Pulmareisile. Lõpuks :D

Issand, kui piinlik, millal ma viimati kirjutasin! Ma üldse ei pahanda, kui kõik, kes mind vahepeal näinud ei ole, üldse enam tsekatagi ei viitsi, et kas olen kirjutanud. Niikuinii ei ole ju. Aga võttis end tüdruk kätte ja püüab kirjaneitsiks jälle hakata. Ei luba midagi, et hakkan iga päev blogima nagu alguses. Aga parem harva kui mittekunagi, eksju :)

Veel üks issand – Grete Liisa jäi iseseisvalt praegu diivanile magama! Tulime maalt ja mul oli nii mõnigi asjatoimetus ja tsikk vist tundis, et hea ja turvaline kodu ja jäi ISE tuttu. See on selle sajandi jooksul umbes kolmas kord! Viimati, kui hõiskasin, et plika jääb ise magama, järgnes sellele umbes 60 korda, kui ta ise magama ei jäänud :D

Ja nüüd siis selle juurde, miks mina, laiskvorst, üldse bloginud ei ole ja mis ma selle suurema hunniku vaba ajaga (hihihihiii) siis teinud olen? Tunnistan ausalt, et olen hetkel hullem sõltlane. Jah, vahepeal ei olnud eriliselt suur arvuti ees passija, aga nüüd olen iga issanda hilisõhtul (nii 1-2ni öösel) arvuti taga ja tegutsen. Ei, ei passi E-bays parimaid pakkumisi :D
Teen palju põnevamat „tööd” (minu meelest) – organiseerin meie pulmareisi! Mu meelest täiesti uskumatult fantastiline tegevus. Kui pulmad korraldas õde Christel eelmisel suvel, siis pulma reisi korraldamise au ja hiilguse võtsin hea meelega enda peale. Aint ei kujutanud ma ette, et sellega nii palju tegelen, et kuu aja jooksul kordagi blogidagi ei ole jõudnud. Ega ka telkut õhtuti vaadata (kl 23 paiku hakkab mu vaba aeg). Aina istun arvutis ja muhelen ja nohisen mõnust ja naeratan ja natsa ka pettun (mõningate hotellide hindade üle). Nüüd on jah kuu täis, kui täiesti andunult hotelle otsin, lendusid uurin, kõhklen ja kahtlen, muudan meelt ja arutlen iseenda, mehe ja tont teab kellega. Nagu te vist mäletate, oli kindel plaan Kariibidele minna järgmisel talvel (kui enam ei imeta ja saab niimoodi chillida, et maa must!). Vot – väga hea plaan oli,aga ei tulnud sellest midagi välja. Kuna lapsi ma armastava emana siia ei suuda veel jätta (küll tuleb ka see aeg, kui tahame abikaasaga kahekesi chillida), tuleb nii lapsed kui ka vanavanemad, ehk siis ämm-äi ehk siis hiir-pihkva, kaasa võtta. Ja pihkva arvas, et tema ei tule kariibidele küll mitte. Ok, mul oli väheke pisar silmanurgas, aga elasin selle teate üle. Siis ei lähe sinna. Ja siis tuli välja, et ta ei tule ka Taisse!!! Vot siis oli kurbus nii suur, et tundus, et teeme siis mesinädalad otepää spasse!? Ok, aga lõpuks tuli parem idee- võtame aint hiire kaasa ja maksame tema lennu ja hotelli kinni. Lahe mõte, aga raha selleks ei jätku :D Sest arvasime, et lähme eestist otselennuga Phuketisse (tai üks tähtsamaid ja populaarsemaid puhkamiskohti) ja see oleks läinud ca 70 000 kr kogu kambale ainult lend! Kallid pulmakülalised muidugi aitasid meid väga-väga, et oma pulmareis teoks teha, aga igal asjal on piir. Hotelli tahaks ju ka sellist, millest pärast hea lastelastelegi rääkida, mitte külma vee ja jumal teab mis putukatega. Õnneks ei saanud me veel küllalt palju nuputada, kust see puuduv 50 000 kr teenida (ihii mina oma õpetajatööga säästaks seda raha kõva 10 aastat), kui lugupeetavad ämm-äi teatasid, et hurraaa, nad siiski liituvad meiega. Kivi langes südamelt ja niiiii hea hakkas :) Natuke sain rõõmustada, kui äi teatas, et tema Phuketisse ei taha, tahab Koh Samuile (no üks teine saar tais, kuhu eestist otselendu ei lähe). Et tema üks sõber rääkivat, et see palju ägedam ja phuket ülerahvastatud ja disco-disco käib kogu aeg :D Ok, mis siis nüüd teha? Hakkasime siis teda veenma, et phuket ikka sama hea või veel parem (ise veel muhvigi ei teadnud ei phuketist ega saumist, aga vaielda oli vaja) ja et samuisse ei saagi otse