, saba selgas, minema ja jens hirmsa kisaga järel. Siis kähmlevad ja maadlevad ja lõpuks on mõlemal tatt ninast väljas, nii tihe rebimine käib. Ja kui grets midagi ei saa, siis ta ei nohise niisama nukralt, vaid pistab lõugama ja rebib, kuni saab oma tahtmise või kui ei saa ,siis kiljub veelgi kõvemini. Hirmus!!! Aga siis on jälle sellised hetked, kui tuleb lausa pisar silma, et kas need musirullid on minu oma lapsed? Nii-nii armsad ja issand, kui ilusad :D Mängivad kahekesi ja ajavad üksteist taga ja on muidu nagu tupsununnud. Jens siis räägib, kuidas tema kõiki armastab: emmet ja issit ja õde. Ja et „emme kuule, sa oled hea emme!“. No on ju jutt (ja kutt) magus kui sulavõi. Ja siis issil käisid 3 sõbrannat külas (mhmh, meil on selline vabameelne abielu :D ) ja jens käitus terve õhtu kui kukupai. Oli hästi viisakas, rääkis tsikkidega juttu ja õppis nende nimedki ära ja õhtu lõpus andis igale „tädile“ ka suure-suure kalli. Kuna nondel sõbrannadel endal lapsi ei ole, siis jääb vaid oodata titeuudiseid pärast sellist musterlapseõhtut. Ega ma siis ei hakka rääkima, et järgmisel päeval olid lapsed taas Nukitsamehe tüüpi :D
Rääkisime jensiga ükspäev õdedest-vendadest. Tema teatas, et tahab küll veel õdesid-vendasid. Kui küsisin, kas ta tahab rohkem õde või venda, siis ta ütles resoluutselt, et ta tahab venda, sellepärast, et „õded on kallid“. „Aga vennad?“ „Vennad on odavad“. Vot näe, laps juba teab!

Aga ikkagi, mismoodi siis see elu nüüd teistmoodi on, kui lapsed on ikka ühed parajad jõmmid ja elu keerleb endiselt nende ümber? No tänu sellele, et meie lastel on nii vahvad ja tublid tädid, kes meid aitavad, vanavanemad ja meie lapsehoidja Kaire, tõeline pärl! Oleme nüüd 3 nädalat eestimaal olnud ja lapsed on neist 4 ööd olnud mõlemad! kas tädi misu või vanaema-vanaisa juures. See tähendab, et meil on ikka päris chilli saanud. Käisime sõprade juures kokteiliõhtul ja niisama juttu ajamas ja tulime koju, siis kui ise tahtsime. Võtsime takso siis, kui ära väsisime, mitte siis, kui lapsed tuttu tuli viia. Tõesti tulid vanad ajad meelde (kuigi juba tais saime öösiti ringi kolada, aga hommikul tuli ikka koos gretsiga ärgata, kuna öösel tõime ta siiski oma tuppa tuttu). Tundus alles hiljuti, kui arutasime, et millal küll see aeg tuleb, kus saame vahel kahekesi olla ja magada 10ni. Ja see aeg ongi käes, uskumatu! Täielik paradiis. Ja kui keegi küsib, kas pärast taist tagasitulekut oli shokk ka külmas ja virisevas eestis olla, siis – EI! Nii mõnus on ju olnud. Eelmisel nädalal võttis tädi misu endale riski mõlemad lapsed ära topule viia ja kohe kaheks ööpäevaks. Ossaaa. Oli küll väga kummaline – ärkasin öösel mitu korda üles ja kobasin enda kõrval tühja kohta, kus pidanuks grets olema ja kõrval voodis olid ka padjad-tekid jensi asemel. Aga jällegi sai väljas käidud elo ja lehoga (elomaletist oli eestis siis vaid elo) ja poole öö ajal Museumi restost koju sõidetud. Järgmisel õhtul aga võtsime kätte ja läksime von krahli bashmentile koos mehega. Ma käisin seal viimati ligi 5 aastat tagasi. Kl 23.30 jõudsime kohale, võtsime mõned dringid ja rahvast oli väga vähe. Kuidagi tühi tundus. Ja natuke võõras. Mõtlesin siis mina, et ohh täna teen caipirinhade päeva, ei hakka mojitodega jamama, et äkki neil ei olegi mündilehti vms. Siis tuli aga välja, et mis caipirinhad, ära unistagi! Seal sai ikka sellist vanakoolijooki nagu dzinn toonik ja viin mahlaga. Ma jäin korra väga mossi, aga siis tuli meelde, et campari apelsini mahlaga on ka väljapääs ja seda neil õnneks oli. Ja mina, naiivitar, mõtlesin terve õhtu, et kas võtta maasika margariitasid, mojitosid või caipisid :D Aga kl 12-1 vahel hakkas rahvast tulema ja tulema ja kl 1ks oli jälle nii palju rahvast, et ei saanud istuda ega astuda ja nagu tantsida üritasid, siis said kusagilt küll ribidesse, küll abaluude vahele. L meelest oli see väga fun, aga mu meelest natuke annoying. Ja hingata polnud seal ka enam midagi. Tahan ruumi tantsimiseks ja enda väljaelamiseks, vott! Tahtsin varsti koju. Aga vahva, et läksime, naljakas oli. Me olime raudselt top 10-s vanuse poolest, ikka ühed eakamad tantsulkatajad. Nagu keegi hea tuttav mainis, et astusid sina diskoteegi uksest sisse ja põmmm kus läks klubitajate keskmine vanus laksust üles :D Kuna oli lastevaba nädalavahetus, siis sai dringitatud nii enne krahli, krahlis kui ka pärast kodus veel (ikka eelpidu ja aftekas, nagu tiinekatele kohane).