eestist (ka seda veel esialgu päris täpselt ei teadnud). Lõpuks jõudsime kompromissile, et sõidame phuketisse, oleme seal nädala, lendame siselennuga Koh Samuile ja sealt jälle tagasi phuketisse reisi lõpuks. Sounds like a good idea! Ok, aga eelarve jäi jälle taas kord napiks ja oleks jälle vaja mõned kümned tuhanded juurde teenida, sest 2 täiskasvanut ja 2 last otselend läinuks 52 000 pluss siselend ca 6-7 k. Juba 60 k läinud, aga hotellid-hotellid, need peavad ka ägedad olema! Ja süüa-juua tahaks kõvasti ja hästi. Ok, nagu paljud teisedki eestlased, olime ka meie lehoga armsalt sinisilmsed ja uskusime, et hotellid tais ei maksa mitte muhvigi. Et lähed ja lõbutsed sentide eest. Hakkan siis ma uurima ja selgub, et 4* hotelli heas asukohas ja heade tingimustega (meil lapsed, nii et peame saja viiekümne asjaga arvestama) sa naljalt alla 1600 kr/ öö ei leia. Ja veel paremad on ikka 2000-2600 kr/öö. Vottt! Sähh sulle odav riik. Ja mis selgub veel – Koh Samui on veel kallim kui Phuket. Õnneks kohapeal elu olevat foorumite järgi päris odav, kui mitte süüa hotellis ja mitte võtta massaaze ja muid mõnusaid hoolitsusi hotelli spa-s. Aga loomulikult tuleb ka hotellis einestamisi ja spa-tamisi ette. Vist.
Ja siis mu kallis äi tahaks, et hotell oleks imeodav ja peaasi, et seal saaks end pesta :D No muidu igati armas idee, aga meil on see pulmareis, nii et tahaks rohkemat kui väikest pesukastrulit :D Pikkade veenmiste ja läbirääkimiste tulemusena jõudsime sinnamaale, et kompenseerime neile osa hotellikulust ja kõigil rahu majas. Ei jää keegi ilma ei soojast veest, laiast voodist, rõdust, elavast muusikast hotelli restoranis, pool-barist (nämmm, happy hour ajal olevat dringid väääääga odavad) ega ka lapsed lastebasseinist :) Isegi baby-sitter on mõlemas hotellis olemas, mille oleme välja valinud. Ahjaaa, lõpuks sain ise aru, et nii phuket kui ka samui tundub natuke üle jõu käiv nii majanduslikult kui ka logistiliselt (liiga palju lendamist) ja tegin altruistliku otsuse (ok, nali) samui kasuks. Sest see tundub tõesti äge, pihkval oli õigus (kuna ikkagi tema sõber nii ju ütles). Ja viimasel hetkel otsustasime ringi ja leidsin meile odava lennu Bangkoki. Alguspunkt Helsingi. Ja siis lähme siselennuga naksti bangkokist samuile ja pärast tagasi. B-s ei peatu, sest seal on nii palju miljoneid inimesi, et äkki oleks liiga suur stress reisi lõpetuseks (16 milj, kui ma ei eksi. Pluss turistid!).
Et algas siis umbes aasta tagasi kõik kindla veendumusega, et lähme Taisse. Vahepeal olin 100% kindel, et hoopis Kariibid ja ei midagi muud. Kindlasti mitte! Siis oli veendumus, et jääb Tai (Phuket). Peaasi, et mitte pisike Koh Samui, kus pole muhvigi teha. Siis pidi olema Phuket ja Samui. Aga tuleb hoopis Samui. Lihtne, eks!? :D Võite nüüd arvata, et küll ma veel viisteist korda ümber muudan oma reisiplaane. Aga eksite! Lennupiletid Helsingi-Bangkok-Helsingi on välja ostetud, hurraaaa. 10 900 kr per face, mis on odav! Hotellidest esimene on bronnitud ja teine ootab bronnimist (nagu olen blogimise lõpetanud. Või siis homme. Või siis leian veel ägedama hotelli, ihii). Jahhhh… Hotelle olen valinud ja sadu arvustusi erinevate hotellide kohta lugenud tunde ja tunde. Iga õhtu (öö). Ja see on olnud hästi kulutatud aeg, sest nii kihvt on lugeda, kuidas inimesed on/ei ole rahul hotelliga ja mis võiks paremini olla. Üks asi, mis jookseb läbi kõigi arvustuste – olgu hotell nii hea või halb kui tahes, teenindus olevat tais igal pool super-hüper hea ja inimesed alati naeratavad, vastutulelikud ja rõõmsad. Tahaks sellist asja eestis ka! Aga sellest edaspidi veel ja eriti palju peale 6ndat märtsi 2009, sest siis oleme oma 17 päeva kestvalt reisilt tagasi. Loodetavasti üliõnnelike ja rahulolevatena 

Nüüd müts maha nende ees, kes veel liiga väsinud ei ole ja viitsivad edasi ka lugeda. Peale laste ja mehe ja sõprade ja hetkel parima sõbra arvutiga aja veetmisest oli meil vahepeal midagi tähistada ka! Nimelt oli meil meie esimene pulma-aastapäev. 30. juunil, esmaspäeval. Meenutasin natuke endamisi, kui ilus ja armas pulm meil oli, sest seda see meie jaoks tõesti oli ja ma annaksin teile siinkohal ühe soovituse – laske oma pulm teie eest ära korraldada ja teil on pulmapäeval vähem pabinat ja olete kui printsess ja prints oma kõige kaunimal päeval :) Müts maha (veelkord) meie väga kallite joonase-merle ees, kes tõesti kõik ise korraldasid ja neil oli üliäge ja üliilus pulm (ma arvan, et üks sajandi pulmi), aga üldjuhul eeldab see väga palju pühendumist, stressi ja närvirakke, mis hävivad.
Aga rääkida tahtsin ju pulma-aastapäevast. Algas kõik suht nirusti (meenutas natsa meie nässuläinud valentinipäeva, mida vist kunagi enam ei tähista :D ), sest veetsin öö kahe lapse kaisus. Jennu hakkas kohe peale uinumist sonima, siis nutma ja siis kisama. Kuni sai emme kaissu ja läks veel aega, kuni uuesti magama jäi ja rahulikuks jäi. Väga raske ja väsitav öö. Hommikul olin paras sombi ja tahtsin aint rahu ja vaikust. Aga lapsed tahtsid emmet ja õue ja mängida ja nalja ja naeru. Proovi siis tore ja armas emme ja abikaasa olla, kui tuju on s… mis s….! Endast hakkas lausa hale. Aga sõps eve-ly tuli seltsi ja paha tuju kadus ja õhtu ootuses läks päev kiiresti ja lühike öö ununes. Käisime perega (ja muidugi mailiga ka :) lõunal ja saime täitsa hästi hakkama. Jens virutas pastat nagu vana mees, ei jonninud ega tembutanud, sest pasta on tema lemmikroog. Anna aga makaronid kätte, kastmega või ilma, juustuga või ilma, ja laps on ülirahul.