Nädala keskel sai ikka natuke asjalikum ka oldud. Kuna see tüdruk, kes mind minu emapuhkuse ajal asendas, jäi dekreeti (ülla-ülla, meie koolis jäävad kõik rasedaks, kogu aeg sajab lapsi),siis nüüd tulin mina välja ja käin teda n.ö. asendamas 6 nädalat märtiss-aprillis kaks õhtut nädalas. Ehk siis E ja K õhtuti 20.30ni tööl ja E ja T õhtuti sama kaua laulukooris, hea naine! Õnneks on jens meil päris palju kodus ja saame koos olla piisavalt, aga ma ise olen õhtuti täitsa laip. Lapsehoidmine on meil ära jaotatud nii, et üks päev hoiab üks vanaema või tädi misu, teisel tööpäeval teine vanaema ja kooripäevadel meie Kaire (kes on ka mitu korda lapsed õhtul isegi magama pannud) On küll kõva orgunnimine, aga samas on põnevust ja pinget. Ja nädalavahetus tuleb ka jälle kiiresti kätte. Neljapäeva õhtul käisid mehel sõbrannad külas, kellest juba natuke juttu oli. Hästi popp mees mul. Kutsub karja naisi külla, kokkab meile kõigile ja särab nagu don juan. Naeru ja kihinat oli rohkem kui ühel keskmisel neljapäeva õhtul muidugi. Tänu neljapäevastele külalistele sai aga naine ka end kokku võetud ja koristas ning küpsetas, et neljanda naisena siis don juani seltskonda nautida :) Võiks mainida, et naistega saab mu mees väga hästi läbi ja tunneb end naistekarjas kui kala vees.

Sel reedel veetsin päeva lastega ema juures ema sünnipäeva tähistamas. Ja õhtul pärast sünnipäeva võtsid ingellik ämm ja äi lapsed endale, meie läksime aga koju ja vaatasime Mamma Mia filmi ja tinutasime mõnuga camaprit apelsini mahlaga ja nautisime vabadust. Laupäeval tundsime haiguse ligi hiilivat, aga kuna õhtul oli plaanis sõpradega Bonaparte restorani minna, tuli end koguda ja terveks mõelda. Nii me siis läksimegi poolhaigetena restotama (haigus oli platsis juba reede hommikul, aga campari aitas seda eitada). Kuna aga elomaleti üks pool, Malet, meie maad nõnda harva tänapäeval väisab, siis manasime terved ja rõõmsad näod ette ja pidu läks lahti. Kõigepealt tegime ühed dringid moskvas. Tellisin endale aperitifiks maasika mojito. Magus oli teine, aga mitte maasikate tõttu, vaid maasikate asemel oli pandud topeltsuhkur :D No asi seegi. Lootsime, et Bonaparte´is läheb meil paremini. Laud oli kinni pandud 6le. Suhteliselt näljased 6 inimest olime me. Majanduslangus, rahvast vähe, aga menüüd ei viitsinud meile keegi tuua. Lõpuks toodi, aga mingid asjad olid sealt juba just otsa saanud. Ja mingeid asju tuli ruttu tellida, enne kui need ka otsa saavad. Kuklid olid maitsvad, aga nendega oleks võinud vaenlast taguda, nii kõvad olid. Teenindus oli jube aeglane, aga püüdlik. Mitte üleliia pädev, aga üsnagi viisakas.
Kui tellisime pudeli suhteliselt kallist veini, siis toodi meile (kogemata?) üks minu meelest väga kallis vein (pudel 1350 krooni), mille avastasime alles arvet makstes. Siis ei olnud enam midagi teha, aga lihtsalt inetu neist, et nad niimoodi vusserdasid. Sellesama esimese veini kohta, mis osutus suht peeneks ja kalliks veiniks, ütles sõber carri seda proovides, et tema meelest on see halvaks läinud. Või kui mitte halvaks läinud,siis kohe minemas :D Vot niimoodi arvame me kallitest veinidest. Õnneks teised tellitud veinid olid needsamad, mis me tellisime, aga no võrreldes eelmisel nädalal käidud Museumiga oli Bonaparte nii söögi kui ka teeninduse poolest nõrgem. Samas kallim. Paraku. Siiski oli õhtu sõpradega võrratult meeldiv ja lõbus ja ootan juba järgmist restoõhtut. Siis me muidugi oleme juba edasiarenenumad ja tellime 3 000 kroonise veini :P Ja enne käime kindlasti moskvast läbi ja võtame paar „maasika mojitot“.