Õhuks oli meil reserveeritud laud kahele restoranis. Aga mina ei teadnud veel, mis restoran see on, sest see oli mehelt üllatus. Ise soovisin sellist üllatust ja olin päris kihevil, nagu kooliplika. Maili oli nii armas ja võttis nii grete kui ka jensi endale ja meie saime selle 2 tundi ainult teineteisele! Issand, võrratu. Siinkohal kohe väike nali ka – Maili-urmo läksid siis kahe pätakaga, ühe imikuga ja suure kõhuga (mailil siis) poodi. Ja päris kiiresti märkvad, kuidas rahvas sosistab ja vaatan kummaliselt ja naeratab. No aga tegelt ka – on ju suht lõbus vaatepilt – kaksikud poekärudes, 5kuune imik turvahällis ja naine juba uuesti rase :D Ma naeraks ja itsitaks kah, kui ei tuleks selle peale, et mõned lapsed võivad olla laenatud paariks tunniks.

Meie restoran oli restoran „Ö”. Ohh jahh, ei jätku kiidusõnu selle õhtu ja restorani jaoks. Me kiitsime ettekandjat ja kokka ette ja taha, nende kuuldes ja omavahel. Matsutasime ja mõnulesime ja nautisime ja tegime ilusaid tulevikuplaane (ehk rääkisime reisikorraldaja Kerttu mõtetest ja ideedest tai kohta põhiliselt, sest muust ma eriti praegu ei räägigi lehoga). Ahvimõnu oli, nagu ma vahel ütlen :D Ja kuigi grets on pea sama memmekas kui jennu oli väiksena, said maili ja urmo temaga suurepäraselt hakkama ja mina läksin sel õhtul magama väga õnneliku naise ja emana :)Ja mõelda vaid, et 7 „lühikest” kuud veel ja ehk saab kaks last viia vanaemale või tädi misule või tinnule ja saame rohkem kui kaks tundi teineteisele või sõpradele pühendada. Unistused, unistused…

Kui rääkida memmekatest, siis jennu ei ole eriline suur memmekas juba ammust aega. Väikeste eranditega (mõni öö kobib ikka poole öö pealt emme kaissu ja ajab issi minema). Üldiselt on põhijutt tal see, et „ei lähe toju, lähme tädi misu juude, Sõidame natuke ja siis lähme tädi misu juude tadasi, ets” :D „Tahan tädi tinnu juude, issi”. „Lähme vanaema juude, ei taha toju”. Kui tulime tädi misu või tädi tinnu või vanaema või kirte-lee juurest ära, siis ta juba uksel kisab: „tahan veel kite-lee juude, tahan tite-lee juude tadasi!” (või siis tädi tinnu või tädi misu või vanaema puhul sama jutt, peaasi, et koju ei peaks tulema!). Jube. Nagu kodus ei oleks hea? Tegelt ju on, sest nagu koju jõuame, on ta siin ka õnnelik ja rõõmus. Lihtsalt külapeal on põnev ja seal saab teha asju, mida kodus ei lubata. Ja siis viimane hitt on kamandamine. Ta kamandab kõiki ja kogu aeg. „Issi, istu siia, emme, hoia siit kinni. Äla tule siia, siin istub emme”. Tee, võta, ära, tule! Ja ikka ta väidab kogu aeg, et kas tädi tinnu või emme või misu või issi, keegi kogu aeg valetab. „Äla valeta, emme”, on lemmiklause. „Rahune maha” on ka hea lambist tulnud väljend. „Äla läägi” samuti, sest ainult Jens Kaspar Pihkva on see, kes võib rääkida. Ja sussid peavad kogu aeg jalas olema. Jennu valvab alati ja kui näeb, et keegi on ilma sussideta, käsib need kohe jalga panna :D Aga eile teatas ta, et emme on ilus poiss :D